Mõtteid inimestest ja asjadest

 

2004. aasta

 

Avaleht

Inimestest

Vastuvõttudest

Heategevusest

Autosõidust

Autodest

Suusatamisest

Keelest

Väärikusest

Raadiost

Haridusest

Usust

Tööloom

Meie

 

2005. aasta

 

Tekstiilist

Joonlaudadest

Valimised

 

 

 

uuendatud:

06.10.2005

 

 

külastajaid:

 

 

© Urmas

 

 

Tere

Siinne ettevõtmine on paljuski ette võetud ennast silmas pidades - eks meil kõigil on peades hulk mitte lõpuni formuleeritud mõtteid, mida aegajalt kuhugimaale muudkui aga ketrame ja ketrame, mis erinevatel aegadel erinevates kohtades hargnevad ja lõpuks sassi lähevad. Loodetavasti saavad mõned asjad kirjapanduna natukene selgemaks, eriti veel siinse poolavaliku ja valju mõtiskluse käigus, mis sunnib ehk hoolsam olema, kui enesega sisedialoogis olles. Muidugi, eks nii mõnegi jutukese kirjapanekuga olen ikka tiba hiljaks ka jäänud, ses mõttes, et siia on jõudnud mitte mõttekäik, vaid erinevatel hetkedel ja erinevates tujudes valmismõeldud seisukohad, kategoriseeritud lõpptulemused.

Peale selle võiksid siinsed arutlused huvi pakkuda paarile tuttavale, kelledega noil teemadel jagelenud oleme. Ja eks mõni jutuke olegi kirja pandud kellegi jaoks, kujutledes ette dialoogi temaga ja üritades ennustada, kuidas ta minu mõtteid interpreteerib ning kuidas see siinne tekst vastu võetakse. Muidugi oled siia oodatud ka Sina, kes Sa sattusid siia juhuslikult. Üleliigne oleks lisada, et kõik mu mõtted on kindlasti lugematu arv kordi lugematu arvu inimeste peades enne mind ära mõeldud. Ka need, mis mulle endale eriti originaalsed tunduvad, koosnevad nagunii siit-sealt laenatud juppidest, nagu ikka luuletaja riimid on laenatud teiste luuletajate luuletustest, romaanide sündmused ja tegelased kirjaniku varemloetud raamatutest jne jne. Pillaks siia semiootikute targa ütluse, et tekst kontrollib meid, mitte meie teksti. Ja veel, see leht pole selline koht, kuhu on mõnelt teiselt lehelt või raamatust tarkust kopeeritud (va paar tsitaati koos autorile viitamisega), soovin kirjeldada seda osa maailmast, mida ma ise enda ümber mingil hetkel näha olen osanud.

Vihastujatele tahaksin ette öelda, et mõne mõttekäigu määratlemisel olen mõtete selgemaks väljajoonistumiseks mõnes kohas natukene ka liialdanud. Koorman kohe sissejuhatust veel ühe, minu arvates meile kõigile kasuliku tsitaadiga, kuigi natukene teises tähenduses, kui autor Louis Germain, või õigemini tema õpilane Albert Camus seda silmas pidas: Loodus peab meie igaühe kohta Liialdusteraamatut, üritagem selle raamatu lehti võimalikult puhastena hoida. Lootkem, et minu Liialdusteraamatu täitja mõistab, et siinne väike liialdamine on vajalik olnud.

Bitiraiskamise-veebikoormamise õigustuseks sobib veel siia lõppu Jacques Lacani Decartes'i tore parafraseering: "kirjutan, järelikult olen olemas". Ikka mõistlikum soovitus, kui Hemingway„kui saad, ära kirjuta“.