Ajalugu

Paldiski

Peetri Toll

Sadamad

Poolsaar

Saared

Pankrannik

Matkarada

Tuulepark

Liinilaevad

Transport

Telefonid

Tööstus

Militaar

Kaart

Lingid

Galerii-1

Galerii-2

Galerii-3

Galerii-4

Galerii-5

Uued pildid!

INDEX

Webmaster

Pakri saared - Rågöarna

Üldiselt:

Suur- ja Väike-Pakri asuvad Harju maakonnas ja kuuluvad praegusel hetkel Paldiski linnavalitsuse haldusalasse. Suur-Pakri pindala on 11,6 km2, Väike-Pakril 12,9 km2. Lähim kaugus mandrist on ca 3,5 meremiili. Püsielanikkonna moodustab Väike-Pakrile 2004 aasta aprillis asunud endine Haapsalu elanik ja nüüdne pensionär Mati-Erki N*****. Suvel käib saartel siiski mõningal määral turiste, Paldiskist pärit röövpüüdjaid/salakütte ning käisid lambakarjused koos lambakarjadega.

Ajalugu:

Saared asustati 1345. aastal, kui viis rootslast ostis Suur-Pakri saare Padise kloostrilt. 1934. a. oli saartel 341 inimest, enamik neist rootslased. Molotov-Ribbentropi pakti tagajärjel Eesti ja NSVL vahel sõlmitud lepingu raames sundevakueeriti kogu elanikkond 1940.a. ja saartest ning poolsaarest sai NSVL sõjaväebaas. Enamik pakrirootslastest suundus Rootsi enne NSVL armeest tulekut siia 1944.a. Pärast sõda elas Väike-Pakril veel paarkümmend inimest, 1965. aastal lahkus kaks viimast perekonda. Saared on peale sõda ehitatud kasarmute varemeid & punakotkaste rauakola täis.

Täna

Saarte põhjaküljel olevad järsud paekivipangad, rannaheinamaad, loopealsed ehk alvarid, endised külaasemed, kabelivaremed ja kiviaiad, samuti rikkalik ja omapärane taimestik vajavad kaitset ja säilitamist. Selleks on saartel moodustatud Pakri maastikukaitseala (kattub juba tänapäevase kultuurkihiga-rämpsuga). Saari ühendab tammtee, mille nõukogude sõdurid ehitasid peamiselt saarte kiviaedadest ning üsna viletsas olukorras olev sild. Aastaks 2004 juuni on tammtee sellises seisus, et seda pole võimalik maastikuautoga läbida, puupostid ja konstruktsioonid on läbi mädanenud. Liikuda saab saarel jalgsi ja maastikujalgrattaga. Mõned endised omanikud plaanivad ehitada saartele suvemajad, siseinfo kohaselt peaks sellel suvel saarele kerkima ühe pakrirootslaste perekonna palkmaja. Pakri saartel loodus on erakordselt ilus, eriti Väike-Pakri põhjaosa. Saartega regulaarne ühendus puudub saab saartele kui leppida kokku Lohusalu kaatriomanikega, paadireisid kaatriga "Katrin" küsida Lehot 5023401.

Peamine oht saartel

Eestimaa on sõdade tallermaa olnud kaua aega kirjutatud ajaloost alates muistsest vabadusvõitlusest kuni süngete Liiv- & Põhjasõja aegsete võitlusteni ning mõlema maailmasõjani välja. Mürskudega ei varustanud meie maapõue mitte  vaenulikud sõjaväed vaid punakotkad üheskoos teiste Varssavi pakti maade lenduritega ja seda kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Suurimateks Eesti polügoonideks olid Aegviidu, Laeva ja Pakri saared, kus sõjaväe käsutuses olid vastavalt 33100, 13411 & 2447 hektarit. Kõige rohkem said kannatada Pakri saared, pomme jagus nii palju, et osad poetati maha reaktori juures ning ka lasteaed võeti nii mõnigi kord sihikule kuigi ebaõnnestunult.

Saartest lähemalt

Paldiskist mõni meremiil lääne suunas asuvaid Väike-Pakrit (12,9 km²) ja Suur-Pakrit (11,7 km²) eraldab mandrist (kuri) kuulsaks saanud Kurkse väin & Pakri poolsaarest Pakri laht. Saartele saabusid endise Nõukogude Liidu merejõud 1939. aasta oktoobris. Vastavalt tollase Eesti Vabariigi sundkoormatise seadusele olid aasta hiljem sealt juba kõik elanikud evakueeritud. Okupatsiooniarmee sõjaväeobjektide ehitamist alustati 1940. aastal. Meri mineeriti. Kuni 1950 aastate keskpaigani olid saartel piirivalveüksused, umbes pooltuhat sõjaväelast, kes elasid rannarootslaste poolt mahajäetud majades. 1952. aastal rajati Suur-Pakri keskossa sõjaväelinnak: piirivalvekordonid, tornid, veevõtutiigid, garaažid ja laod (isegi tee sinna on kinni kasvanud ainuüksi teetamm on näha). Kahe saare vahele ehitati põldudelt kiviaedadest võetud kividest teetamm. Mereväele kuulunud polügooni suurus oli ligikaudu 2500 ha. Esialgu tulistati saari suurtükkidest, hiljem pommitati aga lennukitelt, mida juhiti objektile Pakri poolsaarelt. Lasketäpsuse omandamine toimus ohvritega. Esialgu oli laskmise ajal tunnimees tornis. Aga pärast seda, kui juba neljas mees oli surma saanud, jäi torn tühjaks. Lasketäpsusele annab hinnangu fakt, et üks pommidest kukkus omal ajal Paldiski lasteaia taha ja teine sadakonna meetri kaugusele reaktoritest. Polügooni teenindav sõjaväelinnak rajati Väike-Pakri põhjaossa. Seal paiknenud sõjaväeosa pidi hoolitsema märklaudade paigaldamise ja lasketäpsuse hindamise eest. Esialgu pommitati Suur-Pakri põhjaosa, 1960 aastatest alates aga Väike-Pakri loodeosa. Viimati pommitati seal veel 1992. aasta hilissuvel. Pommitamine põhjustas sageli põlenguid, mille jälgi on näha tänini. Saared tagastati Eesti Vabariigile alles 16. mail 1994. aastal ning kuni selle ajani andis meie väike kodumaa oma hinnalise panuse NSVL lendurite väljaõppesse, mis nüüd erinevates kriisikolletes vägagi ära kulub.

Saared: lagastatud ja pommilehtritest täkitud

Saared olid otsekui lahingute tallermaa: kõikjal leidus rohkesti pommiauke ning mitut liiki lõhkekehi vedeles otse maapinnal, kuigi kõige ohtlikumad on roos ja meres asuvad pommid mis seal siiani lebavad. Sihtmärkideks oli kokku veetud igasugust kola: vanu autosid ja soomustransportööre ning isegi lennukeid. Juurde ehitati rakettide makette, tanke, soomustransportööre ja isegi suurtükke. Esimesed demineerimistööd Pakril tehti Tallinna ja Jõhvi Üksik-Päästekompanii demineerijate poolt 1993. aasta 22. septembril. Esialgu oli tulemused kasinad kogemuste puudumise tõttu. Hävitati vaid kümmekond lõhkekeha. Järgmisel aastal olid mehed väge täis, sest selleks ajaks oli läbitud kursus Dresdeni lõhkamiskoolis. Kuid kahjuks ei olnud sealsete õppematerjalide seas kõiki Pakri saartel kasutatud lennukipomme ja rakette, mistõttu tuli endiselt töötada suure ettevaatusega omandades. Töid alustati kõige enam pommitatud aladel: esmalt lõhati lahingpommid, alates mitmesaja kilostest kildfugasspommidest kuni tillukeste kassettpommideni, samuti erinevat tüüpi rakettide päisosi ning mitmesuguseid reaktiivmürske. Hiljem lisandusid neile harjutuspommid. Mati Mullase andmetel oli pommide valik siin tõepoolest kirju. Leidus signaalpomme, valguspomme, süütepomme ja isegi lendlehtede imitatsioone sisaldavaid agitatsioonpomme. 1995. aasta suvehakuks oli töö pommikogumitel lõppenud ja mehed alustasid alade rida-realt läbikammimist. Üksnes 1995. aastal hävitati Päästeameti andmetel Suur-Pakril 2538 mitmesugust lõhkekeha, neist 432 lahinguotstarbelist. On kerge ette kujutada, mis võinuks juhtuda koolilaste ja metalliärikatega, kui juurdepääs saartele olnuks enne puhastustöid vabam. Kuid ega praegugi või saartel liikudes olla oma elu ja tervise suhtes absoluutselt kindel, sest Päästeameti poolt 1997. aastal tehtud järelkontrollil avastati veel 29 lõhkekeha. Eriti hoolikas tuleb olla pillirootihnikutes ja kadakapuhmastikes, samuti soistel aladel liikudes, kuhu Päästeameti meeste silm ei ulatunud. Omaette probleemiks on lõhkekehade “maast välja kasvamine” maapinna korduva külmumise ja sulamise käigus, mis võib ohutsooni tuua üha uusi lõhkekehasid paljude aastakümnete jooksul. Enda kogemustest võin soovitada enne lõkke tegemist maa hoolikalt läbi kaevata või kividele teha, sest ükskord oleks äärepealt elunatukesest ilma jäänud kui mingile aimamatult tule tegime, pääsesime tänu sellele, et olime teisel pool saart sadamas varustust võtmas. See kraater on siiani tammi Väike-Pakri poolse külje juures.

Pommid pole kõige ohtlikumad asjad

Uurimistööd on näidanud, et polügoonidel on suur huumuskihi ja vee raskmetallide sisaldus ning seal esineb rohkesti militaarset prügi. Polügoone teenindavad sõjaväelased juhtisid linnakute puhastamata heitveed paelõhede kaudu joogivette. Õlireostust põhjustasid kütusehoidlad. Saartel elutsevate rohkete näriliste tõttu on piirkond tulareemiaohtlik. California orus asuva Tulare järgi nime saanud bakteriaalne nakkushaigus levib peamiselt haigestunud rottide, hiirte ja jäneste kaudu. Inimene nakatub toidu ja vee, tolmu ja verdimevate putukate (puukide, sääskede ja parmude) kaudu, keda saartel on samuti küllaga. Seetõttu tuleb saartele minnes puhas joogivesi kaasa võtta ja kõigiti ontlikult käituda. Kuigi vastulauseks võib öelda, et Väike-Pakril asuvad kaks kaevu mis on korralikud ja kaetud ning kaheksa aasta jooksul mil olen seal peaaegu igal aastaajal käinud pole veel midagi juhtunud. Üks kaevudest asub kohe Väike-Pakri sadamas, tuleb vaid küsida vett Matilt Pakri saarte ainukeselt asukalt kes seal elab ning teine kui minna risti üle saare teise külla. Riskige või tassige vett kaasa!

Sõjaväest oli ka märkimisväärset kasu

Pole selge, kummast tuleb Eesti looduskeskkonnale lõppkokkuvõttes suurem kahju, kas nõukogude sõjaväest või tormiliselt vohavatest uusrikastest. Me peame olema sügavalt tänulikud nõukogude piirivalvevägedele, kes säilitasid inimestest puutumatuna meie kauni rannavööndi. See on aga uusbarbarite poolt paljudes kohtades juba tugevasti rikutud, sest igasse kohta püütakse juurde pääseda autoga ning selle takistamiseks on meie seadustik veel liialt hõre. Pakritelgi päästis sõjavägi nii mõnegi loodusharulduse, mis muidu ehk oleks juba ammu manalateed läinud. Mitmel pool on siin suhteliselt hästisäilinud vanu rannamoodustusi ning suuri rändrahne. Rohkem kui 10 meetrise ümbermõõduga mürakaid on kokku loetletud 21. Ilmselt kasutasid sõjamehed neid orientiiridena ja lõhata neid ei püütud. Djup-mosani soos saab iga loodushuviline jälgida soostumise algstaadiumeid alvaril, milleks mujal on vähe võimalusi. Üks Väike-Pakril asuvatest järvekestest on kohalike sukeldujate sõnul ca 30m (kinnitamata andmetel) sügav oskab keegi elada miks? Ja vähe on Eestis kohti, kus meri murrutab paekallast. Pakritel saab seda igaüks jälgida oma silmaga. Põhja-Eesti paekalda pikkus saartel on üle 8 kilomeetri ja panga suurim kõrgus üle 11 meetri. Saarte klibustel rannavallidel kasvab rohkesti haruldasi taimeliike ning saared on pesitsuspaigaks paljudele merelindudele. Et looduses senisäilinut hoida, loodi 5. mail 1998. aastal Vabariigi Valitsuse määrusega Pakri maastikukaitseala, kuhu lahustükkidena kuuluvad Suur-Pakri saare põhjaosa, Väike-Pakri lõuna- ja põhjaosa ning saartevaheline meri. Pakri saartel on palju, mida nautida, kuid matkates peab siin olema hoolas. Liikumiseks tuleb kasutada teid ja selgemaid radasid. Oluline on, et kõik saartele minejad registreeriksid end Paldiski Linnavalitsuses ja kasutaksid ametlikku meretransporti. Muidu ei teata õnnetuste puhul kadunuid otsida ja võib korduda Kurkse tragöödia. Kuigi sõjast on möödumas 55 aastat, tapab Eesti endiselt Ja seda mitte üksnes Tallinna turuga seonduvatel mängumaadel, vaid ka endistel sõjaväepolügoonidel.

Allikas: www.paldiski.ee ning Webmaster

Pakritevaheline tamm 22 mai 2005Väike-Pakri rannik august 2004Väike-Pakri rannik august 2004Väike-Pakri vahelise tammi puitosa...lagunes 2003/2004 talvel pilt tehtud september 2004Väike-Pakri õhutõrje varjendid august 2004Väike-Pakri õhutõrjevarjendid august 2004Väike-Pakri suurtükialused august 2004Väike-Pakri lõunakülas august 2004Väike-Pakri saare lõunaküla august 2004Väike-Pakri saare põhjaosa kivi august 2004Väike-Pakri keskosa kasarmud, esiplaanil vahitorm august 2004Väike-Pakri kasarmud saare keskosas august 2004Väike-pakri saare elankul külas august 2004Vaade Pakri pangalt  päikesetõusul kell neli hommikul 21 mai 2005Väike-Pakri põhjatipu pankrannik september 2004Selline on kahte Pakri saart ühendava tammi jubedaim osa, jeebiga läbitav, katsetatudVäike-Pakrilt tamm Suur-Pakrile september 2004Õppepomm september 2004Väike-Pakri põhjarannik september 2004Kahte Pakri saart ühendav tamm altvaatesSuur-Pakri tüüpiline punakotkaste poolt märgistatud maastik, pommilehtrid kõikjal 2000 aasta lõpp2000 aasta lõpp Suur-Pakril2000.a. lõpp koristamata pommid (siiski õppe) Suur-Pakri saarelVäike-Pakri põhjarannik suunaga tammi poole..kivirahnud september 2004Püsielaniku majake september 2004Enamus Pakritevahelisest tammist on sellineVäike-Pakri suurtükipositsioonid oktoober 2004Väike-Pakri põhjaosa oktoober 2004Vene väeosa varemed Suur-Pakri saarel 22 mai 2005Vaade Suur-Pakri saarele 22 mai 2005