Agility

Agility´t esitleti esmakordselt 1979. aastal koertenäitusel Inglismaal pealtvaatajatele vahepalana. Võistluse tookordne korraldaja oli ise rohkem hobuste huviline ning oma kahte huvi ühendades, mõtleski ta välja hobuste takistussõidule sarnase ala koerte jaoks, kus kindlas järjekorras tuleb ületada takistustest koosnev rada. Tänapäeval on agility´l väga selged eesmärgid: lõbus tegevus nii koerale kui koera omanikule, tõstab koera enesekindlust, parandab koera ja omaniku omavahelist sidet ning muidugi on hea meelelahutuslik etteaste.  

Rahvusvahelisel tasandil korraldatakse iga aasta Maailma Meistrivõistlused Agility´s, kus osalevad koerad üle kogu maailma, sealhulgas ka meie naaberriikidest Lätist, Leedust ja Venemaalt. Eestlased pole küll veel kahjuks nii kaugele jõudnud, kuid lootust me kaotanud pole!  

Eestis on tegeletud agility´ga alates aastast 1994, mil Eesti Kennelliit sai Soomest agility takistused ja neid lahkelt meile kasutada lubas tingimusel, et esineme augustikuisel Kennelliidu näitusel. Ja seda me peale paarikuist harjutamist ka tegime! Praegu on meil agility jaoks kasutusel omavalmistatud takistused, kuid kuna aja jooksul on takistuste mõõte agility reeglistikuga muudetud, loodame lähiajal uued ja õigete mõõtmetega takistused saada.  

Millised siis on agilitys kasutatavad takistused – kõigepealt muidugi kõige lihtsamad hüppetakistused, siis kontaktalaga takistused – poom, kiik ja A-takistus, millede läbimisel koer ei tohi varem takistusele ega takistuselt  maha hüpata kui on puutunud vähemalt ühe käpaga takistuse alguses ja lõpus märgistatud kontaktpindasid. Siis tunnelid – lahtine avatunnel ja umbtunnel, mis on koera jaoks nagu kotti pugemine. Üks keerulisemaid kuid visuaalselt effektsemaid takistusi on slaalom, kus koeral tuleb läbida 12 järjestikusest pulgast moodustatud slaalomirada. Lisaks veel rõngas, pikkushüpe, müür ja laud, kus koeral tuleb püsida 5 sekundit.  

Agility´ga tutvudes tekib ilmselt paljudel koeraomanikel soov selle alaga tegeleda ja siis on tavapärased küsimused, et “kui vanalt võib agility´t õpetama hakata?”, “kas peab olema mingi eriline tõug selle alaga tegelemiseks?”, “millist varustust mul vaja on ning mis see kõik maksma läheb?”  

Oluline on, et koeral oleks vähemalt algteadmised sõnakuulekusest olemas enne agility treeningutega alustamist. Näiteks laual peab koer püsima 5 sekundit ja alustuseks on seda kõige kergem õpetada käskides koeral seal näiteks istuda. Lisaks on siis kergem rajal liikudes koera kontrolli all hoida. Omanikul peab olema koeraga hea kontakt, sest agility rajal ei ole koera turvalisuse huvides lubatud kasutada ei jalutus ega kaelarihma. Kuna agility rajal on takistused alati erinevas järjekorras ja järgmine takistus ei pruugi paikneda kohe eelneva järel, peab koer ära õppima terve uue “sõnavara”, et ta ei jookseks näiteks A-takistusele slaalomi asemel.  

Muidugi peab olema ka ettevaatlik! Väga noored kutsikad ei tohi näiteks hüpata (seda just eriti suuremate ja raskemate tõugude puhul), sest maandumisel võivad nad esikäppasid põrutada ja saada vigastusi. Koeri peab õpetama, et nad ei tormaks uisa-päisa takistustele, kuna see võib lõppeda näiteks kukkumisega poomilt. Ronimistakistustel on märgitud kontaktalad, mida koer nii üles kui ka alla minnes peab vähemalt ühe käpaga puudutama – ka see on tegelikult ohutuse huvides.  

Agility´ga võivad tegeleda põhimõtteliselt kõik koeratõud. Suurtel ja rasketel koertel võib küll olla probleeme osade takistuste läbimisega, kuid kui koer ja omanik “saavad omavahel kokkuleppele”, on kõik võimalik! Kõige populaarsemad agility tõud maailmas on border kollid, sheltid, labradorid jne – kuid rõhutan veel, et iga koer – ka segavereline – võib õppida ja rõõmu tunda agilityst koos oma omanikuga.  

Üldiselt eeskirjadest:

• koer peab ületama takistused numbrijärjekorras rajale määratud maksimaalaja piirides. Maksimaalajaks on kahekordne ideaalaeg.
• Raja ideaalaja määrab kohtunik raja liikumiskiiruse alusel. Liikumiskiirus konkreetsel rajal sõltub raja raskusastmest ja klassist millisele rada on koostatud.
• Kahe järjestikuse takistuse vahe on 5-7meetrit.
• Raja pikkus on 100 – 200 meetrit ja takistusi on rajal 12-20.
• Kontaktalaga takistusi on I klassis maksimaalselt kolm, II ja III klassis maksimaalselt neli.
• Koeral ei tohi olla kaelarihma
• Enne võistluse algust saab koerajuht ilma koerata tutvuda rajaga 5 minuti jooksul.
• Kohtuniku loal alustab koerajuht koeraga takistuste ületamist, kusjuures ta ei tohi puutuda ei koera ega takistusi ega ise takistusi ületada.
• Aega hakatakse võtma kui koer ületab stardijoone ja ajavõtt lõpetatakse kui koer ületab finishi.
• Võitjaks on koer, kes sai rajal kõige vähem veapunkte. Kui mitmel koeral on sama arv veapunkte võidab koer, kellel on vähem veapunkte takistuste ületamise eest. Kui ka need punktid on võrdsed, siis loetakse võitjaks koer, kellel oli parem aeg raja läbimisel.

 
Vigadest:

• Vead, mille tagajärjel koer diskvalifitseeritakse:

-         koer läbib vale takistuse või jätab takistuse vahele
-         koer läbib takistuse vales suunas
-         koer saab kolmanda vea rajal tõrkumise eest
-         koer lahkub rajalt, ei ole kontrolli all või õiendab rajal oma häda
-         koera sooritus ei mahu maksimaalaja sisse
-         koeral on kaelas kaelarihm
-         koerajuhil on käes maiustus
-         koerajuht käitub kohtuniku või koera suhtes ebasobivalt

• Veapunkte saab rajal kas rajavigadest või ideaalaja ületamisest. Ideaalaja ületamisest saab 1 veapunkti iga ületatud sekundi eest ja rajavead annavad alati 5 veapunkti.
• Rajavead: tõrge (koer jääb takistuse ette seisma või läheb takistusest mööda, hüppab poomilt või kiigelt maha enne keskpunkti ületamist, siseneb slaalomisse valest kohast). Tõrke puhul peab alati uuesti tõkke sooritama, muidu koer diskvalifitseeritakse.
• Tõkke maha ajamine.
• Kontaktala mitte puudutamine (poom, kiik, A-takistus).

Vastavalt turjakõrgusele võistlevad koerad kas mini, midi või maksi klassis. Raskusastelt jagunevad klassid I, II ja III klass.

<< tagasi