russian.gif (2001 bytes) 

                                                                                     

                                                                                                                                                                                                       

   postkast:   raadius@hot.ee   Huvitavad klipid              Memory            Raadiuse team          Nonstop             Raadiuse sõbrad 

Armsad sõbrad, seda internetilehekülge ei ole enam mõtet uuendada, kuna oma nime muutnud Elion on teatanud, et likvideerib kõik hot.ee süsteemis eksisteerinud kodukad. Kaob aastatepikkune ajalugu, lugejaskond ja kõik nendele internetilehekülgedele viivad lingid. Kurb, kuid mõnede Eestis kulgevate protsesside vastu ei ole rohtu veel leiutatud. Tänan Teid selle eest, et vaatasite-lugesite-kuulasite. 

KUULATA HARULDAST EESTI MUUSIKAT:  Mihkel Van: Ma nägin sind ja kõik Rahvusbemm Urmas Alender: Koerakoonlased Portree  Raadioonu Pole soolased su lained, Läänemeri Annely  Ruja: Sa olid naine Kollane tuul Põhjatuul Nomen nescio. Sine loco Looda Peegeldus Öine riik Hirmude küüsis   Võimalus  Inimmajakas  Viimne ball  Ähvardav öö  Turbajärv Sinu surm  Lihtsalt valu  Veerpalu  Lihtsad maised asjad Tahan saada presidendiks! Heroiinikangelane Naudin Audit Minu Eestimaa Hingede defilee  Keelata saad Omadega sees Saaremaa valss Babüloni torn Vanad hirmud Õunapuud Marsil Nomen nescio. Sine loco (rus) Vari Tallinnast Haapsalu laineteni... Tähelaev Kõik on ees Paide VAADATA:  Raadius Kanal 2 saates Reporter  Eesti bänd kuulub vene metali klassikasse!

                         ILUS LUGU      MIHKEL VAN - NÄGIN SIND 

Selle eestimeelse laulu video kogus you tube'is mõne päevaga 4000 vaatajat ja palju laike, siis eemaldati video administratsiooni poolt ja Eesti jaamad panid lugu kalevi alla. Saadaval ainult Venemaa portaali vahendusel, nii naljakas kui see ka pole:  KOHT SUURES ILMAS

               MIHHAIL VELLER : "KAS TE OLETE PÄRIS LOLLIKS LÄINUD?!"

   Kanal 2 saade "Radar" esitles 09 veebruaril 2016 Odini sõdalasi Eestis. Oli päris veenev esinemine selle koosluse aktivistidelt. Eriti muljetavaldav oli viis, kuidas kriminaalse minevikuga juhtliige taandas end selleks, et mitte anda oponentidele ja pressile põhjust edaspidisteks rünnakuteks. Tema ümber oli tõesti palju kära, kuigi paljud meie võimu esindajadki  on rikkunud seadust üsna jõhkral moel. Üks meie võimalik tulevane president on uurimise all seoses korduva altkäemaksu võtmisega, veel üks potentsiaalne kandidaat on oma vastutusala kaudu otseselt seotud eesti pangandusest jäljetult kaduma läinud kümnete miljonite looga. Tallinna võimukoridorid ja keskerakond ise kubisevad kohtu poolt süüdi mõistetud kurjategijatest, kes avalikult väidavad, et ei tunnista EV seadusi. Rohked ministrid ka teistest parteidest on läinud erru hämarate tehingute paljastamise tõttu, mõned on tulnud ringiga juba ka tagasi võimu juurde... Odinlased ei lähe patrullima Eesti tänavaid, kuna selles pole praegu mitte mingit vajadust. Radari näidatud Soomes filmitud kaadrid on uskumatu ja kole reaalsus, soomlasi terroriseeritakse ikka täiega. Põhjanaabritel on aga kena komme Eestis käia ja siin kollektiivselt lõbutseda. Loodame, et nende ahistajad seda kommet üle ei võta... Iga mees peab kaitsma omakseid, eeskätt lapsi ja naisi. Kölnis ei kaitsnud neid saksa politsei, aga kes siis peaks? Selles on küsimus... Radar oli veel eetris, aga ETV AK algas juba samuti Odini teemaga, kommenteerisid KaPo mehed ja teised ametnikud. Inimeste radikaliseerumine ei ole Eestis probleem, kuid tuleb teha kõik, et see probleemiks ka ei saaks - väitis Siseministeeriumi sisejulgeoleku-poliitika asekantsler Erkki Koort. Siseministeeriumil on välja töötamisel kava, et äärmusluse teket Eestis ennetada. "Viimastel nädalatel on Eesti ajakirjanduses tähelepanu saanud Soomes tegutsev paremäärmuslik rühmitus Odini sõdurid, mille liikmed on hakanud asüülitaotlejaid majutavates Soome linnades omaalgatuslikult patrullima. Odini sõdurid üritavad tegevust laiendada ka Eestisse" - kirjutab ERR-i portaal. Defineerides odinlust kui "paremäärmuslust" ei defineerinud ametnikud samas, mis on siis naiste massiline ahistamine ja vägistamine. Öelge siis lõpuks üks ilus nimi! Ja oleks kohane vastata ka küsimusele - miks meeste soov kaitsta oma naisi ja lapsi rünnakute eest on "paremäärmuslus"? Kui te nii kõvu sõnu kasutate, siis peaksite kuidagi liigitama sissesõitnutest seksuaalkurjategijate teguviisi - et nad siis käituvad nagu metslased? Selle mõiste eest mõisteti hukka Hannes Võrno, aga kuidas siis teie nimetaksite olukorda, kui tuhatkond meest ründavad uusaasta ööl sadu naisi Kölni linnas? Ja mitte ainult seal? Rikastumisega erinevuse kaudu? Ja politsei esialgu üritab seda salata, pärast aga ajab pisargaasi ja veekahurite abil laiali sakslaste, prantslaste jt protestiaktsioone, isegi arreteerides inimesi, kes on mures oma perede, naiste ja laste turvalisuse pärast, samas kui raportites ei figureeri arreteeritud vägistajad ü l d s e? Nagu ütles mõni päev tagasi raadiojaama Ehho Moskvõ lainel kirjanik Mihhail Veller - "Kas te olete Euroopas ikka päris lolliks läinud?". Eestiga seotud Venemaa tippkirjanik väidab, et Euroopa riikides on kujunenud olukord, kui ajakirjandus on võimu ideoloogia raudses haardes, elanikkonna ajud on pestud nagu Venemaalgi, massimigratsiooni kriitikuid sildistatakse, keelatakse ja laimatakse. Kas tuleb tuttav ette? Erkki Koort väidab, et siseministeerium on hakanud koostama „radikaliseerumise vastast tegevuskava“... Aga Eestis on aastaid tegutsenud rühmitus Notšnoi dozor, korraldades aktsioone, patrullides Tallinna kesklinnas, mida odinlased pole ega kavatse teha. Dozor ähvardas avalikult riiki kogunisti relvastatud vastupanuga, millest rääkisin kunagi Terevisiooni saates. Siis õhutas rühmitus mässu, mis tippnes marodöörluse ja süütamistega Tallinnas ja teistes Eesti linnades. Kus te siis olite oma "radikasliseerumise vastase tegevuskavaga"? Või näiteks organisatsioon "Novõje severozapadniki", mis avaldas muudkui kaarte, kus suurem osa Eestist oli ära lõigatud, teisiti värvitud ja Venemaaga ühendatud? Kelle pooldaja Lasnamäelt avaldas aastaid lugusid sellest, kuidas vene väed tulevad Eestisse, tapavad eestlasi, kuidas voolab veri... Üks Avatud Eesti Fondi mitte-eestlasest kaastöötaja Jelena Katsuba kirjutas sel puhul internetis: "ma nutsin, ma ei uskunud oma silmi, kuidas nii võib". Meie eriteenistusel läks mitu aastat, et kaabakas jurialhazz kinni nabida - ta sai väikese trahvi... Ja Postimehe lisaväljaanne "Denj za dnjom" avaldas tema suure artikli sellest, kui palju iga eestlane igale venelasele raha võlgu on, kuna eestlased varastavad venelaste tagant raha. Ja siis me kõik olime veel nördinud seoses sellega, et Denj za dnjomi kaastöötajaid, kes mõnitasid ukrainlasi ja toetasid Ukraina okupeerimist, ei tahetud lasta Ukrainasse... Tükeldatud EV kaarte avaldati mitte ainult internetis, vaid ka ajalehes! Kus te olite oma "tegevuskavaga", kui eestlasi ja eesti riiki ähvardanud väljaspollt toetatud grupeeringu ninamehed esinesid kangelastena venekeelses meedias ja valmistusid aprillisündmusteks? Eriti sellel taustal jääb täiesti arusaamatuks, miks siis ainult eestlased ise ei tohi omaenda kodus koonduda oma kodu kaitseks, kui me näeme, kui jõuetu ja ebaaus on praegu eesti omast kordades võimsam saksa politsei? Kas tasub ikka nii paaniliselt karta just omaenda rahvast? Migrandid koonduvad naistejahiks – OK, separatistid patrullivad tänavaid – OK, see kõik on vabadus; aga eestlased ja nende venelastest mõttekaaslased ei tohi koonduda üle 3 inimese... See, et paljud teisitimõtlejad on meie meediast täiesti elimineeritud, on Eesti ajakirjanike liidu meelest normaalne, aga palju aastaid Delfi kaudu rahvusviha külvanud separatisti lahtilaskmine ajendas meie EAL-i protesti avaldama, nagu ka ukrainavastaste ajakirjanike Ukrainasse mittelaskmine. Mina astusin sellest silmakirjalikust  organisatsioonist nüüd küll välja...  Need, keda nimetatakse praegu Euroopa paremradikaalideks, on lihtsalt traditsiooniliste euroopalike väärtuste pooldajad. Need väärtused kujunesid aastasadu ja nende kaitsmises ei ole mitte midagi kuritegelikku, nagu pole kuritegelik ka soov kaitsta oma inimesi ja maad. Meie „sallijate“ (kes millegipärast ei salli, kardavad ja põlgavad omaenda rahvast) teooria kohaselt oleks siis pidanud ka Kuperjanovi ja Poska ohjeldamiseks töötama välja „radikaliseerumise vastast tegevuskava“, et miks nad siis omi kaitsesid, võõraid minema ajasid ja vihakõnesid pidasid.

KITSEPIIMA PÄHE RAPUTAMINE EHK GORGER'ITEST BUDULAI'KS

     Eesti meedia arvamusliidritele teeb viimasel ajal muret eestlaste väidetav sallimatus teiste rasside esindajate suhtes. On jõutud kogunisti väideteni, et mustaks võõbatud näoga valge inimene solvab mittevalgeid, olgu see Hendrik Krumm Othellona või siis 15 päeva saanud tüüp filmist „Operatsioon „Õ“ ja teised Šuriku seiklused“.  Nõutakse kogunisti kahtlaste sõnade ja episoodide kõrvaldamist kirjandus- ja filmiklassikast. Loomulikult ei ole mõeldav, et mõni Eesti telekanal näitaks rassiviha külvavaid sarju: ikka valged ja mittevalged käsikäes, nagu „Surmarelvas“... Ja seda hämmastavam on fakt, et Eesti kaabellevi pakub meile võõraviha eksponeerivaid sarju. Kristi Reiland kirjutas Starmani meediablogis: „Discovery kanal TLC on loodud just naispere rõõmuks. TLC kanalil saate jälgida huvitavaid dokumentaal- ja tõsielusarju nii pulmade korraldamisest kui ka kodukujundusest ja õppida uusi nippe kokanduskunstis ning palju muud põnevat, mis on seotud kodu ja perega. Ja seda kõike eestikeelsete subtiitritega!“ Kenasti öeldud, kuid mida siis pakub „naispere rõõmuks“ eesti keelde kenasti tõlgitav TLC saatesari „My Big Fat American Gypsy Wedding“? Mustlastest mehed abielluvad ainult neitsidest mustlannadega, samas aga kasutavad ohjeldamatult gorger'eid ehk mittemustlasi, ja mida rohkem „ameeriklastest“ naisi magatab üks mustlane enne pulmi, seda uhkem tunne. Mõned on kogunisti hilinenud omaenda pulma, kus oli ootamas „tõupuhas“ pruut jurta suuruses kleidis ja kus kindlapeale oleks puhkenud kaklus nii naiste kui ka meeste vahel... „Ameerika naisi“, kelle auks on nii kenasti laulnud gorger Lenny Kravitz, ei võta seal keegi tõsiselt, nad on lihtsalt meelelahutuseks – nii ütleb üks sarja kangelane, sõimates hiljem oma pulmade ajaks mahajäetud mittemustlasest silmarõõmu „gorger'i lirvaks“. Me abiellume ainult mustlannaga, väidavad nad. Teised naised on lihtsalt niisama: me võime nendega pidutseda, seksida ja teha lapsi, kuid kui läheb abiellumiseks, siis ainult mustlannaga, endine kaasa mingu pikalt. Kusjuures iga mustlane või mustlanna samuti ei sobi – mõnele kõlbab ainult Rumeenia juurtega mustlane, teised nagu ei olekski päris inimesed... Jutt mustlasrassi ülemuslikkusest kõlab igas saates ja sellele antakse palju ruumi. Möödunud laupäeval läks aga asi nii kaugele, et ühel mustlannal oli kaks „mittemusstlastega sigitatud“ last ja ta läks oma mustlasemaga poodi, kus ostis hästi palju kitsepiima selleks, et viia selle abil „puhastustseremoonia“ ja pesta maha see halb, mille tekitasid tema tütrele lapsi teinud mittemustlastest elukaaslased. Mustlasema kordas seda valjuhäälselt poes ja telekaamera ees. Kuidas see „puhastusriitus“ täpselt toimus, kas piim aeti keema ja kas lapsed ja nende isad on pärast seda ikka elu ja tervise juures, sellest ei saanud ma aru. See oleks ehk uus hea turg Martin Repinski toodangule, kuid saatesarja läbiv pidev teiste rassi esindajate näitamine mingisuguste tunduvalt vähem väärtuslike ebapuhaste olenditena ja nende solvamine on tülgastav. Kuulsa nõukogudeaegse filmisarja „Mustlane“ peakangelane Budulai   oli aastaid armastanud vene naist ja see oli ilus ning inimlik lugu. Miks siis nüüd on ebainimlikust sovetluse haardest vabanenud Eestis vaja näidata mustlasi niivõrd piiratud ja rassistliku rahvana? Ja seda niigi „rassismist puretud riigis“? Sari on dokumentaalne ja seda enam ei tekita see vaatajates erilist sümpaatiat ega lugupidamist mustlaste vastu üldse, mis on kahetsusväärne. Mitte et sarja ei tohiks näidata, kuid mingi selgitav kommentaar võiks ju olla: et edastajad ja tõlkijad ei jaga sarja kangelaste suhtumist teise rassi inimestesse ja ka „rõõmsale naisperele“ ei soovita seda hoiakut omaks võtta. 

ISSAND, ISSAND, ALLAH! VENEMAA KÕRGEIM ISLAMIVAIMULIK PALUS PUTINILT LÜLITADA KRIMMI KOMBEL VENEMAA KOOSSEISU SÜÜRIA JA IISRAEL!

     Baškiiri rahva kurultail esinenud Venemaa ülemmufti Talgat Tadžuddin rääkis kestvate kiiduavalduste saatel oma ettepanekust Putinile: võtta Krimmi kombel üle Süüria ja Iisrael ning pikendada Vene Föderatsiooni Mekani välja!   Putin lubas mõelda selle võimaluse üle, ülemmufti aga ütles – pole vaja mõelda, on vaja ära võtta!  Nii et varsti hakkavad Süüriast põgenema juba kümned miljonid inimesed ja ka terve Iisrael võib jääda palestiinlastele... Kuulake: kurultai.mp3

MIHHAIL VELLER: TEIST PÕSKE ANASTAJATELE ÄRGE KEERAKE

     Tuntud vene kirjanik ja ajaloolane Mihhail Veller, kelle saatus on tihedalt seotud ka Eestiga, kutsub raadiojaama Ehho Moskvõ eetris eurooplasi ja venelasi üles osutama reaalset vastupanu jultunud sisserände poliitikale, kuna Euroliidu valitsused lihtsalt mõnitavad oma alamaid ja toimivad nende tahte vastaselt. Mida me näeme ka Eestis, kus võimu juurde on end läbi murdnud paljud äärmiselt küsitavate eetiliste tõekspidamistega mehed ja naised. Poliitikud ja põhimeeedia uksest valikuliselt sisse lubatud “arvamusliidrid”mõnitavad eestimaalasi, kujutades nende endi poolt tunnustatud selfi-sotsioloogide abil rahvast madalalaubaliste ksenofoobide karjana ja kvalifitseerides igat väiksematki vastuväidet kui “vihakõnet”. Iseendale kolossaalseid hüvesid määranud poliitilised liigkasuvõtjad on jõudnud juba selleni, et šantažeerivad omaenda liitlasi: et kui sa homoseaduse rakendamise poolt ei hääleta, siis magusat kohta eurostruktuurides sa ei saa. Ega sotside kaasamine valitsusse ei saanudki lõppeda teisiti, kui paraadiga. Sellist lugupidamatust valijate suhtes pole taasiseseisvunud Eestis veel nähtud. Kuidas siis toimida, kui võim mustab ja põlgab omaenda rahvast ja kaupleb meie inimeste ja laste tuleviku ning kogunisti vaimse tervisega?   Mihhail Veller: “Minu käest küsitakse tihtipeale, et kui ma kritiseerin Euroopa riikide võime migrantide sissevoolu eest – jah, ma teen seda sama palju kui üldse räägin – aga mida peaksid tegema tavalised inimesed, kelle elu häiritakse? Vastan: nad peaksid organiseeruma. Mitte lubama pesta enda ajusid. Mitte lubama end peksta. Mitte lubama endale, oma sõpradele, tuttavatele ja ümbritsevatele inimestele olla lambad, kes võimaldavad end mõnitavalt käsutada. Seega kui teid mõnitatakse, külastage võimlemissaale, pumbake oma lihaseid, õppige kaklema. Käige kambakesi ja pekske. Kui tuleb politsei, andke valetunnistusi. Kaitske teineteist ja väitke, et kõik oli hoopis teistmoodi. See ongi nende poiste tehnoloogia, kes tulevad teie riiki ja peksavad teid. Vastata tuleb täpselt samamoodi: see mõjub lihtsalt suurepäraselt. Võin selle peale mürki võtta”. kuulata: 29novVell.mp3  Ausalt öeldes ei oskagi andekat kirjaniku valetunnistamise soovitamise osas nii kohe hukka mõista: pärast seda, kui meie kohus mõistis õigeks Tallinna rüüstamise ninamehed ja oma 4-aastast tütart täiesti reaalselt ja jõhkralt vägistanud isa, tundub käsi-piiblil-põhimõte “rääkida tõtt ja ainult tõtt” lausa vihakõnena. Sirka 40 miljoni dollari varastamisega seotud ja sealjuures kogu aeg tõtt rääkinud isik ei välista ka praegu oma kandideerimist EV presidendi kohale. Mingi piir peaks ju olema, kuna selle seadusliku seadusetuse piiri taga juba paistavad šariaat ja Robin Hood. No kui teiega teisiti ei olegi üldse võimalik… 28 november 2015 

          VNIMANIJE: RÄÄGIB JA POKAZÕVAJET KES(I)KTELEVISIOON!

     Tallinna TV saade Meedia kesikpunkt, mida näidatakse neli korda nädalas, on näide sellest, et Eesti pealinna võimud on juba täielikult ületanud igasuguse võltsujeduse ja raiskavad neile linnakodanike poolt usaldatud raha mitte inimeste ja nende laste huvides, vaid niivõrd massiivsele ühe partei propagandale, et isegi seltsimehed Mao ja Brežnev jäävad kahvatuks: nad olid ju ikkagi oma ajastu lapsed, Tallinn on aga 21 sajandi roheline, kultuurne ja tont-teab-veel-milline Euroopa pealinn… Viimases saates anti tuld Õhtulehes oma arvamust väljendanud Vilja Savisaar-Toomasti pihta – naise pihta, kes võttis enda peale oma mehe süü lindistamisskandaali ajal – no missugune õige mees poeb eide selja taha, ja laseb pärast veel oma sabarakkudel teda kiruda… Teleajakirjanikuna esinev Mart Ummelas ütles kogunisti, et nimetab oma peremehe endist naist Vilja Toomastiks, kuna talle ei meeldi ühendada Vilja nime perekonnanimega Savisaar. Seega muutis ajakirjanik eetris inimese nime omal soovil. Nüüd kujutage ette, mis vägitegusid hakkaks korda saatma Mart Ummelas (ma ei hakka siiski tema nime siin omatahtsi kärpima, isegi õigluse printsiibi „silm silma vastu“ nimel), kui keskerakond tuleks võimule ja paneks teda riikliku autoregistrit või rahvastikuregistrit juhtima. Umbes nii et - ei, seda perekonnanime ma tunnistan, aga vot seda ei tunnista põhimõtteliselt! Milline perekonnanimedest Sembach, Sakias ja Hõbemägi sellist meest ei rahuldaks, on võimatu ennustada. Ja Sal-Saller olgu lihtsalt Saller, mis ta kokutab… Aga Marika Tuus-Laul?! Mida arvab sellisest häbematusest Ummelas? Parteisõdurite trio läks nii hoogu, et hakkas küsima – no mida tunneb nüüd Vilja ja Edgari ühine laps, kui tema ema sõimab tema isa ajalehes. Vaadake, kui need ajakirjanikud on oma vihakõnes jõudnud juba sellise “argumendini”, siis tuletaks ehk meelde, et ammu see oligi, kui Tallinna lasteaias hukkus laps, kuna linna ainuvalitsev erakond raiskas raha mitte mänguväljakute parandamisele, vaid Tallinna TV loomisele Stolitsa, Pealinna, PBK keskerakonnasaadete ja muu parteipropaganda kõrvale, et teil oleks kolm tooli stuudios ja te saaksite Viljat tema enda lapsega lüüa… Peaaegu pool peaaegu tunnisest saatest kulus Edgar Savisaare teenete juba uinutavaks muutunud lõputule loetlemisele, ka teda ja partei juhti “reetnud” inimeste moraalsele lintšimisele – oma jao said Kadri Simson, Toomas Vitsut, Vilja Savisaar-Toomast (julgen teda siiski nii nimetada), Aadu Must ja teised praegused ja endised keskerakondlased. Veel veerand tundi kulus Vladimir Putini ülistamisele ja tema 90-protsendilise reitingu imetlemisele. Näidati ka Blueberry hill’i esitamist Putini poolt – tõsi küll, saates osalenud kesknädala naistoimetaja vihjas, et Edgar laulab oma laulu paremini… Sitavett panevad kõrvadest jooksma mõlemad “solistid”, kuid ma pole siiski kindel, et sellise kohatu võrdlusega ei võinud olla rikutud mõni keskerakonna ja Jedinaja Rossija vahelise lepingu salaprotokoll… Nimetagem asju oma nimedega ja armas ERR-i eetikanõunik kasvõi minestagu: Tallinna TV-d rahastatakse mitte parteikassast, vaid linna eelarvest, aga see peavoolumeediaga sõdiv keskerakonnapea voolumeedia toodab saadet meediast, kus tsentristide troika peseb eetris oma partei räpast pesu, sarjab teisiti mõtlevaid inimesi ja ülistab oma peremeest. Ja TTV väärtuslikkuse tõestamiseks näidati Edgar Savisaart, kes väitis, et tema tähtsaim tegu linnapea kohal oli Tallinna TV loomine. No see viimane on küll õige väide…   Nii et nendele keskerakonna liikmetele, kel on juba kopp ees Petrosjani, Zadornovi, Putini ja teiste Kremli kanalite lõuapoolikute naljade kohustuslikust vaatamisest, võiks soojalt soovitada Meedia kesikpunkti jälgimist. Rahulikule elanikkonnale aga ei tasuks seda teha: see võib tekitada “tsentrizm golovnogo mozga” ja oleks nagu kääbuste tsirkuse nautimine. Ei ole just ilus naerda puuetega inimeste üle.         07 november 2015

                  VANA HEA SOOME NOKIA: LÖMITA JA PURE OMAENDA SABA

     Kõik teavad Venemaa ja lääneriikide vastastikest majandussanktsioonidest, kusjuures vene võimud on korraldanud välismaalt saabunud toidu- ja tööstuskaupade hävitamist, kvaliteetset juustu ja lihatooteid põletatakse, selle asemel et anda see toit  nälgivatele lastele ja vaestele. Kreml lubas täita turu kodumaiste kaupadega, nimetades seda poliitikat terminiga “importozameššenije” ehk impordi asendamine. Kuna aga venemaalased on harjunud läänest pärit delikatessidega, lubati maailmakuulsad tooted järgi teha.   Näiteks asendati “Valio” või surrogaadiga “Valja” ja kuulus Soome firma ei saa selle piraatluse vastu midagi teha: Venemaa võtab vägisi teiste riikide suured  territooriumid, nii et võrreldes sellega on soome piimatoodete mark köömes… Seda üllatavam oli sel nädalal Peterburis toimunud foorumi “Finnish business” raames esinenud Soome-Venemaa Kaubanduskoja direktori Tarmo Suomalaineni seisukoht:   ta pakkus Venemaale soome tehnoloogiaid selleks, et aidata asendada importi lääne riikidest. vaata Seega lubas soomlane venelastele abi Soome enda kaupade vastu võitlemise asjus… Veel NSVL ajastul aitas Soome nõukogude võimu sellega, et vaikselt vahendas  mõningate lääne riikide poolt kommunistliku reziimi jaoks keelatud tehnoloogiate ja materjalide tarnimist Kremlile. Nii et soomlastel on selline kauaaegne kogemus olemas. Kuid aidata omaenda kaupu Venemaalt välja tõrjuda – see on isegi Soome jaoks liig mis liig… 22 oktoober 2015

            OTTO KATZ, VENE KAART JA TULEVIKUKUMAS PAISTEV MAUSOLEUM

     Viimased sündmused Keskerakonna ümber ei ole tegelikult üldse lõbusad. Hundisilmale tuli 5 tuhat inimest, kes ajasid judinad peale. Edgar Savisaar on ju uurimise all, tegemist võib olla laiaulatusliku korruptsiooni ja suure rahahulga vargusega, aga need mutikesed ja ätikesed olid nõus eeldatavasti kuritegeliku raha eest sööma, jooma ja lõbutsema. Mina ei tahaks oma naabriks sellist inimest, kes on selle peale väljas. Ja see, et Eestis leidus kirikuisa, kes oli nõus sellises jändis osalema, ei ole samuti naljakas. Vaimukas oli tema kolleeg välipreester Otto Katz, seda enam et tema rääkis omaenda tsirkusest ausalt ja pragmaatiliselt: “Järgmisel korral sõitku kes tahab jumalaarmu andma. Inimene peab iga hinge pärast, keda ta päästa tahab, nii palju kauplema, enne kui raha kätte saab”. Loodetavasti läks meie enda pühal isal libedamalt…  Keskerakonnas on palju väärikaid, tarku, ausaid inimesi, aga meile eksponeeritakse põhiliselt võõraste kõnede lindistajaid ja võõraste kirjade vargaid, kel jääb õigust ülegi. Mõelda vaid – milline alandus meie sõltumatutele, eetilistele ja ausatele tippajakirjanikele, kui ringhäälingu nõukogus toimetab juba aastaid äärmiselt ebaeetiliste asjade eest kohtu poolt süüdi mõistetud Priit Toobal, kes on seal nagu pedofiil lasteaias, ja mitte keegi ei julge sel teemal piiksatadagi… Kuid on veel üks (uus) asi, mis on naljast veelgi kaugemal. Ma ei mäleta eesti poliitilises elus veel sellist rahvustevahelist pingete üleskruvimist, kui praeguses keskerakonnasiseses poleemikas. See ei ole ilus, konstruktiivne ega tark tegu, et partei etteotsa kandideeriva Kadri Simsoni vastu astusid korraga “vene tiiva” võtmeesindajad Yana Toom, Olga Ivanova ja Maria Jufereva. Ja Toom läheb nüüd karistussalklasena Narva, Kadri Simsoni toetajaid "korrale kutsuma"? Destruktiivsemat käitumisviisi “vabariigi suurima integreeriva jõu” puhul on raske endale ette kujutada. Seda enam et Yana Toomi agressiivne toetus Edgar Savisaarele on sisuliselt Juudase suudlus, sest pärast röövitud Eesti ohvitseri, nelja lapse isa reetmist Euroopa Parlamendis on Toom paljude eestlastest “kirikurottide” jaoks lõplikult putinliku Venemaa, mitte Eesti huvide esindaja. Ja see loeb, kuna eestlaste ja eesti keele väljasuremiseni läheb veel aega. Äärmiselt kõlvatu on “vene diivade kambaka” kõrval ka “vene kaardi” väljakäimine Kadri Simsoni vastu, keda vene valijad ei tundvat. See on järjekordne Eestis elavate vene inimeste alahindamine, kes loevad lehti, kuulavad raadiot, oskavad kasutada internetti ja on suurepäraselt kursis – kes on Kadri Simson ja Jüri Ratas, mis tehtud ja mis teoksil Mihhail Stalnuhhinil ja mis vahet on eesti talu ja kindlustalu vahel.   Paljud vanema põlvkonna venelased mäletavad veel Leonid Brežnevit ja Saparmurat Niyazovit aka Turkmenbashy ning oskavad tõmmata paralleele. Kuid kas ka nende Hundisilmale kogunenud eesti eakaaslased? Kes käitusid umbes nii: vaata   19 oktoober 2015    

 

MIHHAIL VELLER VÄITIS RAADIOS, ET SAKSA NATSIONAAL-SOTSIALISMIS OLI KA RATSIONAALSET IVA

                                                            

   Üks Venemaa esikirjanikke, Eestigagi seotud Mihhail Veller kordas 23 märtsil raadiojaama Ehho Moskvõ otse-eetris EKRE poolt riigikokku valitud Jaak Madissoni mõtteid, mida meie poliitik on mõned aastad tagasi väljendanud ja mille eest on EKRE praegu Eesti meedias ja poliitelus surutud pidalitõbise rolli. loe, kuula ja vaata„...kui me võtame isegi saksa natsionaal-sotsialismi, siis kogu selle verise režiimi poolt sooritatud andestamatute kuritegude juures ei ole vaja öelda, et spordiga tegelemine on halb; et tugev perekond ja palju lapsi – see on halb; et armastus kodumaa vastu on halb. Ratsionaalseid teri oli küll,“ - ütles juudi soost suurkirjanik mitte mõned aastad tagasi väikeses blogis, vaid täna ja miljonite poolt kuulatava Venemaa raadiojaama saates prime time'is. Ja talle pole selle eest mitte midagi tehtud, vaatamata Venemaa juhtkonna ja üldsuse ühemõttelisest positsioonist saksa natsismi suhtes. Tuleb välja, et Venemaal on võimalik väljendada avalikult ka sellisesid mõtteid, vaielda ja vaagida, ilma et algaks totaalne ajujaht ja kisa. Eestlased suutsid aga ise järjekordselt Eesti täis sülitada. Ma isiklikult ei saa aru, miks me kardame kramplikult "Sputnikut": ka kümme sellist Kremli propagandajaama puht füüsiliselt ei suudaks välja mõelda ja produtseerida nii palju seda laimu ja paska, mida levitavad Eesti ja eestlaste kohta eesti enda „sotsioloogid“, „arvamusliidrid“, sotsid ja kogu keskerakonna kremlimeelne venekeelne ajakirjandus.

märts 2015

PUTINI KÕRVALDAMINE OLEKS PRAEGU ÄÄRMISELT OHTLIK EESTILE  vaata

                    VÄGA SUURE SÖÖMAGA VÄGA VÄIKE FAKIS

     Peterburis asuva Leningradi loomaaia külalised andsid nime valgekäelise gibooni (Hylobates lar) beebile. Puuri juures olevasse kasti tuli panna paber mingi pisikesele sobiva nimega. Kokku oli hääletajaid üle 800. Traditsiooni kohaselt said külastajad pakkuda vaid vanakreeka nimesid. Nii et maimuke saigi endale nimeks Teseus. Kahju, et mitte Varoufakis, sest Kreeka uus rahandusminister oleks seda kindlasti väärinud. 

                                                                         

Mitte välise sarnasuse tõttu – jumal, ei, me ei saa neid nii võrrelda, see oleks ebakorrektne – vaid sellepärast, et Kreeka Euroliidus on praegu nagu väike ülalpeetav asukas, keda tuleb toita ja kelle eest tuleb hoolitseda kõigil teistel. Nagu ütles mõni päev tagasi kirjanik Mihhail Veller, protesteerides Venemaa koostöö vastu kreeklastega, „Kreeka on võlgu meeletult palju raha kõigile, kel oli Kreekaga olnud tegemist. Nad õgivad 3 korda rohkem, kui töötavad“.

  15 märts 2015 

MIS ON PUTINIGA LAHTI, KEEGI ME EI TEA. KUI ÜLDSE ON LAHTI.... vaata

                   TALLINN, MU TALLINN, STAHHANOVI LINN...

     Venemaal on viimasel ajal kõlanud ettepanekud nimetada ümber kõik tänavad ja muud objektid, mis kannavad endas „vaenulike“ riikide toponüüme. Esimene samm on just tehtud Peterburis: nagu teatab TV-100, sai Tallinna tänava peatusest linnavõimude käsul Stahhanovi uulitsa peatus.

                                                                                  

Kohalikud  teleajakirjanikud itsitavad - et tegemist on haigusega ja et linnaisadel pole lihtsalt kriisi ja kokkuhoiu ajal muud kasulikku teha. Mulle aga poeb kartus hinge. Me ju keegi ei tea, milleks kohustavad Eesti keskerakonda Jedinaja Rossijaga sõlmitud lepingu salaprotokollid. Äkki ärkamegi homme Tallinna asemel Stahhanovskis. Ja miks ka mitte? „Rabatud sai ju küll“, - ütles linnaisast uisumees. Noortele teadmiseks: Stahhanov oli ju nõukogude töörügajate sümbol.

11 märts 2015

                               RONGISÕIT JAROSLAVIGA

     Sõitsin täna hommikul kella üheksase rongiga Tallinnast Narva poole. Kehras sisenes rongi suur hulk eesti ja vene lapsi – üks õpetaja oli venelanna, teine – eestlanna. Räägiti põhiliselt eesti keelt, vene õpetaja andis korraldusi ka vene keeles. Kõik lapsed nagu lapsed ikka – säravate silmade ja vallatu asjalikkusega. Vene õpetaja ütles, et lapsed, olge mureta – ostsin kõigile piletid korraga. Eesti lapsed, rahakotikesed näpus, olid mures – kus on piletimüüja ja kas nad siis tõesti peavad jänest sõitma. Kogu lõbus seltskond hakkas väljuma Aegviidus ja siis kostis eesti õpetaja hüüe:“Jaroslav, no kuhu sa nüüd lähed?!“. Järgnes vene õpetaja selgitus: „Jaroslav u nas takoi bestolkovõi...“. Ja nii ongi - „u nas“. Selles mõttes ei „meil“. Nad on meie kõigi lapsed. Head lapsed. Ei tahaks lubada Jaroslavi kallale mõnd Seligeri värbajat või sirbi ja vasaraga piltnikku. Ma armastan neid lapsi. Ma armastan Eestit. Kasvõi tänase hommiku eest. Nii ilus oli!

  10 märts 2015

INIMESTE LOLLITAMINE JA TÜSSAMINE: MEIE VALIMISSÜSTEEM VAJAKS TARBIJAKAITSE SEKKUMIST

   See, et nii mõnigi Riigikokku valitud poliitik loobub mandaadist, olgu see Savisaar, Kõlvart, Toom või kes iganes, vajaks reguleerimist seadusega. Tegemist on avaliku ja küünilise pettusega, kuna meid sunniti meie oma raha eest kellegi poolt hääletama, lubades vastu konkreetseid tegusid, asju ja hüvesid. Ja siis selgus, et tegemist oli libakandidaatidega. Ühinen täiesti Gerli Tali mõttekäiguga – et mandaadist loobuvaid peibutusparte ja mahhinaatoreid tuleks trahvida nende poolt hääletanud valijate arvust lähtudes. Arvan, et iga petetud valija hääl võiks maksta 100 eurot. Mis oleks eriti sümboolne, sest kõige rohkem valuraha eelarvesse maksaksid just tulised astmelise tulumaksu pooldajad. Valijaid lollitanud ja petnud poliitikud võiksid saada ka disklahvi – näiteks peaksid nad järgmised valimised vahele jätma. Sest neid, kel pole eetilisust ja elementaarset ausust, tuleb trahvida ja karistada. Teist keelt nad ju ei mõista. Inimeste avalik petmine ei tohiks olla lubatud ei äris ega poliitikas.

   Mis aga puutub äärmiselt laia põhjaga koalitsiooni, siis see on samuti inimeste lollitamine. Valijad vaagisid, arutasid, vaidlesid, mis erakonna platvorm on inimlikum, kelle lubadused on realistlikumad, kes on usaldusväärsem. Ja tegid valiku. Siis aga lüüakse kõik need programmid kokku, nii et tegelikult polegi vahet, kelle poolt sa hääletasid – Rõivase, Partsi, Mikseri või Talviku poolt. See meenutab prügi sorteerimise süsteemi, kui elanikud näevad vaeva ja sorteerivad jääke nelja erinevasse konteinerisse, siis aga tuleb suur prügiauto ja valab kõik need fraktsioonid kokku.

  08 märts 2015

    USALDUSE KAOTANUD ASEMIK SAI KORVI - JA SÜÜDI ON KOHE „RAHVUSPÕHINE KONFLIKT“ 

  Endine riigikogu rahanduskomisjoni esimees Rannar Vassiljev (Sotsiaaldemokraatlik Erakond), kes sai Lääne-Virumaal 2172 häält, kuid riigikogu uude koosseisu ei pääsenud, ütles Terevisioonile, et tema arvates ei olnud riigikogu valimistel küsimus erakondade konkreetsetes lubadustes, vaid tähtsam roll oli rahvuspõhisel konfliktil“.

   Juba harjumuspäraseks saanud riigikogulase salatikausi äratõmbamine nina eest tõi kaasa kibestumise ja sots on valmis omaenda ja kodupartei ebaõnne põhjendama mingi Eestit räsiva õudsa etnilise konfliktiga (nii tõlgiti see vene keelde). Ma nüüd ei tea, kus see jube kohflikt konkreetselt Rannar Vassiljevi puhul toimub? Kas vasaku ja parema kannika vahel? Ärge õhutage vaenu, härra Rannar. Lõpetage oma demagoogia, tovarišš Vassiljev. Näete, EKRE? Äss, äss! RTR on teiega!

06 märts 2015 

                      MA NUTSIN HOMMIKUNI VÄLJA, NII KURB OLI...

  Kohe peale oma esinemist Eesti Laulul pakkis lauljatar Maia Vahtramäe oma kimpsud-kompsud kokku ja kolis Londonisse... Maia plaanib välismaale jääda vähemalt paariks aastaks. Londonis elab ka Maia kallim, noor režissöör Tanel Toom“ - kirjutab Delfi. Kahju, kui keegi ära sõidab ja see pole Yana Toom, aga leppigem sellega, et muutume „juurteta inimesteks“. Nõuka ajal küll kirusime neid, kes trügisid Eestisse – et pole neil kodutunnet ega juuri. Kas meie vabadel  tõnislukaslikel „mugavusmigrantidel“ on kodutunnet ja juuri? Ja kus siis Lukase peale solvuti... 

See, et muidumehe kasinat viisi mitte eriti hästi pidav järjekordne noor tädi sõidab ära, on meie jaoks sündmus. Aga Eestisse jäävad tuhanded tublid inimesed, kes teevad head tööd ja hoiavad Eestit alles. Ja kui nad isegi surevad, ei huvita see kedagi. Aga vaatasin eile õhtul järjekordset seriaali Üllar Jörbergist: kuidas välimuselt sinna igati sobiv mees üritas brasiillastele sambasid-rumbasid laulda ja staariks saada. See kõik on armas ja naljakas, miks ka mitte. Me hoiame jah oma talente: loobime Veerpalu ja Šmiguni poriga surnuks, fantastiline Jana Kask kõlab eetris kord kuus ja halenaljakas Taukar - 1000 korda päevas. Ja pärast ärge imestage, et inimesed riigist ära sõidavad.

06 märts 2015

KAS KESKERAKONNA KOOSTÖÖLEPING KOHUSTAB EESTLASI KAITSMA VENEMAAD KUI KODUMAAD?

   Mustvee linnapea Max Kaur õnnitles eestimaalasi kodumaa kaitsjate päeva puhul, mida peetakse Venemaal 23 veebruaril. Eesti poliitik rõhutas, et see on ka meite püha, kuna oleme omal ajal andnud vastava vande, mida pole keegi tühistanud.

  Mõni eestlane pole vist selle peale tulnudki. Nüüd aga, kui me teame selle peo tähtsust Eestile, mille afterparty on teadagi EV aastapäev 24 veebruaril, võiksime huvi tunda ka selle vastu, kuidas kodumaa kaitsjate päeva üldse tuleb pidada. Ja abiks tuleb Venemaa kultuuripealinna popularseim linnakanal TV 100.

                                            

 Meie kolleegid teatavad, et Neevalinnas peeti vastav pidu ühes Peterburi lasteaias, kusjuures teemaõhtu kandis nime "Denj opoltšentsa", kus väidetav Donbassi separatist andis põngerjatele kätte automaadi, RPG-d, tankitõrje kranaadi, tankirusika ja muud huvitavat, tehti ka pilte.Omskis aga ehitasid ravi- ja parandusasutuse nr 2 noored asukad ehk süüdimõistetud  kodumaa kaitsjate päeval lumest ja jääst tanki T 34 ja tuumaraketi Topol M koopiad. "See on juhus, kui soe ilm ja sula muudavad sealsed ebaterved patsifistideks", märgib TV100 saatejuht Anna Gavrilova. Lisades, et Sankt Peterburi seadusandjad aga õnnitlesid oma valijaid 23 veebruari puhul natsisümboolikaga blanketidel. "Vale värvivalik - ja Venemaa lipust sai natsliku Böömimaa  protektoraadi ametlik sümbol", - teatab Anna.  Loodaks Mustvee linnapealt täpsustusi - kas me peaksime need tavad samuti üle võtma. Või siis veel ka suure dollarisümboli põletamise, nagu tehti kirjanik Tjutševi kaitseala muuseumi ees. Ka kodumaa kaitsjate eelsoojenduspeo - "Antimaidani" - parimad palad. TV100 näitas, kuidas üks kodumaakaitsja Irina Dregse koos sõbrannadega pajatab rahvale: "Saksamaal ja Hollandis on tänavad inimtühjad. Vaid  koerad uluvad. Nad uluvad, sest neid vägistatakse. Kuna neil pole enam eitesid, keda panna", - räägivad murelikud tädikesed Ukraina vastaste plakatitega rinnul. "Jube asi: koerad uluvad, kassid näuguvad, ritsikad ragistavad - ja kõik seal kõiki vägistavad", - ohkab TV100 täht Anna Gavrilova.

Kindlasti pole Mustvees lood mitte sama hullud. Aga muutuvad sellisteks, kui me jätkame "geiroopastumise" liini ja ei pea kodumaa kaitsjate päeva. 

VENE VANEMAD PEAKSID KAITSMA OMA LAPSI VENEKEELSETE ARVAMUSLIIDRITE EEST

                                                       VIKERKOMM 21 MÄRTS 2012

   Venekeelses meedias ei ole praegu kombeks nimetada Eestit isamaaks või kodumaakskui, siis  irooniaga. See ei tähenda, et kõik siin sündinud vene noored ei peaks Eestit oma koduks. Kuid avalikus sõnas tähendaks selle tunnistamine sildikleepimise ja solvangute vallapäästmist: et oled oma suure kodumaa reetur,integrast, müüdav nahk ja eesti valitsuse ees lömitaja. Nii hoiavadki paljud oma sooje tundeid Eesti ja eestlaste vastu rohkem enda teada. Sest kes see ikka tahab, et teda ja tema perekonda meedias solvatakse.

   Sõitsin mõni päev tagasi Lasnamäele bussiga, mis oli, nagu viimasel ajal kombeks, üsna täis: inimesi harjutatakse eeldatavasti tasuta sõidu ühe omapäraga. Rahvamass surus minu vastu vene keeles vestelnud noormehe ja tütarlapse. Mitte kuulda nende juttu ei olnud puht füüsiliselt võimalik. Noormees hooples, et sai tööd Hollandisvahetas passi välja ja hankis soovituskirja. Mõtlesin, et soovituskirjaga saab kindlasti soliidse ameti peale. Kuid tütarlapse küsimuse pealemida sa siis hakkad seal tegemavastas poiss mitte just eriti uhkelt, et hakkab tööle laos: tõstma, laadima ja transportima kaupa. Tütarlaps aga hooples oma tööga Inglismaal, kus ta tegutses lihttöölisena kalatööstuses. Noormehe küsimuseleet kuidas seal kalahaisuga lood onvastas neid, et selles uues kohas ei haisegi nii väga, aga eelmises oli päris vastik viibida... Noorte välimus ja kõnepruuk rääkisid nende kasuks: targad, heatahtlikud ja viisaka vene keelega inimesed. Vääriksid kindlasti paremat töökohta.

   Välismaal töötamine ja elamine on eestlaste jaoks mõnevõrra teise tähendusega, kui kohalike vene keelt kõnelevate inimeste jaoks. Eestlased sõidavad sinna, kus on paremvenelased sõidavad ära sealt, kus on nende arvates halvem. See on sama vahe, nagu poolenisti täis ja pooltühja klaasi vahel. Ehk eestlased on oma riigi suhtes pigem optimistid, venelased aga Eesti suhtes pigem pessimistid. See suhtumine levib kogukonnasiseselt ja põhiliselt meedia kaudu. Peaaegu alati, kui mõned venekeelsed inimesed sattuvad kuhugi telesaatesse või trükimeediasse, on nad Eesti riigi ja eesti elu hea sõnaga mainimise peale kitsid. Noored räägivad reeglina oma ärasõitmisplaanidestpea eranditult Lääne riikidesse. Mõnede plaanid on naiivsed: üks telesse sattunud Maardu koolipoiss õpib praegu saksa keelt, et Saksamaale kolida ja seal ajakirjanikuna töötada. Talle ei tule pähegi, et sel turul tuleb läbilöömisega tõsiseid raskusi ja et Saksamaal on omi ajakirjanikke küll, saksa keel suus. Vastavasisulistesse telesaadetesse sattunud vene poliitikud, ettevõtjad ja õpetajad peavad oma kohuseks alati mainida, et nende lapsed tahavad välismaale kolida, kunanendel pole Eestis tulevikku. Ise mängides eesti ühiskonnas olulist rolli ja olles päris hästi materiaalselt kindlustatud, näitavad nad oma lapsi endast rumalamate ja vähem andekatena. No et lapsed ei saa omaenda kodus hakkama. Et ärakolimine on ainus võimalus ja ükskõik missugune tegevus välismaal on perspektiivikam ja väärikam, kui kodumail. Kahjuks hävitab selline meelsus noortes inimestes kodutunnet. Vanemad saadavad omaenese kätega oma lapsed minema, jäädes ise paigale ja saades tulevikus sotsiaalseid hüvesid ja pensione teiste kaasinimeste koju jäänud laste arvelt. Mingil määral on see omaenda kodumaa kaotamise tagajärg: Venemaalt siia kolinud inimesed või siis Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjel suure kodumaata jäänud  vanemad ei soovi, et nende lastelgi oleks isamaa. See on vanema põlvkonna kompleksi külgepookimine noorele põlvkonnale. Ja sellest on tuliselt kahju.

   Kodutunne on aga midagi hoopis muud, kui suur palk. Alati võib leida paiga, kus tulud on veelgi suuremad, kui seal, kuhu sa parajasti kolid. Ja küsimus ei ole keeles, vaid suhtumises. Paljud eesti keelt mittevaldavad inimesed viitavad sellele, et sellest keelest pole nende jaoks kasu ega perspektiivi, et Euroopas ei ole see nii oluline, nagu näiteks inglise keel. Eriti mugav on põhjendada keele mitteõppimist oma kavatsusega tulevikus ära kolida. Mulle aga tulevad meelde need rootsi, itaalia, prantsuse, jaapani ja teised diplomaadid, kes tulid siia vaid mõneks aastaks ja seejärel lahkuvad Eestist jäädavalt, aga nad õpivad ja räägivad hea meelega eesti keeles ka televisioonis. Siis aga ilmub eesti teleuudistes ekraanile mõni siin aastakümneid elav koolidirektor või omavalitsuse ametnik, kes ei räägi sõnakestki eesti keelt. Ja siis on mul küll imelik tunne. No ei ole need itaallased ja jaapanlased meist niivõrd palju andekamad. See on sõbralikkuse ja kultuuri küsimus.

   Mis on aga kõige kurvem – paljud meeedias esinevad asjapulgad ja muidu arvajad tõstavad mingil hetkel tähendusrikkalt näppu ja lausuvad: me ju kõik saame aru, et minema sõidavad just kõige andekamad noored... Kindlasti on välismaale õppima või kõrget kvalifikatsiooni nõudvat tööd tegema suunduvad inimesed andekad. Aga see ei ole ju valdav osa ärasõitjatest. Annet on vaja ka kodus hakkamasaamiseks, me naudime ju siin Eestis sadade tuhandete andekate inimeste loodud hüvesid. Ärakolimine ei ole reeglina andekas – see on soov saada lihtsustatud teel hüvesid, mida on loonud teiste riikide kojujääjäd. Nii lihtne see ongi. Aga selle valeväite kordamine, et Eestisse jäävad vaid laisemad ja rumalamad noored, on omaenda laste halvustamine. Väga hea, et piirid on avatud ja inimeste valikuvõimalused seetõttu piiritud. Kuid vaid piiratud inimene võib 21 sajandil lahterdada meid andekateks migrantideks ja vähem arenenud püsielanikeks. Minu jaoks jääb aga arusaamatuks, miks sõna saavad põhiliselt just sellised lahterdajad.

TALLINNA TRANSPORDISEISAK KUI TASUTA SÕIDUAJASTU PEAPROOV?

                                                                 VIKERKOMM 14 MÄRTS 2012

   Londoni võimud kardavad, et terroristid on võtnud sihikule Suurbritannia pealinna metrood, et halvata Olümpiamängude ajal liiklust ja külvata paanikat ning võimalusel ka surma. Eelmisel nädalal saime aga teada, et ametiühingud, kelle taga seisab opositsiooniline Ed Milibandi leiboristide erakond, plaanivad samuti olümpiamängudel halvata metrooliiklust, et külalistel “ei jääks ekslikku muljet, nagu tegemist oleks heaoluriigiga”. Nii et inglise ametiühingud ja islamiäärmuslased võiksid kuulutada välja omavahelise sotsialistliku võistluse. Eesmärgid on neil küll mõneti erinevad, aga sihtmärk (metroo) on üks.

   Mõttetult seistes rahvusvahelise naistepäeva hommikul Mustakivi bussipeatuses mõistsin ma ühtäkki, et kaasinimesed on üllatavalt rahulikud. Mööda Laagna kanalit sõitsid sajad autod, tee ääres seisid taksod. Bussipeatuses randusid pidevalt eraautod ja võtsid peale nende omanike sugulasi ja tuttavaid. Ja siis tuli pähe ootamatu mõte: milleks meile tasuta ühiskondlik transport, kui saab hakkama üldse ilma bussideta? Kõik ju toimib… Ma ei tea, kui õilis on habemega priskete juhtmeeste poolt just naistepäevale ajastatud ühiskondliku transpordi täielik seisak. Ja kui kohane on linnavõimude kaost soosiv hoiak. Kujutage endale ette kaptenit, kes keset karidega merd kiidab takka oma töö pikalt saatnud meeskonda. Kapten vastutab laevareisijate elude eest, kuid rõõmsalt kilkab, kui laev vajub kreeni  ja veel utsitab tagant: jah, ärge tehke tööd, ärge jälgige ümbrust, ärge hooldage mootoreid, ärge andke nendele kajutites istuvatele lastega eitedele süüa. Ronib veel masti otsa kah, näitab kintsu ja joriseb laulu rummist ja pistodast.   Minu sügava veendumuse kohaselt pole terve pealinna ühiskondliku transpordi seiskamine tööandja enda toel mitte võitlus õigluse eest, vaid poliitiline munitsipaalterrorism. Karistati kõige väetimaid – kel pole autot ega autoga sugulasi, kel pole raha takso jaoks, nuheldi invaliide, vanureid, emasid ja lapsi. Ma saan aru õpetajate nõudmistest ja probleemist, kuid minu arvates just õpetajad on need, kes peaksid tõstma häält sellise barbaarse lahenduse vastu. Olukorra vastu, kus inimesed, kes saavad teist veelgi vähem palka, kes pole süüdi teie hädas, kes on usaldanud teile oma lapsed, on teie nõudmiste pantvangid. Kui nad peavad roomama tööle jala mööda liustikke meenutavaid Tallinna tänavaid. Või sõitma sugulaste autodes peaaegu et katusel, nagu mõnes eksootilises riigis. Muide, eksootikast: kui tulla tagasi õppetunni juurde, mida me saime ühiskondliku transpordi seiskumisel, siis kokkuhoid oli ju tohutu. Kui jätta ühiskondlik transport üldse ära, siis saaks kokku raha näiteks Tallinna Televisiooni teise kanali käivitamiseks ja ka PBK eetri veelgi suurema osa äraostmiseks. Ajaleht Stolitsa ilmub praegu kahetsusväärselt harva – kõigest kord nädalas. Aga selles kirjutatakse ju tallinlaste jaoks nii olulistest asjadest – et kui jube on natside ja breivikute Eestis elada, eesti keelt kuulda ja kui õudne see Eesti riik on. Ja kui kahju, et ta üldse on. Eestit on selles munitsipaallehes pidevalt samastatud kõige vaesemate Aafrika riikidega, viimasel ajal aga Põhja-Koreaga. Kui see leht ilmuks iga päev, saaksid selle tegijad oma üüratut potentsiaali veelgi paremini kasutada. Kindlasti tuleks neil veel palju tabavaid geograafilisi võrdlusi meelde, selleks see munitsipaalleht ongi. Transpordi pealt kokkuhoitud raha eest võiks üürida kopterid, mis puistaksid Stolitsat  linlastele pähe seni, kuni hakkamegi end tundma Eestit kui Lõuna-Koreat fanaatiliselt vihkavate  põhjakorealastena. Et valimisvõit oleks surmkindel. Ühiskondliku transpordi ärajätmisega kokkuhoitud raha eest võiks korraldada naabermaa poliitikutele veel uhkematki propagandat - hiigelplakatid Laagna kanalis, tasuta kontserdid pelmeenidega, joogid ja söögid Jedinaja Rossija valijatele koos tema pooldajate toomise ja viimisega limusiinide abil. Nii et Tallinna ühistranspordi seisak oli vägagi õpetlik. Tallinna aselinnapea Taavi Aas hoiatas ette, et 8 märtsil ühistranspordile loota pole mõtet. Seega vihjas ta, et pole mõtet loota ka linnavalitsusele, kes soosis pealinna transpordikollapsi. Ja et linnavalitsusele pole mõtet loota mitte ainult 8 märtsil. Sest iial ei või teada, millal sul vesi kinni keeratakse linnavõimude sõjatantsu ja kilgete saatel. Siis, kui inimesed murdsid luid kasimata jäisetel tänavatel, toimus Tallinna linnavalitsuse elusõnaliste vaimus toetusmiiting Kalevi spordihallis, kus olid kohal töörahvast etendanud linnaametnikud, kesknoored, riigikogulased, Erich Krieger, Eduard Toman, preester Peeter Võsa ja teised proletaarlaste klassivaenlased, kes ei tulnud sinna mitte jala. Kalevi spordihalli ümbruskonna kõnniteed meenutasid ju naistepäeval jääkelguradu, ainult vastne bobiraja vallutaja ehk kiivriga Putin oli veel puudu. Kui aga saabus Tallinna autobussikoondise pressiesindaja Sirje Rohu teadaanne, et  ostetud sõidukaarte ei pikendatagi selle päeva võrra, mil inimesed ei saanud sõita, sain ma aru, et mind ja teisi heauskseid ostjaid on lihtsalt järjekordselt tüssatud. Kui teil on vaja valijatele meeldida, siis lubate te kõigil tasuta sõita nii valimistel kui referendumil, jagate küttepuid ja kartuleid. Kui aga jutt käib sõidukaartide omanikelt varastatud päevast, siis te seda ei tagasta, vaid pistate endale tasku. Kui juba täna, kui me maksame bussisõidu eest kõva hinda, meiega ei arvestata, ka streigiväliselt lüpstakse ja saadetakse liinidele aina vähem ja aina vanemaid busse (mõnel tungivad heitgaasid salongi, nagu fašistide gaasikambrites), siis pole mingit alust oodata, et meiega arvestatakse siis, kui transport on tasuta. See on üks tasuta erakonnajuust bussilogu salongis. Pärast öeldakse: mis sa siin vingud ja nõuad – sõit on ju tasuta! Tänamatu... 

       ZOMBIDE DEFILEE “PINGVIINIDE PARAADI” SOOJENDAMAS

                                                                 VIKERKOMM 29 VEEBRUAR 2012

     Nädal aega tagasi rääkisin ma muuseas ka huumorimeele vajalikkusest nii poliitikutele kui ka valijatele. Huumorit on mitut liiki ja näiteks hea must huumor on vahel vägagi tervendava toimega. Eneseiroonia musta huumori raames on samuti teretulnud, kui sellega just liiale ei minda, nagu tegi president, rääkides “kummituslinnast” Paidest... Eesti Vabariigi sünnipäevapidustused jäävad meelde oma tohutu kontrastsusega: valgusküllasele paraadile ja presidendi tasakaalukale ning enamjaolt ka tõele vastavale esinemisele vastuvõtu alguses Vanemuises järgnes juba hoopis süngemates värvides teravmeelne etendus ja ka kabistamisvalus poliitpupujuku leslienielsenlik tiigrihüpe esileedi rinnale. Kui keegi ütleb, et Vanemuises toimunud pidulik kontsert oli pühendatud Peeter Võsale ja George W. Bushile, siis oleks see piiratud ettekujutus asjast. Iga maa sool ütleks teile kohe, et võsa assotsieerub kõigepealt nuhtluse ehk meie kauaaegse põllumajanduspoliitikaga, mille tagajärg ongi põllumaade, luhtade, kuivenduskraavide ja okstest puhastamata raiesmike totaalne võsastumine. Mulle kui võhikule tulevad meelde kõigepealt võsavikat, võsalõikur, võsanuga ehk matšeete, võsainimene, võsavillem ja isegi võsarüütel. Loomulikult meenub see mulle minu rikutuse tasemel, kuid ka eesti õigekeelsussõnaraamat ei paku sugugi palju positiivseid seoseid sõnaga võsa. Kuid kui vaadata sellele läbi huumoriprisma, siis asi muutub kardinaalselt. Piduliku kontserdi alguses süttisid sinised valgustid ja inimeste näod muutusid sinkjateks, nagu Kariibi mere piraatidel. Pärast liigutavat ja mõõdukalt tümmistatud laulu ammu toonelateed läinud memmelt tuli lavale Siiri Sisask sellises monumentaalses mustas kleidis, et hetkeks tundus, nagu oleks inimene leinasambast välja kasvanud. Kahjuks ei olnud andeka laulja hääl eriti hästi kuuldav ja rahva jahmunud aplaus näitas, et eriti väliskülalised, kes heas usus tulid ikkagi sünnipäevale, ei olnud veel taotlusest aru saanud. Kui aga kõrgustest laskusid alla mitte Pihkva dessantväelased, vaid meie esimesed eesti kosmonaudid, elavnes rahvas märgatavalt. Seda enam et mingil hetkel paistsid lae alt vaid mõne tagasitulnud muumia jäsemed, nagu poodu jalad. Roosas liibuvas skafandris noore Mirelle Mathieu tukaga Hanna-Liina Uusmaa lisas veendumust selles, et tegemist oli hea huumoriga, sest just nii laskuvad kupli alt rippkangidel väiksemate Venemaa linnade tsirkuseakrobaadid. Kahjuks ei ole nööri otsas rippudes laulda sugugi mugav, mida oli ka kuulda. Hea musta huumori meeleolu kindlustas Vaiko Eplik ise, kes mornilt tõdes, et keha ei ole, et “mu keha on kõdunud, alles on vari”. Mis on ju täiesti loomulik: mullast oled sa võetud ja mullaks sa saad – vastuvõtul pakutigi teiste roogade seas ka söödavat mulda, mis lisas mustale huumorile vürtsina veel ka veidi kannibalistlikku mõõtme. Kõik see oli aga vägagi õiglane – et näe, rahvas oli nõus kartulikoori sööma, aga meie eliit jõudis sel eneseohverdamise teel veelgi kaugemale… Järgnes siiski silku ja vett manustav Liivi pastoraal sellises ettekandes, mida talendisaate “Eesti otsib superstaari” mõni žüriiliige oleks eeldatavasti katkestanud eos mõne võllanalja või lausa vägivalla abil. Rene Eespere “Ärkamise aja” esitus oli samuti kontseptuaalne: sõnu polnud suurt kuulda, välja arvatud “ootust täis” päris lõpus, mis kõlas hädiselt, nagu surija viimsed sõnad. Sellega leinatalitus lõppeski. Jan Uuspõld on teadagi üks parima huumorisoonega näitlejaid ja kontsert ei jäänud minu arvates alla tema eredaimale musta huumori episoodile filmist “Jan Uuspõld läheb Tartusse”, kus ta peab peietel kõnet “Peeter, Peeter, termomeeter” ja lahkub. Ja kui Vaiko Eplik lahkus Vanemuise lavalt, oleks tahtnud hüüda, nagu peiete korraldaja Enn Klooreni esituses: “Kuhu nüüd, härra Uuspõld? Pidu ju alles algab!”. Aga hea nali peabki olema lühike, eriti kui seda teevad taidlejad. Seda enam et järgmise õhtu “Eesti laulus” tuli jätk – Jaan Pehk, Vaiko Eplik ja Chalice esitasid kompetentse zürii üksmeelsel toel eurolaulu zombist. Kuid mustast huumorist juba mõnevõrra küllastunud rahvas ei võtnud vedu ja tühistas žürii otsuse ära, eelistades “kõdukehadele” kenasid noori tütarlapsi nende elurõõmsate lauludega.

          ANDRUS ANSIP ON OMA RAHVA  PSÜHHOTERAPEUT

                                                      VIKERKOMM 22 VEEBRUAR 2012

   Kired EV peaministri teravate ütluste ümber ja täiesti ootamatu ajujaht eesti pressis meenutasid mulle kangesti mõnda varasemat juhtumit. Kõigepealt Sergei Metlevi juhtum: noor vene poiss pöördus Venemaa saadiku poole täiesti loomuliku palvega tegeleda oma saadikutööga selle asemel, et materdada eesti keelt ja laimata eesti riiki. Sellele järgnes aastapikkune hüsteeria kõigi vene lehtede veergudel, mis on meie pressi kirjeldamatult võigas isikuvastane kuritegu. Ajujahist Kristiina Šmigunile ja Andrus Veerpalule ma praegu ei räägiks, aga seonduvalt Metlevi tagakiusamisega meenub veel teinegi juhtum, mis oli seotud ühe Raadiuses kõlanud Võssotski stiilis lauluga: selles ironiseeriti vihjamisi ajujahi korraldanud lehtede üle, kusjuures ühtegi konkreetset nime polnud mainitud, aga kõik tundsid ennast ära ja teatasid enda peas põlevast mütsist ka kogu oma lugejaskonnale. Avaldati vihaseid artikleid, laekusid kaebused ERR-i juhtkonnale, mind ja laulu esitajat kuulutati ühe nädalalehe aasta antikangelasteks kaks aastat järjest, selleks meid lausa maaliti ja asetati ka vene rahva vaenlaste nimekirjas hinnatud üheksandale kohale jne. See oli nii naljakas: noort “integrasti” 365 päeva lintšinud vaba ja demokraatliku Eesti Vabariigi ajakirjandus 21 sajandi teise kümnendi hakul sattus hüsteeriasse üheainsa valmi pärast. Krõlovi oleksid nad arvatavasti üldse risti löönud… Kõigil aegadel on võim, ka see neljas,  kõige rohkem kartnud seda, et nende üle võidakse heita nalja. Ma vaatasin spetsiaalselt üle meie peaministri esinemise, kus ta ironiseeris Õhtulehe artikli üle. Naersin südamest, kuna see oli teravmeelne ja lööv. Ja oligi kontekstist välja rebitud! Vaadates ja kuulates seda, mida ja kuidas räägivad meie poliitikud riigikogus ja mujalgi, jääb selline mulje, et paljud neist käivad, lahtilõigatud sidrun suus, ja peas on neil maailmalõpu mudel planeedisuuruse kantselei kirjaklambri pähekukkumise läbi. Mõned teledebatid on nii igavad, nii venivad, et hambad hakkavad valutama. Ja kui meil on tõesti terava keele ja huumorimeelega valitsusjuht, kes julgeb visata kive mudasesse konnatiiki, siis on see pigem õnn, kui õnnetus. Ta just äratab meie rutiini alla mattunud eneseväärikust… Arvan, et me peaksime just  rohkem naerma ja pilkama. Lugesin näiteks mõni nädal tagasi Õhtulehes pealkirja sellest, et Max Kaur otsib Moskva nõidade abi. Tallinna linnavolikogu korrakaitsekomisjoni esimehe kodus käisid vargad ja ta otsustas kaasata ekstrasense Venemaa pealinnast. Tehes hommikuprogrammis eesti lehtede ülevaadet, julgesin ma märkida, et nõidade toomine Moskvast on liiga kulukas, vaadaku kõigepealt oma erakonnas ringi. Aga kuidas teisiti võiksin ma seda kommenteerida? Et selleks kohustab Kauri erakonnaleping Ühtse Venemaaga? See oleks ju lausa irvitamine. Ütleme otse: korrakaitsekomisjoni esimees, kes ei suuda ennastki kaitsta, mängib rahva kulul tola - kas me siis ei või lolluse üle naerda? On meil lollid looduskaitse all? Mulle meeldivad poliitikud, kel on huumorimeelt, seda enam et maailma rumalamaid asju räägitakse ikka tõsise näoga. Kui ekraanile ilmub president, et rääkida keskerakonna poolt pihtapandud kirjadest, ei tasuks teha seda sellise näo ja tooniga, nagu oleks alanud kolmas maailmasõda. Mulle ei meeldi Venemaa peaministri Putini agressiivsed ja allapoole vööd naljad, aga tema hiljutine bobikelguga sõit oli küll priima. Need tema amforad, tiigrid, harpuunid, kombainid ja väike paljas ülakeha on ju tegelikult kõrgeklassiline huumor. Vladimir Žirinovski on üks parimaid poliithumoriste – selline tsirkus ei sobi muidugi meie soliidsesse Eesti poliitellu, aga veel vähem sobib morni näoga seletamine, sest see kahjustab inimeste psüühikat. Gennadi Zjuganov kui truu leninlane on üdini naljakas, aga leninlasi on meil endalgi küll. Aga meil võrdub võimukandja huumorimeel millegipärast ülbusega. Mõni päev tagasi esines arhitekt Ignar Fjuk arvamusavaldusega “Poliitikute ülbitsemisest enam häirib sellega leppimine”. “Mittevabale rahvale omane alandlikkus, leppimine kõigega ja küürutamine võimu ees on kõike läbiv”, - asus härra Fjuk isuga alandama omaenda rahvast, keda tahtis päästa alandusest poliitikute poolt. “Suurt hulka valijatest saabki enda poole võita ühise madala ühisnimetaja järgi. Need ongi need, keda võib sõimata ja alandada ja nad truualandlikult hääletavad sinu poolt”, - jätkas ta ise rahva kallal ülbitsemist. Kui härra arhitekti teooria on õige, siis võib ta nüüd teha poliitilist come back’i ja saab orjameelselt lömitava rahva poolt kohe kindlasti valitud. Ja naaseb ka  tema poolt põlgusega mainitud “pingviinide vastuvõtule”. Juhan Kivirähk aga lausus Ansipi kohta, et “küürakat parandab ainult haud”, viidates ka sellele, et 2007 aastal valis Ajalehtede Liit pressivaenlaseks Andrus Ansipi. Hinnatud sotsioloog peaks küll teadma seda villis näpust väljaimetud vaenu hinda, aga see selleks. Ega Ajalehtede Liit, kes käitudes vene riigiduuma parimates traditsioonides on ka Eesti presidenti vaenlaseks ülendanud, pole ainus, kes tegeleb vaenlaste otsimisega rahuajal. Stalini aegu otsiti edukalt rahvavaenlasi ja lasti reeglina kohapeal maha, mõni õnneseenest miljon pääses elama laagritesse. Praegune Venemaa on lisaks USA-le vaenlasteks kuulutanud kogu ümbruskonna riigid, mis on sealsele võimule kasulik. Meie väike Ajalehtede Liit, valides oma vaenlasteks peaministri ja presidendi, teeb end hulga tähtsamaks, kui ta tegelikult on. Mõni mõtleb, et no kui sellel  organisatsioonil on niivõrd suured vaenlased, ju siis on sellel liidul endal ka kaalu. Meenub, et parun Münhgausen kuulutas ka hommikuti sõja Inglismaale… Ajalehtede liidu peamine ülesanne on “kaitsta ajalehtede ühiseid huve ja õigusi”. Kaitsku terviseks, aga ma ei saa nüüd aru, kuidas käputäis liikmeslehtede peatoimetajaid saavad määrata kogu pressi vaenlase. Kas siis raadio- ja telejaamad ning lõviosa internetimeediast polegi press? Mis suurushullustus see nüüd on? Mis aga puutub Andrus Ansipisse, siis on ta meie rahva usin prühhoterapeut.  Niikaua kui nii mõnigi paanitses – meid on reedetud, meid varsti okupeeritakse, meie keel on surnud, me ei hakka enam sünnitama, kõik sõidavad siit ära, ilma transiidi ja SRÜ-ta kängume, varsti pole enam juua ega süüa – niikaua väitis peaminister vahetevahel, et asi pole üldse nii hull, et saame hakkama küll, et on ka edusamme jne. Ja oligi edusamme! Ärgem unustagem, et me elame depressioonide ajastul. Mõni on võib-olla pääsenud tänu sellisele poliitlohutamisele suitsiidist, sest kui kuulata näiteks Kadri Simsoni teleesinemisi  talle sealjuures silma vaadates, siis võib ju nii ära sõita kui ka masendusse sattuda, pigem mõlemat korraga. Nii et kui peaminister tahab nalja heita, siis mina isiklikult olen sellega päri. Muidu tuleb nii, nagu suurte humoristide Ilfi ja Petrovi raamatu “Kuldvasikas” eessõnas. “Öelge,” – küsis meilt keegi range kodanik nende seast, kes tunnistasid nõukogude võimu pisut hiljem kui Inglismaa ja natuke varem kui Kreeka, “öelge, miks te kirjutate naljakalt? Mis naljad need rekonstrueerimisperioodil on? Kas te olete hulluks läinud?” Seejärel püüdis ta meile kaua ja tigedalt selgeks teha, et praegu on naer kahjulik… Ja kogu see aeg, mil me “Kuldvasikat” kirjutasime, hõljus meil silme ees range kodaniku pale. “Äkki tuleb see peatükk naljakas? Mida ütleb range kodanik?” Ja lõppude lõpuks otsustasime: a) kirjutada romaan võimalikult lõbusana, b) kui range kodanik jälle ütleb, et satiir ei või naljakas olla, siis paluda vabariigi prokuröri võtta nimetatud kodanik kriminaalvastutusele paragrahvi põhjal, kus räägitakse ligalogapäisusest süütegu raskendavatel asjaoludel.”  Ja veel huumorist, sedapuhku mustast: ammu see oligi, kui üks Ühtse Venemaa põhifiguure, Ülevenemaalise looduskaitse liidu fondi president Elmurod Rasulmuhhamedov pani valitseva partei foorumil ette kolida vene pensionärid välismaale, kus neid oleks odavam üleval pidada. Ta arvutas välja, et 6000 rubla inimese kohta kuus on täiesti piisav summa, et mõnuga ära elada Lätis, Usbekimaal, Indias ja Bulgaarias. Kümnest tuhandest rublast aga piisaks selleks, et mõnuga elada oma viimaseid päevi Türgis ja Egiptuses. Jedinaja Rossija asjapulk arutles, et mingeid probleeme nii suure rahvahulga minemaviimisega ei tohiks tekkida, kuna Venemaal on olemas soliidne kogemus Siberi asustamise näol. Meie eesti pensionäridele see nali vist ei meeldiks. KUULATA PENSIONILAULU!  

      VEERPALU LEIBA SÖÖKSIN MA EDASPIDIGI

                                                                  VIKERKOMM 01 VEEBRUAR 2012

   Jälgides hiljuti ETV toredaid ülekandeid suusatamise maailmakarika etapilt Otepäält, tundsin ma siiski millestki puudust. Ei, mitte lootusest, et meie omad võiksid seekord tulla kõrgele kohale – olen realist ja ei nõua meie sportlastelt hetkel võimatuid asju. Kõik oleks nagu korras: kauaoodatud lumeküllus, meie suusarahva ja pealtvaatajate armsad näod, sõbralikud külalised, põnev võistlus, suusakuninganna Kristiina Šmigun. Aga üks tähtis detail oli puudu. Olümpiavõitja Andrus Veerpalu ei ilmunudki oma loomulikku keskkonda. Mis sest, et ta on suure spordiga hüvasti jätnud – Andrus on ikkagi sealse maastiku lahutamatu koostisosa. See on tema loomulik elukeskkond. Võiks ju tribüünilt lehvitada või korraldajate hulgas askeldada. Aga teda lihtsalt ei olnud. Kõik me teame, miks. Kuid see teadmine ei korva seda tühjuse tunnet. Olen liiga kaua tema võitlusele kaasa elanud, austust ja armastust endas kandnud. Ja see ei kao üleöö. Ja ma olen sügavalt veendunud, et ei peagi kaduma. Usk, kaastunne, halastus, sümpaatia – see võiks ju meile jääda. Tehnoloogiate ja demokraatia arengu taseme poolest kuulus maa – Ameerika – on tuntud ka selle poolest, et seal on ebaõiglaste kohtuotsuste tõttu vanglas aastakümneid peetud süütuid inimesi, neid on ka hukatud. Kogu suure maa CSI-de ja NCIS-ide kriminalistid tegid oma ulmelistes laborites analüüse lausa uskumatu tehnika abil. Ja ikkagi eksisid. Eksisid ka kohtumõistjad. Aga omad inimesed uskusid ja halastasid.  Süda ütleb mullegi, et Andruse süüd kogu selles jamas ei ole. Vähemalt teadlikku süüd. Aga süda pole muidugi mingi argument, eriti kaasaegses meedias. Kunagi elas midagi taolist üle ka Kristiina. Ajalehed paljastasid, parastasid ja mõnitasid, lintšisid tütarlast päevast päeva. Telekaamerad ei näidanud teda võistlusrajal sõitmas isegi siis, kui ta tegelikult oli sõitnud. Õigus jäi õnneks Kikule, kes oli nii suuremeelne, et suhtles ka edaspidi teda nii innukalt materdanud pressiga. Andrus Veerpalu asjus pole õnneliku lõpu väljavaated eriti suured, kuid seda materdamist tema enda kodus võiks ju vähem olla. See on asi, mis ei sõltu FIS-ist, vaid see on asi, mis sõltub just ja ainult meist. Inimene on murtud, aga tullakse veel ja veel tagasi ja pannakse maaslamajale jalaga. Kas me saame iga järgneva meediahoobiga tõele lähemale? Ma ei usu seda. Kunagi ilmus Nõukogude Liidu suurele kontsertlavale noor ja kena, vapustavalt ilusa häälega laulja, bariton Sergei Zahharov. See oli midagi täiesti uut nõukogude muusikas, tõeline slaavihäälne seksisümbol. Kuulsus lõi pähe ja noor läkski üle käte, ühes baarikakluses tema osavõtul hukkus inimene. Zahharov sai oma karistuse kätte, kuid lehed materdasid teda ikka ja jälle. Meenub lõputu artiklite sari koondpealkirjaga “Talent kuulub rahvale”, kus Sergei Zahharovist tehti hirmutav näide inimesest, kes ei toetanud oma talenti tööga, vaid kuritegelikult raiskas seda kollektiivset vara. Kui kirjutajad lõpuks ise ära väsisid, läksid käiku väsimatute “nõukogude tööliste” kirjad. Ja juttu jätkus kauemaks… Ma ei tahaks nüüd meie demokraatliku riigi vaba meediat nõukogude parteipropaganda masinaga võrrelda, kuid tuttav tuleb paratamatult ette. Põhjused on teised, tulemus sama: tõuka kukkujat selga.  Kolleegid Õhtulehest vestlesid mõni päev tagasi näiteks mingi “Eesti reklaami- ja turundusguruga”, kes olla kirjutanud Twitteris, et pani Veerpalu nimega Fazeri leiva poeriiulile tagasi. Sel gurul pidi ikka viitsimist olema – et leidis oma gurule kohaselt kallihinnalises ajas augu ja nägi kirjutamisega vaeva. Vaadake, naaberriigi našistid  kutsusid ju samuti boikoteerima Eesti nimega kaupu. Neil oli kah viitsimist, nagu meie gurulgi, kes on ehk loobunud ka Andruse reklaamitud pensionist. Jääb mulje, et meie riigis on viimasel ajal gurusid rohkem, kui inimesi… Andrus Veerpalu leiba mina isiklikult  sööksin, ja hea isuga, meenutades kõiki neid ülevaid hetki, mida ta meile on kinkinud. Andrus Veerpalu leival oleme me olnud aastaid, sõltumata sellest, kas mingi firma annab oma tootele selle nime või ei anna ja kas mingil gurul kerkib seepeale sapp või mitte. Ja veel: me oleme väga rikas rahvas, kindlasti esimese viie sees, nagu oli lubatud, aga mitte viies tagant, nagu väidetakse – meil on ju olümpiavõitjaid jalaga segada, peksa ikka võiduka lõpuni, üks ees või taga…            

                MIKS MA KÜLL PEAKSIN VIHKAMA TANJAT?

                                                       VIKERKOMM 11 JAANUAR 2012

     Mida ütleb meile nimi Tanja Mihhailova? Ilus ja edukas noor naine, särav ja mitteskandaalne seltskonnakroonika täht, hea häälega professionaalse tasemega lauljatar, tantsija ja näitleja. Kõigis nendes valdkondades on ta vägagi nõutud. Ta on sümpaatne ja positiivne inimene, kes ei varja intervjuudes oma veendumusi, ei häbene sallida Eestit, eestlasi ja eesti keelt. Uskumatu, aga see viimane, normaalse inimese jaoks täiesti loomulik omadus ja ka edu Eesti kultuurielus tekitavad teatud ringkondades pimedat irratsionaalset viha. Tehes Raadio 4 laupäevase hommikuprogrammi saatejuhina eesti lehtede ülevaadet, märkasin Õhtulehes suurt intervjuud Tanjaga, kes väitis muuseas, et ilma keeleoskuseta poleks ta Eesti popmuusikalaval läbi löönud. Mida on selles tõdemuses halba, ei oska vist ükski vaimselt terve inimene öelda. Tutvusin hiljem ka Õhtulehe lugejate kommentaaridega, mis olid valdavalt sellised:  Äge oled Tanja - siin Eestimaal ja eestlaste seas. Nii olemuselt, temperamendilt, mõttelaadilt jne. Suur artist oled niigi.” Veel: “Aitäh  Sulle Tatjana, et laulma hakkasid. Tänan Sind , et oled täiesti omanäoline, meie lavadel on neid Sinu kõrvale panna vast 4-5 lauljat. Õnne, tervist, edu Sulle.”  Veel arvamus Kärdlast:  “Super tüdruk! Väga meeldid meile, Tanja!!”  Ja veel kommentaaride üldise meeleolu edasiandmiseks: “Tanja on väga tubli ja sümpaatne noor daam, õigete tõekspidamiste ja suhtumisega, andekas. Edu ja õnne edaspidiseks”. Üks kommentaator arvas kogunisti, et eestlased sallivad ja hoiavad Tanjat rohkemgi, kui omi rahvuskaaslasi… Süda läks soojaks. Aga järjekordne arvaja tõi mind maa peale tagasi, kirjutades: “Nii - ja nüüd palun venekeelne tõlge, ja venekeelsesse Delfisse üles - et venelased ka loeksid, kuidas on võimalik ilma igasuguste probleemideta eesti ühiskonnas kaasa lüüa, ohjad haarata - ja nii, et kõik on õnnelikud ja rahul. Oleks kõik eestivenelased nagu Anna Levandi ja Tanja.... pagan võtaks, me oleks ühiskonna püramiidi mõttes raudselt Euroopa kõige stabiilsemaid ja edukamaid riike”. Läksin selle vaid esmapilgul aruka soovituse õnge ja suundusin üle pika aja venekeelsesse Delfisse, kus oligi avaldatud pisike väljavõte - see, mida Tanja ütles oma edu seotusest eesti keele valdamisega. Lugesin ajakirjanduslikust huvist pühapäeva õhtul läbi kõik umbes 180 kommentaari ja sattusin masendusse. Praktiliselt kõik nad olid hästi ebameeldivad ja lausa vaenulikud Tanja, Eestimaa, edumeelsete venelaste, eestlaste ja eesti keele suhtes. Tanjat solvati räpaselt kui naist, kui artisti, kui eesti keelt valdavat inimest. Esmaspäevaks vähenes kommentaaride hulk umbes 60 võrra. Ilmselt olid toimetajate poolt eemaldatud need, millede puhul saaks pöörduda otse politseisse ja kohtusse, teist korda ma seda õudust lugema ei hakanud. Meie kohalikul internetimeedial õnnestuski mõne aastaga kujundada ja kasvatada enda tarvis just selline kommentaatorite ring, lakkamatu vihaga Eesti ja eestlaste vastu. Kohe ütlen, et sadakond ennast lõputult kordavat kommentaatorit ei anna ettekujutust kohalike vene keelt kõnelevate inimeste meelsusest ja kultuurist, kuigi mõjutavad seda teatud suunas. Venekeelsetes kommentaariumides on minu emakeel muudetud punakaspruuniks solgipritsiks ja pussnoaks, mida lüüakse inimestele selga nurga tagant. Kohalik venekeelne meedia on suutnud olematuks teha oma tarbijate jaoks kogu meie vene eliidi, mis on eestlaste kultuuriruumis läbi löönud. Nendest ei kirjutata üldse või arvustatakse nii, nagu sedapuhku Tanja Mihhailovat. Showbiznisi vallas väljendub see selles, et Tallinna klubides ja kontserdisaalides esinevad venelastele peaaegu eranditult artistid Venemaalt. Meil ei kerki oma vene staare, nad trambitakse mutta kohe eos ja kohalikud vene muusikajaamad keelduvad nende laule mängimast. Ma ei oska enam  pakkuda mitte mingit rohtu, sest kui venekeelsete portaalide eestlastest omanikud näevad vaid lisaklikke seal, kus nende emakeelt, represseerituid, riiki, perekondi ja sõpru pidevalt solvatakse ja alandatakse, siis on see kurb ja lootusetu olukord. Aga on ju võimalik ka teisiti – tutvuge kasvõi Raadio 4 kuulajatelt saabuvate vastukajadega. See oleks nagu hoopis teine rahvas. Äkki ongi.        

      HETKE VAID MÕNI MÄLESTUS KESTAB…

                                                        VIKERKOMM 21 DETSEMBER 2011

   Kuulen raadiost viimasel ajal päris tihti laulu “Suudlus läbi jäätunud klaasi”, mis on jõulueelsel ajal eriti kaunis. Rein Rannap oli selle kunagi kirjutanud Ruja jaoks, mõni aasta tagasi valiti see Urmas Alenderi poolt hinge sisse saanud lugu ühe populaarse muusikajaama kuulajate poolt parimaks eesti lauluks läbi aegade. Viimasel ajal kuulen seda aga ainult ühe uuema põlvkonna lauljatari esituses – tehniliselt laitmatu, helitehniliselt täiuslik, stiilne seade peensusteni läbi mõeldud… See on äärmiselt tore nähtus, et noored on hakanud eesti autorite vanema põlvkonna loomingut tunnustama ja esitama. Seda tehakse nii tulevaste staaride televõistlustel kui ka legendaarseks saanud Eesti rokistaaride mälestamisüritustel, olgu see kontsert või tribute-plaatide salvestamine. Hiljuti ilmus näiteks kolmikplaat, kus Gunnar Grapsi laule esitab mitukümmend erinevat solisti. Ja see on vahva… Kui Rein Rannap hakkas mõned aastad tagasi salvestama oma kuulsamaid laule noorte solistidega, astus ta heliloojana aruka sammu: lood uues kuues mõjusid värskendavalt ja ka koledat mõistet “formaat” ellu rakendavad raadiojaamad hakkasid neid mängima, kuna hääled olid siledad, esitus sile, helipakend kaasaegne. Kuni mingil hetkel sain ma aru, et meid on näiteks Urmas Alenderi häälest ja Jaanus Nõgisto kordumatust kitarrikõlast sama hästi kui ilma jäetud. Sest uued variandid lihtsalt jäid peale. Keegi ütleb – võta siis vana plaat ja kuula nõrkemiseni. Seda ma muide teengi. Aga nii Urmas Alender Rujaga kui ka Gunnar Graps pole mitte mingid ürgsed nähtused, muusikamammutid - nad on ju meie kaasaegsed. Nad võiksid ikkagi jääda meie igapäevase helipildi osaks, nende hääled võiksid elada reaalset elu. Üks inimkonna suurimaid saavutusi oli võimalus säilitada heli, tänu millele sai inimkond enda jaoks alles jätta heade lauljate ja pillimeeste kunsti. Väga vanad salvestused ei kannata eetris igapäevast mängimist, kuid eelmise sajandi viiekümnendate ja kuuekümnendate lood on siiamaani talutava helikvaliteedi ja kordumatu kõlaga. Kujutagem nüüd ette, et kogu lääne maailm loobuks ühtäkki biitlite lugude mängimisest originaalkujul ja läheks eranditult cover’itele üle. Selline mõte on ju absurdne. Paraku mitte meil Eestis… Ma millegipärast arvan, et austusavaldused Urmas Alenderi või Gunnar Grapsi suhtes ei peaks seisnema selles, et me võtame nendelt postuumselt hääle, nagu nad said esinemiskeelde nõukogude ajal. Veneaegseid tsensoreid asendasid veelgi edukamalt vaba Eesti Vabariigi raadiote play-liistid – kui sind nendes pole, siis sind pole olemaski. Noored ja energilised muusikud jõuavad oma sama noorte ja energiliste produtsentide abil eetrisse, mida valitsevad noored ja energilised saatejuhid. Aga lähiminevikus lahkunud staaride eest ei kosta keegi. Hea oleks, kui meie pop- ja rockmuusika legendid ei jääks eranditult internetireservatsiooni. Oleks palju huvitavam, kultuuriliselt õigem ja inimlikumgi, kui noorte lauljate ratsionaalselt lakitud kaverite vahele mahuksid vahetevahel eetrisse ka hingesoojad originaalesitused, et ei toimuks kordumatute häälte genotsiidi. Ja seda eriti jõulude ajal.   

                 AGA KAS TE LASTE KÄEST KA KÜSITE?

                                                     VIKERKOMM 16 NOVEMBER 2011

    ERR-i tuli kaebus mehelt, kes elab ühe teise eestlasega 22 aastat õnnelikku homoabielu Rootsis. Kirjas päriti: “kust vôtab hr. Makarov oma andmed” ja väideti, et “juba nüüd annavad mitmed lastekaitseametid homopaaridele proovi korras vôimaluse laste ajutiseks enda juurde vôtmiseks. Ja avalikkuse ette pole tulnud ühtegi juhust, kus lapsi oleks väärkoheldud. Otse vastupidi, on tehtud kindlaks, et homopaarid kohtlevad lapsi palju suurema kohusetundlikkusega. Vaadake, avalikkuseni koduvägivalla juhtumid reeglina ei jõuagi. Ja selle kirja valguses peaksime me kõik omaenda laste huvides nad homopaaridele loovutama – alguses “prooviks”, siis päriselt. Aga see selleks. Tolles 2 novembri kommentaaris arvasin ma, et eeldatavasti traditsioonilise orientatsiooniga lapse üleandmine homopaarile tähendaks lapse loomuse ja psüühika vägivaldset murdmist. Sest vanemad ikka kasvatavad lapsi enda maitse järgi. Iseäranis veel võõraid lapsi… Näib see olevat kuidagi ebaloogiline? Kirja autor heidab ette: “hr. Makarov ei too ühtegi konkreetset näidet” ja palub tuua konkreetseid näiteid veel ka oma pika pöördumise lõpus. Tulles vastu kuulaja soovile, kasutan kõige värskemat informatsiooni: siin siis ilma ilma igasuguste minupoolsete kommentaarideta uudis Leedu Delfilt, mis oli avaldatud 14 novembril. Mõni aasta tagasi lapsendas Kalifornias elav lesbipaar  Paulin Moreno ja Debra Lobel 2-aastase Tomi-nimelise poisi. Naised väidavad, et nüüdseks 11-aastaseks saanud poiss unistab vahetada sugu ja saada tüdrukuks nimega Tammi. Lapsele hakati andma hormoonpreparaate, mis pidurdavad tema suguküpseks saamist. Nad juba hüüavad poissi naise nimega ja lapse fotoalbum Debra facebookis kannab pealkirja “Mu magus printsess”. Delfi viitab Foxnewsile ja tsiteerib lapsendajaid: “Me elame San-Franciscos, siin on palju meie homoseksuaalidest sõpru, nad kõik pöörduvad meie lapse poole nagu tüdruku poole ja ütlevad – tervist, sa näed täna hea välja, väike tüdruk”. Doktor Paul McHoug, John Hopkinsi ülikooli professor-psühhiaater arvab, et hormoonide sissesöötmine 11-aastasele poisile on kuritegu. Arsti toetavad ka teised spetsialistid, nimetades sellist sekkumist lapse organismi funktsioonidesse barbaarsuseks, mis võib tekitada mitte üksnes psüühilisi, vaid ka üldtervislikke tüsistusi, kuna isegi hormoone võtvatel täiskasvanud transseksuaalidel võib haigestuda süda, kuna preparaadid muudavad vere hüübivust ja võivad tekitada trombe ning kutsuda esile vähki. “Kuid ka meditsiinitippudel on väga raske vaielda, kui jutt käib homopaaridest, kuna arstid kardavad süüdistusi sallimatuses homode vastu”, - kirjutab Delfi. Lesbivanemad ise väidavad, et poiss hakkas pidama end tüdrukuks juba aasta pärast lapsendamist ehk 3-aastaselt. Seitsmeaastaselt lubas ta sandistada oma suguorganid. Kaheksa-aastaselt lubasid lesbiemad poisil valida endale tüdrukuriided ja mitu rinnahoidjat. Laps peab nüüd võtma hormoonide blokaatoreid 15-aastaseks saamiseni: preparaadid takistavad tema loomulikku mehelikku suguküpsemist – häälemurret, karvkasvu näol ja laiade õlgade arenemist… Ma ei kommenteeri seda uudist: kuulaja palus – ma vastasin. Kui aga rääkida antud probleemi valguses meie uuest pereseadusest, siis ehk pakuks huvi niivõrd olulise maailma kultuurilinna seadusloome kogemus, nagu seda on Sankt-Peterburg. Mis on ka eesti kultuuri ajaloo seisukohalt oluline linn. Peterburi parlamendi suurim ehk Jedinaja Rossija fraktsioon esitas eelmisel nädalal seaduseelnõu administratiivsest vastutusest homoseksualismi ja pedofiilia propageerimise eest. Reedel kiitis eelnõu heaks Peterburi parlamendi seadusloome komitee, täna hommikul oli see esimesel lugemisel parlamendi poolt ka vastu võetud. Linnaseaduse sisse viiakse sätted, mis lubavad trahvida “avalike toimingute eest, mis propageerivad alaealiste ees pederastiat, lesbisid, biseksualismi ja transseksualismi”. Füüsilised isikud maksavad sellise kõlvatu käitumise eest 1000 kuni 3000, ametiisikud – 3000 kuni 5000 ja juriidilised isikud – 10 000 kuni 50 000 rubla trahvi. Võimuerakonna saadikud nõuavad analoogseid trahve ka pedofiilia propageerimise eest. Seadus homopropaganda vastu on välja töötatud mitmesaja Peterburi elaniku nõudmisel, kes kirjutasid vastavale pöördumisele alla. Oma selgituskirjas väidab Jedinaja Rossija fraktsiooni kuraator Vjatšeslav Makarov: “Spetsialistide arvates mõjub suguliste perverssuste tugevnev propaganda laastavalt kõigepealt alaealistele ja on saanud ka sotsiaalseks teguriks, mis takistab sündivuse kasvu. Vene Föderatsiooni presidendi juures tegutsev lasteõiguste volinik märgib, et praegusel ajal tugevneb ka pedofiilia propaganda, mis on samuti ühiskonnale ohtlik ja tuleb keelata”. Seadus jõustub 10 päeva jooksul pärast selle avaldamist. Nad arvavad endiselt, et mitte iga erinevus ei rikasta. Äkki on neil selleks õigus?

            DEKLARATIIVSEL SALLIVUSEL ON HIND 

                                                      VIKERKOMM 09 NOVEMBER 2011

   Nädal aega tagasi puudutasin ma laste lapsendamise teemat gei perekondade poolt. Jäädes oma seisukohtade juurde, tunnistan, et gei aktivisti hägusalt artikuleeritud sõnade illustratiivne ettemängimine kommentaaris oli karm, kuigi Sigmund Freudi teooriate kohaselt tuleb just keelevääratuste kaudu välja see, mida inimene tegelikult arvab. Õnneks ei rajanenud kommentaar sellele tsitaadile ega Freudi maailmavaatele. Tunnistan ka seda, et Freud oli sürrealist ja tema luulud ei sobinud tõsise kommentaari konteksti. Olulisem on aga see, et justiitsminister Kristen Michali uue kooseluseaduse idee oli väidetavasti küpsenud olukorras, kus gei ühendused tegid intensiivset lobitööd. Tahaks vaid küsida, kuidas siis ka ülejäänud rahvas saaks uue seaduse asjus lobitööd teha? Erinevus pidi ju rikastama?  Venekeelsete koolide endisel kujul säilitamise pooldajate lobitöö ei olnud näiteks nii tulemuslik, kuigi venekeelne vähemus Eestis on seksuaalvähemustest arvuliselt ikka tunduvalt suurem. Muide, Postimehe vene portaal DzD kirjutas täna viitega saatele Ringvaade dirigent Erki Pehki öeldust, artikli pealkiri on “Inimesed ei märka geide probleeme, nagu nad ei taha näha ka venelaste probleeme”. Portaali lugejad näitavad praegu foorumis selle võrdluse puhul äärmist tänamatust… Aga laupäeval  toimus Tallinnas Kaarli puiesteel Vabaduse kella all pikett, mille korraldajad soovisid, et vene õppekeelega gümnaasiumid saaksid jätkata õppimist vene keeles. Mina aga pööraksin tähelepanu mitte meeleavalduse sisule, mis on üldteada, vaid sellele, kuidas kajastati toimuva faktilist külge erinevates meediaüksustes. Jutt käib osavõtjate hulgast ja siin – vaid mõned sama päeva näited. Vene Delfi kell 16.25 osalejate arvu ei maininud üldse, eesti Delfi väitis neli minutit hiljem, et venekeelse koolihariduse jätkamise soovi käis näitamas umbes sada piketeerijat. Kanal 2 uudistesaade Reporter pakkus arvuks 150 osalejat, TV 3 Seitsmestes uudistes öeldi, et 150 kuni 200, Venemaa uudisteagentuur RIA Novosti väitis, et piketeerijaid oli 200 kuni 300, Postimehe venekeelne portaal DzD – et ligi 300, ja enampakkumise võitis ehk vene kogukonna uudisteportaal baltija.eu, väites, et kohal oli olnud üle 600 osaleja! Nii et tõe pähe pakutakse ikka väga erinevaid numbreid ja keegi ajab sealjuures kindlasti pada, kõigil korraga antud juhul ei saa õigus olla… Kui aga rääkida meeldivatest sündmustest enamuse ja vähemuste koostööalal, siis oli selleks kindlasti Anne Veski autasustamine sõpruse ordeniga Venemaa presidendi poolt. Au ja kiitus meie lauljale minugi poolt, kuid võõrustajaid ma kiita paraku ei saa. Esiteks on praegu Venemaal märgata progressiivsete muusikute protestilaulude lainet Kremli vastu: Putinit ja tema meeskonda hakkasid kritiseerima Jüri Ševtšuki järel teisedki vene roki suurkujud – Šahrin ja isegi seni võimuga mugavalt läbi saanud Makarevitš, ka uue põlvkonna muusikud – DINO MC 47 ja näiteks Eurovisiooni kandidaat Rabfak oma lauluga “Meie lollimaja hääletab Putini poolt”. Ja sel ajal, kui Venemaa enda muusikud hakkasid mässama, oli Kremli poolt äärmiselt kaval käik autasustada nendele õpetuseks ordeniga hoopis Eesti lauljat, kes autasu ka tänuga vastu võttis. Nüüd autasust endast: Venemaa on teinud Eesti kohta nii palju ametlikke avaldusi ja suunanud Euroopasse niivõrd tohutu hulga  kaebusi väidetava “Eesti fašismi” kohta, lastes rünnata Eesti saatkonda, mustates eestlasi oma riigitelevisiooni kaudu, takistades majanduslikku koostööd ja sekkudes pidevalt Eesti siseasjadesse. Venemaal regulaarselt avaldatavates vaenlaste edetabelites asetatakse meie riik pidevalt esiviisiku sisse. Arvestades seda, et ametlik Venemaa suhtub umbes samamoodi ka teistesse Balti riikidesse, Poolasse, Valgevenesse, Ukrainasse, Moldovasse jne jne, votes arvesse ka meie piiride juurde tõmmatud sõjaväe hulka, oleks kohasem nimetada seda ordenit mitte sõpruse, vaid vaenu ordeniks. Ja veel: kuidas te arvate, miks ei saanud koos meie esindajaga autasu Venemaal aastakümneid südameid vallutanud filmikangelane ja laulja Vahtang Kikabidze, üks populaarsemaid artiste vene ajaloos üldse? Siis, kui Medvedevi saadetud tankid sisenesid Gruusiasse, julges Kikabidze öelda midagi oma kodumaa kaitseks. Siis tambiti tema nimi Venemaal pori sisse ja tollest päevast peale pole ta saanud esineneda Venemaal MITTE ÜHTEGI KORDA. Ju siis õnnestus Anne Veskil aprillisündmuste ajal end vaos hoida.      

                              KA GEIDEL ON VANAEMAD

                                                        VIKERKOMM 02 NOVEMBER 2011

   Eestis hakati taas tuliselt arutlema homoabielude teemal. Loomulikult võib justiitsminister Kristen Michali kavatsus luua kooseluseadus, et seadustada samasooliste ja vabaabielus elavate inimeste kooselu, lahutada omakorda praeguse koalitsiooni abielu, aga ju siis on asi seda väärt. Eesti tahab jälle olla teistest Balti riikidest ees, sest näiteks Leedu Vabariigi tervishoiuminister keelas oma käskkirjaga kogunisti võtta homodelt doonoriverd. Skandaal puhkes eelmise nädala lõpus, kui üks homoaktivist läks verd andma, kuid vastas verekeskuses ankeedi küsimusele “kas te olite sugulises vahekorras teiste meestega” jaatavalt ja teda keelduti teenindamast. Selgus, et vastavalt seadusele kuuluvad homoseksuaalid  seksuaalkäitumise riskigruppi. Kusjuures tervishoiuministeerium väitis, et antud nõue on võetud Euroopa Liidu direktiividest. Loomulikult tekib küsimus – kuidas siis nii: me siin Baltimaades oleksime nõus võõraid lapsi ära andma inimestele, kellede verd ise kardame kasutada? See oleks küll äärmiselt alatu ja silmakirjalik… Vaadates pühapäevase Aktuaalse Kaamera põhjalikku reportaaži sellest probleemist, pöörasin kohe tähelepanu mitte niivõrd ministri blaa-blaa-blaa stiilis selgitustele, kuivõrd MTÜ Eesti Gei Noored juhatuse liikme Helen Talalaeva kasutatud väljendile. aaGaymix.mp3  Ei, te kuulsite õigesti: geiaktivist rääkis lapse  k a s u t a m i s e ("s" tähele järgneb "u" täht)  võimaluse vajalikkusest. Sõnavalik pole juhuslik, ja jutt sellest, et lapsendamise seadustamine annaks võimaluse näiteks lapsele lasteaeda järgi minna kord ühel, kord teisel mehel, on lihtsalt mingi lalin. Või ei ole? Aga kas laps seda ikka vajaks, et tema eakaaslased, kellele järgi tuleb tavaliselt ema, vahel ka isa, paneksid tähele, et tal endal oleks nagu kaks isa? Kas pisikestel lasteaialastel  pole varavõitu elu seda külge tähele panna ja hakata end selle nähtuse suhtes kuidagi positsioneerima? Kui teil on tõesti probleeme, saatke siis lapsele järgi vanaema. Sest ka geidel on emad ja vanaemad, kuidas te siis muidu siia ilma oleksite sündinud? Aga see pole antud episoodis põhiline. Geide ühenduse juhatuse liige, rääkides lapse “kasutamisest”, väljendus ausalt ja nimetas asju nende õigete nimedega. Just seda teil vaja ongi. Mõni kerjab võõra lapse abil raha tänaval, mõni taotleb võõra lapse kaudu erilisi õigusi ühiskonnas. Ja veel: eeldatavasti traditsioonilise orientatsiooniga lapse üleandmine homopaarile tähendaks lapse loomuse ja psüühika vägivaldset murdmist. Sest vanemad ikka kasvatavad lapsi enda maitse järgi. Iseäranis veel võõraid lapsi… Kohe ütlen: ma ei tõmba otseseid paralleele, kuid Tallinnas on Leedu järel märgatud suuri MMM-i reklaamiplakateid: miljonitelt inimestelt raha väljapetmise eest Venemaal oma aja ära istunud Sergei Mavrodi ehitab uut finantspüramiidi. Loll saab peksa ka kirikus ja mõni on juba kindlasti oma raha igaveseks ära andnud. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida. Mavrodi, istudes vene vanglas, salvestas seeria kommentaare, kus rääkis vangielu erinevatest tahkudest. Ühe you tube’is saadaval oleva 10-minutilise videolõigu teema olid nõndanimetatud “kuked” ehk teiste meesvangide poolt seksuaalselt kasutatud mehed. Mavrodi rääkis sellest, kui jube on tegelikult antud sorti vägivald ja ka tagajärjed selle ohvrite jaoks, kes jäävad ilma igasugusest lugupidamisest, kaitsest ja niigi nappidest õigustest. Aga Mavrodi märgib, et kuna nähtus on niivõrd levinud, siis mõnes vanglas on neid “kukkesid” juba rohkem, kui tavavange. Ja seal on kurjategijate ladvik nõutu ja paanikas: “kuked” võivad pöörata varaste püha hierarhiat ja võtta võimu üle. Aga normaalses ühiskonnas, mille rakuke on ka vangla, ei ole vastuvõetav ei esimene ega teine võimujagamise variant. Õnneks ei jagata vanglates vähemalt lapsi, nagu meil siin vabas ühiskonnas.

                                   ESTOFOOBIA ANATOOMIA

                                                              VIKERKOMM 26 OKTOOBER 2011

   Eelmisel nädalal kerkis taas pinnale vene õppekeelega koolide teema. Kohtla-Järve Ahtme gümnaasiumi direktor Svetlana Skorobogatova lükkas ümber Yana Toomi poolt Riigikogus tehtud avalduse, et kooli 9 klass polevat võimeline gümnaasiumiastmes osalisele eestikeelsele õppele üle minema, sest “ei räägi seda keelt üldse mitte”. Ahtme gümnaasiumi juht imestas selle üle, kuidas sai (haridustee ise pooleli jätnud – I.M.) Toom niivõrd põgusa kohtumise järel hinnata õpilaste keeleoskuse taset. Loomulikult tehti venekeelses internetimeedias Toomist kangelane ja Skorobogatovast reetur. Tegelikult on see kõik osa ühest üldisemast kampaaniast elementaarselt eestimeelsete inimeste vastu, kuid mingil ajal hakati kiusama taga ka terveid koole. Eelmisena sattus rünnaku alla Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasium ja eriti selle direktor Teplov, kes toetas eestikeelset haridust ja kutsus kooliõpilastega kohtuma Venemaa teisitimõtleja Valerija Novodvorskaja. Kohe ilmus terve seeria direktorit ründavaid kirjutisi. Meediarünnak lõppes vaid siis, kui koolijuht pöördus kohtusse. Nüüd on siis teise eesti keele suhtes salliva kooli kord, kuid kõik on tunduvalt lihtsam – riigikokku pääses ports eesti keele ja riigi suhtes üsna sapiseid inimesi ja meedia vaid tsiteerib rahvaasemike sõnu… Vene koolide üleminek eesti õppekeelele on teema, mis annab võimaluse ühel poolel pühkida taas ja taas tolmu lõputust halast diskrimineerimisest, teisel poolel aga rahulduda teadmisega, et midagi nagu tehakse selleks, et vähemalt noored inimesed Eestis mõistaksid eesti keelt. Kui keegi küsiks minult – et mida mina arvan üleminekust – siis ütlen kohe, et jääksin vastuse võlgu. Kõigepealt pole ma asjatundja. Ise õppisin koolis oma emakeeles ja see oli vahva. Ja ma ei arva, et kaasaegsed venekeelsed lapsed oleksid minust rumalamad. Pigem vastupidi. Vene koolis õppimine ei seganud mind ja mõningaid teisigi osata ja rääkida eesti keelt ka sügaval stagnaajal. Ja sallida Eestit. Nii et olen veendunud: asi pole mitte niivõrd õppekeeles, kuivõrd suhtumises. Ja kas seda suhtumist, mis saab alguse maastmadalast perekondadest ja vene meediast, saab kaotada pelgalt koolireformiga? Ma ei ole selles kindel. Vahel jääb mulje, et me mängime mingit mängu ja teeme näo, et räägime tõsiselt. Kui üks Narva koolisüsteemi asjapulk Olenina karjub eesti teleuudiste saates, et mingu siis eesti lapsed üle inglise keelele, kui vene lapsed peavad eesti keeles õppima – siis on mul kahju lastest, kelle suhtumist suunab ja psüühikat sandistab niivõrd lootusetu kultuuritasemega juht. Ma olen õppinud nõukogude ajal mitmes koolis ja näinud ka mitte eriti tarku pedagooge, kuid niivõrd sõjakat fanatismi pole ma isegi siis kogenud. Ja kõige hullem on see, et me ei kaitse  oma lapsi. Täiskasvanud saadavad juba jälle õpilasi riigikogu ette, nagu enne pronksiööd, sedapuhku kinniteibitud suuga, kasutades lapsi poliitilise kahurilihana. Ühiskondlik ja ametkondlik vastukaja sellele on aga olematu… Kui eestikeelses teleuudiste saates räägitakse  koolireformist ühe kooli direktoriga, kes ei oska sõnakestki eesti keelt – kas me teeme seda tõsiselt? Kas me tõesti arvame, et koolijuht, kes ei räägi eesti keelt, võiks soovida, et tema alluvad ja hoolealused kõneleksid tema juuresolekul keeles, millest ta aru ei saa? Kui me nõuame üleminekut eesti keelele ja seega ühe seaduse täitmist – miks me siis ei täida teisi seadusi? Et koolidirektor peaks kõigepealt ise valdama riigikeelt? Seepärast tundubki mulle, et me ei võta asja eriti tõsiselt. Eesti keele ja riikluse vastased aga kasutavad oskuslikult sõnavabadust ja muid demokraatliku ühiskonna võimalusi selleks, et kruvida pingeid ja tekitada lausa allergiat eestlaste vastu. Ja seda armsamad on mulle nii minu rahvuskaaslased, kes ei lähe oma enamuses selle õelusega kaasa, ja ka eestlased, kes on üks kannatlikumaid rahvaid, keda tunnen.

                                     INTEGRASTID PUREVAD SASSI KOOKI

                                                                                                                            lugeda 

                                            EMAKEEL JA/VÕI RODNOI JAZÕK

Eesti Rahvusraamatukogu nurgasaalis toimus 14 märtsil emakeelepäev “Meie keeleline tulevik”, mida juhtis  teadus- ja arenduskeskuse eesti kirjanduse referent Maire Liivamets.
Kavas:
Uurimusi eesti keele ajaloost (emakeelepäevale pühendatud näituse tutvustus). Signe Suursöödi (RR)
Eestikeelne haridus muukeelsele elanikkonnale. Irene Käosaar (Haridusministeerium)
Eestikeelsus – meelsus või “projekt”? Peep Nemvalts (TLÜ)
Eesti keele omandamine või omaksvõtmine (O. Lutsu “Kevade” vene lapse pilgu läbi). Eesti kirjanduse õpetamine vene koolis. Ivan Makarov (Raadio 4)
Estofiiliast Euroopas ja Eestis. Kristiina Ross (Eesti Keele Instituut)

            EESTI KEELE OMANDAMINE VÕI OMAKS VÕTMINE

  Alustaksin sellest, et ma pole keeleteadlane, kirjandusteadlane ega pedagoog. Saan asjast nii aru, et olen illustreeriva väärtusega eksemplar, kuna olen vene perekonnast, pole kunagi käinud eesti õppekeelega koolis, aga eesti keelt räägin, teen eestikeelseid saateid ja olen kirjutanud  tuntud eesti esitajatele palju laule nende emakeeles. See annab lootust, et ka vene õppekeelega kooli kasvandik võib omandada eesti keele arvestataval tasemel. Ja, parem veel, omaks võtta. Sest on olemas palju näiteid, Klenskist Linterini, kuidas inimene on omandanud eesti keele ja omab ka eesti kodakondsust, kuid pole ei keelt ega riiki omaks võtnud. Ei sõltu see tihtipeale päritolust ja isegi perekondlikest traditsioonidest, sest meil on olemas Dimitri Klenski ja Maria Klenskaja: vend on eesti keele omandanud ja on EV kodanik, ja teate isegi kuidas ta neid hoiab, õde aga on eesti kultuuri üks armsamaid loovisiksusi. Siin on palju tegureid, see pole tänase kohtumise teema, kuid selge see, et inimene, kes on eesti keele ja Eesti omaks võtnud, ei hakka neid õõnestama ja mustama, isegi tekkinud lahkhelide või mingi solvumuse tõttu. Siit ka üks huvitav tähelepanek: on ju ka inimesi, kes ei ole oma nõrkuse, ea või muude asjaolude tõttu omandanud eesti keelt ja kodakondsust, kuid võtavad omaks Eestit kui kodu ja eestlased koos eesti keele ja kommetega on nendele armsad ja lähedased. Ja selliseid inimesi pole vähe, nende suhtes ei tahaks kasutada selliseid halastamatuid termineid nagu umbkeelsed ja välismaalased. No mis välismaalane on Lasnamäel elav juhuslik mööduja, väike vene mutike, kes rääkides minu pikakasvulise ja valgepäise heas mõttes rahvuslikult meelestatud eestlannast naisega tänaval ütleb talle “доченька”… Loomulikult on minu selline loogika rajatud pigem tunnetele, kuid igapäevaelus oleme me inimesed, mitte oma rasket kohust täitvad ametnikud, ja vaatame inimesele naeratades silma. Edaspidine dialoog sõltubki kahest inimesest, mitte süsteemist, passist, nahavärvist või auto kalliduse astmest. Ja pange tähele: pole eestlastel ja teistel eestimaalastel midagi viga, ja need vastastiku sallimatuse kõverad, milledega hirmutavad meid aegajalt sotsioloogid, on nende poolt suunavalt küsitletud inimpisku hetkelise segaduse laiendamine kogu rahvale. Minu sügava veendumuse järgi on paljud meil tehtavad sotsioloogilised uuringud pigem propagandistliku sisuga ja mitte niivõrd kajastavad kuivõrd mõjutavad inimeste suhtumist parajasti tellitud suunas. Kes on näinud mõne meie tuntud sotsioloogi esinemisi PBK Vremjajärgses uudisteprogrammis, see saab ehk minu masendusest aru.

   Keele omandamine võib alata ka küllaltki küpses eas, Rootsi suursaadik Dag Hartelius on kuuldavasti õppinud eesti keele ära nelja kuuga. Kuid mida varajasemas eas algab eesti keele ja eesti elu omaksvõtmine, seda parem. Kõik te mäletate Ameerika ja ka teisi krimifilme läbivat episoodi: uurijad üritavad sarimõrvari või muu manjaki motiive mõista ja takerduvad alati tema enda vastu varajases lapsepõlves toimepandud koledustesse ja ahistamisse. Kuid sama mõjuvõimas on ka lapsena saadud headuse ja valguse kogemus, mis jääb kogu eluks. Ja kui see hea kogemus on seotud Eesti ja eestlastega, siis jääb ka see kogu eluks.

   Siin tahaks eraldi peatuda sellisel võimsal inimese mõttemaailma kujunemise teguril, nagu seda on kirjandus. Mis siin salata, selle mõju mõneti kahanes meelelahutusliku sisuga televisiooni ja interneti võimsa arenguga. Noored vaatavad põnevusfilme ja igasuguseid ajuvabu telemänge, surfavad internetis süüvimata tihtipeale sisusse, lugedes vaid pealkirju ja vaadates pilte. Omaenda emotsioonidel ja vähesel elukogemusel põhinev arvamus on esmatähtis: nad avaldavad foorumites oma otsuseid nähtuste ja teiste inimeste suhtes. Tihtipeale on need ülekantud tähenduses surmaotsused ja edasikaebamisele ei kuulu. Nad pole enam lugejad, nad on ise kirjutajad. Nendel pole aega, tahtmist ega vajadustki  lugeda väärisraamatuid, kuna nende raamatute keel on internetis suhtlemiseks ja essemessimiseks liiga keeruline ja kohmakaski. Oaasiks jääb kool, kus laps lihtsalt peab lugema raamatuid kohustuslikus korras, et edasi jõuda. Sama kehtib tihtipeale ka eesti keele kohta: paljud venekeelsed lapsed on sulgunud oma keelelisse ringi (perekond, sõbrad ja tuttavad), oma infovälja (vene telekanalid) ja oma loomulikku elukeskkonda (vene internett). Neid, kes mõtlevad tuleviku ja karjääri peale ning seostavad seda ka eesti keele tundmisega, veenavad ümber mõned kohalikud venekeelsed massiteabevahendid, ka internetis, ja nende kaudu pealesurutavad arvamusliidrid: eesti keel pole Euroopas tegija, isegi eesti noortel ja eriti muidugi venelastel pole Eestis tulevikku, eesti keel on niikuinii välja suremas, milleks seda õppimisvaeva vaja, eesti keele õppimine on sunniviisiline assimileerimine… Ja nii päevast päeva. Tõeliseks stiimuliks eesti keele õppimiseks on siin Eesti ja eestlaste omaks võtmine: eestlastest sõbrad, huvi eesti kultuuri vastu, kodutunne. Julgen omast kogemusest väita, et teatud lootused on siin seotud näiteks hea eesti kirjandusega. Ja nende lootuste täitumise lootus on seotud kõigepealt kooliga. Sest teistes kohtades vene keelt kõnelev noor ei oska eesti kirjandust tahtagi. Talle ei tule see lihtsalt pähe, kui päev läbi tuleb telekast tema lemmikpopsaa ja see on nii lahe. Seepärast tuleks seda koolivõimalust kasutada targalt ja sajaprotsendiliselt. Selles valguses pean teatud mõttes vaieldavaks seda, et eesti kirjandust hakati vene koolides õpetama eesti keeles. Õigemini ei saanud ma aru sellest ažiotaažist, mis on saatnud seda ideed: et issand kui hea ja loogiline. Esmapilgul on see loogiline jah: eesti kirjandus eesti keeles – edasi, Kentucki poisid!  Kuid kui mõtlema hakata, kooruvad välja veel loogilisemadki asjad: geograafia eesti keeles ei võtaks tutvustamisel olevatelt riikidelt midagi, maailmalego saaks edukalt kokku pandud. Samas võiks olla paindlik ja tutvustada näiteks Venemaad ikkagi vene keeles. Tuleks väga kasuks osaliselt eestikeelne botaanika: näiteks mina ei ole selles valdkonnas kaugeltki täiuslik ja ei tea paljude Eestis kasvavate taimede eesti nimesid. Kuid tuleme eesti kirjanduse juurde tagasi. Uurisin õppekava ja leidsin, et näiteks Lasnamäe vene gümnaasiumis õpetatakse eesti kirjandust eesti keeles 10 ja 11 klassis. Loomulikult on see hea. Kuid veel parema meelega näeksin, et enne seda oleksid need raamatud loetud läbi vene keeles, et vene õppekeelega koolides antaks eesti kirjandust ikkagi vene keeles, aga eesti keele tundides võetaks ette needsamad raamatud eesti keeles. Miks? See on toosama omandamise ja omaksvõtmise teema. Laps võtab palju paremini omaks need asjad, mis on seotud tema emakeelega. Ma rõhutan – võtab omaks, mitte ainult omandab. Geograafia või botaanika puhul ei ole omaksvõtmisel mingit tähtsust, omandamine on põhiline. Nad on lihtsalt õppeained. Kirjandus aga ei ole pelgalt õppeaine. Ja kui Tolstoi on vene keeles ja Tammsaare eesti keeles, siis esimene on lapsele ikka pigem kirjandus ja hingeharidus, ja teine on kõigepealt õppeaine. Laps keskendub keeleliste raskuste lahendamisele ja paneb tunduvalt vähem tähele kirjaniku loodud meeleolu ja kujundlikkust. Ja see on minu arvates teatud mõttes karuteene eesti kirjandusele, sest me asetame eesti kirjanduse ebavõrdsetesse tingimustesse võrreldes teiste rahvaste kirjanikega, kelle teoseid antakse lapsele vene keeles. Niiviisi anname me vene lapsele vene ja näiteks hispaania kirjanike teoseid ilusa valmispildina, ja eesti autorite omi – puzzlena. Võib-olla on see mõneti kohatu võrdlus, kuid meie kohalikus venekeelses meedias reklaamitakse eesti sinki ja eesti õlut. Arvake ära, mis keeles. Otseloomulikult vene keeles.Aga miks? Et eesti toodang oleks konkurentsivõimeline, et kohalik vene inimene ei jooks ainult Afanassi õlut ja ei sööks üksnes Venemaal toodetud konserve. Miks peame me oluliseks eesti söökide ja jookide konkurentsivõimet ja vähemoluliseks eesti kirjanduse konkurentsivõimelisust? Arvan, et kõigepealt peaks vene laps lugema läbi eesti kirjaniku raamatu vene keeles. Ja hiljem siis eesti keeles. Miks muidu on nii oluline tõlkija tase? Hea tõlk suudab edasi anda raamatu hinge, keskpärane ei suuda. Nõustugem, et eesti raamatu kallale asuv laps pole hea tõlk. Ja isegi keskpärane mitte. Ta on algaja…

   Mina kiindusin Eestisse ja eestlastesse ka tänu Oskar Lutsu “Kevadele”. Minu lapsepõlve lemmikraamatuks osutus Tallinnas 1964 aastal välja antud “Vesna”, ja mulle läks see nii hinge, et ostsin ka hilisemaid trükke, näiteks 1973 aastal ilmunud raamatu. Moskvas õppides tõin sõpradele kingituseks oma lemmikraamatu, kümmekond tükki, paarikaupa loomulikult... Kuid ühel korral avastasin, et ostsin mingi vale raamatu. See oli ikka seesama Oskar Lutsu teos, aga lehitsedes raamatut avastasin, et vene keel on kuidagi puine ja kalk. See polnud enam B.Liivaku tõlge, vaid ühe Leningradis elanud naistõlkija  töövili, kelle nime ma praegu hea meelega ei mainiks, et mitte liiga teha. Nimi polegi oluline. Oleksin ma algusest peale lugenud raamatut selles tõlkes, meeldinuks see mulle vähem. Avastasin, et Tootsi kodutalu nimi oli uues tõlkeversioonis mitte enam Заболотье, nagu Liivaku tõlkes, vaid Юлесоо. Liivak tõlkis vist spetsiaalselt mõne eesti lapse kodu nime vene keelde, et väikesel vene lugejal tekiks kodusem tunne, et ta võtaks seda Tootsi ja tema asju veel rohkem omaks, et ta samastaks ennast rohkem selles raamatus elavate eesti eakaaslastega. Samas jättis Liivak otseloomulikult puutumata teised kohanimed, nagu Paunvere, Tõukre, Saare talu jne. See ongi tõlkija suur kunst: esmase tähtsusega on Lutsu “Kevade” puhul mitte ilmtingumata dokumentaalne täpsus, vaid hing ja raamatust õhkav kodutunne. Mees tajus, et Ülesoo nimi oleks väikese vene lugeja jaoks raskem ja veidram… Nii et isegi tõlkekvaliteet võib mõjutada omaksvõtmist, keelest rääkimata.

   Tahaksin rõhutada, et head eesti raamatud heas venekeelses tõlkes, nii vene koolide õppeprogrammis kui raamatukogudes ja poes võiksid olla paljude vene emakeelega inimeste jaoks aknaks eesti kultuuri ja eestlaste hingemaailma. See ei välistaks eesti keele õppimist, vaid pigem soodustaks seda. Nii et ei tasuks lapsele eesti kirjandusega tutvumist kohe nii raskeks teha. Teisisõnu: paradoksaalne, kuid eesti keele ja eestlaste omaksvõtmise asjas on meil kasutamata kolossaalne vene keele resurss.

   Kõige huvitam on aga see, et kui ma tahaksin täpselt kirjeldada omaenda suhet eesti keelega, siis saaksin ma seda teha ainult vene keeles. Emakeele mõiste on vene keelde tõlgituna родной язык. Eesti keel ei ole minu emakeel, kuna minu ema keel on vene keel. Eesti keel on hoopis minu родной язык. Täpselt nagu vene keel: lähedane ja oma.  

                                                                                   TÄHELEPANEK

        Ei ole ma kogu oma Eestis elatud elu jooksul kordagi kogenud eestlastepoolset rahvuslikku antipaatiat. Võib-olla on mul lihtsalt vedanud, kuid mulle tundub, et eestlased, keda on aastakümneid peetud endasse sulgunuiks, on tegelikult vägagi avatud ja salliv rahvas. Eestlased vaatavad Venemaa telekanaleid, armastavad vene filme, mida näitavad ka eesti telejaamad, kuulavad hea meelega vene muusikat, mida mängivad ka eesti raadiojaamad, toetavad Venemaad Eurovisioonil, räägivad massiliselt vene keelt ja ostavad vene kaupu, kuigi Venemaa boikoteerib eesti omi. Nii mõnigi kohalik venekeelne poliitik ja ajaleht armastavad päevast päeva arutleda eesti natsionalismi teemal, paljudel eestlastest poliitikutel on räiged sildid küljes. Millal ometi vaadatakse peeglisse? Millal me ütleme ausalt, et meie kohalikul meediamaastikul tegutsevad ka venekeelsed marurahvuslikud väljaanded ja meie venekeelsete poliitikute ning ajakirjanike hulgas on ka paadunud ksenofoobe? Me oleme jõudnud selleni, et meie kohalikud enamasti täiesti eestimeelsed vene inimesed lausa kardavad öelda Eesti kohta midagi head või kaitsvat, sest seda kvalifitseeritakse kohe kui Venemaa-vastast rünnakut ja rääkija lüüakse risti vihkamisest hullunud internetikommenteerijate toel? 
  

                              

                                             Ära lange Langi vangi – iga leimaja teab, et interneti raielangil valmib leimajast langett...

                                                                                  WebMaster Andy