 |
 |
 |
 |
 |
 |
Maailm on viimase aastakümne jooksul eestlase jaoks
ootamatult väikseks muutunud. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi oli käik
põhjanaabrite maale suur ettevõtmine, siis tänasel päeval saame reisida
takistamatult kogu Euroopas.
Aja muutudes areneb ka reisivarustus. Vanad paberkandjal olevad kaardid on end ammendanud, sest kogu maailma autostumise tõttu on edasi arenenud ka teedeehitus. Trassid on muutunud mitmerealisteks ja mahutavad endil rohkem autosid kui kunagi varem. Seda just paljuski tänu sujuvatele peale- ja mahasõitudele, millede keerukust on võõral liiklejal väga raske jälgida. Paberkaartidelt need skeemid puuduvad, sest nad ei mahuks lihtsalt ära.
Tänasel päeval on saanud eestlastele kättesaadavaks paljud infotehnoloogilised kõrglahendused. Juba aastaid kasutavad pikamaa-autojuhid marsruutide läbimiseks sülearvuteid olles varustatud gps-antennide ja parimate kaartidega, et töö kulgeks võimalikult pingevabalt ja viperusteta. Taibukamad on ehitanud masinate kabiini lausa spetsiaalse aluse, et arvutikuvar oleks vajadusel nähtav ja sellel kulgev marsruut hästi loetav ilma, et peaks eriti kõrvale kalduma teel toimuva jälgimisest.
Sõiduautoga reisides kasutatakse üldiselt sama vahendit, kuigi siin on üksinda laptopiekraani natuke raskem jälgida. Seda enam, et tavaliselt puhkusele minnes tahetakse külastada just neid maid ja paiku, kus ennem ise käidud pole ning marsruut on võõras.
Olgem ausad, reisid võetakse ette ikka kas kogu perega või siis vähemalt kahekesi. Kuid kui paljud kaardilugeja rollis olevaist kaaslastest suudavad tundide kaupa autojuhti segamata kaarti õigesti lugeda ja jälgida? Üpriski tülikas ettevõtmine, seda enam, et pikalt kohapeal istudes tahaks kõrvalistuja end kah natuke mugavamalt tunda, kuid niigi ahtakese ruumi kipub hõivama arvuti tema põlvedel.
Võõral maal, võõrastes linnades ja maanteedel seigeldes sõidetakse tiheda liikluse korral tihtipeale õigest teeotsast mööda. Kiirteel võib see teinekord tähendada mitmekümne kilomeetri pikkust ringisõitu või tundideviisi ummikutes veedetud ajakadusid. Puhkusel olles ei tahaks meist keegi kogeda kaardilugeja ja autojuhi vahelisi lisapingeid või tülisid, mis keerulistes oludes varmad tekkima. Seepärast on leiutatud ka seade, "kes" loeb kaarti ja juhatab eksimatult just sinna, kuhu meil vaja sõita on.
Kadedusega oleme vaatanud lääne ja põhja poole, kus juba aastaid kaetakse pikki vahemaid sõiduautodes olevate autonoomsete või auto lisavarustusse kuuluvate "ise teed juhatavate" navigatsioonisüsteemide abil. Isegi suuremate linnade nagu Helsingi või Stockholmi elanikud sõidavad omi igapäevaseid ülesandeid täites autonavi klaasile kleebituna ringi. Miks? Kas kardavad eksida? Ei, sest nii on lihtsam, pingevabam ja mugavam. Juht saab rohkem keskenduda tee jälgimisele, mitte aga otsima peenikeses kirjas tänavate nimesilte või mis veelgi hullem, lehitsema kaardiraamatut või näppima arvutit kõrvalistmel.
Lohutagem endid sellega, et gps-tehnoloogia on ka Eestimaal kõvasti kanda kinnitanud. Juba on saadaval erinevaid autodesse kergelt paigaldatavaid autonoomseid navigatsiooniseadmeid, mis varustatud ka Eestimaal töötavate üpriski kvaliteetsete kaartidega.
Tõsi, mingist Regio Atlase kvaliteedist ei maksa veel tänasel päeval rääkida, küll aga on olemas navikaarte, mis katavad 71% ulatuses meie vabariigi teedest ja vähemalt 99,...% ulatuses suurematest linnadest.
Kaugel pole seegi aeg, mil saame salongist uut autot ostes tellida lisavarustusena keskkonsooli ehtiva naviseadme ja müügile jõuavad ehk neis seadmetes töövõimelisteks osutuvad kaardidki, mis katavad meile vajalikus mahus teid-tänavaid.
Mugavus maksab. Ja samuti maksavad meie lettidel müüdavad portatiivsed naviseadmed. Sageli reisitakse vaid kord aastas või veelgi harvem oma kodulävest kaugemale ja siis tundub mitmetuhandekroonine väljaminek tohutu priiskamisena. Odav ei ole ka kaartide iga-astane uuendamise protsess ja seetõttu võib juhtuda, et pikemale reisile minnes tuleb lõppkokkuvõttes odavam naviseade, mis teed juhataks, rentida.
Aja muutudes areneb ka reisivarustus. Vanad paberkandjal olevad kaardid on end ammendanud, sest kogu maailma autostumise tõttu on edasi arenenud ka teedeehitus. Trassid on muutunud mitmerealisteks ja mahutavad endil rohkem autosid kui kunagi varem. Seda just paljuski tänu sujuvatele peale- ja mahasõitudele, millede keerukust on võõral liiklejal väga raske jälgida. Paberkaartidelt need skeemid puuduvad, sest nad ei mahuks lihtsalt ära.
Tänasel päeval on saanud eestlastele kättesaadavaks paljud infotehnoloogilised kõrglahendused. Juba aastaid kasutavad pikamaa-autojuhid marsruutide läbimiseks sülearvuteid olles varustatud gps-antennide ja parimate kaartidega, et töö kulgeks võimalikult pingevabalt ja viperusteta. Taibukamad on ehitanud masinate kabiini lausa spetsiaalse aluse, et arvutikuvar oleks vajadusel nähtav ja sellel kulgev marsruut hästi loetav ilma, et peaks eriti kõrvale kalduma teel toimuva jälgimisest.
Sõiduautoga reisides kasutatakse üldiselt sama vahendit, kuigi siin on üksinda laptopiekraani natuke raskem jälgida. Seda enam, et tavaliselt puhkusele minnes tahetakse külastada just neid maid ja paiku, kus ennem ise käidud pole ning marsruut on võõras.
Olgem ausad, reisid võetakse ette ikka kas kogu perega või siis vähemalt kahekesi. Kuid kui paljud kaardilugeja rollis olevaist kaaslastest suudavad tundide kaupa autojuhti segamata kaarti õigesti lugeda ja jälgida? Üpriski tülikas ettevõtmine, seda enam, et pikalt kohapeal istudes tahaks kõrvalistuja end kah natuke mugavamalt tunda, kuid niigi ahtakese ruumi kipub hõivama arvuti tema põlvedel.
Võõral maal, võõrastes linnades ja maanteedel seigeldes sõidetakse tiheda liikluse korral tihtipeale õigest teeotsast mööda. Kiirteel võib see teinekord tähendada mitmekümne kilomeetri pikkust ringisõitu või tundideviisi ummikutes veedetud ajakadusid. Puhkusel olles ei tahaks meist keegi kogeda kaardilugeja ja autojuhi vahelisi lisapingeid või tülisid, mis keerulistes oludes varmad tekkima. Seepärast on leiutatud ka seade, "kes" loeb kaarti ja juhatab eksimatult just sinna, kuhu meil vaja sõita on.
Kadedusega oleme vaatanud lääne ja põhja poole, kus juba aastaid kaetakse pikki vahemaid sõiduautodes olevate autonoomsete või auto lisavarustusse kuuluvate "ise teed juhatavate" navigatsioonisüsteemide abil. Isegi suuremate linnade nagu Helsingi või Stockholmi elanikud sõidavad omi igapäevaseid ülesandeid täites autonavi klaasile kleebituna ringi. Miks? Kas kardavad eksida? Ei, sest nii on lihtsam, pingevabam ja mugavam. Juht saab rohkem keskenduda tee jälgimisele, mitte aga otsima peenikeses kirjas tänavate nimesilte või mis veelgi hullem, lehitsema kaardiraamatut või näppima arvutit kõrvalistmel.
Lohutagem endid sellega, et gps-tehnoloogia on ka Eestimaal kõvasti kanda kinnitanud. Juba on saadaval erinevaid autodesse kergelt paigaldatavaid autonoomseid navigatsiooniseadmeid, mis varustatud ka Eestimaal töötavate üpriski kvaliteetsete kaartidega.
Tõsi, mingist Regio Atlase kvaliteedist ei maksa veel tänasel päeval rääkida, küll aga on olemas navikaarte, mis katavad 71% ulatuses meie vabariigi teedest ja vähemalt 99,...% ulatuses suurematest linnadest.
Kaugel pole seegi aeg, mil saame salongist uut autot ostes tellida lisavarustusena keskkonsooli ehtiva naviseadme ja müügile jõuavad ehk neis seadmetes töövõimelisteks osutuvad kaardidki, mis katavad meile vajalikus mahus teid-tänavaid.
Mugavus maksab. Ja samuti maksavad meie lettidel müüdavad portatiivsed naviseadmed. Sageli reisitakse vaid kord aastas või veelgi harvem oma kodulävest kaugemale ja siis tundub mitmetuhandekroonine väljaminek tohutu priiskamisena. Odav ei ole ka kaartide iga-astane uuendamise protsess ja seetõttu võib juhtuda, et pikemale reisile minnes tuleb lõppkokkuvõttes odavam naviseade, mis teed juhataks, rentida.
-->