1-2% rahvastikust
Alates Kinsey raportist 1950. aastatest on valdavalt esitatud andmeid, et homoseksuaalide arv kõigub 5-10% vahepeal.  Värsemad ja usaldusväärsemad uurimused näitavad, et see number on märkimisväärselt madalam – 1-2%.
Homoseksuaalist Kinsey uurimuse tulemused on kõige visamad müüdid homoseksuaalsuse kohta üldse. Paljud nimetatud uurimusest osavõtnud olid valitud tema loengute kuulajate seast. Nii tema valikut kui metoodikat on hiljem palju kritiseeritud. Ka annavad hilisemad uurimistööd täiesti teistsuguse tulemuse. Ühes hoolikaimalt tehtud uurimustöös tuleneb, et ainult 1% 3321 mehest peab ennast täielikult homoks.  Teise väga ulatuslikku ja aktuaalsesse uurimistöösse, mis tehti Prantsusmaa valitsuse ülesandel, oli haaratud 20 tuhat prantslast vanuses 18-69 aastat. See näitas, et ainult 4,1% meestest ja 2,6% naistest olid vähemalt kord elus olnud suhtes samasoolisega. Küsitletute hulgas oli nii biseksuaalseid kui põhiliselt heteroseksuaalseid. Selle uurimuse järgi oli ainult 1,1% meestest ja 0,3% naistest oli olnud homoseksuaalne suhe viimase aasta jooksul.  Inglismaa pilootuuringu tulemused olid põhimõtteliselt samad.  Teised uurimustööd, näiteks Battele Human Affairs Research Center’i poolt läbiviidud, näitavad, et ainult 2,3% meestest on viimase 10 aasta jooksul olnud homoseksuaalseid suhteid ning et vaid 1% kõigist uuritutest olid antud perioodil täielikud homod .
Ka gayliikumise esindajad teavad, et arv 5-10% on vale, kuid kasutavad arvu sellegipoolest. Tom Stoddard, endine gayorganisatsiooni Lamda Legal Defense Fund juhtivfiguur, seletab asja nõnda: «Kasutasime neid numbreid loomaks muljet, et meid on palju.» 
Larry Kramer, gayliikumise ACT UP, rajaja, on öelnud: «See (protsent) sai osaks meie sõnavarast. Demokraatia puhul tuleb näidata, et meid on palju. Mida suuremat arvu esitada suudetakse, seda suurem on võimalus oma tahte saavutamiseks.» 
Tahet saavutatakse massiivse mõjutamisprotsessi kaudu, ja kuigi argumendid ise kokku kukkuma hakkavad, keelduvad paljud gayliidrid oma ettekannetes seda 10% muutmast. 
Selgelt on see näha ka Rootsis. Siiani võib lugeda, et homoseksuaalid moodustavad müütilise 5-10% rahvastikust.

Psüühiline tervis
Ühes uurimuses mainis tervelt 48% 16–19–aastastest homodest, et on käinud vähemalt ühel korral psühhiaatri konsultatsioonil.  Sama uurimistöö näitab, et üle 30% 16–19–aastastest homodest on üritanud tõsiselt kavatsetud enesetappu, pooled neist mitu korda. Selle Belli ja Weinbergi suure uurimistöö alusel järeldub, et homoseksuaalsed mehed vanuses 17 aastat on 16 korda enesetapualtimad kui samaealised heteroseksuaalid. 20 aasta vanusena on suhtarv 13 korda ja 25 aasta vanuses kuus korda suurem.
Homoseksuaalsed naised kaldusid enesetapule kaks korda sagedamini kui heteroseksuaalsed. Võrdluseks valiti täiesti juhuslikud heteroseksuaalsed naised, arvestamata nende sotsiaalset või hariduslikku identiteeti.
Bagley jt uurimistöö näitab, et ligikaudu 40% enesetappu üritanud noorukitest olid kas homo- või biseksuaalsed. 

Lapsepõlves kogetud ahistamine
Mitmed uurimistööd näitavad, et paljude homoseksuaalide taustaks on intsest (lapsepilastamine) ja ahistamine lapsepõlves. Oma raamatus «Child Sexual Abuse» näitab David Finkelhorn, et poistel, keda on homoseksuaalselt ära kasutatud, on neli korda suurem risk hakata ise homseksuaalselt elama.
Üks suur uurimistöö, kuhu oli haaratud üle tuhande homoseksuaali, näitab, et 37% neist olid intsesti või ahistamise ohvrid. Teine uurimistöö, mis baseerub meeshomodest internide kogemusel, näitab, et neljandik neist olid lapsepõlves seksuaalsuhtes täiskasvanud meestega.
Ühest Rootsi raportist võib lugeda: «Beitchman ja kaastöölised (1992) tegid ülevaate 32 uurimistööst ning avastasid, et naistel, kellele oli lapsepõlves saanud osaks seksuaalne ahistamine, oli rohkem seksuaalprobleeme ja frigiidsust, neil oli ka rohkem homoseksuaalseid suhteid täiskasvanueas.»
Siiski tuleb märkida, et mehed ja naised reageerivad seksuaalsele vägivallale erinevalt.
Kui meestel on suurenenud risk arendada homoseksuaalset elustiili, kui vägistaja on olnud samasooline, siis naistel on suurenenud risk omandada lesbiline elustiil juhul, kui vägistaja on olnud vastassoost.

Seksuaalne ahistamine
Paljud uurimistööd näitavad, et nende seas, kes lapsi vägistavad, on homoseksuaalsete protsent mitmekordselt suurem võrreldes heteroseksuaalsetega. Üks hästi dokumenteeritud uurimistöö näitab, et homoseksuaalsete vägistajate hulk on 35%. Ehkki homosid ei ole rohkem kui 1-2% rahvastikust, moodustavad nad 35% lastevägistajatest.
Vastavalt Ron O`Grady’le, kes töötab ECPAT`is, on 20% neist, kes ründavad poisse, homoseksuaalid .
Homoseksuaalide ülekaal ei ole avaldu ainult lastevägistajate puhul, aga ka teismelistega seksuaalsuhetes olijate puhul. Alan Bell ja Martin Weinberg, kes on teinud homoseksuaalse käitumise kohta suure uurimustöö, jõudsid samale järeldusele. Time võttis nende raporti kokku järgnevalt: «Keskmine homomees omab seksuaalsuhet sadade meestega. 2/3 neist on vähemalt kord elus põdenud suguhaigust, 40% neist on olnud rohkem kui 500 partnerit, 1/4 neist on olnud seksuaalsuhetes alla 16 aasta vanuste poistega.»

Homoseksuaalne elustiil
Homoseksuaalidele on iseloomulik pidev partnerite vahetus. Dannecker ja Reich avastasid oma uurimustöös, et ainult 4% homoseksuaalsetest meestest on omanud viimase 12 kuu jooksul ainult ühte partnerit ning et 16% neist on olnud üle 40 partneri.
Üks Denveri raport väidab, et homoseksuaalsetel meestel on keskmiselt 8 uut seksuaalsuhet kuus – see on arvutatud välja erinevate variantide skaalas 0 - 40 isikut põhjal.
Suurim sellealane uurimistöö, tehtud Alan Belli ja Martin Weinbergi poolt, näitab, et peaaegu pooltel (43%) uuritud valgetest homodest on olnud üle 500 partneri.
Bell kommenteeris oma uurimust järgmiselt: «Meie tulemuste alusel on keskmisele valgele homoseksuaalile iseloomulik, et tal on olnud elu jooksul 1000 või enam seksuaalpartnerit, kusjuures valdav osa partneritest on olnud enne suhtesse astumist võhivõõrad ja suhe on olnud kõigest ühekordne. Ainult väga vähesed partneritest olid isikud, kellega neil on olnud nn tundelisi suhteid ning kellega nad veelgi kohtusid. 28% protsenti uurimisalustest ütles, et neil on olnud viimase aasta jooksul rohkem kui 50 partnerit. 31% protsenti väitis, et neil on olnud 10 või vähem partnerit.»
Tuntud uurija C. A. Tripp ütleb, et homode seksuaalvahekordade juhuslikkus ei ole jäänud tähelepanuta. Mitmed uurijad on kinnitanud seda, mida Kinsey uurimistöö alguses tuvastas, et paljud homoseksuaalsetest meestest on omanud enne keskiga sadu või isegi tuhandeid partnereid. See on suhete hulk, mida võib harva kohata ka kõige aktiivsemate heteroseksuaalide juures. (20)

Suhted ja truudus
Paljud uurimistööd näitavad, et homoseksuaalsuhted vältavad väga lühikest aega, keskmiselt vaid aasta. Harva võib kohata nähtust, mida normaalse heteroseksuaalse suhte puhul truuduseks nimetatakse.
Ühe suure uurimistöö järgi oli pooltel homoseksuaalsetel meestel, kes elasid «püsivas suhtes», olnud viimase aasta jooksul siiski seksuaalsuhe 10 või enama partneriga.
Arno Karlen, kes on teinud vastavateemalise uurimuse, kirjutab: «West Inglismaalt, Giese Saksamaalt ja loendamatud USA teadlased on nõus Kinsey järeldustega, et pikaajalised meestevahelised homosuhted on harvaesinevad. Paljud homoseksuaalid ütlevad, et otsivad püsivat suhet ja on kiired seda rajama, kuid lõppude lõpuks on neil ikkagi tormilised, lühiajalised ja haprad suhted. Shofield, kes on tihti väga agar ja innukas oma püüdlustes näidata paljude homoseksuaalide normaalsust, ütleb, et pooltel hästi kohanevatest, näiliselt stabiilsetest homoseksuaalidest koostatud rühmadest, keda ta on uurinud, on olnud aastast pikemat aega kestnud suhteid.»
Nils Hallbeck, üks RFSL`i rajaja Rootsis, toob homoseksuaalide ebatruuduse esile positiivses valguses, pidades selle arvustamist «homofoobide kadeduseks».
Erinevalt homoseksuaalidest meestest pole lesbid nii ebatruud, ent tõestamist on leidnud ka nende raskused alal hoida püsisuhteid.

Seadustatud  partnerlus – statistika
1. jaanuarist 1995, mil kehtestati registreeritud partnerluse seadus Rootsis, on oma homokooselu registreerinud ainult 2591 rootslast. Neist 1522 meest ja 939 naist. Seega on mehed selges ülekaalus.
Eelmisel aastal registreeriti alla 200 kooselu. Pärast viit aastat on 14% kooseludest lahutatud. Lahutuste sagedus on suurem naiste puhul (17%).

Lühem eluiga
Homoseksuaalse elustiiliga kaasneb drastiline eluea lühenemine. Arvestatakse, et homo- või biseksuaalsete meeste eluiga on heteroseksuaalsetest 8 kuni 20 aastat lühem.(28) Pooled homo- ja biseksuaalsetest ei jõua oma 65. eluaastani.(29)
Mitte ainult AIDS ei kujuta otsest ohtu nende elule, vaid rida teisi tõsiseid haigusi.

Suguhaigused
USA-s näitab uurimus 4000 AIDSi-haige kohta (alustati 1984. aasta juulist), et 70% nakatunutest on homoseksuaalsed mehed, 18% süstivad narkomaanid, 5% sisserännanud Haiitist, 1% veritsustõbised. Ülejäänud juhtumeid oli 3% ja tundmatuid juhtumeid samuti 3%.
Los Angeles’e suguhaiguste osakonna direktor dr Walter H. Smart ütleb, et 50% süüfilise- ja 20% gonorröahaigetest moodustavad linna homoseksuaalid. Rootsis moodustavad 40% AIDSi-haigetest homod.

Ülejäänud haigused
Homoseksuaalidega seotud spetsiifiliste haiguste tiheda esinemissageduse tõttu räägitakse ka gay–soolestiku–sündroomist. See sümptom võib avalduda väiksema mao- ja pärasoolevaluna kuni täieliku düsenteeriani.
Lisaks esineb üha sagedamini tõsiseid infektsioone, maksakahjustusi, kroonilist hepatiiti, pärasoolevähki, raskeid pärasoolekahjustusi, soolestikuhaigusi.

Vägivald
Meedias luuakse tihti pilt, et «homofoobide kuriteod on ulatuslikumad». Rootsi julgeolekupolitsei statistika räägib selle vastu. Viimane perioodi statistika näitab 185 registreeritud seksuaalkuritegu. Rohkem kui 2/3 neist saadeti korda Stockholmis, Göteborgis ja Malmös.
Uurimused näitavad, et vägivallaprobleemid on põhiliselt seotud ühe inimgrupiga: 28% homoseksuaalsetest meestest tunnistasid, et neid sunniti seksuaalsuhtesse astuma vägivallaga.
Kolmandik uurimisalustest homoseksuaalsetest meestest tunnistas, et neid sunniti seksuaalsuhtele vastu nende tahtmist meeste poolt, kellega neil varem suhe oli olnud. Teine USA-s tehtud uurimustöö, mis hõlmas 16 tuhandet täiskasvanut, näitas, et neil, kes on elanud intiimelu samasoolistega, on suurem risk vägistatud saada – seda nii täiskasvanuna kui lapsena.