Õndsam on anda, kui võtta,
külvata sinna, kus puudus,
kiiresti külvama tõtta,
tundma saad Jumala truudust.
Õndsam on anda, kui võtta,
Jumal kui juhendab, käsib,
saab vaeslapsel laua ju katta,
veel enne, kui ootaja väsib.
Õndsam on anda, kui võtta,
küll Jumal teab ise, et milleks,
ei saa kohe andmata jätta,
armastus sunnib meid selleks.
Kas tahad teada tõde?
On tarkus tema õde
ning antud Jumalast,
et päästa inimlast.
Sel tõel on Jeesus nimeks
ta saanud suureks imeks,
kes patu ära kandnud
me eest end surma andnud.
Ta sündis ilma siia,
et kaasa taeva viia
neid igatsevaid hingi,
kes jäänud patu vangi.
Kui taeva tahad saada
siis Temast kinni haara,
kõik mure Tema kanda
saad endast ära anda.
Nüüd raskus hetke viivul
sust lahkub linnu tiivul,
saad uue elu mõtte
kõik annad Tema kätte.
Nii hea on vaba olla,
kui headus pääsend valla
ning rahu täitnud hinge,
on kadund elu pinge.
Ülevoolavalt rõõm täidab mind,
saanud osaks mul täielik rahu,
oh Jumal ma armastan sind,
mu elust sa kõrvaldad ohud.
Pikameelsus ja heldus ja headus,
ka tasadus, ustavus, kasinus,
selle vastu ei ole ju seadus,
mul osaks saand vaimulik usinus.
Risti peale on löödud mu liha,
seal ripuvad kired ja himud,
nüüd Jumala Vaimus ma elan,
ei huvita naudingud, mõnud.
Auahnus ja kadedus mingu
ära kaugele merede taha,
ei ma riidle, ei torise, vingu
– kõik vale ja halb jäägu maha!
Tahan elada Jumala tahtes,
koos temaga käija ja luua,
ära tunda, mis Issandal mõttes,
end ohvriks ta riigile tuua.
Mind ründas täna köha
ei külla teda taha
joon sooja piima meega
söön sõstra moosi teega,
et lahti laseks minust
see kriipimine rinnust
nüüd mingu kaugel metsa
seal suure kuuse otsa,
kus vares vastu kraaksub
ning konngi kraavis krooksub
jah inimene minna
ei üldse taha sinna
see haigus jäägu maha
nüüd sinna metsa taha!
Kui sedasi nüüd mõtlen
ning haigusele ütlen
veel usu üles tõstan
ju Piibel sellest vestab,
et Jumal kandis ära
me haiguse ta Pojas
võid ikka terveks saada
ning usu sisse jääda,
et sinu maine keha
haigustest on puhas
sul tervis tulnud külla
sa lase tal seal olla,
et võiksid terveks jääda
ning usus julgeks saada!
Inimese elulugu
sellel omamoodi nägu.
Elu algab sündimisest,
koosneb tee peal kõndimisest
viimaks tuleb surmapäev,
lõpeb töö ja lõpeb vaev,
ei pea külma kuuma tundma,
ega hirmu hinges kandma,
astub elust igavikku,
Jumalaga saab seal kokku,
valgus läbib inimlast
– armastus, mis Jumalast,
elulinti sedasi
kerib seal siis tagasi
nii, et kõik saab vaadatud
– eksimused näidatud,
varjule ei miski jää
– Jumal kõike läbi näeb,
enda lapsed võtab taeva
–
igavikulisse aega,
pisarad kõik ära pühib,
puhta vaimse rüüga ehib.
Jumal mind rohkesti õnnista
laienda, avarda tee
mul suurenda vaimulik põllumaa
las viljakaks muutuda see!
Su käsi nüüd minuga olgu,
et püsiksin soosingu sees,
ka kurja eest kaitsmine tulgu,
mind vaevadest vabastades.
Kord lapsed tahtsid Jeesust näha
ja tema sülle ronida,
keeld jüngritelt siis tuli paha
said Jeesuselt nad noomida.
„Las lapsed tulla minu juurde,
neid pole tarvis keelata,
seal minnes taevariiki suurde
nad rõõmust saavad hõisata.”
„On taevariik ju laste päralt,
ei kuri sinna sisse saa,
teil suurus tuleb anda ära,
et paradiisi mahtuda.”
Nüüd võttis Jeesus lapsi sülle,
neid kallistas ja kaisutas
ning käsi laste peale pannes
veel siiras palves õnnistas.
Oh saagem lasteks õed ja vennad,
et usk võiks võimsaks kasvada,
täiskasvand oleme ju ennast,
peab liigsest koormast loobuma.
Meil siirus lihtne omaks saagu
ja ühtsus armastuse sees,
patt kaugel, kaugel maha jäägu,
head tööd meis Püha Vaim siis teeb.
Teil süda ärgu ehmugu
ning mõtlemine jahmugu,
Isa majas valmis on
asemeid ju mustmiljon.
Tead, et Jeesus taeva tõusis,
Isa tõotus meile jõudis,
Püha Vaimu vägi langes,
teda vastu võtma mingem.
Omast jõust siis pole tarvis
elada siin ilmas karmis,
jõud ja vägi Taevaisalt
julgust – usukindlust lisab.
Igal tunnil, igal hetkel,
viibi vaimus palveretkel,
mõtted Jumalale suuna
tema tahab abi tuua.
Maapeal elu ajutine,
siiski siin me mõjutame,
inimesi keda näeme,
elu tee peal koos, kui läeme.
Taeva riik ja Isa tahe,
meie läbi korda läheb.
Kristlane, kui usus kõnnib,
Isa tahe siis ka sünnib.
Jeesus, Jeesus, halleluuja
tänan sind ma südamest,
tänan, et mind päästnud oled
hirmsa põrgu tule seest.
Isa taevas au ja kiitus,
sinu oma olen ma,
nüüd on ära lõppend teesklus,
tahan sind vaid teenida.
Püha Vaim, mind täidad võimsalt,
annad tarkust, väge ka,
puhtas valges vaimurõivas
Jumal sulle elan ma.
Jõuan peagi taevalinna,
kus on kullast tänavad,
igavesti jään ma sinna
Paradiisi elama.
Elupuu ja elujõgi
rahvastele toiduks seal.
Armastuses sinu vägi,
Jumal, tõesti oled hea.
Jumal nii väga ma tahan
meid Püha Vaimuga võia,
siis oled me juures ja kohal
– saan Sinuga usuteed käia
Tõesti ei suuda ma üksi
ekselda võõrastel teedel,
Sinuta ära ju eksin,
ole mu mõtteis ja meeltes.
Haigus mu sõprasid pureb,
abi vaid sina saad anda,
et keegi ei vaevades sureks,
vaid tervendusväge saaks tunda.
Oh, Jeesus, sa ristile kandsid
me patu ja haiguse valu,
see läbi meil tervise andsid,
tule tervenda meid – ma palun.
Too esile tervendusannid
ja sõnumid prohveti suust,
teekaaslased tervenda kallid,
me vajame osadust uut.
Maailma armastand nõnda on Jumal,
et ainusündinud Poeg meil antud.
Kes usub – igavene elu on temal,
peale surma saab taevasse kantud.
Ei selleks läkitand Jumal Poega,
et kohut maailma üle mõista.
Vaid siira puhta armu väega,
me hingi taevasse tagasi võita.
Kes usub Jumala Poja sisse,
ei mõisteta kohut selle üle.
Ta astunud Jumala lepingusse,
ning Jeesuse läbi taevasse tuleb.
Tahan saada paremaks
Ja tahan saada väga heaks
Tahan käia Jumalaga,
Et ei komistama peaks
Jeesus oled minu kalju,
Mina toetun sinule,
Sinu tahtest ma ei välju,
Oled kallis minule
Päevad läevad, aastad läevad,
Elu möödub kiiresti,
Silmad palju kurja näevad,
Jumal kaitseb võimsasti
Mis võiks olla elu mõte,
Milleks üldse elan ma,
Mingi veider salakate
Püüab kõike varjata
Teha head ja mitte kurja
Nõnda Piibel õpetab,
See kes hingevaenlast orjab,
Kahjuks põrgus lõpetab
Mina tahan taeva minna
Olla Jumalaga koos,
Sõpru kaasa tuua sinna,
Ära päästa patu soost
*
Jeesus, Jeesus, halleluuja
Tänan sind ma südamest,
Tänan, et mind päästnud oled
Hirmsa põrgu tule seest
Isa taevas, au ja kiitus,
Sinu oma olen ma,
Nüüd on ära lõppend teesklus,
Tahan sind vaid teenida
Püha Vaim, mind täidab võimsalt,
Annad tarkust, väge ka,
puhtas valges vaimurõivas
Jumal sulle elan ma
Jõuan peagi taevalinna,
Kus on kullast tänavad,
Igavesti jään ma sinna
Paradiisi elama
Elupuu ja elujõgi
Rahvastele toiduks seal,
Armastuses sinu vägi,
Jumal, tõesti oled hea
Muremõtted teevad vaeva,
rahu läinud kaduma?
Leia Jumala jaoks aega,
leia aega paluda.
Otsi Taevaisa palves,
otsi Tema osadust.
Pühas Vaimus – andeks andes
taotle Isa lähedust.
Sina oled kallis talle,
Isa lapseks oled saand,
Tema lähedusse tulles
süda vabaks, rõõmsaks saab.
Nüüd kui võtad Piibli kätte,
mõistad kirja tõeliselt,
Jeesusel kui elulättel
kiitust annad auliselt.
Püha Vaimu vägi täidab
ääreni kui astjat sind,
mured Jumalale heidad,
vabaks saad kui taevalind.
Rõõm ja rahu sinu osa,
hea on olla muretu,
pikameelselt lahkelt tasa
liigud elus valutult.
Miks ennast alahindame,
ei mõista meelevalda,
mis tegelikult omame,
et saada võidu kulda.
Sa ära vaata peeglisse,
et iseeennast mõista,
vaid suuna silmad Piiblisse,
sul tõde saab sealt paistma.
Meil usukilp ja vaimumõõk,
nii võimsaiks relvadeks
ning päästeks kiiver, tõde vööks
– ju enda kaitsmiseks.
Nüüd jalgadesse valmidus
on Pühast Vaimust antud,
et rõõmus pääste kuulutus
saaks kõigil kätte kantud.
Ei ole võitlust lihaga,
mis nähtav silme ees,
vaid meelevalla kohaga,
kus saatan võidutseb.
Mis maa peal kinni köidame,
see taevas köidetud.
Me hingi taeva võidame,
on saatan võidetud.
Mida sina täna sõid,
saia, leiba, piima, võid,
suppi, praadi, magustoitu,
maitseelamus kas täitus?
Kas ka näljast lahti said,
või sul kõhus tühjus vaid?
Kas jõudu maise kehaga,
on elutee peal kõndida?
Peale selle sina pead
vaimu toitu sööma head,
muidu mõtlemine kängub,
vaimne keha vajub longu.
Parim toit on peidus Piiblis,
pühas lauas vaimses viibi
abi leides püha kirjast,
hoidud rämpsutoidust kurjast.
Kus enne seda olin ma,
kui mind ei olnud olemas?
Kas olematuse sees saab
siis olla miskit olemas?
Jah,miski enne pidi ka
ju olemas siis(vist) olema,
kui hakkan sellel mõtlema
ehk mällu pilt saab tulema.
Kui Piiblis Jumal nimetab
end „MINA OLEN” nimega,
kas inimene mäletab
kuis tema oli Jumalas?
Kas enne sündi mina sain
seal kuskil korda oodata,
et kuhu sündida ma võin
ning elu ette vaadata?
*
Kas loteriiga sarnanes
see olukord seal üleval,
või korrapärast tulenes,
et minu kord on sündida?
See ilmselt saladuseks jääb
– nii kauaks kuni elan ma,
vist uudishimu ära läeb,
kui peaksin ära surema.
Jah seal pool surma elu see,
mis pühakirjas tõotatud,
nii tugevalt teistsugune
– maapealne looming kaotatud.
Ka Paulus jutleb taevast sest,
mis nägemuses näidati
ning räägib maisest võrdlusest,
mis üldse puudub täiesti.
Vahel mõtlen ja arutlen vaid,
omas tarkuses rääkimas mõistus,
kuidas ilma siia küll sain
isa tahtis ja ema nõustus.
Mismoodi just sellesse hetke,
millesse tuli mul sündida,
andis Jumal teha siin retke,
et hiljem taas temaga kõndida.
Peab eesmärk ju olema elul,
jah sündida, elada, surra,
oma koht nii õnnel, kui valul
saad kasvada kogetu võrra.
Jah tagasi Jumala juurde,
Püha Vaim tõmbab, kui hoovus,
teeb mõtteisse kanali, uurde
– tõesti tugevalt uueneb loovus.
See kanal saab laiaks ja suureks,
tal justnagu polekski piire,
läeb tundeilm erksaks ja nooreks,
loodu taevasse kaasa ju viime.
Olen õnnelik inimene
Jumal, ta armastab mind,
rõõmutunne
– see sisemine
– päästetud on minu hing.
Olen õnnelik inimene
mul kodu, ja pere, ja töö,
selle kõige sees olemine,
Jumala armust vaid rõõm.
Olen õnnelik inimene,
mul kogudus kallis ja hea,
kui tuleb Jeesuse tulemine
meid võetakse taeva, ma tean.
Jumal sinu ligiollu
tahan tulla kohe nüüd,
minu tahe sulle allub
vaimus appikarje hüüd.
Issand ava minu kõrvad
kuulma Püha Vaimu häält,
tule ole minu kõrval,
et ei eksiks Sinu teelt.
Isa palet näha tahan
vaimusilmadega ma,
olla täna sellel kohal,
kus mind kasutada saad.
Anna tunda sõna maitset,
elusta mul mõtted sa,
otsin ikka sinult kaitset,
ei kuri saa mind kiusata.
Loo mulle Jumal puhas süda,
uuenda mu sees kindel vaim,
tõesti nii väga igatsen ma seda,
siis sinu tee peal ustavalt käin.
Tahan saada osa meeleparandusest,
olla sinu riigis tööriistaks heaks,
kuulutada kõigil` päästmisvõimalusest,
et keegi põrgutules põlema ei peaks.
Kallis Isa taevas armastan sind väga,
oled mulle kõige kallim aare ilma peal,
mured sulle anda mina tahan ära,
Pühas Vaimus rahu pakud seda kindlalt tean.
Tervendada lubad minu maise ihu,
haiguse on Jeesus ära kandnud risti peal,
kõrvaldad mu elust ära langemise ohu,
kiusatustest hoiad eemal– seda kindlalt tean.
Läks Jeesus läbi Jeeriko
rahva hulga ees,
teel jooksis tölner Sakkeus,
kes väikest kasvu mees.
Ta mooruspuu okste peal
end leidis ronivat,
sest Jeesust näha tahtis seal,
kui imetegijat.
Nüüd Jeesus puu all seisatas
ja vaatas ülesse,
suusõnal kutse väljastas
ning ütles temale:
„Puu otsast alla nobedalt
nii ruttu tule sa,
saad armu täna Jumalalt
sul külla tulen ma!”
Jah Sakkeus seal väledalt
puult alla ronimas,
need vaimse ilma ahelad
kõik Jeesus purustas.
Kuid kõrval seisnud vaatlejail
patt silmi pimestas
–
„miks armu antaks tölneril ?”
Seal rahvas imestas.
„See pole üldse õiglane,
et maksukoguja,
kes halba teinud rahvale
nii hõlpsalt armu saab!”
Sakkeus siis vastas neil
ja rääkis sedasi:
„Kel ülekohut olen teind
kõik maksan tagasi !”
*
Seepeale Jeesus kostis tal:
„Nüüd päeval tänasel
suur pääste osaks saanud sul
sel tunnil õhtusel.
On tulnud Inimese Poeg,
et päästa kadunut,
kui temas Jumalat sa näed,
siis saadki päästetud.”
See inimese iseloom
on väga kummaline loom,
ta ära pöördund Jumalast
ning käitub väga rumalast.
Sel loomal nimeks "mina ise"
ei ennast alandada lase,
ka ahvatlustele ta aldis,
kuid noomitusi kindlalt väldib.
Tal omakasupüüdlik nägu,
mis näitab tõelist looma tegu,
ma selle looma ära tapaks,
maa alla sügavale mataks.
Kes aitaks mind, kui inimlast,
et jagu võiksin saada tast
?
Mul sees ta sünnist saati ju
ning pole üldse kahjutu.
Jah aitaja on olemas
ta mulle appi tulemas,
kui südames nüüd tõesti tahan,
siis ronin välja loomanahast.
Viis Jeesus ristile mu koorma,
ta võtab ära selle looma,
Kui ise lahti lasen tast
– täis vabastus siis Jumalast.
Nüüd minu seest see „mina ise”
nii kiirelt, kiirelt jalga laseb
ning Püha Vaimu läbi ka
saan hoopis uueks looduks ma.
Sündis poisslaps,
märg alles oli,
käis tuharal laks,
nüüd kisagi tuli.
Emme nii õnnis,
on armas ju põnn,
uus elu meil sündis,
oh milline õnn.
Sündis tütarlaps,
tore ja armas,
tunnistati ilusaks,
Ämmaemand arvas.
Sünnitus kiirelt
ning hästi sujus,
emme sünnitas noorelt
nüüd oli heas tujus.
Sündis inimene,
täiesti uuesti,
maailm sisemine
tal muutus suuresti.
Sündis veest
ja sündis vaimust,
Jumala seest
leidis tõde ainust.
Uueks sai süda
ja uueks sai meel,
käia nüüd tahab
vaid Jumala teel.
Jumala rahu
on ülem,
reaalsusest lahus
usu tulem.
Usku tõelist
tahan ma,
suurt ja väelist
omada,
tunnustähtedes
imedes,
Jumalast lähtudes
liigeldes,
terveks teha
haigustest,
vabastust näha
pattudest,
Jumalal olla
saadikuks,
tema meelevalla
näidikuks.
Olen tavaline eestlane,
täitsa tugevalt kristlane,
usun Jumala Pojasse,
tema päästvasse veresse.
Hea olla on kristlane,
mitte ilmalik lustlane,
ees ootab mind Paradiis,
surm hinge kui ära viib.
Siis taevase rahu sees,
viibin just nagu kala vees,
seal Jumala lähedal,
tõesti tunnen end lahedalt.
Kõik pisarad pühitud,
mälust halb ära nühitud,
õnn ja rõõm saanud osaks mul,
taevas igavesel hommikul.
See õnnistus ei lõpegi ,
enam ära mitte kunagi,
kõik endine seal möödunud,
lein ja valu ära kadunud.
Hei sina sõber lustlane,
sinust saada võib kristlane,
Jumal kutsub kõiki patuseid,
põrgu tee pealt ära tõmbab neid.
Astu välja vana elu seest,
nendest ilmalikest jamadest,
Vaimust uuesti saad sündima,
õpid Jumalaga kõndima.
Mulle tundub et
jõuda omadega mäele,
vajan abistavat kätt,
pean lootma Taevaisa väele.
Mulle tundub et
lootes Taevaisa väele,
on temas kahelda ju patt,
kui kohe tulemust ei näe me.
Mulle tundub et
Piiblis tõotusi, kui näeme,
on vaja puhast eluvett,
ning tulla Püha Vaimu jõele.
Mulle tundub et
tulles Püha Vaimu jõele,
lõpeb kurbus,
lõpeb nutt,
ning jõuan omadega mäele.
Pühapäev on tore päev,
saab kirikusse minna,
seal usukaaslasi ma näen,
jääks õhtuni ma sinna.
Oh tule kaasa sõber hea,
sind Jumal tahab päästa,
nüüd oma elu korda sea,
on ohtlik aega säästa.
*
See maailm hukkub niikuinii,
on saatan selles süüdi,
kõik Eedenis läks teisiti,
me hinged maha müüdi.
Sai inimsugu reetureiks
ja surm see tuli ilma,
siis needus maa peal muutis kõik,
tõi lahutuse – külma.
Vend vennale sai vaenlaseks
ning kadedus lõi välja,
siis ligimese tapmiseks
Kain kandis kurja vilja.
Jah Aabel pidi surema,
sest usus õiges käitus.
Kain käed seal määris verega,
tal viha karik täitus.
Veel kurjus kasvas edasi,
kõik loodu ära rikkus,
ilm raisatuks sai sedasi,
kuis saatan sisse tikkus.
Ei leidnud ohvrit selle eest
täit lepitust, et saada
seal härja – siku vere seest
arm poolikuks sai jääda.
*
Nüüd Jumal pakkus uue tee,
et inimkonda päästa,
jah tema Pojas Jeesuses
saad isakoju naasta.
Kõik patu ta sul andestab,
kui Tema poole pöördud,
on Jeesus sind ju lunastand,
Su eest risti Ta löödud.
Oh võta vastu käsi see,
mis Jumal välja pakkund,
ei sina tea, kui kauaks veel
sul elu oleks jätkund.
On kindel pääste Jumalas,
rõõm Kristuses su kalju,
kui peaksidki surema,
läed otse surmast ellu.
Surm võidetud on risti peal,
sul Jumal elu annab,
kui lõppeb teekond maine seal,
sind taeva koju kannab.
Tahan käia selguses
Jumalikus valguses
Tunnetuses viibida
Vaimutuules triivida
Usk see pole mõistuslik
Vaid seisund üleloomulik
Ta tõuseb otse südamest
Seal Piibli sõna kuulmisest
Viib mõtted otse Jumalal
Ning toimib usujulgusel
Jah, suure usulaevaga
saad ilmamerel ujuda,
ei omaenda vaevaga
see rännak taha sujuda.
Vaid purjepinda puhumas
on tuul, mis Vaimust Pühast,
ning Jumal ütleb kuhu sa
pead jõudma lähte kohast.
Kui hakkad ära eksima
– ei toetu Piibli sõnal,
jääb Jumal ikka kutsuma,
on ustav süda Temal.
Sul uue kursi arvutab,
on justkui navigaator,
ning eksimuse andestab
– su elu motivaator.
Me tahet Jumal arvestab
– ei keela rangel viisil,
vaid vaiksel häälel hoiatab,
ning suunab õigel kursil.
Kui tahad ära anda
nüüd vana asja mõnda
siis tekib sinus ruumi
saad uusi asju suuri.
Need saavad anded olla
ning sulle kasuks tulla,
et edasi saad minna
siis taeva poole sinna.
Jah kogudus saab kasu
ka ise vaimselt kosud,
näed võimsaid tunnustähti
mis vanal ajal nähti.
Siis lõppevad ka oiged,
sest tervenevad haiged
seal saatan
ära kohkub,
kui tõbi tõesti lahkub.
Sa Piibli sõnal toetud
ja Pühast Vaimust võitud
siis rõõmust oled kantud
sul vaimuannid antud.
Nüüd küsida sa tahad,
mis pead sa jätma maha,
et kõik see sünniks nõnda,
mis pead sa ära andma?
Kõik viska endast ära
see maine vaimu vara,
mis iseennast tõstab
ja kogudust mis laastab.
Loe Piiblit palves olles
ning risti alla tulles
seal viibi Pühas Vaimus
on Jeesus päästja ainus.
See Püha Vaimu vägi,
mis minu silmad nägid,
mul selja terveks tegi,
mind täielikult läbis.
Ta rõõmsaks muutis meele,
ma justkui purju täis,
sain uue palve keele,
mul Jumal külas käis.
Nüüd saladusi Vaimus
saan palves rääkida,
mind mõistab Jumal ainus,
ei saatan aru saa.
Ma seisan Piibli sõnal
ja mõtlen Jumalal,
suur armastus on Temal:
„Au olgu Issandal!”
Tahan vaikida Issanda ees
tema tahet seal mõista ja tunda,
üles leida see õigete tee,
vaimuandeid, et Jumal saaks anda.
Iseenesest olen ju nõder,
minus inimlik uhkus on peidus,
enda arvates muidugi pädev,
kuid kindlalt on ekslik see aimdus.
Seepärast on vaikida tarvis,
olla palves kesk tormavat elu,
taevateed käija maailmas karmis,
jääda kindlaks nii
õnnes, kui valus.
Püha Vaimu ja tulega
Jeesus tahab meid ristida,
jääb siiski see meie valida,
kas eluga tahame riskida.
Jumala kätesse täiega,
siin iseennast peab andma,
Tema usaldussuhet meiega,
tõeliselt saame seal tundma.
Pattu, kui meisse jäänud,
see tule sees põlema lööb,
vabaks me sellestki saanud,
kõik puhastustuli ju sööb.
Meil täiesti uueneb olemus,
siin andestav meelsus saab osaks,
see Jumala armu tulemus,
teeb usinaks, töökaks ja vabaks.
Kiiresti stopile vajuta,
miski mind enam ei mõjuta,
mina tahan minna ära,
pange seisma – maakera.
Tahan astuda mängust välja,
tõsiselt – ma ei tee nalja.
Valitseb kurjus ja ülekohus
ju ise olete ohus!
See mida igaüks külvab,
lõikus ta enese halvab,
teeb teistele haiget nii palju,
jääge seisma – mina väljun!
Jumala kohus, kui tuleb,
tõesti, teil kaitsjat seal pole,
ei säästeta kellegi närve,
minek otse – tulejärve.
Pange seisma kiiresti kera,
mina jah, tahan minna ära,
planeedi pealt maha astuda,
päästmise paadile laskuda.
See võimalus kõigil ju oleks,
arm Jumalalt meelde kui tuleks,
pääste meil Jeesuses Kristuses,
sellest maailmast välja astudes.
Selja vastu selg,
külje vastu külg,
kõhu vastu kõht,
põsel naerulohk,
pea vastu pead,
neil kahel olla hea,
kallistusse nad,
seal ära eksivad,
nina vastu nina,
olemine kena,
silmis õnnesära,
ei üldse lõpe ära.
Kui Eestimaal võimutseb majandus– masu,
kas jõulude ootusest üldse on kasu,
ei ole ju kinkide ostmiseks raha,
et saaks tengelpungale tuulutust teha?
Kuid siiski, meid ootamas tõeline rahu,
see vaesus ehk välistab totruse vahu,
kus osteti kauplustest mõttetut nodi
ning hiljem jäi järele prahti ja sodi.
Meil võimalus istuda vaikuse süles,
veel otsida riiulist Piibelgi üles,
sealt lugeda hiilgavaid tõotuse ridu,
et meie jaoks valmis üks taevane kodu.
Nüüd esile tulla saab tõeline jõul,
kus Jumalat austamas kiituse laul,
on meie jaoks Jeesus ju taevalik leid,
kes hukatuskõidikuist vabastand meid.
Ei lõppe meil surmaga tegelik elu,
mis ikka ja jälle on põhjustand valu,
vaid edasi elame kõiksuse võrgus,
see toimuma saab kas taevas või põrgus.
Tavaline inimene
sulandub massi,
kuskile minemisel
ülearust ei tassi.
Tavaline inimene
elab linnas,
töötab tavalise
tööandja firmas.
Tavaline inimene
ei paista silma,
äärmuslik olemine
teda jätab külmaks.
Tavalisel inimesel
puudub nägu,
tema tegemistel
ei leia vigu.
Tavalist inimest
olemas ei ole,
tänaval seesugust
vastu ei tule.
Inimene tavaliselt
eriline tundub,
tema olemusest
isikupära lendub.
Tõesti – inimeme
Jumala looming,
täiesti eriline
ainulaadne ilming.
Ajan ära lehmad
Ajan ära lambad
Ajan ära habeme
Pesen ära hambad
Taevas nii sinine puhas,
mõttelend ergas ja helge,
Jalutan koduses kohas
teerada tuttavalt selge.
Kõikjal siin kevade lõhna,
ümbrus on rohelust täis.
Mesilind tubli ja vahva
õiekest otsimas käis.
Nurmenukk näe juba õitseb
raja peal otse mul ees,
Tõesti see lill mulle maitseb,
vitamiin C on tal sees.
Maast krahman peotäie lilli,
maitselt nii magusad head,
söön hiljem veel sibulat tilli
kevadväsimus kaduma peab.
See ilu, mis Jumal on loonud
leiab praktilist kasutust ka,
ravimtaimedest abi on saanud
raskelt haige ja muu põdeja.
Ajas ära Cadilaki
pihta pani automaki
tassis rattaid auto alt
kinni võeti tänavalt.
Kohut peeti, pandi vangi
üksildasse eurokongi
vabadus kõik ära võeti
üksi mõtisklema jäeti.
Luges Piiblit, aru sai
kurjad plaanid ära jäid
leidis uue elumõtte
suure võimsa elulätte.
Lunastuse võttis vastu
Taevakuningriiki astus
uude kodakondsusesse
õnnistatud olemisse.
Enam üldse ei teind paha
vana elu jättis maha
hoopis aitas koormatuid
taeva teele juhtis neid.
Jõudumööda abi andis
ise sellest rõõmu tundis.
Nägu õhetab punakalt, lillalt,
riided võidund ja pea kõõma täis,
ole mees ja nüüd ütle küllalt
– vastik mulle on viin, õlu, vein.
Vana elu kõik unusta ära,
pööra elule uus lehekülg,
mõtete ümber tee tara,
et kaduda võiks viinanälg.
Pöördu Jumala poole ses hädas,
räägi temale nüüd enda mure,
seal abistav vägi sind tabab,
elutee peale – taevasse tuled.