KAITSETUD LINNUD, KAITSETUD INIMESED
Rein Marani “Reekviem laululuigele” Matsalu II loodusfilmide festivalil

    kirjutanud Mathura

Äsjalõppenud Matsalu II loodusfilmide festivalil Lihulas esitas oma kaht hiliseimat tööd ka Eesti loodusfilmide grand old man Rein Maran. Linale tulid “’Pesupäev ehk väike linnuaabits” (Gaviafilm 2002) ja “Reekviem laululuigele” (Gaviafilm 2003).
Nagu varasemateski filmides, ei ole Rein Maran ka neis teostes rahuldunud informatiivsusega ega ka mitte ühe või teise linnu- või loomaliigi maailma tundma õppimisega. Lisaks tõstatab ta neis filmides küsimuse ka sellest, mida käsitletav tähendab inimesele, mida see ütleb inimese kui samuti ühe selle maailma keskkonnas elava liigi tegude ja mõttemaailma kohta. Linnu- ja loomariigi uurimise läbi uurib Maran ka inimsust, tema filmide loodusvaatlus kannab endas soovi mitte ainult vaadelda loodust, vaid ka õppida midagi omaenda elukvaliteedi kohta. See annab tema filmidele erilise – kunstilise –  väärtuse, ehkki on ühtlasi põhjuseks miks Marani filmid ei pruugi olla väga huvipakkuvad kommertsiaalsema suunaga tootjatele, kes näivad eelistavat ka loodusfilmi puhul vaadelda loodust inimesest kui indiviidist lahusseisva substantsina.
Möödunud aastal valminud “Reekviem laululuigele” käsitleb Jänedal pesitsenud laululuikede perekonna saatust. Ehkki laululuige läbiränd Eestist on tavaline, on selle liigi pesitsemine Eestis harukordne. Maran on ehitanud oma uue filmi üles endale tavatult – filmis puudub jutustaja. Tekstilise osana pakutakse “Reekviemis” ainult intervjuusid nende Jäneda elanikega, kes luikede perega tihedamalt seotud olid. Nad räägivad vastastikusest poolehoiust ja sõprusest, mis lindude ja inimeste vahel tekkis.
Filmi käigus koorub välja aga probleem – luikede poolt elupaigaks valitud tiiki poolitab maantee, millel sõitvate autode ette jääb igal aastal mõni luigepoeg. Ka need möödasõitjad, kes luiki toitma asuvad, mis iseenesest ju tänuväärne, ei vaevu reeglina teest kaugemale astuma või isegi autost väljuma. Inimeste hooletuse tulemuseks on filmi lõpus isaslinnu hukkumine autorataste all ning laululuige hõigete vaibumine.
Film arutleb, kas ja kuidas väljendab hoolimatus looduse suhtes meie hoolimatust ka iseeneste suhtes. Kas inimene, kes oma tähelepanematuse tõttu ajab alla kaitsetu linnu, on ise kaitstud inimsuse allakäigu eest eneses – inimsuse, mille üheks osaks on ka kooskõla loodusega? Mitmetest teistestki filmidest jooksis läbi mõte, et ehkki inimene on seadnud end n.-ö. looduse kuninga rolli, on ta üha enam muutumas kuningaks, kelle suutlikkus oma alluvaid kaitsta ja säilitada on muutunud väga väikeseks. (Tugeva paralleeli Maraniga tekitas näiteks Valgevene režissööri Igor Bõshnevi film “Kormoranide ja haigrute riigis”.) Pigem on see “looduse kroon” muutunud sellesama looduse suurimaks ohustajaks ja hävitajaks, mis väljendub eelkõige tema mõttelaadis – enese ületähtsustamises.
Inimene ehitab endale tee sinna, kus tal on mugav, mõtlemata, et loomadel või lindudel on omad teerajad. Inimene heidab jäätmed loodusesse, sest see on talle mugav, mõtlemata, et see mugavus on ajutine ja illusoorne, sest ühe ja sama elukeskkonna sees on kõik omavahel seotud. Maran on kirjutanud oma filmi lõppu küsimuse: “Mis meiega on juhtunud?” Kas inimene suudab leida endas võrdse austuse teiste olendite – nii lindude, loomade kui ka teiste inimeste suhtes – ning hakata selgemalt märkama, mis tema ümber toimub? Vastus jääb vastamiseks igale vaatajale omaenda elus.
Rein Marani filmid olidki minu jaoks festivali ühed tähelepanuväärseimad. Lõpetuseks aga paar sõna ka üldistest muljetest. Linale tuli 35 valdavalt kõrgel tasemel teost, millele jagus kokku umbkaudu 5000 vaatajat. Festivali selleaastane tase ja korraldus olid märgatavalt paremad kui eelmisel aastal, viimases osas oli ainsaks puuduseks jahe kinosaal. Kohal oli loodusfilmi tegijaid ja loodusfotograafe Eestist, Lätist, Soomest ja kaugemaltki. Matsalu festivalil on kindlasti tulevikku, sest see, et loodusfilmide festival toimub praktiliselt looduskaitsealal ja seda veel lindude sügisrände perioodil on ilmselt ka maailmas laiemalt üpris harukordne. Selle ürituse edendamine oleks kasulik nii Eesti kultuurielule kui ka looduskaitsele.