REBANE

Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. 
Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.
Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine.
Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana.
Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti.
Elupaik ja -viis Kõige eelistatum elupaik on kultuurmaastik väi-keste metsatukkadega. Elutseb ka metsades, soodes ja rabades. Suuri metsamassiive väldib. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil.
Toitumine Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse.
Sigimine Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10.
Areng  Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Imetamine kestab kuu aega, üle kahenädalastele poegadele annab ema ka peenestatud toitu. Urust hakkavad pojad väljas käima ühe ühekuusena, iseseisvuvad nelja kuu vanuselt. Suguküpseks saavad rebased ühe aasta vanuselt.

TAGASI