Selma Vaiksaar 
  80
19. september 1999
 
  
    Laulge 
       
    Laulge laulikud emakeelest, 
    süttigu südamed isade meelest. 
    Hoia oma rahvast ja maad 
    nii kaua kui vähegi saad. 

    Võõrad ei võta sind hoida, 
    võõra südametunnistus ei loida 
    sulle, mu emade keel, 
    sulle, mu isade meel. 

    Rasked on võõrad rauad, 
    südame kaevatud hauad. 
    Kannata rahvas ja maa, 
    õiguse vastu vale ei saa. 
     
    Kes 
       
    Veel rada minu sammudest soe, 
    meel kõiki mälestusi loe. 

    Kes kõnnib õues kaevuteel, 
    kes läitis tule pliidileel. 

    Kui olin kodunt ära kaua, 
    kes kattis minu söömalaua. 

    Kes keeras klaveril mu noote, 
    kes luges taevas reha, koote. 

    Kes lasi loomad lõast valla, 
    kes ajas karja metsa alla. 

    Kes keeras põllul viljavihku, 
    kes naeris, nuttis tasa pihku. 

    Kes kuulas linnulaulu siin, 
    Kuis oli linnas minul piin. 

    Mul täna põues kullaläige 
    teeb mõte ristsõna-käike. 
     
    Ei keegi  
       
    Ei mul ole vellekesta, 
    vell läks alla musta mulda, 
    lellenaine lebama manala, 
    naabrinaine puhkamaie 
    põliste puude alla pikutama. 

    Itkesin ma venna järgi, 
    nutsin naabrinaista taga, 
    leinasin lellenaista mädalaid, 
    itkesin ja igatsesin- 
    ei tulnud keegi koju käima. 
     
    Järve rannal  

    Kohas kuuseke 
    kodu väraval. 
    Lõhnas kaseke, 
    lõhnas õueall- 
    Kurtsid haavad 
    sauna serval. 
    Lõõtsus vaher 
    lauda taga. 
    Õitses pihlak 
    põllupeenral. 
    Mühas männik 
    mäe taga. 
    Hõbe-pajud 
    järve rannal. 

    Minu kodu 
    kallid kaimud, 
    salahaldjad 
    sõbrad vaimud, 
    tuulte kaitsjad, 
    piksepüüdjad, 
    mesilaste meelitajad. 
    Linnukesel elupaika, 
    elupaika, laulupaika. 
    lapsele laulupaika. 
     
      Võõras 

    Oli taadike 
    Oli memmeke 
    Koduõu kullane 
    Järv laulune 
    Põllud viljased 
    Aiad õunased 
    Saunad leilised 
    Lilled õuedes. 

    Oli kahjugi 
    Oli surmagi 
    Halb läks ära 
    Hea tuli asemele 
    Talu kasvas 
    Kari kosus 
    Peres lapsed 
    Kasvasid. 

    Tuli maru 
    Murdis talu 
    Murdis isa 
    Murdis ema. 

    Viis nad viimseks Kodaverre. 

    Läksid lapsed laia ilma 
    Uksed jäid ristseliti 
    Ainult kivid kükitasid 
    Peipsi laineil uhada. 

    Tulid võõrad, võtsid võtmed 
    Põletasid põlised parred. 
     
    Ootus  
       
    Elu on ootuste aeg, 
    elu on tulemiste aeg, 
    elu on olemiste aeg, 
    elu on minemiste aeg. 

    Ma ootasin sind, 
    eksisin mõnes teises, 
    arvasin selles sinu, 
    ootasin su tulekut. 

    Sa tulid ootamata, 
    sa tulid otsimata, 
    sa tulid iseendast, 
    sa tulid omal ajal. 

    Sa tulid jooksujalu, 
    tulid rõõm silmis, 
    süda täis armu, 
    leidsid minus enda. 

    Ma tundsin sind ära, 
    tundsin paljude seast. 
    Sa polnud olemata, 
    mu ootamine asjata. 
     
    Emale  
       
    Laulsid linnud puudelatvu, 
    petsid käod kukkuma. 
    Tare taga tuulesellid 
    küllap jäid vist tukkuma. 
    Võsas ööbik vaikseks jäi, 
    küllap temalegi näis 
    laulik suurim temast. 

    Laulsid minule sa, ema. 
    Kõik su laulud imekenad, 
    imekena ema laul. 
    Oma laulu peitsid mure, 
    rõõmu minu südame. 
    Ilusamat lauljat pole 
    emast oma lapsele. 
     
    Leidsin lille  
       
    Leidsin lille - kastemärjast, 
    külmast tuulest kahvatu. 
    Tahtsin murda õievarre, 
    kanda koju ainukest. 

    Lille silmad nõnda soojad, 
    soojendasid südame, 
    soojendasid kaste silmist, 
    kuuma kaste õiele. 

    Jätsin ainsa oma paika, 
    jättis palju südame, 
    ainus hilissügisene 
    tuultes tuikav lilleke. 
     
Karjakuninganna
 
Karjamaal ma kasvasin,
soomättakesest sirgusin
suurest kivist kõrgemaksi,
kasteheinast kangemaksi.
Suured kivid isaks, emaks,
väiksed minu vellekesed,
teised mättad õekesd,
ise mina karja kuninganna.
Linnulinast särgi koosin,
pääsusilmast pärja tegin,
kasteheinast kaelakee,
osjdest said sõrmuksed.
Hakkasin siis laulemaie,
ilukeelella kõnelemaie.
Laulsin nii et küla kaikus,
külarahvad kuulasivad.
Kuulge, lehmad, piimapütid,
kuulge lambad, villavatid,
võid on vaja vitsikusse,
uuta kuube karjasele.
Kari see kuulas kukkujada,
kari see mõistis karjalasta.
Piima saivad panged täissa,
villa saivad vakad täissa.
Pere sai võida vitsikusse,
sooja kuue karjasele,
süda rõõmsaks laulejal,
kivi pääla kukkujal.
Oh sina kulla kivikene,
karjalapse laulupaika,
vihma korral varjajagi,
mu kallis kasuvanema.