SVEN VABARI INTERVJUU MATHURAGA
Intervjuu on salvestatud 2005. aasta novembris kirjandussaatele “Litter”


- Mathura, sa tulid hiljuti tagasi Filipiinidelt, kus sa viibisid paar kuud.

- Jah, käisin seal tegemas tõlketööd, aga samal ajal oli mul ka üksjagu võimalust ringi vaadata, mis koht see niisugune on ja milline on sealne kultuur. Minu kaheks huviobjektiks väga pika aja jooksul on olnud Paul Gauguin, kes elas elu hilisemal perioodil Tahitil, ja Derek Walcott, keda ma olen tõlkinud ja kes on Kariibi mere piirkonnast pärit luuletaja. Filipiinid on mõlemast kohast üsna kaugel, aga on samuti troopilised saared. Selle reisi kestel muutuski nende kahe inimese looming mulle selgemaks.

- Äkki räägiksid paar sõna, mis tõlketööd sa seal tegemas käisid.

- Oh, see oli tegelikult omaette ooper. Vahendasin seal rahvusvahelisi ärikõnelusi – ei ole vist luuletamisega just eriti seostuv ala! Lihtsalt see pakkumine tuli väga sundimatult ja kuna mind palgati vaid kui inglise-eesti-inglise tõlki väikese koormusega poolformaalseteks läbirääkimisteks, tundus asi sobivat. Lõpuks juhtus aga ikkagi see, et minust sai ka kõneluste tulemuse – ärilepingu koostaja. Võib arvata, et minu kui täieliku mitte-juristi poolt tehtuna see leping just väga kvaliteetseks ei osutunud.
Olen kogemusena tolle reisiga aga erakordselt rahul. Mitte ainult selle poolest, et nägin teistsugust kliimat, teistsugust kultuuri, kauget maad. Kindlasti ka seda – tunnen, et oman nüüd isiklikku suhet troopikaga. Aga lisaks sellele tähendas see reis võimalust suhelda paljude inimestega, kes jäävad oma tegevusaladelt, huvidelt ja elunägemuseltki kaugele väljapoole minu tavapärast suhtlusringi. See õpetas mulle kokkuvõttes mõndagi ja jagas ka päris suure portsu inspiratsiooni.

- Varem oled vist lausa neli korda Indias käinud.

- Tõsi, ajavahemikus 2000 – 2003 viibisin ma seal kokku umbes aasta ja natuke rohkem. Muuhulgas õnnestus mul veeta kolm talve järjest Põhja-Indias. Aga ma ei ole Indias kuigi palju ringi rännanud, põhiliselt püsisin paigal Vrindavanas, mis jääb Delhist lõunasse. Vrindavana on tihedalt seotud Krišna-usundiga, mida ma varem üsna palju uurisin ja millega tegelesin.

- Kas India-huvi tekkiski sul seoses krišnaiitlusega või on India sinu jaoks olnud religioonist sõltumatult eriline maa?

- See tunne, mis mul on olnud Indias olles, on küll eriline ja ma ei ole midagi samasugust mujal kogenud. Loomulikult võib iga võõra maa kohta öelda, et seal viibides on teistmoodi tunne, aga India puhul on selle tunde intensiivsus olnud lihtsalt palju suurem. Ma ei ole seal nüüd kuskil kolm aastat käinud, olen nende aastate jooksul ise palju muutunud, ja vahel ma mõtlen, et huvitav, mis pilguga ma nüüd Indiat näeksin. Võibolla tuleb millalgi aeg, kui ma uuesti Indiat külastan.
Aga seda on raske öelda, kas India on mulle religioonist sõltumatult eriline maa, sest ma olen viibinud just nendes paikades, mis on religioossest kultuurist läbi imbunud. Võibolla on Indiat võimalik vaadelda sõltumatuna mingist konkreetsest religioossest traditsioonist, aga sõltumatuna religioonist üldse, religioossest kultuurist tervikuna ilmselt mitte. See kultuurikiht, millega India külastaja vastamisi satub, on niivõrd paks. Igas väikelinnas või isegi külas on hulganisti hooneid, mis enamikes riikides omaks kõrget arhitektuurilist väärtust. Seal seisavad nad aga tühjalt ja lagunevad ning keegi ei pööra neile tähelepanu. Algul võib see tekitada nördimust, aga kui Indias rohkem ringi käia, siis võib näha, et sellist pärandit on seal niivõrd palju, et keegi lihtsalt ei jaksa seda kõike säilitada. Muidu tuleks pea iga teise maja külge panna silt “arhitektuurimälestis”.
Selle kultuurikihiga puutub kokku ka suurlinnades. Ma ei ole käinud Bombays ja teistes väidetavalt kaasaegsemates suurlinnades, aga Delhi ja Calcutta kohta võib küll öelda, et neis on vana kultuur tänapäeva suurlinlike joontega ja mitte enam kuigi religioosse elustiiliga tihedalt läbi põimunud. See vana ja uue ühendus köidab mind väga, selles mõttes on India küll eriline. Õhkkond, mis tänu sellele ühendusele tekib, on hästi selgelt tajutav. Võibolla olen ma midagi sarnast kogenud Veneetsias, mis on hoopis teistsuguse kultuuriga teistsugune linn, kuid ka seal tuleb minevik jõuliselt silme ette ja muutub justkui kättesaadavaks. Veneetsia on samuti üks mu lemmikuid.
Selle India-tundega oli väga teravas kontrastis mu kogemus Filipiinidel, kus taoline vana kultuurikiht praktiliselt puudus. Ma viibisin seal poolteist kuud, kuid nägin kogu oma reisi jooksul maksimaalselt kümmet hoonet, mis olid vanemad kui sada aastat ja kohtasin võib-olla kahte-kolme rahvalaulu.

- Ütlesid, enne, et tegelesid varem palju krišna-usundiga ja uurisid seda palju. Kas enam siis mitte? Varem nimetasid sa end üsna selgelt krišnaiidiks.

- Ütleksin, et see õpetus on mulle siiamaani huvipakkuv, kuid enam ei ole mul seda jutlustavate organisatsioonidega ametlikke sidemeid. Varem olin krišnaiitlusega ka organisatoorselt tihedalt seotud, kandsin isegi mitut vastutavat rolli jne.

- Nii et usutunnistuse järgi sa ei nimeta ennast krišnaiidiks?

- Usutunnistuse järgi võib ju nimetada. Lihtsalt krišnaiitliku “kiriku” esindajaks ega liikmeks end praegu ei pea, otseselt küll mitte.

- Aga see liikumine seostab end ka ise väga tugevalt sajanditevanuste India juurtega. Krišnaiidid ju rõhutavad, et nende ajalugu ei alanud 20. sajandi teisel poolel.

- Seda muidugi, see traditsioon on tõesti lausa tuhandeid aastaid vana. Selles õpetuses on ka päris palju erinevaid liine või õpetajateahelaid, millest igaühel on oma väikesed eripärad. Kui Indias nende erinevate koolkondade templitesse minna, siis võib näha, et need näevad küll üldjoontes samad välja, aga neis on siiski erinevaid meeleolusid ja muid väiksemaid iseärasusi. Ehk võiks öelda nii, et mulle meeldib omal moel haarata neid kõiki, leida inspiratsiooni ja innustust paljudest neist. Meeldib leida seda mujaltki, kust võimalik. Teatud eluperioodil tegutsesin ma rohkem ühe konkreetse koolkonna sees, võiks tinglikult öelda, et olin sellega nii-öelda “piiratud”, kuigi see pole ka just päris adekvaatne kirjeldus. Igatahes sellest konkreetsest raamistikust olen ma hetkel välja astunud.

- Millised traditsioonid sulle vaimses mõttes veel lähedased on?

- Religioossetest traditsioonidest ei ole ma põhjalikult ühegi teisega tegelenud. Mulle pakuvad huvi
loodusrahvad, aga ka näiteks mõningad kunstifilosoofiad ja muud sorti õpetused või nähtused – ma ei teagi, kuidas neid täpselt nimetada. Nad kõik on minu jaoks saanud inspiratsiooniallikateks mu loomingus. Lisaks sellele on suureks inspiratsiooniallikaks lihtsalt see, mis ümberringi toimub. Kui jälgida elu, märkab paljusid asju, kust võib leida sädet või midagi, mis inspireerib.
Varem olin ma inspiratsiooni enda jaoks määratlenud suhteliselt ekslusiivselt vaid positiivsete nähtustega kaasnevana: ma näen midagi ilusat, see ärgitab minus midagi ja sellest ärgitusest sünnib looming. Kuid nüüd Filipiinidel märkasin, et need olukorrad, mis mind inspireerivad või midagi kohale toovad, võivad olla väga erinevad. Kasvõi mingi inimestevaheline konflikt võib tuua midagi väga selgelt kohale, muuta midagi väga arusaadavaks. Ja ma arvan, et ka näiteks sellest konfliktist on võimalik luua midagi, mis selle vastuvõtjat hiljem omakorda kas siis inspireerib või pakub talle midagi arendavat või edasi viivat.

- Su luule on tõesti olnud ümbritseva suhtes väga positiivselt meelestatud. Tuleb meelde, et sa selle aasta 8. aprilli (2005) „Sirbis” kirjutasid artikli „Mõned mõtted kevadest ja eesti noorest luulest”, kus kritiseerisid niiöelda sotsiaalseid luuletajaid, kes võtavad sõna päevakajalistel teemadel, mingite urbaanses keskkonnas valitsevate pahede vastu, teatud poliitika vastu vms. Kas sa oled nüüd siis teisel arvamusel ja leiad, et ka taoline luule võib midagi esile tuua; et ei ole olemuslikku vahet sedasorti “sotsiaalse” luule ja näiteks loodusluule vahel?

- Kindlasti võib ka too sotsiaalne luule midagi esile tuua. Minu kriitika oli suunatud rohkem ühe tendentsi vastu, mis, mulle tundus, on arenemas eesti kirjanduses ja võibolla rohkemgi veel kujutavas kunstis. Selle tendentsi kohaselt muutuvad need valdkonnad üha rohkem Tallinna-keskseteks. Võibolla see isegi ei ole suunatud või tahtlik protsess, aga igatahes kehtestatakse Tallinnast teatud standardeid, mis määravad hetkel aktsepteeritava või hea kirjanduse ja kunsti. Mu kriitika ei tähenda, et sotsiaalset või linnakeskkonnast, linnaoludest lähtuvat luulet ja proosat ei peaks looma või et sellel ei oleks mingit olulist kohta, aga minu meelest oleks oluline aru saada, et kasvõi Eestis on piisavalt keskkondi või paiku, kus selline kirjandus ei pruugi midagi öelda. Samas võib kirjanduse või kunsti päevakajalisus olla väga suhteline mõiste. Me võime öelda, et tänapäeva ühiskond on selline või selline ja et me oleme tänapäevased, kui me kajastame teatavaid nähtusi oma loomingus, aga see, et õues tuul puhub või lind metsas laulab, toimub samamoodi just praegusel hetkel ja on täpselt sama päevakajaline. Küsimus on selles, kuhu me oma tähelepanu suuname. Ma tahtsin oma artikliga öelda, et meie kirjandus- ja kunstielus ning -kriitikas väärtustataks rohkem mitmekesisust. Ja muuhulgas et uuest “alternatiivsusest” ei sünniks samamoodi normeerivat uut “mainstreami”, kui see vana, millele ta vastandub.

- Su enda luule on vaba “päevakajalistest teemadest” selle väljendi konventsionaalses tähenduses, aga ta on enamasti vaba ka igavikulisusele pretendeerivatest, abstraktsetest, näiteks religioossetest sümbolitest või sõnumitest. Mingil määral su loomingus siiski on religioosseid kujundeid, aga valdavalt kirjutad sa sellist rõhutatult lihtsat loodusluulet.

- Oli periood, kui mind tugevalt seostati krišnaiitliku õpetusega ja mulle tundub, et osadel inimestel pole see mulje kadunud. Et isegi siis, kui nad loevad mu hilisemat loomingut, vaatavad nad seda automaatselt läbi krišnaiitluse-prisma. Mõni aeg tagasi lõin ma lahti Erakonna esimese ühisraamatu “Üheksavägine”, mis oli esimene raamat, kus ilmus minu luuletusi, ja kui ma lugesin neid tekste, mis ma sinna olin valinud, siis ma ausalt öeldes väga ei imestanud, et mõningatel inimestel tekkis pilt minust kui krišnaiitlikust luuletajast. “Üheksavägise” tekstid on tõesti väga kitsalt teatud ühest traditsioonist lähtuvad. Ja võibolla kehtib see väide kuigivõrd ka mu esimese raamatu “Poeesia valgel taustal” kohta.
Aga pärast seda esimest raamatut oli päris pikk periood – võibolla aasta või isegi kaks – kui ma ei tegelenudki kirjutamisega üldse. Mul ei olnud isegi enam plaani kirjutada. See ei olnud selline paus, et ma praegu ei kirjuta, aga võibolla hiljem hakkan. Ma tõesti ei teadnud, mis hiljem saab. Ja pärast seda pausi sündis “Sõstramee” raamat, mis võrreldes mu varasema loominguga põhineb üsna erinevatel alustel. See raamat sündis isegi uskumatult spontaanselt.
Loomulikult ma ei välista, et kuna ma ikkagi olen olnud ühe konkreetse traditsiooniga pikalt seotud – üle kümne aasta – ja seda põhjalikult uurinud, saab ka hilisemas loomingus leiduvaid teatud kujundeid või sümboleid tõlgendada läbi selle õpetuse. Mu hilisemas luules võib olla vihjeid, mis on mõistetavamad, kui tunda ka seda traditsiooni, või ka India kultuuri üldiselt. Aga ma olen nõus, et üldisemas plaanis ma oma praegust loomingut sellises valguses ei käsitleks. Ma isegi ei arva, et see on religioosne luule või midagi taolist. See “loodusluule” laiemas mõttes on võibolla üsna adekvaatne mu loomingu määratlus.
Aga järgmine raamat, mille ma plaanin 2006. aastal välja anda, sisaldab juba ka luuletusi, mis ilmutavad teistsugust värvingut. Selle raamatu tekstid ei ole kõik nii otseses mõttes helged ja looduslähedased ja nii edasi. Aga eks seda saab võibolla aasta pärast näha.

- Mismoodi see paus sul tekkis ja kuidas sa uuesti luuletama hakkasid?

- See on võibolla natuke liialdatud väljend, aga pärast esimest raamatut ma tundsin pettumust oma loomingus. Ma tundsin ühel hetkel, et selles, mida ma kirjutan, on liiga palju väljaspoolt kätte antud asju. Selliseid asju, mis ei lähtunud teatud hetkel täielikult minust endast, vaid mingi õpetuse teesidest või ka teatud kirjandusloo tavadest. Ma olen nüüd üha rohkem püüdnud end mitte piirata kirjandusloos tavaks olnud vorminõuete või ka mõne filosoofia tõekspidamistega, ning katsunud jälgida, et see, mida ma väljendan, oleks tõepoolest täielikult minu enda kogemus. Ja võibolla see paus, mis tekkis, aitas mul omandada värskust, mille abil ma sain hakata uuesti kirjutama, ilma andmata oma loomingule kirjutamise hetkel mingit hinnangut – et kas see on hea või halb, sobilik või mitte, ja kas see üldse on kirjandus või mitte. Eesmärk oli lihtsalt eneseväljendus, hetke suhtes adekvaatsel viisil. Ja pärast seda pausi olen avastanud endas üha rohkem vaba ja voolavat loomeenergiat. Seetõttu tulid ka suhteliselt ühel lainel, ühes loomehoos järjest need kaks raamatut – “Sõstramesi” ja “Kaks tuulehoogu”, mis ilmusid isegi natuke alla aastase vahega. Ja see voog on jätkunud, aga ma olen püüdnud oma järgmist raamatut lihtsalt põhjalikumalt viimistleda ja sinna hoolikamalt tekste valida.
Sel aastal võtsin ette ka sellise asja, et otsustasin hakata kirjastajaks. Ma ei tea, mis sellest välja tuleb. Üks tulemus juba on – india klassikalise luuletaja Mirabai värsiraamat “Laulud tumedale armastatule”, mis nüüd sügisel ilmus ja mis on mu enda tõlgitud ja kujundatud. Ideid on mul veel palju, aga ma ei ole väga majanduslik inimene, nii et vaatame, kuidas see kõik kokku kõlama hakkab.
Kõikide nende protsesside tulemusena tunnen ma igatahes palju rohkem rõõmu ja rahuldust oma loomingulisest tegevusest. Tulemus raamatu kujul – või kui ma maalimisega tegelen, siis näituse kujul – on loomulikult tähtis, sest eks iga loomeinimene tahab ennast kuidagi väljendada, jagada oma loomingut ja kuulda vastukajasid sellele, aga ma arvan, et kõige olulisemaks või kesksemaks peaks jääma ikkagi loomeprotsess ise. Just loomisest endast tunnen ma kõige rohkem rõõmu.

- Eks nii ole vist paljudel kirjanikel, et alguses konstrueeritakse eeskujude järgi ja siis distantseerutakse taolisest kirjanduse tegemisest. Aga teisest küljest poleks sa kirjutanud teist-kolmandat ega saaks ilmutada ka neljandat, viiendat jne raamatut, kui sul poleks seda esimest olnud ja sa poleks hakanud eeskujude järgi kirjandust tegema.

- Kindlasti muutis algusperioodi tegevus minu jaoks palju asju selgemaks. Ilmselt on siin ka see moment, et noor inimene tegeleb loominguga, ta on kõigile veel täiesti tundmatu, tal on ambitsioon kuhugi välja pääseda, näiteks avaldada raamat. Ilmselt ajendutakse selle nimel rohkem eeskujudest. Aga ühel hetkel ma mõistsin, et väljapaistvus, tähelepanu leidmine sõltub eelkõige ikkagi sellest, kuidas ma ennast ise oma loomingu suhtes tunnen.
Ka see esimene raamat oli osa pikemast protsessist. Ma usun, et asjatuid õppetunde ei ole ei elus ega loomingus. Kui ma oma esimesest raamatust räägin nii, nagu ma seda eespool tegin, siis see ei tähenda, et ma peaksin seda väärtusetuks. Ma lihtsalt tunnen end oma erinevate raamatute suhtes erinevalt.

- Su esimesel kahel raamatul on luuletuste vahel fotod. Aga “Kahel tuulehool” juba su enda joonistatud või maalitud pildid. See kunsti-asi on sul täiesti tõsine ja avalik-professionaalne – sa korraldad näitusi ja puha. Kuidas see kunstitegemine sul algas, kas hiljem kui luuletamine?

- Jah, ta on jupp maad hilisem kui luuletamine. Ma hakkasin kunstiga tegelema kuskil üheksakümnendatel, sel ajal, kui ma Tartu Ülikoolis õppisin, aga siis oli see suhteliselt juhuslik. Rohkem ja pidevamalt olen hakanud kunstiga tegelema alles aastatel 2000-2001, ja näitusteni jõudsin alles möödunud (2004.) aastal, kui toimus kaks näitust minu piltidest. Esimene koosnes pastellidest, millest osad on ka “Kahe Tuulehoo” raamatus. Teine toimus botaanikaaias, kus ma olin võtnud ühe Hiiumaa eksperimentaalse mööblitegija Meelis Toome tehtud väga ebastandardsed puitraamid, ja maalinud otse nende raamide sisse. Praeguseks olen pastelltehnikast loobunud ja tegelen põhiliselt õlimaalidega. Võibolla õnnestub järgmisel aastal ka nendest näitus kokku panna.
Ma täheldan vahel küll seda, et mõlema asjaga – luule ja maalimisega – läheb natuke raskeks korraga võrdse aktiivsusega tegelda, eriti kui veel raamatuid ise välja anda ja näituste korralduspoolega tegeleda. Seni olen tegelenud rohkem kirjandusega ja kujutav kunst on jäänud selle kõrval natuke soiku. Ühe maaliga tegelemine algusest lõpuni võib olla väga pikk protsess. Mõne maali peale on mul näiteks kulunud paar kuud. Aga ma arvan, et kunsti vallas on mu tulek veel ees.

- Nii et aktiivne kunstitegemine algas sul tollel mitteluuletamise perioodil; sisemine tuli omandas mingi uue vormi.

- Päris huvitav, ma ei olegi ise niimoodi selle peale mõelnud. Kuigi see on hästi loogiline küll, tõepoolest oli too periood minu joonistamises või maalimises üks aktiivsemaid.

- Su tekstid on ju ka väga visuaalsed, ja pildistamisega oled sa ka üksjagu tegelenud, kui su kodulehte vaadata. Samuti oled sa viimasel ajal hakanud rohkem kriitikaga tegelema, kusjuures oled kirjutanud palju filmidest, mitte näiteks teatrist. Film kipub ka pigem visuaalne kunst olema.

- Jah, see visuaalne külg on mulle lähedane küll. Vahel, kui loen üle oma luuletuste mustandeid, tundub mulle mõne luuletuse puhul, et asi läheb liiale, luuletamine muutub juba mingiks kujuteldava maali kirjeldamiseks, ja tekib küsimus, kas poleks targem see pilt lihtsalt valmis maalida, mitte teda kirjeldada.
Mis puutub kriitikakirjutamisse, siis tõepoolest ei pea ma ennast filmi alal mingisuguseks spetsialistiks. Ja teatri suhtes võin kohe öelda, et olen täielik võhik. Aga see, et ma üldse olen hakanud kriitikat kirjutama, on väike väljakutse mulle endale. See on minu jaoks samuti võimalus osaleda kirjandus- või kunstielus, ja samas selgitada neid väärtusi, mis on minu jaoks kirjanduses ja kunstis olulised. Kui mul tõesti on väljendamistväärt arvamus mõnest raamatust, näitusest või filmist, ja ma ei näe, et teised kriitikud seda väljendaks, siis miks ei võiks ma seda teha.
Tundub, et praegusel ajal niikuinii eriti ei ole niiöelda puhtaid kriitikuid, kes ise ei ole kirjutajad. Päris suur osa kirjanduskriitikast tuleb inimestelt, kes ise samuti kirjutavad või vähemalt on sellega varem tegelenud.
Eks see traditsiooniline hierarhia keskse teosega, mille najal luuakse sekundaarseid kriitika-tekste, ole põhjalikult paigast loksunud. Võib kirjutada kriitikat luulevormis ja luulet kriitikavormis. Samuti ei kehti enam selline mudel, milles näiteks kirjanik kirjutab ja kunstnik maalib, ja üksteise mängumaale nina ei topita. Läbi mitmete meediumite väljendumine, ilma paanilise hirmuta olla ebaprofessionaalne, on väga levinud.
Jah, ja isiklikult minu jaoks on see positiivne nähtus. Ma usun, et loomeenergia on tegelikult üks substants, ja see, millises meediumis me seda väljendame, on mingis mõttes inimese valik. On paratamatu, et keegi ei jõua kõikides meediumites omandada võrdset oskuslikkust – eriti muusikas või ehk ka kujutavas kunstis on küsimus suurel määral ikkagi teatud tehnilistes oskustes. Aga et keegi end väljendab mitmes meediumis, on minu jaoks väga positiivne, ja ma arvan ka seda, et ei pea meediumite vahele üldse väga rangeid piire tõmbama. Need piirid võivad vahel muutuda üsna häguseks. Ma kujutan täiesti ette, et võin kirjutada artikli, mis on pooleldi luuletus, või vastupidi, nagu sa ütlesid.

- Mis tehnilistesse oskustesse puutub, siis neid ei ole sul vist mitte vähe kokakunstis. Kodulehel ripub sul hulk retsepte üleval.

- Toiduvalmistamise külje endas avastasin seoses Indias viibimisega ja oma huviga selle maa vastu. Olen tõesti leidnud, et söögivalmistamine võib olla samamoodi väga loominguline tegevus. Ma ei kasuta peaaegu kunagi kokaraamatuid, väljaarvatud juhtudel, kui valmistan mingit toitu esimest korda. Lisaks sellele, et toitu valmistades saab mängida maitsete ja lõhnadega, näen mina kui visuaalik selles tegevuses võimalusi mängida ka värvide ja vormiga. Selle protsessi saab väga põnevaks muuta.
Minu jaoks on üldse suur väärtus, kui inimene suudab kõiki asju teha loominguliselt ja spontaanselt. Enamus inimesi puutub iga päev söögitegemisega kokku ja iga toiduvalmistamise kord pakub võimaluse ennast väljendada ja midagi enda kohta avastada.

- Märgid oma kodulehel retseptide juurde, et „kõik toidud on üksnes taimse sisuga”. Kas oled ka praegu veel taimetoitlane? Kui, siis miks?

- Võib nii öelda küll, et olen taimetoitlane. Miks? Põhjusi on mitu. Üks neist on moraalne – ma ei näe põhjust loomi söögiks tappa. Eriti massitoodangulise tööstusena. See on minule ebavajalik vägivald, seda enam et lihatööstus on päris suur looduskeskkonna saastaja. Mulle ei meeldi ka see energia või teadvus, mis on lihatoidus. Teiseks on taimne toit kergem seedida. Mind on see ka tervislikult aidanud. Eks argumente taimetoitluse poolt ja vastu esitatakse tänapäeval palju. Oma kaheteistaastase kogemuse põhjal võin vähemalt väita, et midagi võimatut selles meie praegustes tingimustes pole.

- Tegelikult tuntakse sind Eestis vist kõige rohkem ikkagi populaarsete laulutekstide autori Margus Lattikuna. Oled kirjutanud sõnad Ummamuudu laulule „Tunnen ära”, mitmeid tekste Eurovisionil võistlejatele ja ka ingliskeelseid laule angloameerika artistidele. Millist kohta omavad su loometegevuse-tervikus laulutekstid? Ja miks sa laulutekstide autorina kodanikunime all esined?

- Eks üks põhjus on juba see, et laulutekstidega sain tuntuks jupp maad varem kui muu luulega ja Mathura nimi tekkis hiljem. “Erakkonna” raamatuteski (1997, 1999) esinen Margus Lattikuna. Mathura nime kasutamine sai aga alguse just laulusõnadest – üks helilooja tahtis oma uues projektis kasutada varjunime ja soovitas sama teha minulgi. Hiljem on see vaheldunud ühest koostööst teise.
Laulutekstide kirjutamine omab minu jaoks iseenesest üsna väärtuslikku rolli. Mis põhiline – olen nende läbi päris palju õppinud eesti keelt voolavamalt ja laulvamalt kasutama. Need omadused aga minu jaoks ka mu muus luules enamasti tähtsad. Ja ma ei usu mõnede inimeste müüti, et eesti keel on halvemini lauldav kui näiteks inglise keel. Ainult et spetsiifika, kuidas eesti keeles laulu kirjutada on teine kui näiteks inglise keeles.
Koostöö angloameerika artistidega piirdub siiski ainult ühe looga, kuigi esitaja on suhteliselt kuulus – Katreese Barnes, laulnud backi isegi Stingile, Chaka Khanile ja Alicia Keyle näiteks.

- Kirjanduse juurde tagasi tulles: mainisid jutuajamise algul, et käisid Filipiinidel ühe tõlketööga seoses. Tõlkinud oled sa üksjagu. Õppisid ju ülikoolis inglise filoloogiat. Hiljem oled tegelenud hindudega – Kabiriga ja nüüd Mirabaiga.

- Tõlkimine sai alguse ülikooliajal. Ma ei ole sellega väga suurel määral tegelenud, aga mu kodulehel on paar Dylan Thomase novelli tõlget ja siis mul on valmis käsikiri Derek Walcotti tõlgetest, mida ma Loomingu Raamatukogule pakkusin. Loodetavasti see seal siis millalgi ilmub ka. Kodulehel on veel tekste üsna tundmatult Uus-Meremaa tänapäevaselt luuletajalt Bob Orr`ilt. Hindi keelt õppisin vabakursusena Humanitaarinstituudis ja selle keelega tegelemisele on loomulikult aidanud kaasa Indias viibimine.
Lisaks sellele tõlkisin varem mitme aasta vältel krišnaiitlikku õpetust kajastavaid tekste, mis valdavas enamuses on algselt kirjutatud sanskiriti keeles, mõned küll ka bengali keeles. Ma tõlkisin neid tekste inglise keelest, aga teatud kokkupuude sanskriti keelega tekkis mul sel viisil tõlkides ometi – kui ma hiljem hindi keelt õppima hakkasin, oli krišnaiitlike tekstide tõlkimise kogemusest päris palju abi. Kui tõlkida india klassikalist luulet, siis võib sellest leida mõningaid sõnu ja väljendeid, mille puhul on selgelt aru saada, et neid tuleks tõlkida sellises tähenduses, mida nad omasid varases sanskritikeelses kirjanduses (näiteks neis minu tõlgitud krišnaiitlusega seotud raamatutes), mitte sellises, mida nad omavad tänapäevases hindi kõnekeeles.
Ma ei oskaks öelda, miks ma hakkasin tõlkima, aga võin kindlasti öelda, et erinevate autorite tõlkimine on mu enda loomingut rikastanud, on avanud mu silmad sellele, kui palju on erinevaid võimalusi ja viise, kuidas ennast luules või kirjanduses üldse väljendada. Näiteks meenub mulle aeg paar aastat tagasi, kui tegelesin paar kuud järjest Derek Walcotti tõlkimisega. See oli päris keeruline. Mulle tundus, et kohati ajas ta oma süntaksi meelega keeruliseks, esitas endale luuletuse ülesehituse näol väljakutseid. Ta kirjutab pikki, kohati näiteks kahe lehekülje pikkusi luuletusi ühesainsa lausena, mis ei ole kuidagi kunstlikult kokku kombineeritud, vaid seda lugedes sa mõistad, et see ongi üks terviklik mõte.
Ja kui ma olin Derek Walcotti tõlkimise lõpetanud, siis järgmisena ma võtsin ette mõned Paul McCartney luuletused, mis on täiesti teine maailm! Samas oli see mulle väljakutse – kuidas saada hakkama nii erinevate luuletajate tõlkimisega. Noh, ma arvan, et sain enamvähem hakkama. Aga see kontrastne kogemus näitas mulle ka seda, et ei tasu jääda kinni mingitesse konkreetsetesse väljendusviisidesse. Üks asi on lihtsalt erinevate autorite lugemine, aga tõlkimine on selline protsess, kus ühtegi detaili ei saa jätta enda jaoks mõtestamata ja kohale toomata, sa pead tõesti lõpuni süvenema tõlgitavasse autorisse. Ja kui kui need autorid, kellesse sa sel määral süvened, on nii erinevad, siis see erinevus mõjub palju äärmuslikumalt, harjumuspärastest väljendusviisidest vabastavamalt, kui lihtsalt lugedes.

- Kas Tartu Ülikooli inglise filoloogiat õppima asumine oli teadliku huvi tagajärg või juhus, nagu tänapäeva noortel inimestel enamasti ikka?

- Kindel huvi see ei olnud. Kui ma keskkooli lõpetasin, siis tahtsin kõigepealt hispaania keelde pääseda. Aga kuna ma suhtusin sisseastumiskirjandisse liiga enesekindlalt ja ei saanudki maksimumpunkte, nagu olin arvestanud, siis ma jäin napilt välja, sest konkurss oli suur ja sisse võeti ainult viis või kuus inimest. Järgmisel aastal hispaania keelde ei võetud ning ma otsustasin minna kindla peale välja ja inglise filoloogiasse astuda. Kuid ma ei saa öelda, et ma seda kahetseks, sest just tänu sellele, et ma õppisin sellel ajal Tartu Ülikoolis inglise keelt, sain ma tuttavaks nende inimestega, kellest hiljem moodustus Erakkond. Ja see, et ma olen kuulunud Erakkonda, on väga palju mulle andnud ja suunanud minu osalust kirjanduselus.

- Erakkond on päris suur seltskond. Seal näivad olevat teataval määral välja kujunenud väiksemad grupikesed autoreist, kes tunnevad omavahel rohkem vaimset või loomingulist sidet. Näiteks sulle vist sümpatiseerivad Lauri Sommer, Kristiina Ehin ja Timo Maran. “Sirbis” (13.08.2004) ja „Kahe tuulehoo” raamatus ilmutasid neile pühendatud luuletusigi.

- Jah, see on tõsi, need on kõik autorid, kes mulle endale meeldivad ja kes, ma tunnen, ka teatud muudelgi
tasanditel on mulle lähemal kui ütleme näiteks Marko Kompus. Üks autor, kes mulle endale veel kohutavalt meeldib, on Aare Pilv, eriti tema hilisemad tekstid, mille kohta ma ei teagi, kui palju neist ilmunud on, aga mis on meie sisemises ringis levinud ja mida mul on olnud võimalus lugeda. Ma arvan, et Aare Pilve järgmine raamat – millal iganes see ka ei ilmuks – saab olema minu jaoks väga põnev.
Iseenesest olen ma ka Kalju Kruusaga kohati päris tihedalt suhelnud. Me alustasime koos inglise filoloogas, tema kujundas ka mu esimese raamatu ja kuna ta on üldse palju kujundamisega tegelenud, siis olen ma tema käest nõu ja abi saanud pärast seda, kui ma ise tasapisi kujundamisega olen tegelema hakanud. Kuigi loominguliselt ma peaksin tõesti ennast lähemaks nende teiste autoritega, keda sa nimetasid.
Erakkond on tegutsenud juba kümmekond aastat ja minu jaoks on see seltskond väga positiivne nähtus eesti kirjandusloos, nii praegusel hetkel kui minevikku vaadates. Ma ei räägi seda mitte niivõrd sellepärast, et mina ise sinna kuulun. Isegi kui ma sinna ei kuuluks, oleksid Erakkonna autorid minu arvates väga oluline osa tänapäeva eesti luulest.

- Erakkonna puhul on tõesti tähelepanuväärne ja suurepärane esiteks see, et need inimesed on kokku juhtunud ja teiseks see, et nad on koos püsinud. Selle tagajärjel on suunitluselt väga erinevad autorid võibolla üksteist mõjutanud. Sõnadegamängija Kalju Kruusa loomingus on võibolla just tänu sinule või Timo Maranile sellist siirast, lihtsat haikulikku kaemust. Vastupidiseid näiteid on raskem tuua, sest ei saa öelda, et näiteks sina või Kristiina Ehin oleksite hakanud keelemänge harrastama. Aga kokkuvõttes need ja paljud teisedki luuleloomise võimalused saavad kokku, mõjutavad üksteist ja moodustavad väga hästi tuntava mingisuguse ajajärgu ühtsuse, mille taustal kõik need erinevad loomisviisid on tõesti vaid pinnapealsed, puhtvormilised. Ilma Erakkonnata poleks seda ühtsust mingis põlvkonnas või ajastus võibolla nii hästi näha, sellest poleks võimalik nii selgelt rääkida.

- Kui võtta näiteks Kalju Kruusa niiöelda keelemängud, siis selliseid võtteid – mõned üksikud kohad väljaarvatud – ei ole ma oma loomingus kasutanud, aga lihtsalt sellise luuletamisviisi nägemine on mulle andnud vabaduse, ma tean, et niimoodi võib ka kirjutada. Kui ma peaksin ühel hetkel, mingit luuletust luues tundma vajadust ennast niimoodi väljendada, siis ei takistaks mind seda tehes mingid piirangud.

- Kõikvõimalikud pseudoprobleemid, mõistmatus erinevate kirjutamisviiside suhtes ei saa esile kerkida.

- Täitsa võimalik, jah. Erakkonna üheks tugevaks küljeks, mulle tundub, on olnud see, et üldiselt me ei ole nii väga püüdnud ennast määratelda, või ka luua kooslust, mis oleks pidevalt aktiivne ja hästi toimiv. Erakkond ongi rajatud teatud kokkupuutepunktide leidmisele, äratundmistele isegi mitte loomingus endas, vaid rohkem sellel tasandil, mis jääb loomingu taha. Sellepärast, mulle tundub, on meil kõigil Erakkonnas üsna hea olla. Ma ei oska küll kindlapeale kõigi eest rääkida, aga mulle üldiselt tundub nii, et see kooslus on meile kõigile meeldiv. Ja ilmselt seetõttu see paistab ka väljapoole. Erakkond on saanud enamasti läbi kogu oma ajaloo olla võimalikult loomulik nähtus, seal on olnud just niipalju aktiivsust, toimimist, koosolemist ja koosavaldamist, kui see on tundunud mingil ajahetkel loomulik.
Ma mäletan ka aega millalgi üheksakümnendate lõpus, kui me püüdsime rohkem ennast kuidagi väliselt määratleda, vormida Erakkonda mingiks tervikuks, ja ma mäletan, et see oli just see periood kogu meie eksistentsi jooksul, kui tekkis kõige rohkem konflikte ja vastuolusid. Ma arvan, et me suutsime selle perioodi üle elada ja pärast said inimesed aru, et kogu see määratlemine ja vormimine on täiesti ebavajalik. Ja kas aktiivselt või passiivselt, aga pärast seda perioodi on Erakkond mu meelest päris hästi toiminud.

- Selline edukas toimimata toimimise kool.

- Mulle tundub, et see ongi üks oluline sõnum, milleni ma olen kas ise Erakkonna abil jõudnud või mis on läbi
Erakonna minuni jõudnud – just see, mida sa ütlesid, et toimimine toimimata. Võiks ka veel öelda näiteks, et uuenduslikkus ilma püüdeta uuenduslikkusele või vastandumine ilma vastuolu rõhutamata. Enne rääkisime neist niiöelda sotsiaalsematest, Tallinna-kesksetest autoritest – mingis mõttes me ju vastandume neile. Aga see ei ole selline vastandumine, et meie oleme siin ja teie seal ja ehitame nüüd müüri vahele.
Võib öelda veel ka: loomine ilma surveta või sunnitud püüdeta midagi luua. Erakkonna inimesed tegelevad loominguga siis, kui nad tõesti tunnevad selle järele isiklikku vajadust, see ei ole kunagi selline kirjutamine, et kuna ma olen kirjanik ja eelmisest raamatust on juba tükk aega möödas, siis peaks nagu midagi jälle kirjutama. Samamoodi tuleb Erakkond kokku, kui on loomulik põhjus kokku tulla. Üldiselt tundub, et see kõik taandub tervikuna loomulikkusele, loomuliku oleku leidmisele. Mis ei tähenda, et kõik teised oleksid hästi ebaloomulikud.

- Võib siiski öelda küll, et erakkondlaste põhjalikkus, nende süvenemine oma tekstidesse ja suuresti sellest läbimõeldusest tulenev raamatute hõre ilmumissagedus on tänapäeva eesti kirjanduses väga ebatavalised nähtused.

- Kui me varasematel aastatel esinemisi korraldasime, siis panime oma kava üsna põhjalikult paika, aga meie viimastel esinemistel, millest ma olen osa võtnud – näiteks Viljandis ja Tallinnas – ei ole me kunagi midagi enne paika pannud.  Isegi esinemisjärjekorda mitte. Ja huvitav oli, kuivõrd hästi just need esinemised toimisid nii meie enda jaoks kui ka, tundus, kuulajate jaoks. Tõesti tekkis teatud voolavus kuni selleni, et pärast Viljandi-esinemist me järsku avastasime, et meie kõigis ette loetud tekstides, mis me igaüks eraldi valinud olime, kordusid samad kujundid. Tekkis väga iseeneslik tervik. Ja pärast umbes aastatagust lugemist Tallinnas Kirjanike Majas tulid inimesed ütlema, et see oli Erakkonna kõige parem ja terviklikum esinemine. Ometi polnud me mitte kui midagi enne paika pannud... Võibolla me igaüks eraldi oleme saavutanud suurema küpsuse ja kui me kohtume, siis sünergia ise tekib.

- Intervjuu algul rääkisime religioossusest su luules. Su uuemas luules ei pruugi tõesti olla otsesõnalisi viiteid mingitele religioossetele isikutele või sümbolitele, kuid ometi mõjub üksjagu religioossena too paradoksi mõttes müstiline hoiak su luules. Seesama püüd kirjutada ilma püüdeta teha kirjandust, maalimine ilma soovita luua kunstiteost. Su luuletustes ja ka muudes kirjatükkides kordub tihti ülearuste sõnade motiiv. Andres Ehin tsiteerib su “Kahe tuulehoo” raamatu tagakaanel su luuletust, kus “kohtuvad hingerahu ja kirg” ja leiab, et su luuletused on nagu “tulised maalid, mil rahulik leek”. Sõnade, märkide tühistamise müstika on paljude erinevate religioossete traditsioonide tuumaks. Ka sinu tõlgitud Kabir ja Mirabai on tuntud müstiliste luuletajatena.

- Müstilisse tasandisse maailmas ma kahtlemata usun. Need asjad, mida sa mu loominguga seoses kirjeldasid, kajastavad seda, et ma olen eelkõige enda jaoks püüdnud oma loomingus üha rohkem üksteise järel lõhkuda teatud struktuure. Ühest küljest väljendub see lõhkumine selles, et kui ma olen teatud kirjutamisviisiga ära harjunud, siis ma lõhun selle struktuuri, millel see harjumus põhineb, ja näiteks kirjutan ühe luuletuse, mis on hoopis teistsugune. Ma olen püüdnud, et iga mu raamat oleks mingis mõttes teistest erinev. Samas säilib neis kõigis teatud ühendav element, kuna see olen mina ühes teatud kindlate omadustega, kes seda kõike loob. Aga ma väga hindan selliseid autoreid, kes suudavad endale esitada väljakutseid läbi oma elu, mitte jääda kinni sellesse, mis nad on juba teinud, isegi kui see on väga hea.
Paljudele müstikutele on oluline olnud eneselammutamine, enesekaotamine, ja siis enda uuesti ehitamine.
Ilmselt pole taolise lammutamise eesmärk lihtsalt lammutada, vaid selle lammutamise alt tuua välja midagi, mis on ehedam ja tõelisem. Ma usun küll, et see on olnud paljude müstikute ja vähemalt osade religioossete õpetuste taotlus. Me näeme ajaloost, et religiooniga sageli seondub võim, aga niipea kui mängu tulevad võim ja raha, tekivad teatud struktuurid, ja jõudu kogudes need struktuurid jäigastavad ennast aina rohkem, tegelevad üha enam iseenese käigushoidmisega ja vastuseismisega neile, kes tahavad struktuuri kõigutada. Ja samal ajal tegelevad need struktuurid üha vähem oma õpetuse enesega. Mulle tundub, et vastukaaluna sellistele tendentsidele ongi tekkinud sellised autorid nagu kasvõi Kabir, kelle loomingus võib näha ilmselgeid viiteid kasvõi krišnaiitlikule traditsioonile, kes on samas paljudele ka moslem ja teistele jälle hindu, kuid kes ise ei soovinud ennast määratleda ühtegi traditsiooni kuuluvana. Tema looming on selline, et seda ei saa kuhugi suruda.
Kui ma alguses rääkisin, et ma ei ole enam niivõrd seotud krišnaliikumise organisatsiooniga, siis on see võibolla sarnase tendentsi väljendus – vabastada ennast igasugustest struktuursetest ahelatest. Tinglikult võib selle kohta ehk ka öelda, et ma tahan järgida selliseid eeskujusid nagu Kabir või seesama Mirabai, kes lihtsalt, spontaanselt ja väga emotsionaalselt ennast väljendab. Lähtumata kaalutlustest, kas see väljendatav sobitub mingi õpetusega või mitte. See on võibolla nende inimeste püüe oma religioossusega murda läbi sotsiaalsest tasandist, minna veel sügavamale. Minna sinna, kus kaovad erinevused traditsioonide või filosoofiate vahel. Teatud eripärad alati jäävad, aga need on vast seotud rohkem inimese isikliku tasandiga, sellega, mis on tema jaoks hetkel oluline.