Derek Walcott | Saared

Paljud kirjanduskriitikud on nimetanud Derek Walcotti (sünd. 1930)
Lääne-India saarte oluliseimaks ingliskeelseks luuletajaks ja näitekirjanikuks.
Tema sünnipaigaks on St. Lucia saar, ent ta on elanud enamuse oma elust Trinidadis
ja hiljem ka Ühendriikides, õpetades luulet Bostoni ülikoolis. Olles ise inglasest isa
ja Aafrika päritolu ema järeltulija, on tema loomingu üheks oluliseks teemaks
erinevate kultuuripärandite võrdlus ja vastandumine, ning tema kirjutised on täis
nii ehtkariibilikke kujundeid ja seoseid kui ka viiteid Euroopa kirjandusele.
1992. aastal määrati talle Nobeli kirjanduspreemia ning oma tänukõnes lausus ta järgmist:
“Luule on täiuslikkuse higipisarad, mis peavad samal ajal ometigi välja nägema
nii värsked kui vihmapiisad skulptuuri kulmudel. Luule on sundimatu
ja samal ajal marmorlik, see ühendab korraga mõlemad ajamõõtmed:
mineviku ja oleviku. Minevik on skulptuur ja olevik on kaste- või vihmahelmed mineviku laubal.
On olemas maetud keel ning ka igaühe individuaalne sõnavara, ning luule loomine
on üheaegselt nii väljakaevamise kui ka eneseavastamise protsess.”

"Saared" on esimene raamat, mis maineka autori loomingust eesti keeles
ilmub. Luuletused on tõlkinud ning järelsõna kirjutanud Mathura.
Toimetanud Mari-Liis Remmel ja Mart Rummo.
104 lk. Allikaäärne, 2009.


RANDUMINE – GRENADA
meremees Robert Headile

Seal, kuhu oled end ankrusse heitnud,
pole võimalik kuulda ei siniste mäejalamite rullumist
ega pilliroo tõusu tuules üles rünkpilvede poole;
rohi liigub pikaldaselt ja ühtlaselt nagu ookean,
kuhjudes ühes joones sinna, kuhu sind sängitati;
ning ruudustatud meri,
mille hiilgust sa põlastasid,
kerkib kuuldamatuks.

/---/