LÕHEVARUDE TAASTAMISEST EESTIS

Ene Saadre
Põlula Kalakasvatuskeskus

Ajaloost

Kalavarude kalakasvatusliku taastamisega hakati Läänemere-äärsetes riikides tegelema juba 20. sajandi algul. Rahva seas väga hinnatud siirdekalade (lõhi, meriforell ja merisiig) varude suurendamiseks ehitati merre suubuvate jõgede äärde haudemaju, kus hautati jõgedesse kudemisrändele tõusvatelt kaladelt võetud marja. Koorunud vastsed asustati sobivatesse veekogudesse.

Eestis ehitati esimene taoline haudemaja 1923. aastal Keila-Joale. Järgnevalt valmisid Narva haudemaja 1928. aastal ning Sindi ja Pidula 1935. aastal. Need haudemajad tegelesid merevete rikastamisega lõhe, meriforelli ja merisiia maimudega.

Sõjajärgsel perioodil kõigi nende töö esialgu taastati. Esimesena langes rivist välja Narva haudemaja 1955. aastal, seoses Narva hüdroelektrijaama ehitusega. Siis hävis ka kogu algupärane Narva jõe lõhepopulatsioon. Uus haudemaja rajati Ivangorodi ja Neeva jõe populatsioonist saadud materjaliga taastati lõhe asurkond Narva jões.

Teised haudemajad tegutsesid eri ametkondade alluvuses edasi, kuni nende tegevus 1970-1980.-ndatel aastatel mitmesugustel põhjustel hääbus.

Teistes Läänemere-äärsetes riikides hakati alates1970-ndatest aastatest pöörama lõhevarude taastamisele suurt tähelepanu, algul Rootsis, siis Soomes, aga ka Lätis, Venemaal ja mujal. Väikeste maimude asustamist hakati pidama ebaefektiivseks, asustada soovitati 2-aastaseid noorkalu, kes kohe pärast asustamist jõest merre toitumisrändele laskuvad (smoldid e.laskujad). 1980-1990ndatel aastatel asustati aastas Läänemerre ca 5 miljonit lõhe noorkala. 70.-ndate keskel hakati lõhe avamerepüüki ka rahvusvaheliselt reguleerima, kusjuures riikidele jagatava püügikvoodi suurus hakkas sõltuma tema panusest lõhevarude taastamisse. Eesti oli NSVL koosseisus ja sai lõhet püüda nii Läti kui ka Venemaa taastootmise arvel. Lõhevarude taastamise vajadusest Eestis räägiti aastaid, kuid praktiliste tulemusteni N. Liidu ajal ei jõutudki. 1986. aastal tehtud otsus rajada Eestisse Tallinna Uussadama (nüüdse Muuga sadama) ehitusega kalavarudele kaasneva kahju kompenseerimiseks lõhe noorkalakasvandus jäi aga ametkondlike erimeelsuste tõttu ellu viimata.

Tänapäevased põhimõtted

Tänapäeval on loodusvarade säästliku kasutamise eesmärgiks tagada inimest rahuldav elukeskkond ja majanduse arenguks vajalikud ressursid looduskeskkonda oluliselt kahjustamata ning looduslikku mitmekesisust säilitades. Loodusliku mitmekesisuse säilitamise nõue on püstitatud selliselt, et kaitstud oleks mitte üksnes liik kui taksonoomiline ühik, vaid ka selle geneetiliselt erinevad populatsioonid. Uuringud on näidanud olulisi geneetilisi erinevusi eeskätt Botnia lahe, Soome lahe ja Läänemere lõunaosa lõhepopulatsioonide vahel. Enne 1990-ndaid aastaid neid erinevusi ei arvestatud ja sageli segati kalakasvatusliku taastootmise käigus eri piirkondade lõhepopulatsioone. Muret hakkas tekitama looduslikust sigimisest pärineva lõhe järjest vähenev osakaal ja sellest tulenev geneetilise mitmekesisuse vähenemine.

Läänemere lõhe kaitseks võttis rahvusvaheline Läänemere kalanduskomisjon (IBSFC) 1997. aastal vastu tegevuskava lõhe looduslike populatsioonide tugevdamiseks ja taastamiseks (Salmon Action Plan). Plaani koostamise aluseks oli teadlaste soovitus Läänemere lõhe geneetilise mitmekesisuse ja loodusesse sobivuse huvides suurendada loodusliku lõhe osatähtsust. Selleks on vaja suurendada olemasolevate asurkondade arvukust ja taastada endised asurkonnad seal, kus elutingimused seda võimaldavad. Plaani järgi tuleb 2010. aastaks tagada olemasolevates lõhejõgedes looduslik taastootmine 50% ulatuses kudejõe potentsiaalsest võimalusest ning taasasustada lõhejõed, kus kohalik kari on hävinenud, võimalikult lähedasest populatsioonist pärineva asustusmaterjaliga. Eesmärk on jõuda aastaks 2010 niikaugele, et taastatud asurkonnad suudaksid end edaspidi ise looduslikult säilitada. Kõik Läänemere- äärsed riigid, kaasa arvatud ka Eesti, on hakanud seda plaani ellu viima.

Eesti lõhejõed

Lõhi kudes 20. sajandi alguses 11 Eesti jões, kuid 1990-ndate aastate keskel regulaarselt vaid kolmes – Kunda, Keila ja Vasalemma jões. Põhja- Eesti jõgede varasemat looduslikku taastootmisvõimet on hinnatud 200 tuhandele laskuvale noorkalale (smoldile) aastas. Praegu on looduslike laskujate arv Soome lahe jõgedes kahanenud 1 – 4 tuhandele. 20. sajandi alguspoolel, kus lõhet püüti ainult jõgedest ja rannikumerest, ulatus Eesti lõhe- ja meriforellisaak 140 tonnini aastas. Pärast II Maailmasõda hävinesid või nõrgenesid paljud looduslikud populatsioonid vee reostuse või jõgede tõkestamise tõttu. Ka avamerepüügi hoogustumine sajandi II poolel avaldas järjest suuremat mõju.

Vee kvaliteedi paranemine meie jõgedes on loonud eeldused endiste lõhejõgede taasasustamiseks lõhe noorkaladega ning seega osalemiseks rahvusvahelise lõheplaani täitmisel.

Püügistatistika järgi oli Eestis aastatel 1992 – 1997 lõhe rannapüük Soome lahest keskmiselt 2,2 tonni aastas. 1999. aastal tõusis lõhesaak 10 tonnini ja 2000.aastal ca 20 tonnini. See on Põlula Kalakasvatuskeskuse poolt 1997. ja 1998. aastal tehtud esimeste asustamiste tulemus. Teadlaste uuringute kohaselt on Põhja-Eesti jõgede, esmajoones aga Selja jõe lõhepopulatsiooni taastumine edukalt alanud.

Põlula Kalakasvatuskeskus

Arvestades kalavarude taastamise vajadust, asutas Keskkonnaministeerium 1994. aastal endise Põlula Kalamajandi baasil uue riigiasutuse - Põlula Kalakasvatuskeskuse. See on praegu Eestis ainus riiklik kalakasvandus (võrdluseks: Soomes on selliseid keskusi 13, Lätis 6 jne.). Keskuse ülesanneteks on külmaveeliste kalade, eeskätt lõhilaste noorjärkude kasvatamine Põhja - Eesti vete kalavarude taastamiseks ja ohustatud kalaliikide populatsioonide säilitamiseks ning tugevdamiseks, nende geneetilise materjali kogumine ja hoidmine, töötamine kalakasvatusalaste teadusuuringute ja õppebaasina.
Kalakasvandus oli Põlulas asunud ligi 100 aastat. See rekonstrueeriti täielikult, senisel kujul on säilinud vaid mõningad nõukogudeaegsed rajatised. Aastatel 1995 – 1997 rekonstrueeriti täielikult haudemaja ja veevarustussüsteem, ehitati 2 uut kalakasvatushoonet ja keskusehoone. Projektis ettenähtud kolmas kalakasvatushoone on ehitamata. Kogu kompleksi projektvõimsus, koos ehitamata 3. hoonega, on 100 tuhat 2-aastast ja 50 tuhat 1- aastast noorkala. Praegu kasvatatakse sugukalade pidamiseks mõeldud hoones 2- aastaseid kalu, sugukarjade moodustamiseks on võimalused napid.

Aastatel 1997 - 2002 on Põhja-Eesti jõgedesse asustatud üle 900 tuhande 1- ja 2- aastase lõhe noorkala ning peale selle väiksemates kogustes samasuvise lõhe, aga ka mitmes vanuses jõeforelli ning meriforelli noorkalu.

Kõigil 2-aastastel ja suuremal osal 1- aastastel kaladel on märgistamise mõttes ära lõigatud rasvauim. Teised Soome lahe äärsed riigid viimastel aastatel asustatud lõhedel rasvauimi lõiganud pole ja nii saab püükidest määrata meie poolt asustatud kalade osakaalu. 500 – 1000 kala igasse jõkke asustatavast partiist märgistame ka seljauime alla kinnitatavate plastlipikutega (individuaalmärgised), millele on märgitud number ja muud andmed. Aastatel 1997-1999 kasutasime Lätis valmistatud rohelisi märgiseid tähekombinatsiooniga EST TLN MEI (Eesti Tallinn Mereinstituut) alates 2000. aastast märgistame Soomes valmistatud helehallide märgistega, millel on tähekombinatsioon EST ja number ning teisel pool luubiga loetav eestikeelne tekst täieliku tagastamisaadressi ja –juhisega. Märgise tagastanud kalapüüdjate vahel loosime hinnalise kalapüügivahendi (päramootor, paat vms), iga tagastaja saab aga vaevatasuks landi.

Meie tegevuskavas on asustamiseks valitud jõed, kus algupärane lõhepopulatsioon oli hävinud, kuid elutingimused populatsiooni taastumiseks praegu olemas. Need jõed, kus oma asurkond on veel säilinud, on jäetud nn. monitooringujõgedeks ja nendes tuleb looduslikku populatsiooni tugevdada kaitsemeetmete tõhustamisega.
Uuringute andmetel on Eestis seni säilinud Kunda ja Keila jõgede lõhepopulatsioonide geneetiline kvaliteet üks parimatest Läänemeres. Selle hinnalise geneetilise materjali kaotsiminek juhuslike faktorite (äkkreostused vms) tõttu oleks korvamatu kogu Läänemere kontekstis. Seetõttu tuleb nende jõgede populatsioonide geneetiline materjal dubleerida Põlula Kalakasvatuskeskuses elusa geenipangana, nii nagu seda Soomes ja Rootsis tehakse. Meil on alustatud Kunda jõest pärineva lõhe geenipanga loomist.

Meie töö tulemused ja perspektiivid sõltuvad paljuski avalikkuse, sealhulgas kalurite tähelepanust ja abist. See seisneb kalakaitsele kaasaaitamises, usaldusväärsete püügitulemuste esitamises, märgistatud kalade taasleidudest teatamises, aga ka asustatud noorkalade vabastamises nende sattumisel püünistesse.

Suureks probleemiks on röövpüük. Eriti jõhker on, kui jõgedel elektriagregaatidega suure kala saamise lootuses tapetakse ära ka noorkalad. Viimasel ajal on kerkinud ka muud probleemid seoses inimeste, sealhulgas ka mõne ametniku vähese keskkonnateadlikkusega. See ja lüngad seadusandluses on viinud olukorrani, kus mõned meie lõhejõed on hiljaaegu saanud kannatada hoolimatu inimtegevuse tagajärjel. Siin tuleks nimetada paisude rajamise ja ekspluateerimisega tekkinud olukordi (näiteks ulatuslik muda ja peene liiva allalaskmine elektrijaama paisust Kunda jõel 2002.a. septembris), aga ka ebaseaduslikku kallaste lõhkumist ning raiet jõekallastel (näiteks Selja jõe suudmeala suureulatuslik kahjustamine k.a. oktoobris). Sellised juhtumid võivad meie töö tulemusi oluliselt vähendada.