Lumeneitsi

Kirjutaja astus aeglaselt mööda teed. Sel korral polnud tal hanesulge kaasas. Maha oli jäänud ka öömustade kaantega kaustik. Kirjutajagi oli vahetanud värvi ja kandis nüüd valgeid riideid. Oli ka põhjust - troostitu sügis oli loovutanud võimu säravale talvele. Kirjutaja oli mõttes. Ta ümber olid puud, ees ja taga lumine rada. Päike piilus arglikult pilveserva vahelt, ent muidu oli nii külm, kui üldse võimalik. Lumi krudises Kirjutaja taldade all. Ta hingeõhk jäätus veel enne, kui ta selle välja hingata jõudis. Sellegipoolest ei paistnud Kirjutaja külma pärast muret tundvat. Tal oli muudki teha.

Kirjutaja sõrmede vahel oli puufiguur, mis kujutas hirve. Looma peas oli auguke. Kunagi oli seda läbinud nöör, naha jälg oli ikka veel näha. Kirjutaja silmitses kujukest ja astus aina edasi. Ta ei teadnud, miks ja kuhu ta kõndis. Hirveke ta käes näis magnetina tõmbavat. Kuhu? Seda Kirjutaja ei teadnud.

Puust hirveke nägi tõeliselt võluv välja. Tal olid pruunid silmad, justkui merevaigust, mõtles Kirjutaja. Need näisid teda elava huviga jälgivat. Kui ta selliste mõtetega hirve peale vaatas, pilgutas too silmi. On asju ilmas imelisi, nimetuid ja nimelisi, ütles Kirjutaja valjusti. Talle ei tundunud üldse imelik, et puuhirveke elus oli. Puu oli ju elanud, enne kui ta maha raiuti, miks ei võiks puuhaldjas nüüd hirves elada?

Hoopis kummalisem näis talle see, et hirveke teda kuhugi viia tahtis. Miks just mina, küsis Kirjutaja endalt. Mu ülesanne on ju kirjutada, mitte rännata mööda lumiseid metsaradu. Hirveke noogutas pead ja muigas. Vähemalt ta silmad särasid küll kavalalt. Kirjutaja ohkas. Ei mõistnud temagi alati ideede keerdkäike. Ideed võisid kogu maailma segi pöörata, ometi tuli neile alluda - see oli paratamatus.

Teerada hargnes kaheks. Kumma tee valib hirv, mõtles Kirjutaja. Parema või vasaku? Ent hirv jäi hoopis vagusi. Kirjutaja seisatas nõutult. Kuhu nüüd minna? Ta uuris hirve. Too ei andnud mingit elumärki. Tavaline puufiguur... Kas ma nägin kõike seda unes, küsis Kirjutaja eneselt ja vaatas ringi. Mets oli tardunud. Ükski vari lumel ei värelenud. Puuoksi kattis valge vaip. Kõik oli vaikne... Või siiski liikus miski? Algul näis Kirjutajale, et ta eksib, kuid tõepoolest tundus üks oksakene liikuvat, õigemini olid need küll lumehelbed. Kirjutaja sirutas välja oma linnukirja kindas käe ja lumehelbed liuglesid sinna peale, moodustades huvitavaid mustreid. Siis hakkasid nad veerema ning kui Kirjutaja neid lähemalt uuris, kargas üks helves talle nina peale, tekitades kentsaka kõditunde. Helves puhkes heliseva häälega naerma, kuna teised kindal oma tantsuga saatemuusikat tegid. Kui helbed omavahel kokku puutusid, kõlas õrn kristalne kilksatus.

Kirjutajale aga tähendas see hoopis midagi enamat. Tema kuulis tolles helinas sõnumit, mis käskis tal edasi minna. Kuhu, tahtis ta hüüda. Pean ma tee ise valima? - Jah, ütlesid lumehelbed. Nüüd on sinu kord. Sa võid taas ühe olendi õnnelikuks teha. - Selleks pean ma ju muutuma, vaidles Kirjutaja vastu. Sa oledki juba teine, laulsid helbed. Tei-ne, tei-ne, tei-ne. Sa ei näe oma silmi, muidu sa teaksid. Need on lumekarva. Kirjutaja ei suutnud seda uskuda. Valgeid silmi pole ju olemas, mõtles ta. Mitte valged, laulsid helbed. Vikerkaarevärvi. Lumekristallis on vikerkaar. Jah, muidugi. Hirv ei vii sind enam kuhugi, sa pead teda nüüd ise viima, ütles miski Kirjutaja sügavas hingesopis. Ta keeras ringi ja hakkas astuma, tundes, et võib usaldada oma jalgu.

***

Soojas metsamajakeses istus Erak ja keetis kadakamarjaleent. Milleks seda vaja oli, teadis küll ainult tema. Ei olnud veel keegi huvitunud ta tegemistest. Erak tõusis puupakult ja viskas küdevasse ahju paar puud. Seejärel võttis ta kamalutäie kuuseokkaid ning nõristas need läbi sõrmede patta, mis mulksus rahumeelselt edasi.

Erak astus akna alla. Küll oli väljas külm! Maja väike aken oli peaaegu üleni jäälilledega kaetud. Erak istus ning pidas aru, kas need on mõtted või ideed, mis on aknale külmunud.

Jäälilled aknal olid täiesti tasa, ometi õhkus neist pinget. Täna ei olnud nad veel rääkima hakanud. Mõnikord jutustasid nad Erakule lugusid, mida too püüdis hiljem kirja panna, kui meelde tuli. Kuid üldiselt olid jäälillede lood äärmiselt segased ja seosetud. Erinevaid detaile võis kombineerida ning saada miljoneid jutte. Aegajalt juhtus nii, et detailid sattusid loogilisse järjekorda, siis oli ka lugu arusaadav.

Igatahes olid nad täna vait. Täiesti olemas, kuid tummad.

Lilledest õhkus jäist pinevust. Nad ootasid midagi. Või hoopis kedagi? Erak ei kujutanud küll ette, et tema majakesse võiks keegi sattuda. See asus nii sügaval metsas, et ükski inimolend polnud sinna veel eksinud. Erak teadis, mida ta tegi, kui valis elamiseks sellise paiga. Ega teda muidu Erakuks oleks hüütud.

Erak segas hajameelselt pliidil podisevat leent. Pajast tõusev lõhn meenutas talle ähmaselt sõna "jõuluhõng". Misasi see üldse on, mõtles Erak. Mis on jõulud? Sõna näis kuuluvat tema minevikku, sellega seostus veel midagi. Jõulud. Kummaline, mõtles Erak. Neid peab vist palju olema. Huvitav, milline näeb välja üks jõul? Ja mismoodi on, kui neid on palju? Erakule tundus, et jõul peab üks hea loom olema, kui ta kadakate järele lõhnab. Kõik kadakaga seotu oli hea.

Jäälilled aknal sosistasid ikka oma lugusid. Nad olid rahunenud ja tekitasid päris talutavaid jääkülmi kristallihelisid. Lillede muusika harmoneerus kenasti poti lauluga pliidil ja Eraku enda hüplevate mõtetega.

Kiisumiisu hüppas toolilt aknale ja hakkas käpaga jäälilli püüdma – talle nimelt ei meeldinud eriti nende klirin -, kuid lilled olid väljaspool, Kiisumiisu ei saanud ühtegi kätte ning jäi tusaselt aknalauale põrnitsema, nördinud jäisest kristallnaerust. Jäälilled lõbutsesid edasi.

***

Kirjutaja jalge all keris tee end aina rohkem lahti. Hirveke oli oma tardolekus, ta silmad olid pärlite moodi… Kirjutaja oleks võinud vanduda, et silmad olid nüüd mustad, mitte merevaigupruunid. Pärlikee…Tahtmatult hakkas talle pähe tulema igasugu viisijupikesi ja laulukatkeid. Kirjutaja püüdis neid eemale peletada ja teele keskenduda, kuid see ei läinud korda. Justkui maa-alused, mõtles ta. Kuhu nad mind meelitada tahavad? Lõpuks, otsustades alla anda, hakkas ta viise kaasa ümisema. Lumevärvi… lumevärvi… silmad mustad kui söed… pärlid… üksi olen… mööda teed…vikerkaarele on pikk maa minna… kord jõuad kohale… ja näed, et ammu jõulud käes… Jõulud??? Kirjutaja kohkus sellest mõttest. Mis puutusid siia jõulud? Kõik sõnad tundusid üleüldse seosetud ja mõttetud. Silmad ei ole kunagi mustad kui söed, otsustas Kirjutaja ja hakkas omaenda laulu ümisema. On väljas päike, hanged säravad… mu valge keebi äärel helbed hiilgavad… üksi astun mööda krudisevat teed, hoides kätel helkivmusta pärlikeed. See kee su silmi mulle meenutab… Kelle silmi? Kirjutaja ehmus taas. Mis temaga täna lahti oli? Ei saanud enam lauldagi, ilma et igasugused kentsakad mõtted pähe tuleksid.

Kirjutaja ohkas ja loobus ümisemisest. Laulud loomulikult ei hoolinud sellest ja ümisesid end ise tema peas edasi. Mis siis ikka, mõtles Kirjutaja. Las ümisevad, kui tahavad. Mis mul sellest. Ja ta astus edasi.

***

Erak segas viimast korda kadakamarja-kuuseokkahautist ning läks ja istus akna alla, tehes Kiisumiisule pai. Nurr, ütles Kiisumiisu. Nurr. Nurrr. Nurrrrrrrrrr! Seepeale tundsid mõlemad end veidike paremini. Erak vahtis jäälilli ja mõtles, kas nemad teavad, mis on jõul. Kiisumiisu põrnitses lumist õue ja ei mõtelnud üldse midagi. Ta ei hoolinud ei jäälilledest ega jõuludest, senikaua kui talle pai tehti ja igal õhtul sooja piima anti. Teda ei huvitanud isegi tõik, et piima sai ta ainult sellepärast, et üle õue kuuris elas Mäku. Kiisumiisu oli Mäkut näinud küll ja pidas temast lugu ka, aga egoistliku olevusena hoolis ta vaid iseendast.

Eraku silmad libisesid jäälilledest kaugemale, õuele ja metsa ning tabasid seal ühe huvitava nähtuse. Rada. Eraku õuele tuli rada. Kust see veel sinna sai? Erak mäletas väga hästi, et õhtul rada ei olnud. Ta polnud tükk aega koduõuest kaugemal käinud. Midagi väga kahtlast on juhtumas, mõtles Erak. Jõulud? Mõte tabas teda sellise hooga, et Kiisumiisu aknal kohkunult võpatas, ehmunult NÄU! karjatas ja põrandale kargas. Eraku peast kukerpallitasid läbi mõttekillud. Ühtlase, segamatu voona. Jõulud, jõulud... Ent ikka ei teadnud ta, mida need endast kujutavad. Esimest korda terve metsaelu jooksul juhtus, et ta mingist lihtsast sõnast jagu ei saanud. Jõulud olid pärit tema eelnevast elust. Ta oli unustanud. Tahtnud unustada. Nüüd soovis ta kõigest hingest, et oleks olemas keegi, kes oskaks tema meeltes kuju võtvale küsimusele vastata.

Sel hetkel nägi ta Kirjutajat.

***

Kirjutaja oli mõttes olles astunud mööda puude vahel keerduvat rada ning oli üllatunud, kui märkas maja. Tema mäletamist mööda olid metsas aegade algusest peale elanud vaid aastaajad ja mõned väikesed loomakesed. Kirjutaja oli nii üllatunud, et jäi seisma. Ta seisis ja vahtis maja, suu ammuli, juuksed härmas, nagu lumevaim. Äkki tundis ta käpikus liikumist, avas peo ja nägi hirvekest. Sealsamas teadis ta, mida peab tegema.

***

Erak jälgis aknast, kuidas valge olend astus hõljudes üle õue. Siis avanes uks, paisates sisse pilve lumehelbeid, kes toasoojuses kähku vihmaks sulasid, kastes märjaks Eraku lävepaku ja pool tuba. Jäälilled aknal alustasid pöörast tantsu, klirisedes seosetuid fraase. Kogu selle segaduse keskel seisis täiesti rahulikult olend valges ja ütles: See kuulub sulle. Ma tõin ta tagasi. Ja andis Erakule hirve. Too põrnitses amuletti, mis jäisest külmast hoolimata oli soe ja elav. Ja pilgutas silma. Miks ta elus on, mõtles Erak. Puu oli elus. Nüüd on puu hing hirve sees, lausus olend hõbeheliseval häälel. Erakule tuli pähe, et see hääl sobinuks väga hästi jäälillede kilinaga aknal. Olend puhkes naerma. Kiisumiisu puges tooli alt välja ja nühkis end vastu valget keepi. Olevus tõstis Kiisumiisu maast sülle ja naeris veel helisevamalt. Tema juustel tantsisklesid lumehelbed. Kummalisel kombel polnud need veel ära sulanud. Häid jõule sulle, lausus olend. Erak vahtis teda hämmastunult. Sulle ka, sai ta lõpuks mahti kogeleda. Talle tundus, et nii on sobiv vastata. Kas see ongi jõul, mõtles ta. Oi kui huvitav. Olevus andis Kiisumiisu Erakule. Tema käte puude oli külm, Kiisumiisu soe. Sul on terve kodu head jõululõhna täis, ütles olend. Kahjuks ei ole mul kingitust kaasas. Peale hirve, kuid tema pidin ma niikuinii ära tooma. Aga sa võid minult midagi küsida. Võibolla oskan ma sulle vastata.

Siis tuli Erakule kõik meelde. Jõulud. Palju päikesi tagasi, kui ta veel inimeste juures elas. Ta mäletas, et kuusk toodi tuppa ja lauldi ja küpsetati piparkooke. Ja mõnikord tuli jõuluvana ja tõi kingitusi. Mõnikord ei tulnud ka. Siis istus Erak kurvalt kuuse all ja mõtles, et jõuluvana ei tule, sest temasse ei usuta. Ja muutus veel kurvemaks. Erak ei mäletanudki enam õieti, millal viimati jõulud olid. Ammu. Kas ma olen tõesti viimase aastaga nii palju kasvanud, mõtles ta. Ei ole võimalik. Ta pilk eksles olevuse silmisse. Lumeneitsi, ütles ta. See oled ju sina. – Jah, vastas nimetatu. Kui sa tahad. Erak kibrutas kulmu. Ta ei julgenud esitada küsimust, mis oli terve päeva ta pead vaevanud. Jõulud. Ta ju mäletas. Aga see kõik kuulus jõulude juurde. Mis need ise on, seda ei teadnud Erak ikka veel.

Kiisumiisu ringutas ja jooksis ukse juurde. Ta tahab õue lumehelvestega mängima minna, ütles Erak. Lumeneitsi avas ukse ja astus õue. Kiisumiisu lipsas temast ette ja tuiskas kuuri. Mäku juurde. Äkitselt näis ta tollest hoolivat. Lumeneitsi suundus metsa poole. Rada. See ootas teda. Erakul oli kuidagi kahju lasta tal niisama minna. Ma ei kinkinud sulle ju midagi, ütles ta. Miks ei, vastas kõnetatu. Sa andsid mulle nime. Aga sina jätsid oma küsimuse esitamata. Nüüd tuli Erakule meelde. Sa tulid ja tõid mulle jõulud, ütles ta. See on suurim kingitus. Ta mõtles natuke. Mis need jõulud õieti on, hüüdis ta üle õue. Jõulud? Lumeneitsi naeris oma helisevat naeru. See on see, kui kõik üksteist armastavad!

selle loo jutustas metshaldjas