Põlvnemise ajalugu.
|
|
Põlvnemise ajalugu Selektsioonitöö tänapäeval Iseloom Tõustandart |
Vanasti oli Perro de Presa Canario levinud ajujahi- ja võitluskoerana. See on üks iidsemaid molossi-tüüpi koeratõuge, kes oli pikka aega väljasuremisohus. Nüüdseks on koeraarmastajad tõu väljasuremisest siiski päästnud.
Mõned kanaari koerte uurijad arvavad, et koer elas Kanaari saartel juba siis, kui saari asustasid ibeerlased, st. kaua enne Hispaania vallutamist roomlaste poolt. Selle teooria pooldajate arvates tuleneb Kanaari saarte nimi ladinakeelsest sõnast “canis” (koer) ja on saartele jäänud raevuka valve- ja ajukoera tõu aretamise auks.
Esimesed ülestähendused kanaarlaste kaugetest esivanematest ulatuvad Mauretaania kuninga Juba valitsemisaega, mis oli umbes 50 aastat eKr. Kuid mingisugust usutavat infot Juba ja Juba II valitsusajal mainitud koertest ei olnud. On teada ainult, et nad olid suurt kasvu.
Ajaloolisteks faktideks koerte kohta on mõned vanal ajal väljastatud ukaasid Tenerife ja Fuerteventura saartel. Nii keelas näiteks, 1515.aastast pärinev ukaas koera soetamise. Erandiks olid vaid karjused, kellel lubati pidada Perro de Canado Majorerot (füüsiliselt tugev karjakoer, kelle ajalugu põimub tihedalt tänase Presa Canario omaga) kindlatel eesmärkidel. Järgmine määrus puudutas Presat: tema pidamisega võisid tegelda vaid lihunikud ning koera põhiülesandeks oli kariloomade tapmine. Koer pidi olema ketis nii päeval kui öösel ja vabastati sealt vaid töökohustuste täitmise ajaks.
Antiikset Presat kirjeldatakse eelkõige kui väga jõulist koera, keda kasutati nii kariloomade tapmiseks kui ka metsikute hulkuvate koerte hävitamiseks. Viimased valmistasid kohalikele elanikele palju peavalu (tungisid talumaadele, ründasid koduloomi jne.), seetõttu hakkasid talupojad Presat kasutama valvekoerana ka säherduste pahategijate vastu.
Umbes 1650. a. võeti vastu määrus, mis nägi ette Presa hävitamise, kuna nad tihti peale ründasid kodu- ja eelköige suuri kariloomi ja siin oli raske teda kontrollida. Presa ja Perro de Ganado eksisteerisid Kanaari saartel peaaegu neli sajandit, kuni Presa lõpuks hävis. Koeratõu kadumise põhjustasid nii vastavate seaduste väljaandmised kui ka ristumised Perro de Ganadoga. XIX sajandi lõpuks polnud alles enam ühtki tõelist Presat.
Hispaania vallutajad ja kolonisaatorid tõid saartele ka erinevaid jahi- ja ajujahikoeratöuge. Nende hulgas oli ka hispaania ajujahikoer Presa Espanol, kes mängis tähtsat rolli Perro de Presa Canario ehk Dogo Canario väljakujunemisel.
Presa tähendab hispaania keelest tõlgituna iseenesestmõistetavalt tegevust - haarab, hoiab või pigistab. Ajujahil kui loom polnud koerale jõukohane, pidi koer hoidma teda kinni küti saabumiseni ja võitlema, takistama vastase liikumist niipalju kui võimalik. Krahv de Yebes võrdles selle koera tugevaid lõualuid tangidega, mida on võimatu lahti tõmmata. "Tema kutsumus," rääkis krahv "on võitlus. Ajujahil looma jälitades sööstab Presa välgukiirusel võitlusse, püüdes haarata vastast eelkõige kõrvust."
XX sajandiks oli võimsama ja efektiivsema võitluskoera saamise eesmärgil toimunud Kanaari saartele toodud välismaiste tõugude mõju all olevate kohalike koerte intensiivne metisseerimine. Arvukas ristamine viis fenotüübi hajumiseni.
Enamikel juhtudel olid need väikesekasvulised loomad, kes kaalusid umbes 45 kg. Karvkatte värvis domineeris tiigerjas nn.”sootüüp”, mis oli päritud Perro Majorerolt, ent oli ka musti ja kahkjaskollaseid, kelle päritolus oli süüdi arvatavasti saksa dogi. Valgete laikude ilmumine on seletatav eelkõige tänu buldogile ja bullterjerile. Eksisteeris mitu Presa tüüpe:Gran Canaria saartel Perro de la Tierra – Perro de Ganado Majoreroga väga sarnane koer, ent palju tugevama valveinstinktiga; Perro Basto Tenerife saarelt – suuremõõtmeline koer, keda kasutati enamjaolt valvekoerana; Fuerteventura saarel säilis nimetuse Perro de Ganado Majorero ehk Bardino ja inglise buldogiga ristamise tulemusena saadud Perro Bordon.
Eriti levinud oli Perro Majorero ehk Bardino, kelles oli säilinud karjakoera eriline temperament ning lisandunud eriline tiigerjas värvus, karm karvkate, ebatavaline hambumus ja võitlusomadused. Koer haukus harva, haigestus vähe, oli mõõdukat kasvu ja mitte eriti muljetavaldava välimusega, kuid tema äraostmatus ja vaprus lubasid teda kasutada kaitse eesmärkidel. Siis sai ta ka endale uue nime - Perro de Presa Canario (täna Dogo Canario)- võitluskoer Kanaari saartelt.
Koeravõitlusi korraldati kuni 1940.aastateni, siis need keelustati. Presa populaarsus hakkas jarsult langema. Erinevate koeratõugude sissetoomine saartele mujalt maailmast halvendas olukorda veelgi. Aastaks 1960 Perro de Presa Canario kordas oma ajalugu ehk saavutas täielikule hävingule lähedase arvukuse. Gran Canarial ja Tenerifel olid säilinud vaid üksikud isendid.