õni kilomeeter Narva linnast lõuna pool, kahe jõeharu vahel - kohas kus jõeveed langesid võimaste jugadena paeastangult, paikneb Kreenholmi saar. Kahju et tänapäevasel vaatlejal ei ole võimalik näha seda ülevat ja maalilist pilti. Narva juga oli üks Euroopa võimsamaid , vee langemise mürinat oli kuulda kaugele. Kreenholmi saar on kadunud tööstushoonete alla, jõeorg on jäänud kuivaks - vesi on kanaleid pidi suunatud hüdroelektrijaama turbiinidele. Ka jalutama ei pääse huviline sinnakanti - siin on piiritsoon. See tööstuskompleks millele looduse ülevus on ohvriks toodud , omab Narva linna ajaloos tähtsat kohta.
    19. sajandil hakkas tehnika ja majanduse areng järjest rohkem mõjutama ka meie alasid. Linnaelanikond kasvas, kaotatud oli pärisorjus. Keskaegsed linnakindlustused olid minetanud oma sõjalise tähtsuse - just müürid ja bastionid piirasid linna laienemist. Väljapoole kindlustusi aga kapitaalseimaid ehitisi püstitada ei lubatud. Linn kasvas ja töökäsi tuli juurde, kiirevooluline Narva jõgi oli vabrikutele heaks energiaallikaks. Narva jõe kallastele oli ajapikku rajatud mitmeid tööstusettevõtteid. Kreenholmi saare lähedal töötasid Tsuikini vesiveski, kaupmees Momma kalevivabrik, parun Steiglitzi ketrusvabrik ja veel mõned väiksemad ettevõtted.
     Näiteks töötas Steiglitzi linaketrusvabrikus 1860- ndal aastal 1715 inimest, see oli üks tollase Venemaa suurimaid vabrikuid. Uus ajastu linna ajaloos saabus 1856.ndal aastal kui asutati "Kreenholmi manufaktuuri" aktsiaselts põhikapitaliga 2 miljonit kuldrubla. Suuraktsionär , parun Ludwig Knoop omandas tulevase vabriku tarvis, endiselt omanikult Sudhofilt Kreenholmi saare. 1857. aasta 30 aprillil pandi saarel nurgakivi esimesele tootmiskorpusele. Ehitus edenes kiiresti , sest juba 1858. aasta 10.oktoobril lasti käiku esimesed 8000 ketrusmasinat. 1862. aastaks valmis aga kogu esialgne tootmiskompleks. Kreenholmi manufaktuur oli tolle aja kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal , suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas.
     Ajamiks ketrusmasinatele kasutati vesirattaid mis ülekandevõllide ja rihmade süsteemi kaudu käitasid ketrusmasinaid. Hiljem asendati vesirattad turbiinidega , vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid. Sellega vabriku rajamine aga kaugeltki ei lõppenud. 1870. aastal ehitati uus ketrusvabrik, 1876.a seni kolmekordsetele hoonetele lisati neljas korrus, 1884.a-l ehitati ja lasti käiku Joala vabrik , 1890.a ehitati Georgi vabrik ja lõpetati Joala vabriku juurdeehitus 1872. aastaks töötas Kreenholmi vabrikuis juba 6000 töölist.
     Nagu juba mainitud oli Kreenholmi vabrik igati kaasaegne ettevõte. Tsehhiruumid olid igati ruumikad. Kõigi vabrikuruumide kogupindala oli 1906.a 1.507.755 ruutjalga ehk 495.972 m2 . Ruumid olid 4 - 4,5m kõrged, vahelaed toetusid metallkonstruktsioonidele - see vähendas seinte kandekoormust ja võimaldas jätta aknaavad suuremad. Lisaks päevavalgusele valgustas tööruume 1906.a 4391 gaasilampi. Kontor ja osa õue oli valgustatud elektriga. Tehti katset valgustada ka kogu ettevõte elektriga, kuid tulemustega ei jäädud rahule. Gaasi - valgustuse tarbeks valmistati Kreenholmi oma gaasimajas. Kõigis vabrikuruumides oli ventilatsioon - ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele paigaldati lisaks veel kohtventilatsioon Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. (Puuvillatolm on tule ja isegi plahvatusohtlik). Kogu vabrikus oli sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. ( loe ja imesta - ka 21. sajandi algul ei ole mitte kõigis ettevõtteis selliseid seadmeid ).
     Ruume puhastati mitu korda päevas. Kõik tootmishooned olid ehitatud mittepõlevatest materjalidest - paekivist või tellistest. Hooneid köeti keskkütte sarnase süsteemiga, tööruumides oli veevärk ja kanalisatsioon. Kõik see jätab mulje nagu oleks töötingimused olnud Kreenholmi manufaktuuris üsna head. Oli siiski ka probleeme, töölised kaebasid ülemäärase palavuse üle, ventilatsioon ei toiminud kõige paremini. Suurimat pahameelt põhjustas aga vabriku sisekord - tööpäev oli pikk, algas see hommikul kell 5.00 ja kestis õhtul kella 8.00 - ni. Lõunavaheajaks oli ettenähtud 1 tund. Tööle hilinejat või halvasti töödanud töölist võis karistada rahatrahviga. Ka tuli töölisel kinni maksta purunenud masinaosad.
     Lisaks tootmishoonetele kuulusid Kreenholmi hoonetekompleksi veel mitmed rajatised. Kõigepealt tööliskasarmud,1872a. töötas Kreenholmi manufaktuuris umbes 6000 töölist, nende majutamiseks ehitas manufaktuur üürikasarmud.
     Väikesed toakesed , kahele - kolmele inimesele, ühisköök - hädapärased tingimused ühesõnaga. Aga arvestades, et paljud töölised, kes kaugemalt tulnud , pühadeks koju sõitsid täitsidki need toakesed vaid ühiselamu funktsiooni. Meistritele , ametnikele ja direktorile olid ettenähtud eraldi korterid, kus elutingimused olid vastavad positsioonile vabriku hierarhias. Lisaks Kreenholmi oma tööliskasarmutele oli algusaegadel osa töölisi majutatud Joala mõisa maadel asunud " hr Krameri " majadesse. Sealsed elamistingimused olid aga märksa viletsamad - suur kitsikus ja mustus , halb ventilatsioon.
     Kuna Kreenholmi manufaktuuris töötas palju alaealisi ja kirjaoskamatuid oli vabrikul oma kaheklassiline kool, hiljem lisandus sellele veel ka muusikakool, kus kõik sooviad võisid pillimängu harjutamas käia. Kooliõpetust sai tasuta. Kreenholmi manufaktuuril oli oma saun - avatud ühtedel päevadel meestele, teistel naistele. Saun oli töölistele tasuta. Ka oli vabrikul pesukoda sooja veega, kus pesu sai pesta, samuti tasuta. Juba vabriku asutamise ajal seati sisse lastesõim, kuhu töölised võisid oma lapsed päevaks jätta.
     Kreenholmi manufaktuuril olid oma kauplused, algul üks, hiljem rohkem. Kuna mõnel aastal juhtus viljaikaldusi ja leivahinnad kippusid kõrgeks kerkima siis müüs manufaktuur töölistele leiba ja esmatarbekaupu, vabriku laost alandatud hindadega. Alates 1893. aastast töötas Kreenholmis pagaritöökoda, siin küpsetati leiba ja saia. 1880.a ehitati veski algul vabriku ladude hiljem ka pagaritöökoja tarvis. Koos esimese kauplusega avati Kreenholmis turg, hiljem 1881.a kui vana plats kitsaks jäi, avati uus suurem turg.
     Manufaktuur avas 1877.a telegraafipunkti - see töötas 8.00 - 24.00 iga päev. Posti toodi kaks korda päevas Narva postkontorist. Tähtsamate üksuste vahel oli vabrikus telefoniside, võrgu teenindamiseks oma keskjaam.
     Kreenholmil oli koguni oma kitsaroopmeline raudtee, ehitatud 20 sajandi algusaastatel kulges see mone kilomeetri kaugusel asuvase turbarappa. Turvast kasutati toenaoliselt katlamaja kutteks.

Loe lisaks"Eesti kitsaroopmelised raudteed" suureparane veebileht  -

* Velsker Palkinit, Starostat puudutavad nõudmised olid nähtavasti isiklikku laadi. Vabriku valitseja G. Kolbe arvas osa nõudmisi õiglased olevat ning leidis võimaliku need rahuldada, teiste - töötasu ja aega puudutavate küsimuste arutamiseks aga lubas valitseja Moskvast kohale kutsuda vabriku osanikke kuna ei omanud volitusi iseseisvaks otsustamiseks. Umbes 500 Kreenholmi töölist katkestas töö, seniks kuni nende nõudmised ei ole läbi vaadatud. ( viissada - seitsmest tuhandest kreenholmi töölisest )
     1872. aasta 21. augustil sõlmitigi kokkulepe, tööliste neljakümmne esindaja ja tehase valitseja G. Kolbe vahel. Kokkuleppe sõlmimisel viibisid kohal : Eestimaa kuberner Sahhovskoi, Peterburi sandarmivalitsuse ülem Birin, Kreenholmi vabriku valitseja Kolbe, nelikümmend kangrute esindajat. ( Siinkohal ei suuda autor hoiduda kommentaarist - Kas meil tänapaeval suudaksite ette kujutada et firma töötüli tulevad lahendama president koos kaaskonnaga ja siseminister ?). Vabriku valitseja pidas võimalikuks rahuldada enamuse tööliste nõudmistest v.a. töötasu kuna see sõltub turuhindadest ja isiklikud küsimused ( velsker Palkin) kuna neid ei ole sobilik lahendada " Poliitilise" otsusega sellisel tasemel. Kokkuleppe kinnitas ja oli sellega nõus Kreenholmi manufaktuuri direktor L. Knoop. 22. augustil asusid kangrud taas tööle. Kooleraepideemia hakkas vaibuma kuna olid võetud tarvitusele abinõud antisanitaarse olukorra likvideerimiseks Joala kasarmutes. Töölised kes olid vabrikust lahkunud nakkuse kartuses, pöördusid vähehaaval tagasi. 1872. aasta septembrikuu alguses tekkisid pinged vabrikutööliste hulgas uuesti. Selle põhjuseks said kuulujutud nagu kavatseks vabriku juhtkond saavutatud kokkuleppest taganeda, samuti leidis osa töölisi, et mässajad - (augustistreigis osales siiski väike osa töötajaist) on häirinud nende harjumusparäst elukorraldust. Nähtavasti kardeti vabriku administratsiooni poolseid repressioone. Administratsioonile lojaalsete tööliste poolt esitati kaebus streigi eestvedajate peale, palvega need - Jakob Tamm ja Villem Preismann ning veel mõned isikud vabrikust kõrvaldada. Tekkis vastuseis tööliste endi vahel , peeti koosolekuid karjuti üksteist üle, rikuti rahu.
     9. september - Edasiste korratuste vältimiseks andis haagikohtunik korralduse Villem Preismann, Jakob Tamm ja veel mõned aktivistid arreteerida ning paigutada linnavanglasse. 11. septembril nõudsid 200 töölist ähvardavas vormis, arreteeritute vabastamist. Puhkes juba suurem mäss, aktiivsemad töölised tõkestasid kreenholmi saarele viiva silla, takistades nii ülejäänud töötajate pääsu vabrikusse. Sandarmid haagikohtuniku juhtimisel üritasid silda mässajatest puhastada, see läks neil ka korda - mõned sandarmid ja haagikohtunik ise said küll streikiate visatud kividest haavata. Haagikohtunik, kelle isikupuutumatusele sellisel viisil kallale kiputud oli, laskis aktiivsemad mässajad arreteerida. Kinnipeetud vabastati aga kohe suure hulga mässajate poolt , kusjuures valvurid rängalt labi peksti. Kuna olukord oli kontrolli alt väljumas, pöördus haagikohtunik nüüd abi saamiseks sõjaväe poole. Pool pataljoni sõdureid polkovnik Reinvaldi juhtimisel võttis vabriku oma kontrolli alla.
     12. septembril oli Kreenholmi asulas uusi suuri rahvakogunemisi, nõuti Villem Preismanni ja tema kaaslaste vabastamist. Eestimaa kuberner otsustas isiklikult kohale sõita. Lisaks vabrikut valvavatele sõjavagedele, palus kuberner Jamburgist ( Kingissepp Leningraadi oblastis ) abijõude.
     13. septembril oli olukord kindlalt valitsusvägede kontrolli all. 14. septembril taastus osaliselt vabriku töö. kohale saabus Eestimaa kuberner Sahhovskoi. Alustati juurdlust korratuste põhjuste ja nendes osalenute väljaselgitamiseks. 15. septembril oli töö vabrikus täielikult taastunud, arreteeriti 22 isikut keda kahtlustati aktiivses mässus osalemises.
     19. septembril leiti võimalik olevat sõjaväed vabrikust välja viia. Juurdls jõudis järeldusele, et korratustel ei olnud poliitilisi motiive, ning toimunud sündmuste põhjuseks tuleb pidada vabriku oskamatut juhtimist selle administratsiooni poolt. Suutmata leida pika aja vältel kompromisse töötülides, tunnetamatta tööliste taluvuse piiri tekitati olukord, kus kooleraepieemia sai viimaseks tõukeks töötajate meelepaha vallandumisel. Augustistreigist midagi õppimatta üritas vabriku administratsioon septembrikuus mahitada vastasseisu tööliste vahel, tulemuseks aga saadi suurimad töölisrahutused tolleaegsel Venemaal. Arreteeritud volinikud - siis Villem Preismann kaaslastega vabastati vahi alt , kuid ei peetud võimalikuks neid tagasi vabrikusse lubada. Septembrimässus osalemise eest arreteeritute üle mõiteti kohut - nii mõnigi sattus pikaks ajaks sunnitööle.