29juul05
Kara Lynn
Hüvastijätt
Kahelda on lihtne. Sa lihtsalt enam ei usu. Ei usu päikesesse, millle
tükid hommikuti kardinapraost sisse tungivad ja vaikselt, õige vaikselt
maanduvad su põsel ning annavad sooja puudutusega tunda, et on aeg
ärgata. Ei usu hommikukohvisse, mille valdavalt virgutav aroom poeb sinu
sisse ja ehmatab sinus hästi tasapisi üles naeratused ja tere hommikud.
Uskuda on võrreldamatult raskem. Pead pingutama ja aeg-ajalt endale
meelde tuletama, et on ikka võimalik küll. Rõõm on reaalne. Õnnetunne on
reaalne. Need veidrused, mida te parkides ja ümmarguse laua ääres teete
ning tõsised arutelud tõe, eksistentsi ja armastuse üle- kõik on
reaalne. Seepärast ongi hiljem kurbrõõmus tunne. Tundub, et kõik need hetked
on loetud. Keegi hoiab neid kusagil kambris ja jaotab ükshaaval välja.
Mingil hetkel saavad need otsa. Finito! Ja päris lõpu lähedal on seda
tunda ka. Vaatad äkki selja taha ja näed, et aeg jookseb sulle järgi.
Kohe kohe jõuab ta sinuni. Möödub, jättes sinu seina äärde seisma. Sa ei
taha teistele ette jääda, sest nende kambrike on täis hetki, millele
sinule nüüd ligipääs puudub. Ja ka nemad ei pääse sinu kambrisse. Ma tean
küll astutakse sisse uutest ustest- valus on siiski.
Nüüd ma siis kirjeldangi, milline on see kamber välja näinud nii
mõneski hetkes, ilusas hetkes, sest koledad ei vääri mainimist. Mitte nüüd,
mitte täna.
________________________________________________________________________________________________________
1.
Akna taga on lumi. Olen kodus ja haige. Mul on palavik. Higipiisad
veerevad otsaesiselt põsele, põselt kaelale. Jõudu ei ole. Tahtmist ka ei
ole. Osalt on selles süüdi kopsupõletik, osalt, olgem otsekohesed, üks
hell mees. Püüan võtta kätte "Koridori" , sest see on mind juba aastaid
häirinud seal riiulil. Peale esimest lehekülge annan alla ja panen
raamatu kapi peale tagasi, et mul oleks vajadusel võimalus seda taas ainiti
tunde vahtida ja mõelda, et see on seinale vahel kena alternatiiv küll.
Lähen kööki, et pista suhu ema valmistatud juustuküpsiseid. Ma juba
tunnen, et mu kõht ka nutab, sest kaks eelmainitut, võtsid ühes naeruga ka
isu. Küpsis käes lähen kompuutri taha ja vaatan, mis toimub
virtuaalmaailmas. Tegelikult tahan lihtsalt kasutada sõnu mõtete väljendamiseks,
sest häält mul ei ole olnud juba nädalake ja see tekitab minu sees
kurbust juurde. Olen liigkaua vaikinud.
Ja saangi kirjutada lauseid ja fraase. Naljatlen. Mõnitan. Naeratan
üksi oma toas, sest kusagil teises teas on keegi sõrmedega klavituuril
sisse trükkinud rõõmsaid sõnu. Ühe tütarlapsega räägime jääkuubikutest,
mida tuleb haigena süüa. See pidavat terveks tegema. Moosist räägime ka
ja õunakoogist. Ma ei võta õunakooki eriti tõsiselt, aga sel kohal teen
vea.
Lähen magama, sest silm ei seleta enam ekraani. Higipiiskade asemel on
põskedel pisarad. Silmadel on valus. Sel hetkel mõtlen, et ma olen nagu
silm.
Ema äratab mind üles. Ma tusatsen, sest pea valutab ja uni oli ka magus
olnud. Aga! Õunakook on reaalsus. Ma ei usu seda. Nad astuvad tuppa. Ma
üritan ennast kokku võtta, sest külaliste ees ei ole kena vare olla.
Lähen kööki ja teen teed. Samas rüüpan kiirelt sõõmu vastiku maitsega
ravimteed (põdrasamblik), et end virgutada.
Istume minu voodil kolmekesi reas ja nosime õunakooki. Peagi on suud
juba juustuküpsiseid täis. Ema toob fotoaparaadi. Plõks, plõks. Mõned
hetked veel ja ongi minek. Olen rõõmus, olen kurb. Seisan võimalikult
vapralt, et minust jääks maksimaalselt terve mulje. Samas oli minu sees
kurbust vähem, osake sellest kadus koos õunakoogiga.
2.
Ma ei viitsi enam olla selles linnas. Ma tahan ära. Oma linna tahan
minna. Konkreetselt- ma pole Tartut kunagi armastanud.
Võistlused my ass! Mul on seljas magamiskott ja seljakott. Suuremat
laadi reiskomps on ka käes. Pisike lootus on alles, sest eelnenud
telefonikõne tõotas tassi teed ja pannkooke.
Kohtume bussijaamas. Õigemini kohtun praegu ainult mina, sest olen pool
tundi varem kohal. Suurte mootorsõidukite lähedal tundub oma linn
ligemal. Saan teada, et buss väljub varem ja mul on aega veel tunnike.
Rahulolu tuleb sellest, et saan siit viimaks ometi minema. Selles ei ole
süüdi Tartu, vaid mõned teised, kes on ka siin.
Ta paistab. Ta on kohal ja ulatab mulle kukekujulise pulgakommi. Läheme
istumispaika ja joome teed, söön pannkooke nagu kokku lepitud. Arutan
endamisi, et ei olegi nii kiire ühti. Mu linn ootab mind ikka. Tundub
nagu petaksin teda hetkel, just sel hetkel kui tore tütarlaps
fotoaparaadiga pildi teeb. Nüüd on isegi asitõendid, et ma olin siin õnnelik.
3.
Saame kokku ja istume ümmarguse laua taha. Valame endile y2spritet.
Sööme vahvleid ja jäätist. Ma olen juba mõned nädalad värviliselt ringi
käinud, pea roosamannavahupilvi täis, eirates kusevaid koeri minu akna
all ja naabribeebi kisa kell kolm öösel. Sellest hoolimata tuleb vahtu
juurde, kuigi arvasin, et see hulk on nüüd mingiks ajaks konstantne.
Naerda saan nii palju, et mingi hetkel olen põrandal kägaras. Järgmisel
hetkel on juba pisarad silmis ja keegi teine meist neljast aeleb
põrandal.
Joome ka teed ja joonistame, kaarte, pilte, muinaslugusid.
Läheme ja istume teise toa põrandale. Kõlama jääb sisukalt mõtetu jutt
ja pidurdamatu naermine. Kuulame erisugust muusikat ja arutleme, miks
luuakse mõned lood sellised, et kõrvad tahavad aknast enesetapueri teha.
On loomulik, et meie bänd teeb ainult head muusikat. Loomulik!
Tähelepanek! See on kokku pandud erinevatest väga sarnastest hetkedest,
mida ühendab üks paik, kellaaeg, rõõm ja ilusad inimesed.
4.
Johnny Depp ja Kokaiin ühendavad meid täna õhtul. Oh neid heledaid
kiharaid ja tumedaid prille! Oh! Kõik sööme jäätist ja nügime üksteist minu
rohelisel diivanil, kuhu tegelikult mahubki ainult kaks ilusat inimest.
Kahel meist on prillid, kolmas unustas enda omad maha. Sestap peab ta
põrandale nüüd istuma ja näo vastu ekraani suruma
Mõtlen, et on ikka hullumeelne küll, et söön täna juba kolmandat topsi
jäätist. Aga on põhjust ka. Hellad mehed ei olegi nii hellad ma ütleks.
Raisk ja ropud sõnad! Aga kohe äsatakse mulle padjaga piki nägu ja ma
naeran. Naeran üsna pikalt. Vaatan filmi edasi. Surun roosade
põrsastega padja hästi tugevasti vastu kõhtu, nagu suudaksin kurbuse kinni
vajutada. Nemad suudavad, mõneks hetkeks.
Film saab läbi. Räägime kõhulihastest ja sellest, et elu rannas ja
päikesepaistelises paradiisis kõlbaks meile küll. Kuulame venekeelset
muusikat ja naerame veel. Nad hajutavad kurbuse, kui mõnitame mõne
tütarlapse poose ja teise tütarlapse lapsi ja minu jalgu.
________________________________________________________________________________________________________
Kui suvi läbi saab siis ma ilmselt kahltlen kaua. Juba praegu hakkan
kaotama vaikselt, õige vaikselt osa oma usust. Vaatan ikka kardinaid ja
rohelist diivanit. "Koridori" saan tagasi ja hakkan seda ainiti
silmitsema, kuigi see on nüüd uuel riiulil. On toimumas remont, siin selles
toas, kus on need ja paljud teised hetked. Ma ei tea, kas NEIL on ka
kahju, et tuleb panna uus tapeet ja hakata istuma uuel diivanil. Lagi saab
värvitud teistmoodi ja kardinad ostetakse ka uued. Ja toast lahkuvad
need, kes...Ma ei tea, kuidas...Nad lihtsalt teevad rõõmsaks, kui on
valus, veelgi rõõmsamaks kui on ilus.
Seepärast mõtlengi, et võibolla on lihtsam hüvasti jätta, enne kui
remont päris valmis saab. Küll ma lõpuks harjun, harjun ja harjun. Nii saan
lihtsalt varem harjuma hakata. Võibolla mitte. Ma ei tea jälle. Äkki
peaks võimalikult kaua remonti koos tegema?