Tallinn   94,5    Jõhvi  95,3    Narva  100,9     Haapsalu  93,6    Jõgeva  93,4     Pärnu  94,8    Viljandi  95,5     Tartu  94,4    Valga  92,5   Võru   99,9

                                                                                                                     otse-eeter

                                                  Balti saade. Tööpäeviti 17.10-18.00                 postkast:   raadius@err.ee

Raadio 4  (Eesti Raadio) kiirreageerimissaade. Otselülitused Eesti ja teiste Baltimaade linnadest, Peterburist ja Kaliningradist. Kõige uuem balti- ja maailmamuusika. Operatiivinfo otse Internetist. Ivan Makarovi hoogne analüütiline programm head vene keelt hindavatele noortele ja intelligentsile. Ainulaadne öine nonstop: uusim ja nostalgiline, sageli eksklusiivne vene, balti, skandinaavia ja maailmamuusika. Üks lugu kasvab teisest välja, kõlavad põnevad öised filmidialoogid.

                    Huvitavad klipid              Memory            Raadiuse team          Nonstop             Raadiuse sõbrad 

 KUULATA HARULDAST EESTI MUUSIKAT:  Mihkel Van: Ma nägin sind ja kõik Rahvusbemm Urmas Alender: Koerakoonlased Portree  Raadioonu Pole soolased su lained, Läänemeri Annely  Ruja: Sa olid naine Kollane tuul Põhjatuul Nomen nescio. Sine loco Looda Peegeldus Koht suures ilmas  Inimmajakas  Võimalus Viimne ball  Ähvardav öö  Turbajärv Sinu surm  Lihtsalt valu  Veerpalu  Lihtsad maised asjad Tahan saada presidendiks! Heroiinikangelane    Naudin Audit Minu Eestimaa   Hingede defilee  Keelata saad Babüloni torn Vanad hirmud Õunapuud Marsil Tallinnast Haapsalu laineteni... Tähelaev Kõik on ees Paide Eesti bändi plaat kuulub Venemaa metali klassikasse VAADATA:  Raadius Kanal 2 saates Reporter 

                         ILUS LUGU      MIHKEL VAN - NÄGIN SIND  

VENE VANEMAD PEAKSID KAITSMA OMA LAPSI VENEKEELSETE ARVAMUSLIIDRITE EEST

                                                       VIKERKOMM 21 MÄRTS 2012

   Venekeelses meedias ei ole praegu kombeks nimetada Eestit isamaaks või kodumaaks – kui, siis  irooniaga. See ei tähenda, et kõik siin sündinud vene noored ei peaks Eestit oma koduks. Kuid avalikus sõnas tähendaks selle tunnistamine sildikleepimise ja solvangute vallapäästmist: et oled oma suure kodumaa reetur, „integrast“, müüdav nahk ja eesti valitsuse ees lömitaja. Nii hoiavadki paljud oma sooje tundeid Eesti ja eestlaste vastu rohkem enda teada. Sest kes see ikka tahab, et teda ja tema perekonda meedias solvatakse.

   Sõitsin mõni päev tagasi Lasnamäele bussiga, mis oli, nagu viimasel ajal kombeks, üsna täis: inimesi harjutatakse eeldatavasti tasuta sõidu ühe omapäraga. Rahvamass surus minu vastu vene keeles vestelnud noormehe ja tütarlapse. Mitte kuulda nende juttu ei olnud puht füüsiliselt võimalik. Noormees hooples, et sai tööd Hollandis – vahetas passi välja ja hankis soovituskirja. Mõtlesin, et soovituskirjaga saab kindlasti soliidse ameti peale. Kuid tütarlapse küsimuse peale – mida sa siis hakkad seal tegema – vastas poiss mitte just eriti uhkelt, et hakkab tööle laos: tõstma, laadima ja transportima kaupa. Tütarlaps aga hooples oma tööga Inglismaal, kus ta tegutses lihttöölisena kalatööstuses. Noormehe küsimusele – et kuidas seal kalahaisuga lood on – vastas neid, et selles uues kohas ei haisegi nii väga, aga eelmises oli päris vastik viibida... Noorte välimus ja kõnepruuk rääkisid nende kasuks: targad, heatahtlikud ja viisaka vene keelega inimesed. Vääriksid kindlasti paremat töökohta.

   Välismaal töötamine ja elamine on eestlaste jaoks mõnevõrra teise tähendusega, kui kohalike vene keelt kõnelevate inimeste jaoks. Eestlased sõidavad sinna, kus on parem – venelased sõidavad ära sealt, kus on nende arvates halvem. See on sama vahe, nagu poolenisti täis ja pooltühja klaasi vahel. Ehk eestlased on oma riigi suhtes pigem optimistid, venelased aga Eesti suhtes pigem pessimistid. See suhtumine levib kogukonnasiseselt ja põhiliselt meedia kaudu. Peaaegu alati, kui mõned venekeelsed inimesed sattuvad kuhugi telesaatesse või trükimeediasse, on nad Eesti riigi ja eesti elu hea sõnaga mainimise peale kitsid. Noored räägivad reeglina oma ärasõitmisplaanidest – pea eranditult Lääne riikidesse. Mõnede plaanid on naiivsed: üks telesse sattunud Maardu koolipoiss õpib praegu saksa keelt, et Saksamaale kolida ja seal ajakirjanikuna töötada. Talle ei tule pähegi, et sel turul tuleb läbilöömisega tõsiseid raskusi ja et Saksamaal on omi ajakirjanikke küll, saksa keel suus. Vastavasisulistesse telesaadetesse sattunud vene poliitikud, ettevõtjad ja õpetajad peavad oma kohuseks alati mainida, et nende lapsed tahavad välismaale kolida, kuna „nendel pole Eestis tulevikku“. Ise mängides eesti ühiskonnas olulist rolli ja olles päris hästi materiaalselt kindlustatud, näitavad nad oma lapsi endast rumalamate ja vähem andekatena. No et lapsed ei saa omaenda kodus hakkama. Et ärakolimine on ainus võimalus ja ükskõik missugune tegevus välismaal on perspektiivikam ja väärikam, kui kodumail. Kahjuks hävitab selline meelsus noortes inimestes kodutunnet. Vanemad saadavad omaenese kätega oma lapsed minema, jäädes ise paigale ja saades tulevikus sotsiaalseid hüvesid ja pensione teiste kaasinimeste koju jäänud laste arvelt. Mingil määral on see omaenda kodumaa kaotamise tagajärg: Venemaalt siia kolinud inimesed või siis Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjel suure kodumaata jäänud  vanemad ei soovi, et nende lastelgi oleks isamaa. See on vanema põlvkonna kompleksi külgepookimine noorele põlvkonnale. Ja sellest on tuliselt kahju.

   Kodutunne on aga midagi hoopis muud, kui suur palk. Alati võib leida paiga, kus tulud on veelgi suuremad, kui seal, kuhu sa parajasti kolid. Ja küsimus ei ole keeles, vaid suhtumises. Paljud eesti keelt mittevaldavad inimesed viitavad sellele, et sellest keelest pole nende jaoks kasu ega perspektiivi, et Euroopas ei ole see nii oluline, nagu näiteks inglise keel. Eriti mugav on põhjendada keele mitteõppimist oma kavatsusega tulevikus ära kolida. Mulle aga tulevad meelde need rootsi, itaalia, prantsuse, jaapani ja teised diplomaadid, kes tulid siia vaid mõneks aastaks ja seejärel lahkuvad Eestist jäädavalt, aga nad õpivad ja räägivad hea meelega eesti keeles ka televisioonis. Siis aga ilmub eesti teleuudistes ekraanile mõni siin aastakümneid elav koolidirektor või omavalitsuse ametnik, kes ei räägi sõnakestki eesti keelt. Ja siis on mul küll imelik tunne. No ei ole need itaallased ja jaapanlased meist niivõrd palju andekamad. See on sõbralikkuse ja kultuuri küsimus.

   Mis on aga kõige kurvem – paljud meeedias esinevad asjapulgad ja muidu arvajad tõstavad mingil hetkel tähendusrikkalt näppu ja lausuvad: me ju kõik saame aru, et minema sõidavad just kõige andekamad noored... Kindlasti on välismaale õppima või kõrget kvalifikatsiooni nõudvat tööd tegema suunduvad inimesed andekad. Aga see ei ole ju valdav osa ärasõitjatest. Annet on vaja ka kodus hakkamasaamiseks, me naudime ju siin Eestis sadade tuhandete andekate inimeste loodud hüvesid. Ärakolimine ei ole reeglina andekas – see on soov saada lihtsustatud teel hüvesid, mida on loonud teiste riikide kojujääjäd. Nii lihtne see ongi. Aga selle valeväite kordamine, et Eestisse jäävad vaid laisemad ja rumalamad noored, on omaenda laste halvustamine. Väga hea, et piirid on avatud ja inimeste valikuvõimalused seetõttu piiritud. Kuid vaid piiratud inimene võib 21 sajandil lahterdada meid andekateks migrantideks ja vähem arenenud püsielanikeks. Minu jaoks jääb aga arusaamatuks, miks sõna saavad põhiliselt just sellised lahterdajad.

TALLINNA TRANSPORDISEISAK KUI TASUTA SÕIDUAJASTU PEAPROOV?

                                                                 VIKERKOMM 14 MÄRTS 2012

   Londoni võimud kardavad, et terroristid on võtnud sihikule Suurbritannia pealinna metrood, et halvata Olümpiamängude ajal liiklust ja külvata paanikat ning võimalusel ka surma. Eelmisel nädalal saime aga teada, et ametiühingud, kelle taga seisab opositsiooniline Ed Milibandi leiboristide erakond, plaanivad samuti olümpiamängudel halvata metrooliiklust, et külalistel “ei jääks ekslikku muljet, nagu tegemist oleks heaoluriigiga”. Nii et inglise ametiühingud ja islamiäärmuslased võiksid kuulutada välja omavahelise sotsialistliku võistluse. Eesmärgid on neil küll mõneti erinevad, aga sihtmärk (metroo) on üks.

   Mõttetult seistes rahvusvahelise naistepäeva hommikul Mustakivi bussipeatuses mõistsin ma ühtäkki, et kaasinimesed on üllatavalt rahulikud. Mööda Laagna kanalit sõitsid sajad autod, tee ääres seisid taksod. Bussipeatuses randusid pidevalt eraautod ja võtsid peale nende omanike sugulasi ja tuttavaid. Ja siis tuli pähe ootamatu mõte: milleks meile tasuta ühiskondlik transport, kui saab hakkama üldse ilma bussideta? Kõik ju toimib… Ma ei tea, kui õilis on habemega priskete juhtmeeste poolt just naistepäevale ajastatud ühiskondliku transpordi täielik seisak. Ja kui kohane on linnavõimude kaost soosiv hoiak. Kujutage endale ette kaptenit, kes keset karidega merd kiidab takka oma töö pikalt saatnud meeskonda. Kapten vastutab laevareisijate elude eest, kuid rõõmsalt kilkab, kui laev vajub kreeni  ja veel utsitab tagant: jah, ärge tehke tööd, ärge jälgige ümbrust, ärge hooldage mootoreid, ärge andke nendele kajutites istuvatele lastega eitedele süüa. Ronib veel masti otsa kah, näitab kintsu ja joriseb laulu rummist ja pistodast.   Minu sügava veendumuse kohaselt pole terve pealinna ühiskondliku transpordi seiskamine tööandja enda toel mitte võitlus õigluse eest, vaid poliitiline munitsipaalterrorism. Karistati kõige väetimaid – kel pole autot ega autoga sugulasi, kel pole raha takso jaoks, nuheldi invaliide, vanureid, emasid ja lapsi. Ma saan aru õpetajate nõudmistest ja probleemist, kuid minu arvates just õpetajad on need, kes peaksid tõstma häält sellise barbaarse lahenduse vastu. Olukorra vastu, kus inimesed, kes saavad teist veelgi vähem palka, kes pole süüdi teie hädas, kes on usaldanud teile oma lapsed, on teie nõudmiste pantvangid. Kui nad peavad roomama tööle jala mööda liustikke meenutavaid Tallinna tänavaid. Või sõitma sugulaste autodes peaaegu et katusel, nagu mõnes eksootilises riigis. Muide, eksootikast: kui tulla tagasi õppetunni juurde, mida me saime ühiskondliku transpordi seiskumisel, siis kokkuhoid oli ju tohutu. Kui jätta ühiskondlik transport üldse ära, siis saaks kokku raha näiteks Tallinna Televisiooni teise kanali käivitamiseks ja ka PBK eetri veelgi suurema osa äraostmiseks. Ajaleht Stolitsa ilmub praegu kahetsusväärselt harva – kõigest kord nädalas. Aga selles kirjutatakse ju tallinlaste jaoks nii olulistest asjadest – et kui jube on natside ja breivikute Eestis elada, eesti keelt kuulda ja kui õudne see Eesti riik on. Ja kui kahju, et ta üldse on. Eestit on selles munitsipaallehes pidevalt samastatud kõige vaesemate Aafrika riikidega, viimasel ajal aga Põhja-Koreaga. Kui see leht ilmuks iga päev, saaksid selle tegijad oma üüratut potentsiaali veelgi paremini kasutada. Kindlasti tuleks neil veel palju tabavaid geograafilisi võrdlusi meelde, selleks see munitsipaalleht ongi. Transpordi pealt kokkuhoitud raha eest võiks üürida kopterid, mis puistaksid Stolitsat  linlastele pähe seni, kuni hakkamegi end tundma Eestit kui Lõuna-Koreat fanaatiliselt vihkavate  põhjakorealastena. Et valimisvõit oleks surmkindel. Ühiskondliku transpordi ärajätmisega kokkuhoitud raha eest võiks korraldada naabermaa poliitikutele veel uhkematki propagandat - hiigelplakatid Laagna kanalis, tasuta kontserdid pelmeenidega, joogid ja söögid Jedinaja Rossija valijatele koos tema pooldajate toomise ja viimisega limusiinide abil. Nii et Tallinna ühistranspordi seisak oli vägagi õpetlik. Tallinna aselinnapea Taavi Aas hoiatas ette, et 8 märtsil ühistranspordile loota pole mõtet. Seega vihjas ta, et pole mõtet loota ka linnavalitsusele, kes soosis pealinna transpordikollapsi. Ja et linnavalitsusele pole mõtet loota mitte ainult 8 märtsil. Sest iial ei või teada, millal sul vesi kinni keeratakse linnavõimude sõjatantsu ja kilgete saatel. Siis, kui inimesed murdsid luid kasimata jäisetel tänavatel, toimus Tallinna linnavalitsuse elusõnaliste vaimus toetusmiiting Kalevi spordihallis, kus olid kohal töörahvast etendanud linnaametnikud, kesknoored, riigikogulased, Erich Krieger, Eduard Toman, preester Peeter Võsa ja teised proletaarlaste klassivaenlased, kes ei tulnud sinna mitte jala. Kalevi spordihalli ümbruskonna kõnniteed meenutasid ju naistepäeval jääkelguradu, ainult vastne bobiraja vallutaja ehk kiivriga Putin oli veel puudu. Kui aga saabus Tallinna autobussikoondise pressiesindaja Sirje Rohu teadaanne, et  ostetud sõidukaarte ei pikendatagi selle päeva võrra, mil inimesed ei saanud sõita, sain ma aru, et mind ja teisi heauskseid ostjaid on lihtsalt järjekordselt tüssatud. Kui teil on vaja valijatele meeldida, siis lubate te kõigil tasuta sõita nii valimistel kui referendumil, jagate küttepuid ja kartuleid. Kui aga jutt käib sõidukaartide omanikelt varastatud päevast, siis te seda ei tagasta, vaid pistate endale tasku. Kui juba täna, kui me maksame bussisõidu eest kõva hinda, meiega ei arvestata, ka streigiväliselt lüpstakse ja saadetakse liinidele aina vähem ja aina vanemaid busse (mõnel tungivad heitgaasid salongi, nagu fašistide gaasikambrites), siis pole mingit alust oodata, et meiega arvestatakse siis, kui transport on tasuta. See on üks tasuta erakonnajuust bussilogu salongis. Pärast öeldakse: mis sa siin vingud ja nõuad – sõit on ju tasuta! Tänamatu...

KESKERAKOND PEAKS VABANDAMA VENE SAATKONNA EES

                                                          VIKERKOMM 07 MÄRTS 2012

   Venemaal on toimunud president Vladimir Putini valimised. Vahetult enne seda saatustkandvat sündmust oli Venemaa Föderatsiooni välisminister Sergei Lavrov sunnitud esinema tõsise hoiatusega välismõjutajate aadressil. “Karmilt reageerime muuhulgas ka püüdlustele mõjutada poliitilisi ja elektoraalseid protsesse Venemaal”, - ütles ta, nimetades näitena ameeriklasi ja väites, et ajad, kui Venemaaga sai rääkida sellist keelt, on minevik. Kui Ameerika Ühendriigid selle karmi hoiatuse peale võpatasid, siis mida peaks tegema meie Eesti?

   Loomulikult oli meie korrespondendi Igor Taro arreteerimine Pihkvas samal päeval kohe pärast Lavrovi avaldust pigem kokkusattumus. Ja ma nüüd ei usu, et Venemaa välisminister esines selle tõsise hoiatusega nendele, kes üritasid väljastpoolt mõjutada presidendivalimiste tulemust, just ühe Eestis tõesti toimunud pretsedendi pärast, kuid tuleb tunnistada, et me polegi päris süüst puhtad. Enne Venemaa presidendivalimisi laekus Raadio 4 aadressile lausa spämmina umbes 5 või 6 venekeelset pöördumist Tallinna linnavolinikult ja korrakaitsekomisjonide esimehelt Max Kaurilt, üleskutsed kandsid pealkirja “Eesti hääletab Putini poolt!”. Üleskutsetes oli kirjas, et 26 veebruaril kohtus see saadik ja ametnik Eestis elavate keskerakonna valijatest Venemaa kodanikega “ja kutsus nad hääletama eelseisvatel Venemaa presidendivalimistel “Jedinaja Rossija” kandidaadi Vladimir Putini poolt”. “Kutsun üles kõiki kekserakonna valijaid kogu maal hääletama “Ühtse Venemaa” kandidaadi poolt. Olen kindel, et Eestis 4 märtsil 2012 aastal, nagu ka 4 detsembril 2011 aastal hääletab üle 60 % Venemaa kodanikke Putini poolt”, - kihutas Kaur, seega “üritades mõjutada Venemaal toimuvaid poliitilisi ja elektoraalseid protsesse” täpselt Venemaa välisministri karmi avalduse sõnastuse järgi.

   Jah, kõik me teame, et keskerakonnal ja Ühtsel Venemaal on leping. Kuid keskerakond on ühtlasi ka Eesti Vabariigi suurimaid parlamendierakondi, Max Kaur on ka Eesti pealinna korrakaitsesüsteemi juht. Venemaal pretendeeris presidendi kohale 5 kandidaati, kõigile olid ju loodud võrdsed tingimused täielikus vastavuses Venemaa kui äärmiselt demokraatliku riigi põhimõtetega. Seega olukord, kus ühes naaberriigis üks vististi tööga mitte eriti koormatud munitsipaalametnik kogus oma võimu kuritarvitades keskerakonna põhivalijaid ehk võõra riigi kodanikke ja hakkas vägisi vaekaussi kallutama, on küll koomiline, kuid ikkagi lubamatu. Kuidas Eesti maksumaksja palgal olev ametipulk tohib käskida teise riigi kodanikel hääletada selle ametniku ja tema partei äranägemise järgi? Kuidas me võime sekkuda naabri siseasjadesse, seda enam et Venemaa pole ju ise kunagi üritanud “mõjutada Eestis toimuvaid poliitilisi ja elektoraalseid protsesse”? See sekkumine on nüüd küll äärmiselt kahetsusväärne. Venemaa enda jalgpalliklubi Amkar agiteerimine Putini poolt leidis teravat hukkamõistu Venemaal. Aga need on ju vene enda kinnimakstud vutimehed. Teise riigi ehk Eesti pealinna korrakaitse pealik pole aga vutimees. Vähemalt ametiposti poolt mitte, teised parameetrid võivad ju klappida. Ja veel: kui Eesti pealinna jõukomisjoni juht kutsub enda juurde võõrriigi kodanikud ja käsib neil hääletada teise riigi valimistel talle meelepärase kandidaadi poolt, siis on see ennekuulmatu võimuga ähvardamine. Kujutage nüüd ette, et Venemaal elavaid Eesti kodanikke kutsutakse Moskva korrakaitse juhi juurde ja kästakse hääletada Eesti valimistel Savisaare poolt. On see üldse mõeldav tsiviliseeritud riigis?

   Arvan, et Tallinna linnavõimud ja keskerakond peaksid ametlikult vabandama Venemaa saatkonna ees. Asi on nimelt selles, et Venemaa Föderatsiooni saatkond esindab siin ka Venemaa kõrgeltarenenud demokraatiat ja sealhulgas ka kõiki presidendikandidaate, mitte aga ühte neist. Kümned miljonid Venemaa valijad ei tee suurt vahet IRL-i, Reformierakonna ja Keskerakonna vahel. Nendeni võib jõuda ainult see informatsioon, et juba jälle sekkusid need eestlased jõhkralt Venemaa presidendivalimistesse. Mõnevõrra rohkem informeeritud vene opositsiooni, progressiivsete noorte ja intelligentsi jaoks jäävad aga eestlased nüüd Putini süsteemi ustavateks toetajateks. Ja üleüldse meenutab see kihutuskooslolek üht vene vanasõna: “pane loll jumalat palvetama ja ta lööb oma lauba lõhki”. Ei ole ilus, et see meie kirbutsirkus naeruvääristab Putini ausat ja hiilgavat võitu.  

       ZOMBIDE DEFILEE “PINGVIINIDE PARAADI” SOOJENDAMAS

                                                                 VIKERKOMM 29 VEEBRUAR 2012

     Nädal aega tagasi rääkisin ma muuseas ka huumorimeele vajalikkusest nii poliitikutele kui ka valijatele. Huumorit on mitut liiki ja näiteks hea must huumor on vahel vägagi tervendava toimega. Eneseiroonia musta huumori raames on samuti teretulnud, kui sellega just liiale ei minda, nagu tegi president, rääkides “kummituslinnast” Paidest... Eesti Vabariigi sünnipäevapidustused jäävad meelde oma tohutu kontrastsusega: valgusküllasele paraadile ja presidendi tasakaalukale ning enamjaolt ka tõele vastavale esinemisele vastuvõtu alguses Vanemuises järgnes juba hoopis süngemates värvides teravmeelne etendus ja ka kabistamisvalus poliitpupujuku leslienielsenlik tiigrihüpe esileedi rinnale. Kui keegi ütleb, et Vanemuises toimunud pidulik kontsert oli pühendatud Peeter Võsale ja George W. Bushile, siis oleks see piiratud ettekujutus asjast. Iga maa sool ütleks teile kohe, et võsa assotsieerub kõigepealt nuhtluse ehk meie kauaaegse põllumajanduspoliitikaga, mille tagajärg ongi põllumaade, luhtade, kuivenduskraavide ja okstest puhastamata raiesmike totaalne võsastumine. Mulle kui võhikule tulevad meelde kõigepealt võsavikat, võsalõikur, võsanuga ehk matšeete, võsainimene, võsavillem ja isegi võsarüütel. Loomulikult meenub see mulle minu rikutuse tasemel, kuid ka eesti õigekeelsussõnaraamat ei paku sugugi palju positiivseid seoseid sõnaga võsa. Kuid kui vaadata sellele läbi huumoriprisma, siis asi muutub kardinaalselt. Piduliku kontserdi alguses süttisid sinised valgustid ja inimeste näod muutusid sinkjateks, nagu Kariibi mere piraatidel. Pärast liigutavat ja mõõdukalt tümmistatud laulu ammu toonelateed läinud memmelt tuli lavale Siiri Sisask sellises monumentaalses mustas kleidis, et hetkeks tundus, nagu oleks inimene leinasambast välja kasvanud. Kahjuks ei olnud andeka laulja hääl eriti hästi kuuldav ja rahva jahmunud aplaus näitas, et eriti väliskülalised, kes heas usus tulid ikkagi sünnipäevale, ei olnud veel taotlusest aru saanud. Kui aga kõrgustest laskusid alla mitte Pihkva dessantväelased, vaid meie esimesed eesti kosmonaudid, elavnes rahvas märgatavalt. Seda enam et mingil hetkel paistsid lae alt vaid mõne tagasitulnud muumia jäsemed, nagu poodu jalad. Roosas liibuvas skafandris noore Mirelle Mathieu tukaga Hanna-Liina Uusmaa lisas veendumust selles, et tegemist oli hea huumoriga, sest just nii laskuvad kupli alt rippkangidel väiksemate Venemaa linnade tsirkuseakrobaadid. Kahjuks ei ole nööri otsas rippudes laulda sugugi mugav, mida oli ka kuulda. Hea musta huumori meeleolu kindlustas Vaiko Eplik ise, kes mornilt tõdes, et keha ei ole, et “mu keha on kõdunud, alles on vari”. Mis on ju täiesti loomulik: mullast oled sa võetud ja mullaks sa saad – vastuvõtul pakutigi teiste roogade seas ka söödavat mulda, mis lisas mustale huumorile vürtsina veel ka veidi kannibalistlikku mõõtme. Kõik see oli aga vägagi õiglane – et näe, rahvas oli nõus kartulikoori sööma, aga meie eliit jõudis sel eneseohverdamise teel veelgi kaugemale… Järgnes siiski silku ja vett manustav Liivi pastoraal sellises ettekandes, mida talendisaate “Eesti otsib superstaari” mõni žüriiliige oleks eeldatavasti katkestanud eos mõne võllanalja või lausa vägivalla abil. Rene Eespere “Ärkamise aja” esitus oli samuti kontseptuaalne: sõnu polnud suurt kuulda, välja arvatud “ootust täis” päris lõpus, mis kõlas hädiselt, nagu surija viimsed sõnad. Sellega leinatalitus lõppeski. Jan Uuspõld on teadagi üks parima huumorisoonega näitlejaid ja kontsert ei jäänud minu arvates alla tema eredaimale musta huumori episoodile filmist “Jan Uuspõld läheb Tartusse”, kus ta peab peietel kõnet “Peeter, Peeter, termomeeter” ja lahkub. Ja kui Vaiko Eplik lahkus Vanemuise lavalt, oleks tahtnud hüüda, nagu peiete korraldaja Enn Klooreni esituses: “Kuhu nüüd, härra Uuspõld? Pidu ju alles algab!”. Aga hea nali peabki olema lühike, eriti kui seda teevad taidlejad. Seda enam et järgmise õhtu “Eesti laulus” tuli jätk – Jaan Pehk, Vaiko Eplik ja Chalice esitasid kompetentse zürii üksmeelsel toel eurolaulu zombist. Kuid mustast huumorist juba mõnevõrra küllastunud rahvas ei võtnud vedu ja tühistas žürii otsuse ära, eelistades “kõdukehadele” kenasid noori tütarlapsi nende elurõõmsate lauludega.

          ANDRUS ANSIP ON OMA RAHVA  PSÜHHOTERAPEUT

                                                      VIKERKOMM 22 VEEBRUAR 2012

   Kired EV peaministri teravate ütluste ümber ja täiesti ootamatu ajujaht eesti pressis meenutasid mulle kangesti mõnda varasemat juhtumit. Kõigepealt Sergei Metlevi juhtum: noor vene poiss pöördus Venemaa saadiku poole täiesti loomuliku palvega tegeleda oma saadikutööga selle asemel, et materdada eesti keelt ja laimata eesti riiki. Sellele järgnes aastapikkune hüsteeria kõigi vene lehtede veergudel, mis on meie pressi kirjeldamatult võigas isikuvastane kuritegu. Ajujahist Kristiina Šmigunile ja Andrus Veerpalule ma praegu ei räägiks, aga seonduvalt Metlevi tagakiusamisega meenub veel teinegi juhtum, mis oli seotud ühe Raadiuses kõlanud Võssotski stiilis lauluga: selles ironiseeriti vihjamisi ajujahi korraldanud lehtede üle, kusjuures ühtegi konkreetset nime polnud mainitud, aga kõik tundsid ennast ära ja teatasid enda peas põlevast mütsist ka kogu oma lugejaskonnale. Avaldati vihaseid artikleid, laekusid kaebused ERR-i juhtkonnale, mind ja laulu esitajat kuulutati ühe nädalalehe aasta antikangelasteks kaks aastat järjest, selleks meid lausa maaliti ja asetati ka vene rahva vaenlaste nimekirjas hinnatud üheksandale kohale jne. See oli nii naljakas: noort “integrasti” 365 päeva lintšinud vaba ja demokraatliku Eesti Vabariigi ajakirjandus 21 sajandi teise kümnendi hakul sattus hüsteeriasse üheainsa valmi pärast. Krõlovi oleksid nad arvatavasti üldse risti löönud… Kõigil aegadel on võim, ka see neljas,  kõige rohkem kartnud seda, et nende üle võidakse heita nalja. Ma vaatasin spetsiaalselt üle meie peaministri esinemise, kus ta ironiseeris Õhtulehe artikli üle. Naersin südamest, kuna see oli teravmeelne ja lööv. Ja oligi kontekstist välja rebitud! Vaadates ja kuulates seda, mida ja kuidas räägivad meie poliitikud riigikogus ja mujalgi, jääb selline mulje, et paljud neist käivad, lahtilõigatud sidrun suus, ja peas on neil maailmalõpu mudel planeedisuuruse kantselei kirjaklambri pähekukkumise läbi. Mõned teledebatid on nii igavad, nii venivad, et hambad hakkavad valutama. Ja kui meil on tõesti terava keele ja huumorimeelega valitsusjuht, kes julgeb visata kive mudasesse konnatiiki, siis on see pigem õnn, kui õnnetus. Ta just äratab meie rutiini alla mattunud eneseväärikust… Arvan, et me peaksime just  rohkem naerma ja pilkama. Lugesin näiteks mõni nädal tagasi Õhtulehes pealkirja sellest, et Max Kaur otsib Moskva nõidade abi. Tallinna linnavolikogu korrakaitsekomisjoni esimehe kodus käisid vargad ja ta otsustas kaasata ekstrasense Venemaa pealinnast. Tehes hommikuprogrammis eesti lehtede ülevaadet, julgesin ma märkida, et nõidade toomine Moskvast on liiga kulukas, vaadaku kõigepealt oma erakonnas ringi. Aga kuidas teisiti võiksin ma seda kommenteerida? Et selleks kohustab Kauri erakonnaleping Ühtse Venemaaga? See oleks ju lausa irvitamine. Ütleme otse: korrakaitsekomisjoni esimees, kes ei suuda ennastki kaitsta, mängib rahva kulul tola - kas me siis ei või lolluse üle naerda? On meil lollid looduskaitse all? Mulle meeldivad poliitikud, kel on huumorimeelt, seda enam et maailma rumalamaid asju räägitakse ikka tõsise näoga. Kui ekraanile ilmub president, et rääkida keskerakonna poolt pihtapandud kirjadest, ei tasuks teha seda sellise näo ja tooniga, nagu oleks alanud kolmas maailmasõda. Mulle ei meeldi Venemaa peaministri Putini agressiivsed ja allapoole vööd naljad, aga tema hiljutine bobikelguga sõit oli küll priima. Need tema amforad, tiigrid, harpuunid, kombainid ja väike paljas ülakeha on ju tegelikult kõrgeklassiline huumor. Vladimir Žirinovski on üks parimaid poliithumoriste – selline tsirkus ei sobi muidugi meie soliidsesse Eesti poliitellu, aga veel vähem sobib morni näoga seletamine, sest see kahjustab inimeste psüühikat. Gennadi Zjuganov kui truu leninlane on üdini naljakas, aga leninlasi on meil endalgi küll. Aga meil võrdub võimukandja huumorimeel millegipärast ülbusega. Mõni päev tagasi esines arhitekt Ignar Fjuk arvamusavaldusega “Poliitikute ülbitsemisest enam häirib sellega leppimine”. “Mittevabale rahvale omane alandlikkus, leppimine kõigega ja küürutamine võimu ees on kõike läbiv”, - asus härra Fjuk isuga alandama omaenda rahvast, keda tahtis päästa alandusest poliitikute poolt. “Suurt hulka valijatest saabki enda poole võita ühise madala ühisnimetaja järgi. Need ongi need, keda võib sõimata ja alandada ja nad truualandlikult hääletavad sinu poolt”, - jätkas ta ise rahva kallal ülbitsemist. Kui härra arhitekti teooria on õige, siis võib ta nüüd teha poliitilist come back’i ja saab orjameelselt lömitava rahva poolt kohe kindlasti valitud. Ja naaseb ka  tema poolt põlgusega mainitud “pingviinide vastuvõtule”. Juhan Kivirähk aga lausus Ansipi kohta, et “küürakat parandab ainult haud”, viidates ka sellele, et 2007 aastal valis Ajalehtede Liit pressivaenlaseks Andrus Ansipi. Hinnatud sotsioloog peaks küll teadma seda villis näpust väljaimetud vaenu hinda, aga see selleks. Ega Ajalehtede Liit, kes käitudes vene riigiduuma parimates traditsioonides on ka Eesti presidenti vaenlaseks ülendanud, pole ainus, kes tegeleb vaenlaste otsimisega rahuajal. Stalini aegu otsiti edukalt rahvavaenlasi ja lasti reeglina kohapeal maha, mõni õnneseenest miljon pääses elama laagritesse. Praegune Venemaa on lisaks USA-le vaenlasteks kuulutanud kogu ümbruskonna riigid, mis on sealsele võimule kasulik. Meie väike Ajalehtede Liit, valides oma vaenlasteks peaministri ja presidendi, teeb end hulga tähtsamaks, kui ta tegelikult on. Mõni mõtleb, et no kui sellel  organisatsioonil on niivõrd suured vaenlased, ju siis on sellel liidul endal ka kaalu. Meenub, et parun Münhgausen kuulutas ka hommikuti sõja Inglismaale… Ajalehtede liidu peamine ülesanne on “kaitsta ajalehtede ühiseid huve ja õigusi”. Kaitsku terviseks, aga ma ei saa nüüd aru, kuidas käputäis liikmeslehtede peatoimetajaid saavad määrata kogu pressi vaenlase. Kas siis raadio- ja telejaamad ning lõviosa internetimeediast polegi press? Mis suurushullustus see nüüd on? Mis aga puutub Andrus Ansipisse, siis on ta meie rahva usin prühhoterapeut.  Niikaua kui nii mõnigi paanitses – meid on reedetud, meid varsti okupeeritakse, meie keel on surnud, me ei hakka enam sünnitama, kõik sõidavad siit ära, ilma transiidi ja SRÜ-ta kängume, varsti pole enam juua ega süüa – niikaua väitis peaminister vahetevahel, et asi pole üldse nii hull, et saame hakkama küll, et on ka edusamme jne. Ja oligi edusamme! Ärgem unustagem, et me elame depressioonide ajastul. Mõni on võib-olla pääsenud tänu sellisele poliitlohutamisele suitsiidist, sest kui kuulata näiteks Kadri Simsoni teleesinemisi  talle sealjuures silma vaadates, siis võib ju nii ära sõita kui ka masendusse sattuda, pigem mõlemat korraga. Nii et kui peaminister tahab nalja heita, siis mina isiklikult olen sellega päri. Muidu tuleb nii, nagu suurte humoristide Ilfi ja Petrovi raamatu “Kuldvasikas” eessõnas. “Öelge,” – küsis meilt keegi range kodanik nende seast, kes tunnistasid nõukogude võimu pisut hiljem kui Inglismaa ja natuke varem kui Kreeka, “öelge, miks te kirjutate naljakalt? Mis naljad need rekonstrueerimisperioodil on? Kas te olete hulluks läinud?” Seejärel püüdis ta meile kaua ja tigedalt selgeks teha, et praegu on naer kahjulik… Ja kogu see aeg, mil me “Kuldvasikat” kirjutasime, hõljus meil silme ees range kodaniku pale. “Äkki tuleb see peatükk naljakas? Mida ütleb range kodanik?” Ja lõppude lõpuks otsustasime: a) kirjutada romaan võimalikult lõbusana, b) kui range kodanik jälle ütleb, et satiir ei või naljakas olla, siis paluda vabariigi prokuröri võtta nimetatud kodanik kriminaalvastutusele paragrahvi põhjal, kus räägitakse ligalogapäisusest süütegu raskendavatel asjaoludel.”  Ja veel huumorist, sedapuhku mustast: ammu see oligi, kui üks Ühtse Venemaa põhifiguure, Ülevenemaalise looduskaitse liidu fondi president Elmurod Rasulmuhhamedov pani valitseva partei foorumil ette kolida vene pensionärid välismaale, kus neid oleks odavam üleval pidada. Ta arvutas välja, et 6000 rubla inimese kohta kuus on täiesti piisav summa, et mõnuga ära elada Lätis, Usbekimaal, Indias ja Bulgaarias. Kümnest tuhandest rublast aga piisaks selleks, et mõnuga elada oma viimaseid päevi Türgis ja Egiptuses. Jedinaja Rossija asjapulk arutles, et mingeid probleeme nii suure rahvahulga minemaviimisega ei tohiks tekkida, kuna Venemaal on olemas soliidne kogemus Siberi asustamise näol. Meie eesti pensionäridele see nali vist ei meeldiks. KUULATA PENSIONILAULU!

MA SOOVIKSIN, ET VENEMAA SAADIK OLEKS MU KODU SUHTES VIISAKAM

                                                VIKERKOMM 15 VEEBRUAR 2012

   Suhted Eesti ja Venemaa vahel on üks igavene teema, mida käsitledes saab teenida poliitilist kapitali ja selle ka maha mängida. Seda on aastate jooksul ka tehtud. Mis aga ei nihku paigast, on suhted ise. Võib-olla nii ongi parem, kuna see stagnatsioon on ju teistpidi stabiilsus. Läti oli mõni aasta tagasi teinud väga suuri samme ja järeleandmisi sellel suunal, räägiti kogunisti kardinaalsest poliitiliste ja majanduslike suhete paranemisest ehk murrangust. Millega see ebasiiras sõprus lõppes Läti jaoks, võib näha juba ka palja silmaga: lootused vene transiidile ei täitunud ja majanduskriis Lätis oli Balti riikidest tugevaim; Läti kuurortlinnast Jurmalast tahetakse mujale viia Venemaa popmuusikafestival Uus laine; Kremli massiteabevahendid materdavad Lätit rohkem, kui Eestit ja Leedut kokku; 18 veebruaril toimub Lätis vene keele teiseks riigikeeleks kuulutamise eesmärgil algatatud referendum, on juba alustatud järgmise referendumi tarvis allkirjade kogumist – nõutakse kodakondsusseaduse null-varianti. Läti Vabariigi endine president Vaira Vike-Freiberga väitis intervjuus LTV-le, et referendumi eesmärk on destabiliseerida Läti riiki ja tekitada kahju. Ja need katsed jätkuvad: tulevikus on võimalikud uued referendumid suhete pingestamise ja riigi majanduse õõnestamise eesmärgil… Venemaa suursaadik Lätis Aleksandr Vešnjakov süüdistas kohe Läti poliitikuid, väites, et referendum on riigis valitsevate sisepingete loomulik tagajärg, mis on tingitud inimõiguste rikkumisest Lätis. Eestis esines samal ajal intervjuu vormis tehtud avaldusega siinne vene saadik Jüri Merzljakov, tribüüniks tähelepanuväärse nimega portaal Vene Eesti (Russkaja Estonija), kust jutt levis ka soliidsemasse venekeelsesse meediasse. Esinemise menüü oli traditsiooniline – ajaloo võltsimine Eestis, vene kodaniku Dmitri Ganini surm 2007 aastal, “natside ja nende kohalike käsilaste heroiseerimine”, venekeelse elanikkonna tallatud õigused jne. See oli loogiline jätk ebasõbralikele avaldustele eesti euromündi ja pronksiöö järjekordse aastapäeva puhul. Äkki tegeleks vahelduseks ka heanaaberlike suhete arendamisega? Aga milleks? Nagu märkisid eile Leedu eksperdid, Venemaa välispoliitika üks koostisosa on Balti riikide tagasitoomine oma mõjusfääri. “Nagu Eestis, nii ka Lätis elab palju etnilisi venelasi, kes aitavadki Moskval vähehaaval kindlustada oma positsioone – see stsenaarium on eriti aktuaalne Läti puhul, kuid sobib ka Eesti jaoks. Leedu on Venemaa jaoks tunduvalt suurem väljakutse”, - kirjutab stratfor.com. Asi on selles, et venelasi on Leedus alla 10 % ja vaid 4 % neist on õigeusklikud, märgib allikas. “Venemaa tahab nurjata Balti riikide majanduslikke, energeetilisi ja raudteealaseid projekte, mis hõlmavad kogu regiooni. Moskva püüab hukatada Leedu Vabariiki või vähemalt vähendada abi, mida Leedu saab sellistelt mõjukatelt rahvusvahelistelt mängijatelt, nagu seda on Saksamaa. Selline taktika Leedu suhtes on vaid osa Moskva suuremast plaanist: lõhestada NATO ja sundida loobuda turvalisuse tagatistest Balti riikide suhtes”… Seega ei ole meil põhjust loota eriti sõbralikule suhtumisele ka suursaadiku poolt. On pandud maha jäigad sihid ja diplomaatia on vastav: solvavate hinnangutega avaldused ja sekkumine siseasjadesse kui käitumisnorm. Me võime vaid unistada Venemaa puhul inimlikest ja elegantsetest diplomaatidest, mis rikastaksid ka kohaliku kultuuri- ja seltsielu, nagu tegid seda näiteks Rootsi või Leedu saadikud. Venemaa ei tahagi meile praegu meeldida ega sõber olla. Teatud paralleele võib tõmmata ka näiteks Dmitri Rogozini määramisega Venemaa esindaja kohale NATOs. Oli ette teada, et tegemist on ekstremistliku maailmavaatega šovinistiga, kelle isegi väljendusviis on kõike muud kui diplomaatlik ja viisakas. Venemaa ei olnud huvitatud headest suhetest NATOga riigiduuma ja presidendi valimiste eelperioodil: selleks, et Putin teeks kindla come back’i, oli vaja ka seda, et Venemaa rahvas näeks ümberringi “välisvaenlasi” ja koonduks ohu eest äraproovitud tugeva liidri selja taha. Eesmärk on saavutatud ja Rogozin on suunatud uuele ametikohale… Vene saadikutega Eestis on nii, et nendest jääb selline isevärki nostalgia: kui lahkus Trofimov ja tuli Provalov, sain ma aru, et Trofimov oli veidi etem. Kui aga Provalovi asemele tuli Uspenski, märkasin, et Provalovilgi polnud nii väga viga. Täna tajun, et Uspenskigi polnud see kõige hullem variant. Kui hulluks peaksid aga minema suhted, et ma hakkaksin tulevikus puudust tundma ka praegusest saadikust? Ja kuhu see langev suhetetrepp meid üldse välja viib?    

PERVÕI KANALI PÜHAPÄEVANE VIRGUTUSVÕIMLEMINE: HITLERI TAGUMINE PÄHE KUVALDAGA

                                                    VIKERKOMM 08 VEEBRUAR 2012

   Me muudkui imestame, miks mõne vene keelt kõneleva inimese meelsus ja informeeritus on just selline, nagu ta on. Aga mis siin ikka imestada: kui need Eestis elavad inimesed, kes ei valda eesti keelt, tarbivad vaid venekeelse meedia vilju, siis on ju täiesti loomulik, et nad omastavad ka selle inforuumi seisukohti ja hoiakuid. Seepärast käibki nii äge võitlus selle eest, et inimesed ei oskaks eesti keelt: neile saab siis sisendada isegi seda, et näiteks eesti meedia muud ei teegi, kui kirjutab ja räägib Venemaast ja venelastest halba ja ainult halba. Lätis, kus vene keelt kõnelevate elanike osakaal on tunduvalt suurem, on see võitlus jõudnud oma kulminatsioonini: vene keele riigikeeleks kuulutamine tähendaks läti keelt mitte oskavate inimeste eranditult Venemaa inforuumi kuulumise põlistamist… Lugesin vene Delfist sellest, kuidas kohalikud vene noored nõudsid vene saatkonna ees Tallinnas vabu valimisi Venemaal. Delfi kirjutab, et kohale tuli ka “kolm eakat venekeelset naist, kes nägid välja, nagu tüüpilised Pervõi telekanali vaatajad. Nad rebisid jõuga noorte käest plakateid ja lõid mitut protestijat näkku”. “Me tunneme kaasa nendele naistele, kes liiga palju vaatavad Venemaa televisiooni”, - ütles üks piketeerija vene Delfile. Teades, et Kanal 2 on selliste asjade peale maias, vaatasin õhtul Reporterit ja nägin, kuidas vanem naisterahvas takistas telemeeste tööd, segas korduvalt piketeerijate filmimist ja korraldaja intervjuu ajal hüüatas: “Aga miks te Venemaast eesti keeles räägite?!”. See oli väga siiras küsimus. Našistid ja igasugused Markovid räägivad ju  Eestist ainult eesti keeles… Otsustasin kontrollida, kas kannatada saanud piketeerijate väited Venemaa televisiooni mõjust nendele mutikestele peavad paika. Lülitasin pühapäeval kell 9 hommikul vene teleuudised sisse ja hakkasin jälgima. Nii RTR-i kui ka Pervõi kanali uudistesaated algasid reportaažiga Venemaa ja Hiina vägiteost ÜRO julgeoleku nõukogus, kus nad takistasid resolutsiooni, mis pidi mõistma hukka rahulike elanike massilise mõrvamise Süürias. Sellest Venemaa loogikast saan ma aru – nägin ju nende enda valitsuse poolt rusudeks pommitatud Groznõi linna, mis on ju suveräänne siseasi ja tean seda, et ka Hiinas mässajatega ei tseremoonitseta. Siis järgnes mõlema kanali uudistesaadetes aruanne peaminister Vladimir Putini visiidist Permi linna. Varsti toimuvad Putuni presidendivalimised ja ta jälle mängis jäähokit, kohtus Permi üldsusega ja lubas neile hokistaadioni. Veidi kahemõtteliselt kõlas kuulsa Permi maffia sünnimaal Putini fraas “Me moodustame ministeeriumide esindajatest väikese brigaadi”. RTR-i uudistes venis see üüratu Putini-reportaaž saate lõpuni, PBK jõudis aga näidata veel mitu lühiuudist ja kogu saade lõppes süžeega sellest, kuidas vene kirik kanoniseeris ehk kuulutas pühakuks saksavene antifašisti, näidati ka värskelt maalitud ikooni tema näoga. Tähtsaimate päevauudiste saade lõppes optimistlikult: näidati mustvalget pilti - koonduslaagreid, seda, kuidas visati sakslaste embleemid ja lipud tulle; kuidas õhati hoone katusel suur haakrist; kuidas langes maja pealt kolinaga kividele suur saksa kotka raudkuju. Magustoiduks peksti kuvaldaga Hitleri pronkskuju pähe. Issand jumal, mõtlesin ma –  need on ju rahuaja 21 sajandi pühapäevahommikused teleuudised… Muide, üsna tavaline uue päeva algus miljonite venemaalaste ja ka kümnete tuhandete eestimaalaste jaoks, meil lisandub PBK-s sappa veel ka sõjakas keskerakondlik propaganda. Mõni ime siis, et ülesköetud mutikesed tulevad teisitimõtlejatele kallale.

      VEERPALU LEIBA SÖÖKSIN MA EDASPIDIGI

                                                                  VIKERKOMM 01 VEEBRUAR 2012

   Jälgides hiljuti ETV toredaid ülekandeid suusatamise maailmakarika etapilt Otepäält, tundsin ma siiski millestki puudust. Ei, mitte lootusest, et meie omad võiksid seekord tulla kõrgele kohale – olen realist ja ei nõua meie sportlastelt hetkel võimatuid asju. Kõik oleks nagu korras: kauaoodatud lumeküllus, meie suusarahva ja pealtvaatajate armsad näod, sõbralikud külalised, põnev võistlus, suusakuninganna Kristiina Šmigun. Aga üks tähtis detail oli puudu. Olümpiavõitja Andrus Veerpalu ei ilmunudki oma loomulikku keskkonda. Mis sest, et ta on suure spordiga hüvasti jätnud – Andrus on ikkagi sealse maastiku lahutamatu koostisosa. See on tema loomulik elukeskkond. Võiks ju tribüünilt lehvitada või korraldajate hulgas askeldada. Aga teda lihtsalt ei olnud. Kõik me teame, miks. Kuid see teadmine ei korva seda tühjuse tunnet. Olen liiga kaua tema võitlusele kaasa elanud, austust ja armastust endas kandnud. Ja see ei kao üleöö. Ja ma olen sügavalt veendunud, et ei peagi kaduma. Usk, kaastunne, halastus, sümpaatia – see võiks ju meile jääda. Tehnoloogiate ja demokraatia arengu taseme poolest kuulus maa – Ameerika – on tuntud ka selle poolest, et seal on ebaõiglaste kohtuotsuste tõttu vanglas aastakümneid peetud süütuid inimesi, neid on ka hukatud. Kogu suure maa CSI-de ja NCIS-ide kriminalistid tegid oma ulmelistes laborites analüüse lausa uskumatu tehnika abil. Ja ikkagi eksisid. Eksisid ka kohtumõistjad. Aga omad inimesed uskusid ja halastasid.  Süda ütleb mullegi, et Andruse süüd kogu selles jamas ei ole. Vähemalt teadlikku süüd. Aga süda pole muidugi mingi argument, eriti kaasaegses meedias. Kunagi elas midagi taolist üle ka Kristiina. Ajalehed paljastasid, parastasid ja mõnitasid, lintšisid tütarlast päevast päeva. Telekaamerad ei näidanud teda võistlusrajal sõitmas isegi siis, kui ta tegelikult oli sõitnud. Õigus jäi õnneks Kikule, kes oli nii suuremeelne, et suhtles ka edaspidi teda nii innukalt materdanud pressiga. Andrus Veerpalu asjus pole õnneliku lõpu väljavaated eriti suured, kuid seda materdamist tema enda kodus võiks ju vähem olla. See on asi, mis ei sõltu FIS-ist, vaid see on asi, mis sõltub just ja ainult meist. Inimene on murtud, aga tullakse veel ja veel tagasi ja pannakse maaslamajale jalaga. Kas me saame iga järgneva meediahoobiga tõele lähemale? Ma ei usu seda. Kunagi ilmus Nõukogude Liidu suurele kontsertlavale noor ja kena, vapustavalt ilusa häälega laulja, bariton Sergei Zahharov. See oli midagi täiesti uut nõukogude muusikas, tõeline slaavihäälne seksisümbol. Kuulsus lõi pähe ja noor läkski üle käte, ühes baarikakluses tema osavõtul hukkus inimene. Zahharov sai oma karistuse kätte, kuid lehed materdasid teda ikka ja jälle. Meenub lõputu artiklite sari koondpealkirjaga “Talent kuulub rahvale”, kus Sergei Zahharovist tehti hirmutav näide inimesest, kes ei toetanud oma talenti tööga, vaid kuritegelikult raiskas seda kollektiivset vara. Kui kirjutajad lõpuks ise ära väsisid, läksid käiku väsimatute “nõukogude tööliste” kirjad. Ja juttu jätkus kauemaks… Ma ei tahaks nüüd meie demokraatliku riigi vaba meediat nõukogude parteipropaganda masinaga võrrelda, kuid tuttav tuleb paratamatult ette. Põhjused on teised, tulemus sama: tõuka kukkujat selga.  Kolleegid Õhtulehest vestlesid mõni päev tagasi näiteks mingi “Eesti reklaami- ja turundusguruga”, kes olla kirjutanud Twitteris, et pani Veerpalu nimega Fazeri leiva poeriiulile tagasi. Sel gurul pidi ikka viitsimist olema – et leidis oma gurule kohaselt kallihinnalises ajas augu ja nägi kirjutamisega vaeva. Vaadake, naaberriigi našistid  kutsusid ju samuti boikoteerima Eesti nimega kaupu. Neil oli kah viitsimist, nagu meie gurulgi, kes on ehk loobunud ka Andruse reklaamitud pensionist. Jääb mulje, et meie riigis on viimasel ajal gurusid rohkem, kui inimesi… Andrus Veerpalu leiba mina isiklikult  sööksin, ja hea isuga, meenutades kõiki neid ülevaid hetki, mida ta meile on kinkinud. Andrus Veerpalu leival oleme me olnud aastaid, sõltumata sellest, kas mingi firma annab oma tootele selle nime või ei anna ja kas mingil gurul kerkib seepeale sapp või mitte. Ja veel: me oleme väga rikas rahvas, kindlasti esimese viie sees, nagu oli lubatud, aga mitte viies tagant, nagu väidetakse – meil on ju olümpiavõitjaid jalaga segada, peksa ikka võiduka lõpuni, üks ees või taga…    

                     MINU NAABER AITAS VARASTADA HANNES RUMMI KIRJU

                                                       VIKERKOMM 25 JAANUAR 2012

   Läinud nädala eredaimaks poliitiliseks elamuseks jäi minu jaoks Eesti Vabariigi presidendi ilmumine AK ekraanile kohe saate alguses. See oli sisult ja eriti toonilt justkui malmist valatud kõne, mis meenutas oma meeleolu poolest presidendi esinemist 2007 aastal Tallinna kesklinna rüüstamise järel. Kuigi need sündmused on minu arvates hoopis erinevast suurusjärgust. “See on poliitilise moraali kriis. Ja sellest saab meie erakondliku poliitika pankrot, kui seesugune tegevus ei leia selgesõnalist hukkamõistu”, - lausus lõpetuseks president. Kõik on õige ja õiglane. Kuid mitte täpne. Kõigepealt ei tähenda paari päti sattumine erakonda, et selle erakonna poliitika on pankrotis. Nagu ei tähendaks ka ühe erakonna muutumine jõuguks kogu erakondliku poliitika pankroti. Kui minna ikka esmapõhjuste juurde, siis tuleks seda presidendi kokkuvõtet mõnevõrra kärpida. “See on moraali kriis. Ja sellest saab meie pankrot, kui seesugune tegevus ei leia selgesõnalist hukkamõistu”. See sõnastus oleks minu arvates probleemi juurtele lähemal.  Meie poliitikud – isegi need, kelle karjääri jaoks pole rahva armastus enam määrava tähtsusega – ei suuda või ei taha välja öelda, mis on kogu selle moraalilanguse esmaallikas. Nüüd julgeksin mina väita, teades hästi, et minu kui ajakirjaniku auditooriumile see võib mitte meeldida: parteid ja poliitikud käituvad just nii, nagu neid on volitanud ja nagu neil käituda lubab rahvas. See vastutuse rahvalt võtmine ja poliitikutele edasikandmine on üks populismi liike. Kas rahvas on ilmeksimatult tark ja õiglane? Ei ole. Pärast seda, kui Sergei Mavrodi röövis oma MMM-i abil Venemaa rahva paljaks, juhtus see, mis pani väljapaistvat filmirežissööri Stanislav Govoruhhinit ütlema midagi äärmiselt ebapopulistlikku: Venemaa rahvas näitas end tõelise lömitava matsina, hääletades pärast kõike seda Mavrodi poolt valimistel. Mitmed raadiojaama Ehho Moskvõ kommentaatorid, mitte kartes solvunud kuulajate arvu kahanemist, on korduvalt rõhutanud: asi pole mitte niivõrd ajakirjanikke, ärimehi ja inimõiguslasi nottida laskvas võimus, kuivõrd seda kõike heaks kiitvas rahvas. Meil ongi praegu just selline rahvas, märkisid nad. Eestis see asi ehk nii hull ei ole, aga kes iganes pole neid Hannes Rummi kirju varastanud, on sellel inimesel abiks olnud tema rohked kaasosalised - valijad. See kirjade asi on ju kõigest antud partei ammuse traditsiooni jätk: kui ministrist erakonnajuht lindistab salaja teiste poliitikute kõnesid, jääb haledalt vahele ja kogub ka pärast seda ikka veel kõige rohkem hääli, siis tähendab see, et rahvas kiidab tema teguviisi heaks. Ja mida ütleks seepeale Govoruhhin? Nii lihtne see ongi. Erakonnad on meie demokraatlikus riigis valijate tahte ja moraali kehastus. Miks muidu kõnnib riigikogus ringi mees, kes oli korraldanud Toompeal raskes joobes romurallit, ramminud mitut autot ja keda tänu ainult julgete meeste kaskadööritrikile õnnestus sõidu pealt rooli tagant välja lohistada? Armas rahvas, kui te hääletasite selle mehe poolt uuesti, kas teil häbi ei olnud? Oli see teil kaine otsus? Kas teie lapsed ei kõnnigi mööda tänavaid ja ei või selliste tegelaste pärast surma saada? Või te lihtsalt ei pea lugu oma riigist ja kaaskodanikest? Teie valisite meie riigi parlamenti nende aastatega kümneid kloune, artiste ja muidu(sööja)mehi, kes ei kavatsenudki seal seadusloomega tegeleda. Te usute mõnd inimest rohkem pimesi, kui usufanaatikud. Kalle Muuli ütles väga koledasti, aga ülitäpselt ühe tegelase kohta (mina teda täpselt tsiteerida ei julge): isegi kui see poliitik oleks saanud maha ühe mõistusevastase ülivõika teoga kalmistul, oleksite te ikkagi tema poolt hääletanud. Ja nii ongi! Olen rohkete puudustega mees, kuid isegi mina ei suudaks valida tagasi poliitikasse ka inimest, kes on tulistanud sõelapõhjaks oma poliitilise vastase näoga pildi. Sellist woodoo’d toetanud valijaid võib lausa karta… Muide, miks teie, Eesti Vabariigi kodanikud, nii loiult osalesite Tallinna munitsipaalvalimistel, nii et otsustav osa valikust jäi ühe teise riigi kodanike teha? Miks te eelistate telesaateid, kus kangelased ja saatejuhid on kohalikud lõdva kummiga naised, juveelipoode röövinud gängsterid, purjuspeaga ringi kihutanud kirjanikud ja muidu võllaroad? Miks tellite just neid lehti ja ajakirju, millede põhiline sisu on see, kes kui palju raha kõrvale kantis, kellel on voodi all hõbedane ööpott, kui pikk, kui pikk on võitlejal ja kes keda pani autokatusel? Miks te kommenteerite internetis nii koledasti, et seda lugedes võib haigeks jääda? Meie poolt ülalpeetavad poliitikute erakonnad on meie ühiskonna shortcut ehk läbilõige. See on meie kätetöö ja meie nägu. Välja arvatud president, keda me otse ju ei vali. Selles asjus meid ei usaldata - ja õigusega. Oleme me selle usalduse ära teeninud, valides niivõrd rumalalt võimu sisse vastutustundetuid ja imelike kalduvustega inimesi? Ja Eesti Vabariigi presidendilt oodanuks ikkagi juttu just rahva vastutusest tema valitud võimukandjate eest. Sest need surelikud pole pukile tõstetud mitte jumala poolt, vaid meie enda kätega, nagu Suur Linnapea traktorile – naisekätega tagumikust tõugatuna. Nii et president, kes oli küll võimeline tegema teatud üldistusi terve vene keelt kõneleva elanikkonna kohta oma kuulsas intervjuus Šveitsi lehele, võiks rakendada seda oma üldistusvõimet näiteks ka Eesti kodanikkonna-valijaskonna suhtes. Ma isegi kujutan ette selle kõne algust: “Armas eesti rahvas! No mida sa ometi teed?!”.   

TROOJA HOBUNE OLI KAH TEATUD MÕTTES INTEGRATSIOON

                                                            VIKERKOMM 18 JAANUAR 2012

     Möödunud nädal tõi meile kaks sündmust “vene rindel” – üks oli minoorne ja teine mažoorne. Pole midagi meeldivat selles Krossi “tagaotsimise loos” – kui meie suur naaber näitab meile, et tal on “pikad käed”. Hoopis lootustandvam sündmus oli aga sotside ja vene erakonna ühinemiskokkuleppe allakirjutamine. Rääkides “musta reede” Terevisioonis sellest sündmusest, nimetasin seda lihtsameelselt naeratades isegi “integratsiooni tipphetkeks”, unustades seda, et mõned teleesinemised pannakse muu meedia poolt kirja. Ja kirjalikul tsitaadil on juba hoopis ametlikum nägu, seal ei mängi enam ei miimika ega intonatsioon, seda eriti venekeelse meedia pealkirjades. Nii arvaski mõni vene kommentaator, et ma olen integratsioonihull optimist. Optimist olen, hull küll mitte. Kriitikute lohutuseks võin ju lisada, et on ka teine võimalus – nimetada uus ühendus hoopis Trooja hobuse nimeliseks sotsiaaldemokraatlikuks erakonnaks ja karta, et mingis seni hästi kaitstud kohas hakkavad sellest välja hüppama dozoorlased (irv). Siin pange palun mu irvitus kindlasti kirja. Kommentaatorid ei pea kogu aeg surmtõsiselt rääkima. Nagu teada, räägitakse maailma kõige suuremaid lollusi just tõsise näoilmega… Loomulikult on lõimumine  tunduvalt laiem protsess, kui kahe erakonna ühinemine – arvan endiselt, et vene keelt kõnelevate inimeste huvi eesti kultuuri vastu ja eestlaste ning venelaste tihedam sõbralik läbisaamine on tähtsamad. Olen veendunud, et näiteks Tanja Mihhailova ja Kostja Vassiljevi tehtu kaalub üle paljude poliitikute ponnistusi sellel suunal. Kusjuures need andekad noored ei pingutanud ju spetsiaalselt integratsiooni suunas, vaid lihtsalt tegid oma tööd hästi. Mis on Eestis võimalik põhiliselt ikkagi eesti keelt vallates, kuna eesti keele oskus pole mingi poliitiline nõue, vaid enamikul juhtudel ikkagi üks tööinimese ja valija kvalifikatsiooni koostisosa, rääkimata sellest, et meeldivam on ikkagi aru saada  sellest, mis ümberringi toimub. Inimene ei vaata ju reeglina telekanaleid, mis räägivad talle tundmatutes keeltes, olgu see portugali või kreeka keel. Inimene valib endale sobiva keelega kanali, selleks on olemas teleripult. Kuid asukohariik, kus sa praegu elad, on juba sinu poolt valitud. Koos keelega, pole midagi parata. Ja sel puldil on ainult kolm nuppu – õppida keel selgeks, minema sõita või siis solvunult sulguda mingi kogukonna umbkeelsesse ringi, mille võimalused on piiratud. Muide, seda viimast meilt väga tahetaksegi – see ongi asjaolu, miks ma lapsemeelselt rõõmustasin vene rahvuslaste erakonna sotsiaaldemokraatidega ühinemise üle. Peale selle, et mulle üldse meeldib läbisaamine eestlaste ja venelaste vahel juba kasvõi sellepärast, et see on minu enda perekonna mudel ja seega eksistentsi ainuvõimalik variant – peale selle on veel üks asjaolu. Kui mind tahetakse väljastpoolt kellegagi omadest tülli ajada, tegutsen ma vastupidiselt. Sest kaugel asuvatel poliittehnoloogidel pole meie heaolust sooja ega külma, meie lahkhelidest ja ebaõnnestumistest aga pigem sooja. Sellest rääkis eelmisel nädalal tuntud publitsist, Sankt-Peterburi Teadlaste Liidu pressisekretär ja raamatu “Peterburi balti tee” autor professor Andrei Pugovkin. Kõneledes nn kaasmaalaste toetamisest Venemaa võimude poolt, märkis ta järgmist: “See, mida tehakse, on faktiliselt venemaameelse “viienda kolonni” loomise katse sõltumatute riikide selja taga. Konkreetselt Balti riikide suhtes on see katse luua isoleeritud kogukonnad, mis on nende riikide poliitiliste režiimide suhtes opositsioonis ning orienteeritud Moskvale… Idee on selline: Venemaaga piirnevates riikides peab olema mingi venekeelne vähemus, mis on mingil määral poliitiliselt kitsendatud, Moskva poolt turgutatud  ja agressiivselt meelestatud nende riikide poliitilise režiimi suhtes”. Professor Andrei Pugovkin ütleb, et selleks on “ühtse infovälja” sildi all loodud terve meediavõrk ja viiakse läbi üritused, mida “ei saa nimetada teisiti, kui  poliitilise luurega seotud õõnestustegevuseks”. “Ma imestan Euroopa riikide kannatlikkuse üle, kes lubavad enda territooriumil sellist tegevust, teades suurepäraselt, mida tegelikult tehakse. Venemaal lõppeks katse organiseerida samasugune tegevus grandioosse skandaali, aresti ja vanglaga”, - väidab Peterburi teadlaste liidu pressisekretär. Seepärast tundubki mulle, et Vene erakonna ühinemine sotsiaal-demokraatidega on meil Peterburi professori poolt kirjeldatud “isoleeritud kogukonna” kasvõi osalinegi avamine. Mind rõõmustab mitte see, et vene konservatiivid ja sotsid hakkavad nüüd koos “Internatsionaali” laulma, vaid see, et venelased ja eestlased istusid ühise laua taha. Hea on ka see, et Venemaa võimupartei lepingulise partneri ehk keskerakonna monopol venelastele on ohus. See tekitas keskerakonna meedias, eriti üleeilses Stolitsas sellist hädakisa, mida teevad vulgaarselt riietatud daamid baarileti taga, kui keegi nendelt püsikundesid üle lööb. Pealekauba jääb erakonna lendleheks muudetud munitsipaallehe peatoimetaja artiklist mulje, et keskerakond oli samuti tänavatel pronksiöö kangelasi toetamas, ja kurjategijast sots Pihl elajalikult segas neil kauplusi rüüstamast. Mistõttu leht nõuab sotsiaaldemokraatidelt patukahetsust “seadusetuse ja metsikuste” eest, ja presidendilt – “ilgete insinuatsioonide” eest.  Põhiline on ainult mitte raputada eestlastele pähe liiga palju kahetsustuhka, et me siin kõik ei lämbuks. Vene Delfi avaldas laupäeval korraga kolm suurt intervjuud kirjanik Reet Kuduga, kes tutvustas Belgias Eestit kui natsiriiki. Põhiintervjuu pikaks pealkirjaks on sedapuhku “Eestis ei olnud okupatsioonikeeleks vene keel, okupatsioonikeel oli eesti keel”. Selle peale annab ikka tulla. Aga tänuväärsed lugejad olid ilmselt sillas, tootes ligi 400 kommentaari.            

                MIKS MA KÜLL PEAKSIN VIHKAMA TANJAT?

                                                       VIKERKOMM 11 JAANUAR 2012

     Mida ütleb meile nimi Tanja Mihhailova? Ilus ja edukas noor naine, särav ja mitteskandaalne seltskonnakroonika täht, hea häälega professionaalse tasemega lauljatar, tantsija ja näitleja. Kõigis nendes valdkondades on ta vägagi nõutud. Ta on sümpaatne ja positiivne inimene, kes ei varja intervjuudes oma veendumusi, ei häbene sallida Eestit, eestlasi ja eesti keelt. Uskumatu, aga see viimane, normaalse inimese jaoks täiesti loomulik omadus ja ka edu Eesti kultuurielus tekitavad teatud ringkondades pimedat irratsionaalset viha. Tehes Raadio 4 laupäevase hommikuprogrammi saatejuhina eesti lehtede ülevaadet, märkasin Õhtulehes suurt intervjuud Tanjaga, kes väitis muuseas, et ilma keeleoskuseta poleks ta Eesti popmuusikalaval läbi löönud. Mida on selles tõdemuses halba, ei oska vist ükski vaimselt terve inimene öelda. Tutvusin hiljem ka Õhtulehe lugejate kommentaaridega, mis olid valdavalt sellised:  “Äge oled Tanja - siin Eestimaal ja eestlaste seas. Nii olemuselt, temperamendilt, mõttelaadilt jne. Suur artist oled niigi.” Veel: “Aitäh  Sulle Tatjana, et laulma hakkasid. Tänan Sind , et oled täiesti omanäoline, meie lavadel on neid Sinu kõrvale panna vast 4-5 lauljat. Õnne, tervist, edu Sulle.”  Veel arvamus Kärdlast:  “Super tüdruk! Väga meeldid meile, Tanja!!”  Ja veel kommentaaride üldise meeleolu edasiandmiseks: “Tanja on väga tubli ja sümpaatne noor daam, õigete tõekspidamiste ja suhtumisega, andekas. Edu ja õnne edaspidiseks”. Üks kommentaator arvas kogunisti, et eestlased sallivad ja hoiavad Tanjat rohkemgi, kui omi rahvuskaaslasi… Süda läks soojaks. Aga järjekordne arvaja tõi mind maa peale tagasi, kirjutades: “Nii - ja nüüd palun venekeelne tõlge, ja venekeelsesse Delfisse üles - et venelased ka loeksid, kuidas on võimalik ilma igasuguste probleemideta eesti ühiskonnas kaasa lüüa, ohjad haarata - ja nii, et kõik on õnnelikud ja rahul. Oleks kõik eestivenelased nagu Anna Levandi ja Tanja.... pagan võtaks, me oleks ühiskonna püramiidi mõttes raudselt Euroopa kõige stabiilsemaid ja edukamaid riike”. Läksin selle vaid esmapilgul aruka soovituse õnge ja suundusin üle pika aja venekeelsesse Delfisse, kus oligi avaldatud pisike väljavõte - see, mida Tanja ütles oma edu seotusest eesti keele valdamisega. Lugesin ajakirjanduslikust huvist pühapäeva õhtul läbi kõik umbes 180 kommentaari ja sattusin masendusse. Praktiliselt kõik nad olid hästi ebameeldivad ja lausa vaenulikud Tanja, Eestimaa, edumeelsete venelaste, eestlaste ja eesti keele suhtes. Tanjat solvati räpaselt kui naist, kui artisti, kui eesti keelt valdavat inimest. Esmaspäevaks vähenes kommentaaride hulk umbes 60 võrra. Ilmselt olid toimetajate poolt eemaldatud need, millede puhul saaks pöörduda otse politseisse ja kohtusse, teist korda ma seda õudust lugema ei hakanud. Meie kohalikul internetimeedial õnnestuski mõne aastaga kujundada ja kasvatada enda tarvis just selline kommentaatorite ring, lakkamatu vihaga Eesti ja eestlaste vastu. Kohe ütlen, et sadakond ennast lõputult kordavat kommentaatorit ei anna ettekujutust kohalike vene keelt kõnelevate inimeste meelsusest ja kultuurist, kuigi mõjutavad seda teatud suunas. Venekeelsetes kommentaariumides on minu emakeel muudetud punakaspruuniks solgipritsiks ja pussnoaks, mida lüüakse inimestele selga nurga tagant. Kohalik venekeelne meedia on suutnud olematuks teha oma tarbijate jaoks kogu meie vene eliidi, mis on eestlaste kultuuriruumis läbi löönud. Nendest ei kirjutata üldse või arvustatakse nii, nagu sedapuhku Tanja Mihhailovat. Showbiznisi vallas väljendub see selles, et Tallinna klubides ja kontserdisaalides esinevad venelastele peaaegu eranditult artistid Venemaalt. Meil ei kerki oma vene staare, nad trambitakse mutta kohe eos ja kohalikud vene muusikajaamad keelduvad nende laule mängimast. Ma ei oska enam  pakkuda mitte mingit rohtu, sest kui venekeelsete portaalide eestlastest omanikud näevad vaid lisaklikke seal, kus nende emakeelt, represseerituid, riiki, perekondi ja sõpru pidevalt solvatakse ja alandatakse, siis on see kurb ja lootusetu olukord. Aga on ju võimalik ka teisiti – tutvuge kasvõi Raadio 4 kuulajatelt saabuvate vastukajadega. See oleks nagu hoopis teine rahvas. Äkki ongi.              

INIMÕIGUSTE KAITSE EHK JÕHVSAE JA HÖÖVLIGA KANNIKATE KALLALE

                                                        VIKERKOMM 04 JAANUAR 2012

   Venemaa välisministeeriumi uusaastaeelne ettekanne inimõiguste rikkumisest Metsikus Läänes, sealhulgas ka Balti riikide poolt, oli nagu lambaõiguslasest hundi loeng talledele: seda võib küll teatud õudusega lugeda, mitte aga tõsiselt võtta. Venemaa välispoliitikat kehastab kõige paremini mitte välisminister Sergei Lavrov, vaid klounist radikaal Dmitri Rogozin, kes ajab meelega kõik suhted tuksi, häälitseb, teeb nägusid ja vehib kätega. See oleks naljakas, kui nendes kätes poleks tuumapommi ja Euroopa põhilise gaasiallika kraani ja kui Venemaa sõjajõudude peastaabi ülem ei räägiks tõsimeeli tuumasõja võimalikkusest Venemaaga piirnevate riikide territooriumil. Aga siin ei avita enam miski – sellele riigile on välisvaenlased hädavajalikud, sest nendele viidates saab ju selgitada rahvale, miks elu Venemaal ei ole nii roosiline, nagu eeldaksid tema tohutud maavarad: Venemaad ähvardavalt ümbritsevate vaenlaste ja nende kohapealsete käsilaste sepitsuste pärast kõik need venemaalaste probleemid ongi. Näiteks sellepärast, et meil siin tõstab pead natsism, ja seda eriti rahvusvaheliste Erna sõjamängude näol. Mõni aasta tagasi oletas Venemaa ametlik valitsusleht kogunisti, et ekspressi õhkamine Leningradi oblasti raudteel võis olla näiteks ernalaste kätetöö. Et põikasid korraks üle piiri ja lasid vene rongi õhku. Kuna aga Venemaa välisministeerium kostitas maailma üldsust näärideks taolise   ettekandega, jääme samale lainele ja räägime sellest, milles me võiksime veel süüdi olla ja mis jäi Lavrovil kahe silma vahele. Uue aasta künnisel saatis Peterburi Puškini rajooni prokuratuur kohtusse miilitsatöötajate toimiku: ööl vastu rahvusvahelist naistepäeva ehk 8 märtsil peksid nad läbi kodaniku, kes lihtsalt ootas peatuses bussi. Nagu öeldakse pressiteates, miilitsad peksid meest “ootamatult tekkinud antipaatia tõttu”. Siis viisid nad inimese ja veel ühe tema saatusekaaslase ebaseaduslikult miilitsatöötaja isikliku autoga Pavlovski linna miilitsajaoskonda, kus sulgusid kabinetti ja seal võtsid meestelt ära raha ja väärisesemed. Seejärel peksid nad bussipeatuses tabatud mehe veelkord läbi, nõudes temalt 50 tuhat rubla. Kui selgus, et sellist raha kinnipeetul ei ole, piinasid miilitsad teda edasi sel viisil, et üks operatiivtöötaja lömastas kinnipeetu näppe näpitsatega, teine aga tagus samal ajal meest nuiaga pähe. Seejärel viisid miilitsad inimese sama eraautoga Leningradi oblasti Tosno rajooni, kus püstoli ähvardusel käskisid tal võtta end täiesti alasti. Ja siis viskasid nad palja haavatud mehe sillalt jõkke. Hiljem sattus kannatanu rohkete traumadega Semaško nimelisse haiglasse… See poleks üldse naljakas, kui  samaaegselt selle jõulu-uudisega  poleks ilmunud ka teine, mille ma nüüd tsiteerin: “Leningradi oblasti Lomonossovi siseasjade jaoskond ostab 249 000 rubla eest järgmised instrumendid: perforaator-mulgustaja, lööktrell, elektriline jõhvsaag, mootorsaag, höövel, tehniline föön ja alumiiniumist käsiredel”. Näpitsad, nagu me teame, olid kohalikel võmmidel juba olemas. Kõigi nende riistade tarnimine riigitellimuse raames pidi toimuma enne aastavahetust… Muide, kas te ka teate, millise süüdistusega lähevad kohtu alla meest näpitsatega piinanud korrakaitsjad? Formuleering on selline: “Ametivolituste ületamise eest”. Ilmselt olid nad volitatud inimest ainult peksma ja tema näppe näpitsatega pigistama, aga ületasid need volitused ja viskasid mehe alasti olekus sillalt alla. See lugu ajab natuke naerma küll, kuid uskuge, et kannatanul polnud sugugi lõbus. Sama lugu ka Venemaa välisministeeriumi inimõiguste aruandega: naeraks küll, aga see tobe kaust on ju uhiuue ja edukalt katsetatud Bulava raketi külge seotud.         

JÕULULAUPÄEVAVÄÄRILINE TELEÕHTU TERVELE PEREKONNALE

                                                           VIKERKOMM 28 DETSEMBER 2011

   Helgel jõululaupäeva õhtul otsustasin veidi vaadata, kuidas hoitakse ülal meeleolu väljaspool avalik-õiguslikku teleruumi. Ütlen kohe, et TV3 “Üksinda kodus”  järjekordne nelja rahvusvahelise terroristiga seeria mind ei köitnud: seda telliskivide loopimist viiendalt korruselt otse pähe, elektriga piinamist, skalbi põlema panemist elusa inimese peas ja malmist toru näkku viskamist  on niigi nähtud kõigil eelnevatel jõuludel. Nii et vaatasin natuke sellele armsale jõulufilmile järgnenud “Visa hinge”. Avaldas muljet küll: kõride efektsed läbilõikamised, meeleolukad kägistamised ja tulistamised, jääpurika torkamine läbi silma otse ajju, kahe lennukitäie inimeste sakraalne elusast peast põletamine ja rõhutud rahva esindaja ehk neegri lennukiturbiinis hakklihaks hekseldamine olid tasemel. Kõik terroristid eriti julmal viisil mättasse löönud Bruce Willis, limane ja ketšupine kangelane, oigas nagu naine ja tegi selliseid nägusid, et sellega võrreldes kahvatusid isegi Kristuse kannatused, kellele vaevalt et keegi mõtles selle filmi vaatamise ajal. Jõulumeeleolu aitas kindlustada ka ohtralt kasutatud väljend “motherfucker”. See oli väärt jõululaupäeva teleelamus… TV3 “Visa hing 2” vaadatud, lülitusin Kanal 2-le, kus just algas “Surmarelv 1”. Ekraanile ilmus kena rinnapartii, aga see polnud kohe kindlasti mitte toitva jumalaema rind. Kena paljas näitsik liikus mööda tuba, tarbis kokaiini, läks rõdule, ronis piirde peale, natuke seisis, siis viskas ennast pilvelõhkujalt alla, kus ta pärast efektselt filmitud lendu süütu parkija auto päris ära lömastas. Tagatipiks selgus filmi käigus, et ennast nõnda tapnud neiu oli niikuinii veel ka ära mürgitatud, nii et surm siin või Siberis… Sellele kohutavale surmastseenile järgnes episood vagunelamus, kus Mel Gibsoni kangelane suitsetab voodis saatana rohtu ehk tubakat, siis näitab vaatajatele oma piiblilist ehk päevitamata paljast tagumikku, käib alasti ringi, joob pudeliõlut ja teeb krõõksu. Temastki võib aru saada, sest tal on pidevast inimeste tapmisest närvid läbi, alles üks on vagaseks tehtud nii, et keha oli lastud sõelapõhjaks, nii et kui asi toimuks öösel, siis saaks aukude kaudu näha ilusat tähistaevast. Kangelane surub vahelduseks püstolitoru endale vastu laupa, siis vaatab torusse, siis pistab toru suhu. Ega suurt valikut polnudki: TV6-l oli välja pakkuda Lady Gaga kontserttuuri “Monstrumite ball” ülesvõte, kuid selle diiva laval vaatamine ja eriti otselaul ei paita silma ega kõrva. Siis aga järgnes tore jõululaupäeva “Õuduka õhtu”: esiteks õudusfilm “Loomade surnuaed”, siis aga teinegi õudusfilm, sedapuhku temaatiline – püha öö hakul näidati filmi “ Pimedus kerkib”. Kanal 12 näitas aga filmi “7 sekundit”, kus professionaalne varas tahab röövida rahaautot, aga järgneb pantvangidraama vene gangsterite osavõtul. Selle filmi sappa läks teinegi jõululaupäevahitt – erootikafilm “Kiusatused”. Ega muidu me ei teaks, kuidas need lapsed siia ilma sünnivad… Nii et kogu selle jõululaupäevaväärilise eestlaste perede teleõhtu peale jäi ainult rist ette lüüa ja laulu “Püha öö” kuulata. Või lülituda mõnele Venemaa telekanalile, kus kogu Venemaa ja ka maailma õigeusklike patriarhh Kirill väitis oma kõnes, et jumala ja pühakute erilise eestkoste all on Venemaa Föderatsiooni strateegilised raketiväed. Kui ma poleks seda kuulnud oma kõrvaga, siis jääksingi arvama, et Kristuse sünniga ei tasuks siduda seksi ja kõride läbilõikamist, nagu tegid meie Eesti kommertstelekanalid. Aga parem juba seks ja lokaalne vägivald, kui totaalne tuumasõda jumala eestkostel isand Kirilli moodi. Aga meie näitame jõululaupäeval õudukaid… Lasteaed mis lasteaed!  

      HETKE VAID MÕNI MÄLESTUS KESTAB…

                                                        VIKERKOMM 21 DETSEMBER 2011

   Kuulen raadiost viimasel ajal päris tihti laulu “Suudlus läbi jäätunud klaasi”, mis on jõulueelsel ajal eriti kaunis. Rein Rannap oli selle kunagi kirjutanud Ruja jaoks, mõni aasta tagasi valiti see Urmas Alenderi poolt hinge sisse saanud lugu ühe populaarse muusikajaama kuulajate poolt parimaks eesti lauluks läbi aegade. Viimasel ajal kuulen seda aga ainult ühe uuema põlvkonna lauljatari esituses – tehniliselt laitmatu, helitehniliselt täiuslik, stiilne seade peensusteni läbi mõeldud… See on äärmiselt tore nähtus, et noored on hakanud eesti autorite vanema põlvkonna loomingut tunnustama ja esitama. Seda tehakse nii tulevaste staaride televõistlustel kui ka legendaarseks saanud Eesti rokistaaride mälestamisüritustel, olgu see kontsert või tribute-plaatide salvestamine. Hiljuti ilmus näiteks kolmikplaat, kus Gunnar Grapsi laule esitab mitukümmend erinevat solisti. Ja see on vahva… Kui Rein Rannap hakkas mõned aastad tagasi salvestama oma kuulsamaid laule noorte solistidega, astus ta heliloojana aruka sammu: lood uues kuues mõjusid värskendavalt ja ka koledat mõistet “formaat” ellu rakendavad raadiojaamad hakkasid neid mängima, kuna hääled olid siledad, esitus sile, helipakend kaasaegne. Kuni mingil hetkel sain ma aru, et meid on näiteks Urmas Alenderi häälest ja Jaanus Nõgisto kordumatust kitarrikõlast sama hästi kui ilma jäetud. Sest uued variandid lihtsalt jäid peale. Keegi ütleb – võta siis vana plaat ja kuula nõrkemiseni. Seda ma muide teengi. Aga nii Urmas Alender Rujaga kui ka Gunnar Graps pole mitte mingid ürgsed nähtused, muusikamammutid - nad on ju meie kaasaegsed. Nad võiksid ikkagi jääda meie igapäevase helipildi osaks, nende hääled võiksid elada reaalset elu. Üks inimkonna suurimaid saavutusi oli võimalus säilitada heli, tänu millele sai inimkond enda jaoks alles jätta heade lauljate ja pillimeeste kunsti. Väga vanad salvestused ei kannata eetris igapäevast mängimist, kuid eelmise sajandi viiekümnendate ja kuuekümnendate lood on siiamaani talutava helikvaliteedi ja kordumatu kõlaga. Kujutagem nüüd ette, et kogu lääne maailm loobuks ühtäkki biitlite lugude mängimisest originaalkujul ja läheks eranditult cover’itele üle. Selline mõte on ju absurdne. Paraku mitte meil Eestis… Ma millegipärast arvan, et austusavaldused Urmas Alenderi või Gunnar Grapsi suhtes ei peaks seisnema selles, et me võtame nendelt postuumselt hääle, nagu nad said esinemiskeelde nõukogude ajal. Veneaegseid tsensoreid asendasid veelgi edukamalt vaba Eesti Vabariigi raadiote play-liistid – kui sind nendes pole, siis sind pole olemaski. Noored ja energilised muusikud jõuavad oma sama noorte ja energiliste produtsentide abil eetrisse, mida valitsevad noored ja energilised saatejuhid. Aga lähiminevikus lahkunud staaride eest ei kosta keegi. Hea oleks, kui meie pop- ja rockmuusika legendid ei jääks eranditult internetireservatsiooni. Oleks palju huvitavam, kultuuriliselt õigem ja inimlikumgi, kui noorte lauljate ratsionaalselt lakitud kaverite vahele mahuksid vahetevahel eetrisse ka hingesoojad originaalesitused, et ei toimuks kordumatute häälte genotsiidi. Ja seda eriti jõulude ajal.

                                VAATAN PEEGLISSE, NÄEN RAUDSET

                                                                       VIKERKOMM 14 DETSEMBER 2011

     Kui me räägime sellest, mis toimub meie naabruses Venemaal ja püüame aru saada, miks hea ja haritud vene rahvas talub lausa anekdootilist valikuvõimaluse puudumist, siis tavalised läänlaste mõõdupuud siin ei kehti. Kolleeg Neeme Korv kirjeldas Postimehes üsna hästi Venemaal kehtivaid mängureegleid: hiiglased mängivad kääbustega jalgpalli. Et asi õiglasem oleks, on hiiglaste väravad tillukesed, kääbuste omad aga hiiglaslikud. Iga kord, kui hiiglased löövad kääbustele värava, vallandub tribüünidel meeletu juubeldamine. Et asi veelgi õiglasem oleks, antakse mõnele kääbusele veel ka punane kaart ja lüüakse väljakult minema. Ja hiiglaste veenev võit on kõneaineks ja vaimustuse objektiks veel aastaid… Me siin Eestis imestame selle üle, et eestikeelse õppe rakendamine venekeelsetes koolides leidis veel aastat kolm tagasi toetust ka vene inimeste hulgas, aga nüüdseks on see sulanud, nagu Eestimaa detsembrikuine lörts. Aga mida siin imestada, kui kogu kohalik venekeelne propagandamasin oli pärast pronkssõduri probleemi lahendamist suunatud uutele rööbastele. Veel mõni aasta tagasi väideti vene pressis nagu ühest suust, et pronkssõdur on venelaste viimne rindejoon. Nüüd nimetatakse selleks rindejooneks koole, kuna mittemilitaarseid kujundeid need inimesed välja mõtlema ei ole võimelised. Loomulikult on olukorras, kui kogu vene meedia, ka erakondlik, kordab üht ja sama, raske loota, et inimeste toetus eesti keele õppimisele kasvab. Meil Eestis oleks nagu kaks ajakirjanduse mudelit: üks on eestlastele – seal saab esitada erinevaid arvamusi ja vaielda – ja teine on vene keelt kõnelevatele inimestele: seal saab vastuvaidlematult Sergei Metlevit kividega loopida, ja kõik, kes seda ei tee, on äraandjad ja integrastid. See viimane ongi Venemaa ametliku propaganda mudel. Meie kohalike vene inimeste jaoks on see topeltmõjuga, kuna nendele on suunatud nii Kremli kõikvõimsate telekanalite ramm kui ka analoogne kohalik toodang ja nendevahelised PBK-taolised ristandid. Pean ütlema, et osa sellest saavad ka eestlased, pluss veel keskerakonna meedia tõhus töö, isamaalise võimuerakonna poolt isamaaga kauplemine ja ka Marju Lauristini poolt nii vene kui ka eesti pressis laialt tsiteeritud ja võib-olla ka väänatud järjekordsed mõttemõlgutused – et kas sellist Eestit on üldse vaja. Ja tulemused ei hüüa tulles. Sattusin mõni nädal tagasi eestikeelses – ma rõhutan seda – eestikeelses Delfis uudisele sellest, et Putin vilistati välja. Vaatasin ka foorumisse – umbes 80 % eestikeelsetest arvajatest sõimasid Delfit, toimetajat, uudise vahendajat ja kaitsesid Putinit. Kusjuures vene foorumites oli vahekord umbes 50:50 või kaldus vaekauss isegi Putini kritiseerijate poole. Oleksin ma mingi täiesti kõrvaline inimene kusagilt New Yorgi oblastist, oleksin ma sellise eesti foorumi ja ka isamaaliseima erakonna tegude järgi otsustanud, et Venemaa poolel on õigus ja et Eesti astus vabatahtlikult NSV Liitu. Mul on vahel selline kuri tunne, et vene propagandal õnnestus see, mis oli õnnestunud omal ajal ka lääne propagandal – õõnestada seest. Nõukogude inimesed said lõpuks aru, et asi on mäda, ja soovisid muud riiki. Eestlased ja teised eestimaalased võivad mõelda samamoodi. Kuid erinevalt nõukogude inimestest, kes murdsid välja lääne maailma, ei murraks me kuhugi paremasse kohta välja – ainult tagasi minevikku. Kui meedia – eriti parteiline meedia – oskab ka kõik Eesti Vabariigi saavutused pöörata kaotusteks ja jamaks, siis tõesti ei oota meid selles virisemise ja vingumise meres mitte midagi head. Kas eesti ja venegi poisid peaksid meid siis ohu korral väljastpoolt vägisi pealesurutava parema elu eest kaitsma? Aga valimised Venemaal – no mis me seda kõike nii väga hinge võtame. On aeg hakata otsima taga meie kadunud eneseväärikust. Ja mõni varganäost poliitik ja pikanäpuseltskonnaemalõvi võiks ka reaalselt istuma minna. Üks Pärnu parm sai näiteks pudeli õlle näppamise eest kaks kuud vanglat, mõni aga saab Tallinna rüüstamise või kodumaa tükkhaaval mahamüümise eest ainult meile näkku naerda. 

LAULU JUUREST LAULU JUURDE EHK BALALAIKA MÕRVAMINE V KULTURNOM TSENTRE LINDAKIVI

                                                          VIKERKOMM 07 DETSEMBER 2011

     Ultrašovinistlik uudisteagentuur Regnum teatas, et Venemaa parlamendivalimiste antirekord sündis Eestis – hääletama tuli vaid 15 % siin elavaid vene kodanikke. Loomulikult oleks Regnumi peatoimetajal Kolerovil hea meel, kui vene riigiduuma valimistel Eestis osaleks 98 %, nagu Tšetšeenias, aga võimetus näha põhimõttelist vahet välisriigi ja Kadõrovi vürstioblasti vahel ei ole ravitav. Regnum süüdistab madalas osaluses Eesti võime, kes ei lubanud avada täiendavaid valimisjaoskondi. Agentuur rõhutab, et Eesti pole seda lubanud ka eelmistel aastatel, eriti toonitades seda, et Eestis elab rekordarv vene kodanikke ja et Eesti on nende arvukuse järgi teine riik maailmas Venemaa enda järel, ja et Venemaa kodakondsete arv kasvab pidevalt. Kolerovlaste etteheidetes sisaldub ka väike loogikaülesanne neile endile, mis on autoritele ilmselt üle jõu käiv ülesanne: kui vene kodanike arv kasvab, miks siis nõnda kõvasti langeb osavõtt valimistest? Valimisjaoskondi ei ole ju jäänud vähemaks? Siit johtub ka vastus, miks Eestis hääletati enamasti Jedinaja Rossija poolt: valima tulid kõige vähem integreeritud inimesed, sest nendest edukamad kaasmaalased lihtsalt ei viitsinud lootusetust üritusest osa võtta. Ja kogu moos. Valimised Venemaal lõppesidki nii, et võimupartei säilitas rõhuva enamuse, konstitutsiooniliste hääletuste läbiviimiseks on tal aga valik – kas kaasata oma klooni Spravedlivaja Rossijat või aastaid oma naljadega võimu teeninud Žirinovski parteid. Mõlemad on varnast võtta. Ainus opositsioonipartei duumas on kommunistlik. Mõned vaatlejad hõõrusidki käsi – et näe, asjad lähevad ikkagi paremuse poole. Kui te mõtlete kompartei mandaatide arvu kahekordistumist, siis mina küll ei julgeks seda nimetada progressiks. Antud erakonna targa juhtimise all elatud aastad ei lähe mul ikka veel meelest, nagu ka ülejäänud kuuendikul kogu planeedist… Aga vähemalt sai siin Eestis nalja rohkem kui rubla eest: nägin telekanaleid vahetades varemgi, et üle-eestilise levikuga TVN näitab mingeid Vene Föderatsiooni lipuga logosid, aga ei viitsinud süveneda. Kui ühtäkki komistasin reede õhtul TVN-i saatele, mis paelus. Vaatasin telekavast järgi – tegemist oli saatega “Laulu juurest laulu juurde”, mis kestis tund aega ja tegemist oli vaid etenduse esimese osaga. Kogu asi arenes Lindakivis ja lava kohal ilutses toosama kolossaalne vene lipuga varustatud Spravedlivaja Rossija logo. Laval oli lokkis peaga Denis Viktorovitš Trofimik, Õiglase Venemaa saadikukandidaadi esindaja – siin ma tahaksin tsiteerida originaalis – “ot Pskovskoi, Kaliningradskoi oblastei i oblastei za granitsei”. Esinedes meie “Eesti oblastis” (tahaks loota, et ikkagi autonoomses), vastas Trofimik Lasnamäe kultuurikantsi kogunenud pensionäride küsimustele. See oli ehk etenduse naljakaim osa, sest kui üks umbes 80-aastane endise proletaarlase välimusega taat küsis talt, mille poolest erineb nende Spravedlivaja Rossija programm Venemaa kompartei programmist, vastas täievoliline esindaja, et ei oska öelda. Oli ka teisi naljakaid asju, ja kogu see show läks eetrisse. Jäin vaatama, sest pole kunagi elus mitte midagi säärast näinud. Vahepeal lahutasid eakate valijate meelt seksikad tüdrukud tantsuansamblist Peppi-dance, vastused küsimustele vaheldusid kirglike üleskutsetega “golosuite za Mihaila Vasiljevitša Bretšaka!” – nad kostsid lavalt ja esinesid ka subtiitrite näol. Siis tuli lavale muidu sümpaatne vokaalansambel Iris. Esitati ka helgeid nõukogude laule ja kõlas veel südamlik pala nimega “Balalaika”, kus naissolist pöördub oma armsama balalaikavirtuoosi poole, kes on vihahoos paljakäsi kõik 3 tükki balalaikakeeli katki rebinud. See Paganini loost kaudselt inspireeritud südantlõhestav story meenutas mulle pärast vene valimisi duuma ukse taha jäänud opositsiooniparteide saatust – neid oli ju samuti täpselt kolm tükki, nagu balalaikal keeli… Õhtut juhtis Eestis tuntud karmoškamängija ja isetegevuse juht Igor Jermakov, kes utsitas iga numbri järel rahvast plaksutama, aga mida polnud kuulda, seda polnud. Äkki plaksutatigi, kuid heli sel üritusel oli nii puus, kui puus üldse saab olla. Vaatamata sellisele üle-eestilisele teleülekandele ei läinud Spravedlivaja Rossijal meie riigis hästi. Aga mind rõõmustas see, et Eesti Vabariigis saab tänu meie absoluutsele demokraatiale ikka sellist nalja, et hea kolleeg Mart Juur pangu end põlema. Üksnes kihutussaate pealkiri – “Laulu juurest laulu juurde” – on üle igasuguse mõistuse… Jääme põnevusega ootama meie “Eesti oblasti” sisevalimisi – äkki korjab mõni eestlasest kandidaat samuti taidlejad kokku ja läheb  Lindakivisse ning tele-eetrisse paaritunnise poliitikakavaga “Kandlest guslini”. Moskvasse meid vist sellise pulliga ei oodata, aga meie Euroopa kultuuripealinna võib tulla ükskõik mis palaganiga – Welcome to Estonia!

                  MIS TEHA, KUI KRISTAL ON KÕHUS GAASID?

                                                         VIKERKOMM 30 NOVEMBER 2011

   Mõni nädal tagasi rääkisin ma sellest, et sotsioloogilise firma Turu-uuringud  suurküsitlused – kui palju meie inimesed rõvetsevad, panevad ja masturbeerivad Eesti erinevates regioonides ja kui sageli käsikiimlevad eri rahvusest elanikud, kes on siin liider – kõik see vaimselt tervet inimest ei tohiks küll köita. Ka selle ümberaugu teadusinfo ekraniseerimine TV3 poolt ja veel lastele sobival ajal, mis niiskusena imbub kodudesse. Ja ma ei leia vastust – mis kultuuriline, informatiivne või meelelahutuslik roll on sellel mängida. Aga mõni päev tagasi sain ma täiesti juhuslikult teada, et eesti kommertskanal viib teatud mõttes ellu Venemaa föderaalprogrammi kaadripoliitika vallas. Tuleb välja, et taolisi küsitlusi viiakse seal läbi lausa riiklikul tasemel ja need on teaduslikult põhjendatud. Näiteks on Belgorodi linnavalitsuse ametnikud juba surnuks piinatud küsimustega nende suguelust ja ka sellest, kui tihti nad potil käivad. Sõna otseses mõttes. Neli nädalat täitsid linnavalitsuse töötajad küsimustikke, kusjuures loobujad kanti nn “musta nimekirja”, teatab uudisteagentuur NEWSru.com. Kokku viiakse läbi 5 testi, kuid kõige hullem on “oprosnik nomer 2”, kus enamus 367 küsimusest on intiimset laadi. Korraldus kõigi munitsipaaltöötajate selliseks testimiseks tuli oblasti administratsioonilt. Küsitlus toimub selleks eraldatud kabinetis, kus on kaks lauda ja kaks arvutit. Sisenetakse kahekaupa ja vastatakse online-režiimis, kogu toiming kestab üle kahe tunni, küsitlus ei ole anonüümne – tuleb sisestada nimi, isanimi ja perekonnanimi. “Ma olen 60-aastane vanaema, aga mingi plika testib mind – et kas ma olen oma seksuaaleluga rahul! Kuulge, mis üldse toimub?” – tõstis üks töötaja lärmi ja siis otsustati, et alates 50-ndast eluaastast on test  vabatahtlik. Kaadripoliitikaga tegelev oblasti asekuberner Valeri Sergatšjov selgitas, et tegemist on “noorte perspektiivikate kaadrite valikuga ja nende potentsiaalsete kalduvuste ja intellektuaalsete võimete väljaselgitamisega”. Asekuberner lisas, et süsteem on välja töötatud Moskva rahvamajanduse akadeemias ning selle abil valitakse kandidaate kaadrireservi, sealhulgas ka presidendi reservi. Minu jaoks oli üllatav see, et Kremli imelik kaadripoliitika võib olla aluseks mõne meie telekanali sarjale. Kahjuks ei piirdu meie meedias asi ainult tuntud (põhiliselt ühtede ja samade) inimeste isikliku elu labastamisega. Kui ajakirjanikud hakkavad ise reklaamima mingit teenust ja toodet, siis on see minu arvates ebaaus tarbija suhtes. Kui üks tuntuim sotsioloog reklaamib TELE 2 teenust, kuulame me seda meest nagu ausat teadlast. Kõik, mida ta räägib avalikkusele, on ju seotud põhjalike uuringute tulemustega. Ja eesti sotsioloogia üks tugisambaid küsib reklaamis – “milleks maksta rohkem?”. See sobib muide kokku ühe tuntud Moskva ühiskonnateadlase märkusega: “sotsioloogia on kõige täpsem teadus: nii palju kui maksad, nii palju ka saad”. Tõesti – “milleks maksta rohkem?” See reklaamiklipp on ebaeetiline, aga mitte ebaesteetiline. Kuid kui teise klipi kangelane Krista, kelles me tunneme kohe ära glamuurse ajakirja “Kroonika” peatoimetaja ja traagilise telesaate “Sind otsides” juhi, reklaamib vahendit puhituste vastu, siis on see illusioonide purunemine. No ei taha mõelda sellele, et ajakirjas inimeste ilusat elu ja keha ning telesaates puhast inimhinge eksponeerival kenal ja edukal naisel on gaasid, nagu kogu “Hullu professori” nimelise filmi peakangelase suguvõsal. Paljudel on, aga kas te saaksite hetkekski endale ette kujutada, et näiteks mõne lugupeetud päevalehe vastutav peatoimetaja hakkaks heast peast reklaamima vahendit teda vaevava kõhulahtisuse vastu või televisiooni uudisteankur teataks, et ta võitleb oma halva hingeõhuga ühe toreda firma toodangu abil? Kõik me oleme materialistid ja teame, et inimesed ei ole inglid. Meenub üks nõukogudeaegne filmike, kus arsti ooteruumis vestleb intelligentne noormees ilusa ja haritud tütarlapsega. Nad räägivad prantsuse poeesiast ja itaalia maalikunstist, kui järsku avaneb uks ja valges kitlis velsker küsib “Noh, kas kust  tõid?”.  Noormees kohkub ja vastab, et tõi. “Anna siis siia”, - käsib velsker. Noormees võtab põuest välja mingi vedelikuga purgi. “Mis mees sa küll oled”, - plahvatab velsker, - “oota sinult kust, nagu hingeõnnistust – sa ei too, aga nüüd lasid purgi nii täis! ”. Järgmistes kaadrites näeme, kuidas alles peenetest kunstidest ja renessansi poeetide armuluule nüanssidest vestelnud tütarlaps jookseb minema mööda polikliiniku koridori… Me oleme teiega õnnelikud inimesed: kui mõni telekanal juba jälle topib teile saate pähe analüüsianumaid näkku, siis saame me ühe puldivajutusega saata rõvetsejast velskri hästi pikalt. Soovitan tungivalt.

                   KEELEKÜMBLUS LÄTI MOODI

                                                       VIKERKOMM 23 NOVEMBER 2011

   Läti Vabariigi president, peaminister ja parlamendi spiiker loobusid viimasel hetkel ühisavaldusest, millega tahtsid pöörduda kõigi lätimaalaste poole seoses kasvava pingega ühiskonnas. Pingeid õhutab aktsioon teise riigikeele kehtestamise poolt – vene keele riigikeeleks muutmise poolt kogutakse allkirju ja alla on kirjutanud kogunisti Riia linnapea Nil Ušakov, kes teeb sellele aktsioonile ka propagandat. Läti Vabariigi endine president Vaira Vike Freiberga ütles intervjuus Läti Raadiole, et põhiseaduse muutmine vene keele teiseks riigikeeleks tunnistamise suunas viib läti keele hääbumiseni. Sest kõik me saame ju aru, et uus seadus sisuliselt kohustaks lätlasi õppida vene keelt nende huvides, kes Lätis elades ei söandanud selle riigi keelt omandada. Läti keele vastu suunatud kihutustöö on võtnud juba sellised mõõtmed, et see ohustab riigi julgeolekut. Uus Läti Vabariigi president loobus toetamast kumbagi poolt põhiseaduse muutmise või muutmata jätmise asjus. Nii et isegi Läti riigipea ei julge enam öelda “Läti riigikeeleks jääb läti keel”. Olukord on kurb, kuna ühe tuntud ekstremisti üritus elab ja võidab. Selle aktsiooni taga on vasakäärmuslane (bolševik-limonovlane) Vladimir Linderman, kelle kodus oli 2003 aastal leitud relvi, lõhkeaineid ja Läti riiki kukutama kutsuvaid lendlehti. Teda kahtlustati ka Läti presidendi Freiberga tapmise ettevalmistamises, hiljem süüdistusest loobuti. Samal aastal, nagu arvavad paljud ajakirjanikud, oli ta värvatud FSB poolt, kui istus Lefortovo vanglas Venemaal. Tüübil ei ole lubatud siseneda Eesti territooriumile, kuid meie venekeelne press võõrustab teda viimasel ajal üsna regulaarselt, avaldades tema avaldusi ja võttes suuri intervjuusid. Muide, Linderman väidab, et tema üritus ei oleks meil siin võimalik sellepärast, et Eestis on haritud, andekate ja tarkade vene inimeste protsent tunduvalt madalam, kui Lätis. Ekstremist peab meie eestivenelaste suuremat sallivust ja integreeritust eesti ühiskonda nende madala arengu ja eneseväärikuse puudumise tunnuseks, väites, et Lätis on palju rohkem väärtuslikke venelasi, kui Eestis. Paraku väljendub see lätivenelaste üleolek põhiliselt selles, et lood läti keele valdamisega on selles riigis palju hullem, kui eesti keele omandamisega Eestis. Minu poeg töötas Lätis mõned suvekuud koos teiste Eestist pärit poistega. Nad läksid sinna heas usus, et lugupidamine läti keele suhtes võib kohalikele meeldiv olla. Õppides pähe fraasi “Ludzu vienu pacinu cigaretes”, pöördusid nad bensiinijaama teenindaja poole. See punnitas silmi ja küsis vastu: “Tšegooo? Ne ponimaju ja po-vašemu”. Tuli üle minna vene keelele ja kasutada seda igas Lätimaa nurgas. Teisiti lihtsalt ei olnud võimalik. Nagu teatas mõni aeg tagasi ajaleht Kurzemes vards, Liepajas minestas üks pruut, kui kuulis abielu sõlmimisel läti keelt. Perekonnaseisubüroo ametnik räägib ametlikus osas vastavalt keeleseadusele riigikeeles. Pruut katkestas ootamatult piduliku kõne ja nõudis, et ametnik jätkaks vene keeles, tõstis skandaali, minestas, siis toibudes jooksis välja, kuid hiljem naases saali. Asi oli eriti kurb sellepärast, et peigmees oli lätlane ja mida tema siis veel pidi tundma. Aga ta üritas toetada oma pruuti, kes väitis kogunisti, et “maksis kõnelemise eest riigikeeles” ja et “pärast Koosmeelekeskuse võitu valimistel on Läti riigikeeleks  vene keel”. Meil Eestis õnneks ei minesta eesti keelt kuuldes veel keegi, kuigi alati, kui eesti keelest räägib riigikogulane Yana Toom, on tal selline näoilme ja intonatsioon, et see tekitab muret küll.      

                 AGA KAS TE LASTE KÄEST KA KÜSITE?

                                                     VIKERKOMM 16 NOVEMBER 2011

    ERR-i tuli kaebus mehelt, kes elab ühe teise eestlasega 22 aastat õnnelikku homoabielu Rootsis. Kirjas päriti: “kust vôtab hr. Makarov oma andmed” ja väideti, et “juba nüüd annavad mitmed lastekaitseametid homopaaridele proovi korras vôimaluse laste ajutiseks enda juurde vôtmiseks. Ja avalikkuse ette pole tulnud ühtegi juhust, kus lapsi oleks väärkoheldud. Otse vastupidi, on tehtud kindlaks, et homopaarid kohtlevad lapsi palju suurema kohusetundlikkusega.” Vaadake, avalikkuseni koduvägivalla juhtumid reeglina ei jõuagi. Ja selle kirja valguses peaksime me kõik omaenda laste huvides nad homopaaridele loovutama – alguses “prooviks”, siis päriselt. Aga see selleks. Tolles 2 novembri kommentaaris arvasin ma, et eeldatavasti traditsioonilise orientatsiooniga lapse üleandmine homopaarile tähendaks lapse loomuse ja psüühika vägivaldset murdmist. Sest vanemad ikka kasvatavad lapsi enda maitse järgi. Iseäranis veel võõraid lapsi… Näib see olevat kuidagi ebaloogiline? Kirja autor heidab ette: “hr. Makarov ei too ühtegi konkreetset näidet” ja palub tuua konkreetseid näiteid veel ka oma pika pöördumise lõpus. Tulles vastu kuulaja soovile, kasutan kõige värskemat informatsiooni: siin siis ilma ilma igasuguste minupoolsete kommentaarideta uudis Leedu Delfilt, mis oli avaldatud 14 novembril. Mõni aasta tagasi lapsendas Kalifornias elav lesbipaar  Paulin Moreno ja Debra Lobel 2-aastase Tomi-nimelise poisi. Naised väidavad, et nüüdseks 11-aastaseks saanud poiss unistab vahetada sugu ja saada tüdrukuks nimega Tammi. Lapsele hakati andma hormoonpreparaate, mis pidurdavad tema suguküpseks saamist. Nad juba hüüavad poissi naise nimega ja lapse fotoalbum Debra facebookis kannab pealkirja “Mu magus printsess”. Delfi viitab Foxnewsile ja tsiteerib lapsendajaid: “Me elame San-Franciscos, siin on palju meie homoseksuaalidest sõpru, nad kõik pöörduvad meie lapse poole nagu tüdruku poole ja ütlevad – tervist, sa näed täna hea välja, väike tüdruk”. Doktor Paul McHoug, John Hopkinsi ülikooli professor-psühhiaater arvab, et hormoonide sissesöötmine 11-aastasele poisile on kuritegu. Arsti toetavad ka teised spetsialistid, nimetades sellist sekkumist lapse organismi funktsioonidesse barbaarsuseks, mis võib tekitada mitte üksnes psüühilisi, vaid ka üldtervislikke tüsistusi, kuna isegi hormoone võtvatel täiskasvanud transseksuaalidel võib haigestuda süda, kuna preparaadid muudavad vere hüübivust ja võivad tekitada trombe ning kutsuda esile vähki. “Kuid ka meditsiinitippudel on väga raske vaielda, kui jutt käib homopaaridest, kuna arstid kardavad süüdistusi sallimatuses homode vastu”, - kirjutab Delfi. Lesbivanemad ise väidavad, et poiss hakkas pidama end tüdrukuks juba aasta pärast lapsendamist ehk 3-aastaselt. Seitsmeaastaselt lubas ta sandistada oma suguorganid. Kaheksa-aastaselt lubasid lesbiemad poisil valida endale tüdrukuriided ja mitu rinnahoidjat. Laps peab nüüd võtma hormoonide blokaatoreid 15-aastaseks saamiseni: preparaadid takistavad tema loomulikku mehelikku suguküpsemist – häälemurret, karvkasvu näol ja laiade õlgade arenemist… Ma ei kommenteeri seda uudist: kuulaja palus – ma vastasin. Kui aga rääkida antud probleemi valguses meie uuest pereseadusest, siis ehk pakuks huvi niivõrd olulise maailma kultuurilinna seadusloome kogemus, nagu seda on Sankt-Peterburg. Mis on ka eesti kultuuri ajaloo seisukohalt oluline linn. Peterburi parlamendi suurim ehk Jedinaja Rossija fraktsioon esitas eelmisel nädalal seaduseelnõu administratiivsest vastutusest homoseksualismi ja pedofiilia propageerimise eest. Reedel kiitis eelnõu heaks Peterburi parlamendi seadusloome komitee, täna hommikul oli see esimesel lugemisel parlamendi poolt ka vastu võetud. Linnaseaduse sisse viiakse sätted, mis lubavad trahvida “avalike toimingute eest, mis propageerivad alaealiste ees pederastiat, lesbisid, biseksualismi ja transseksualismi”. Füüsilised isikud maksavad sellise kõlvatu käitumise eest 1000 kuni 3000, ametiisikud – 3000 kuni 5000 ja juriidilised isikud – 10 000 kuni 50 000 rubla trahvi. Võimuerakonna saadikud nõuavad analoogseid trahve ka pedofiilia propageerimise eest. Seadus homopropaganda vastu on välja töötatud mitmesaja Peterburi elaniku nõudmisel, kes kirjutasid vastavale pöördumisele alla. Oma selgituskirjas väidab Jedinaja Rossija fraktsiooni kuraator Vjatšeslav Makarov: “Spetsialistide arvates mõjub suguliste perverssuste tugevnev propaganda laastavalt kõigepealt alaealistele ja on saanud ka sotsiaalseks teguriks, mis takistab sündivuse kasvu. Vene Föderatsiooni presidendi juures tegutsev lasteõiguste volinik märgib, et praegusel ajal tugevneb ka pedofiilia propaganda, mis on samuti ühiskonnale ohtlik ja tuleb keelata”. Seadus jõustub 10 päeva jooksul pärast selle avaldamist. Nad arvavad endiselt, et mitte iga erinevus ei rikasta. Äkki on neil selleks õigus?

            DEKLARATIIVSEL SALLIVUSEL ON HIND 

                                                      VIKERKOMM 09 NOVEMBER 2011

   Nädal aega tagasi puudutasin ma laste lapsendamise teemat gei perekondade poolt. Jäädes oma seisukohtade juurde, tunnistan, et gei aktivisti hägusalt artikuleeritud sõnade illustratiivne ettemängimine kommentaaris oli karm, kuigi Sigmund Freudi teooriate kohaselt tuleb just keelevääratuste kaudu välja see, mida inimene tegelikult arvab. Õnneks ei rajanenud kommentaar sellele tsitaadile ega Freudi maailmavaatele. Tunnistan ka seda, et Freud oli sürrealist ja tema luulud ei sobinud tõsise kommentaari konteksti. Olulisem on aga see, et justiitsminister Kristen Michali uue kooseluseaduse idee oli väidetavasti küpsenud olukorras, kus gei ühendused tegid intensiivset lobitööd. Tahaks vaid küsida, kuidas siis ka ülejäänud rahvas saaks uue seaduse asjus lobitööd teha? Erinevus pidi ju rikastama?  Venekeelsete koolide endisel kujul säilitamise pooldajate lobitöö ei olnud näiteks nii tulemuslik, kuigi venekeelne vähemus Eestis on seksuaalvähemustest arvuliselt ikka tunduvalt suurem. Muide, Postimehe vene portaal DzD kirjutas täna viitega saatele Ringvaade dirigent Erki Pehki öeldust, artikli pealkiri on “Inimesed ei märka geide probleeme, nagu nad ei taha näha ka venelaste probleeme”. Portaali lugejad näitavad praegu foorumis selle võrdluse puhul äärmist tänamatust… Aga laupäeval  toimus Tallinnas Kaarli puiesteel Vabaduse kella all pikett, mille korraldajad soovisid, et vene õppekeelega gümnaasiumid saaksid jätkata õppimist vene keeles. Mina aga pööraksin tähelepanu mitte meeleavalduse sisule, mis on üldteada, vaid sellele, kuidas kajastati toimuva faktilist külge erinevates meediaüksustes. Jutt käib osavõtjate hulgast ja siin – vaid mõned sama päeva näited. Vene Delfi kell 16.25 osalejate arvu ei maininud üldse, eesti Delfi väitis neli minutit hiljem, et venekeelse koolihariduse jätkamise soovi käis näitamas umbes sada piketeerijat. Kanal 2 uudistesaade Reporter pakkus arvuks 150 osalejat, TV 3 Seitsmestes uudistes öeldi, et 150 kuni 200, Venemaa uudisteagentuur RIA Novosti väitis, et piketeerijaid oli 200 kuni 300, Postimehe venekeelne portaal DzD – et ligi 300, ja enampakkumise võitis ehk vene kogukonna uudisteportaal baltija.eu, väites, et kohal oli olnud üle 600 osaleja! Nii et tõe pähe pakutakse ikka väga erinevaid numbreid ja keegi ajab sealjuures kindlasti pada, kõigil korraga antud juhul ei saa õigus olla… Kui aga rääkida meeldivatest sündmustest enamuse ja vähemuste koostööalal, siis oli selleks kindlasti Anne Veski autasustamine sõpruse ordeniga Venemaa presidendi poolt. Au ja kiitus meie lauljale minugi poolt, kuid võõrustajaid ma kiita paraku ei saa. Esiteks on praegu Venemaal märgata progressiivsete muusikute protestilaulude lainet Kremli vastu: Putinit ja tema meeskonda hakkasid kritiseerima Jüri Ševtšuki järel teisedki vene roki suurkujud – Šahrin ja isegi seni võimuga mugavalt läbi saanud Makarevitš, ka uue põlvkonna muusikud – DINO MC 47 ja näiteks Eurovisiooni kandidaat Rabfak oma lauluga “Meie lollimaja hääletab Putini poolt”. Ja sel ajal, kui Venemaa enda muusikud hakkasid mässama, oli Kremli poolt äärmiselt kaval käik autasustada nendele õpetuseks ordeniga hoopis Eesti lauljat, kes autasu ka tänuga vastu võttis. Nüüd autasust endast: Venemaa on teinud Eesti kohta nii palju ametlikke avaldusi ja suunanud Euroopasse niivõrd tohutu hulga  kaebusi väidetava “Eesti fašismi” kohta, lastes rünnata Eesti saatkonda, mustates eestlasi oma riigitelevisiooni kaudu, takistades majanduslikku koostööd ja sekkudes pidevalt Eesti siseasjadesse. Venemaal regulaarselt avaldatavates vaenlaste edetabelites asetatakse meie riik pidevalt esiviisiku sisse. Arvestades seda, et ametlik Venemaa suhtub umbes samamoodi ka teistesse Balti riikidesse, Poolasse, Valgevenesse, Ukrainasse, Moldovasse jne jne, votes arvesse ka meie piiride juurde tõmmatud sõjaväe hulka, oleks kohasem nimetada seda ordenit mitte sõpruse, vaid vaenu ordeniks. Ja veel: kuidas te arvate, miks ei saanud koos meie esindajaga autasu Venemaal aastakümneid südameid vallutanud filmikangelane ja laulja Vahtang Kikabidze, üks populaarsemaid artiste vene ajaloos üldse? Siis, kui Medvedevi saadetud tankid sisenesid Gruusiasse, julges Kikabidze öelda midagi oma kodumaa kaitseks. Siis tambiti tema nimi Venemaal pori sisse ja tollest päevast peale pole ta saanud esineneda Venemaal MITTE ÜHTEGI KORDA. Ju siis õnnestus Anne Veskil aprillisündmuste ajal end vaos hoida.      

                              KA GEIDEL ON VANAEMAD

                                                        VIKERKOMM 02 NOVEMBER 2011

   Eestis hakati taas tuliselt arutlema homoabielude teemal. Loomulikult võib justiitsminister Kristen Michali kavatsus luua kooseluseadus, et seadustada samasooliste ja vabaabielus elavate inimeste kooselu, lahutada omakorda praeguse koalitsiooni abielu, aga ju siis on asi seda väärt. Eesti tahab jälle olla teistest Balti riikidest ees, sest näiteks Leedu Vabariigi tervishoiuminister keelas oma käskkirjaga kogunisti võtta homodelt doonoriverd. Skandaal puhkes eelmise nädala lõpus, kui üks homoaktivist läks verd andma, kuid vastas verekeskuses ankeedi küsimusele “kas te olite sugulises vahekorras teiste meestega” jaatavalt ja teda keelduti teenindamast. Selgus, et vastavalt seadusele kuuluvad homoseksuaalid  seksuaalkäitumise riskigruppi. Kusjuures tervishoiuministeerium väitis, et antud nõue on võetud Euroopa Liidu direktiividest. Loomulikult tekib küsimus – kuidas siis nii: me siin Baltimaades oleksime nõus võõraid lapsi ära andma inimestele, kellede verd ise kardame kasutada? See oleks küll äärmiselt alatu ja silmakirjalik… Vaadates pühapäevase Aktuaalse Kaamera põhjalikku reportaaži sellest probleemist, pöörasin kohe tähelepanu mitte niivõrd ministri blaa-blaa-blaa stiilis selgitustele, kuivõrd MTÜ Eesti Gei Noored juhatuse liikme Helen Talalaeva kasutatud väljendile. aaGaymix.mp3  Ei, te kuulsite õigesti: geiaktivist rääkis lapse  k a s u t a m i s e ("s" tähele järgneb "u" täht)  võimaluse vajalikkusest. Sõnavalik pole juhuslik, ja jutt sellest, et lapsendamise seadustamine annaks võimaluse näiteks lapsele lasteaeda järgi minna kord ühel, kord teisel mehel, on lihtsalt mingi lalin. Või ei ole? Aga kas laps seda ikka vajaks, et tema eakaaslased, kellele järgi tuleb tavaliselt ema, vahel ka isa, paneksid tähele, et tal endal oleks nagu kaks isa? Kas pisikestel lasteaialastel  pole varavõitu elu seda külge tähele panna ja hakata end selle nähtuse suhtes kuidagi positsioneerima? Kui teil on tõesti probleeme, saatke siis lapsele järgi vanaema. Sest ka geidel on emad ja vanaemad, kuidas te siis muidu siia ilma oleksite sündinud? Aga see pole antud episoodis põhiline. Geide ühenduse juhatuse liige, rääkides lapse “kasutamisest”, väljendus ausalt ja nimetas asju nende õigete nimedega. Just seda teil vaja ongi. Mõni kerjab võõra lapse abil raha tänaval, mõni taotleb võõra lapse kaudu erilisi õigusi ühiskonnas. Ja veel: eeldatavasti traditsioonilise orientatsiooniga lapse üleandmine homopaarile tähendaks lapse loomuse ja psüühika vägivaldset murdmist. Sest vanemad ikka kasvatavad lapsi enda maitse järgi. Iseäranis veel võõraid lapsi… Kohe ütlen: ma ei tõmba otseseid paralleele, kuid Tallinnas on Leedu järel märgatud suuri MMM-i reklaamiplakateid: miljonitelt inimestelt raha väljapetmise eest Venemaal oma aja ära istunud Sergei Mavrodi ehitab uut finantspüramiidi. Loll saab peksa ka kirikus ja mõni on juba kindlasti oma raha igaveseks ära andnud. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida. Mavrodi, istudes vene vanglas, salvestas seeria kommentaare, kus rääkis vangielu erinevatest tahkudest. Ühe you tube’is saadaval oleva 10-minutilise videolõigu teema olid nõndanimetatud “kuked” ehk teiste meesvangide poolt seksuaalselt kasutatud mehed. Mavrodi rääkis sellest, kui jube on tegelikult antud sorti vägivald ja ka tagajärjed selle ohvrite jaoks, kes jäävad ilma igasugusest lugupidamisest, kaitsest ja niigi nappidest õigustest. Aga Mavrodi märgib, et kuna nähtus on niivõrd levinud, siis mõnes vanglas on neid “kukkesid” juba rohkem, kui tavavange. Ja seal on kurjategijate ladvik nõutu ja paanikas: “kuked” võivad pöörata varaste püha hierarhiat ja võtta võimu üle. Aga normaalses ühiskonnas, mille rakuke on ka vangla, ei ole vastuvõetav ei esimene ega teine võimujagamise variant. Õnneks ei jagata vanglates vähemalt lapsi, nagu meil siin vabas ühiskonnas.

                                   ESTOFOOBIA ANATOOMIA

                                                              VIKERKOMM 26 OKTOOBER 2011

   Eelmisel nädalal kerkis taas pinnale vene õppekeelega koolide teema. Kohtla-Järve Ahtme gümnaasiumi direktor Svetlana Skorobogatova lükkas ümber Yana Toomi poolt Riigikogus tehtud avalduse, et kooli 9 klass polevat võimeline gümnaasiumiastmes osalisele eestikeelsele õppele üle minema, sest “ei räägi seda keelt üldse mitte”. Ahtme gümnaasiumi juht imestas selle üle, kuidas sai (haridustee ise pooleli jätnud – I.M.) Toom niivõrd põgusa kohtumise järel hinnata õpilaste keeleoskuse taset. Loomulikult tehti venekeelses internetimeedias Toomist kangelane ja Skorobogatovast reetur. Tegelikult on see kõik osa ühest üldisemast kampaaniast elementaarselt eestimeelsete inimeste vastu, kuid mingil ajal hakati kiusama taga ka terveid koole. Eelmisena sattus rünnaku alla Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasium ja eriti selle direktor Teplov, kes toetas eestikeelset haridust ja kutsus kooliõpilastega kohtuma Venemaa teisitimõtleja Valerija Novodvorskaja. Kohe ilmus terve seeria direktorit ründavaid kirjutisi. Meediarünnak lõppes vaid siis, kui koolijuht pöördus kohtusse. Nüüd on siis teise eesti keele suhtes salliva kooli kord, kuid kõik on tunduvalt lihtsam – riigikokku pääses ports eesti keele ja riigi suhtes üsna sapiseid inimesi ja meedia vaid tsiteerib rahvaasemike sõnu… Vene koolide üleminek eesti õppekeelele on teema, mis annab võimaluse ühel poolel pühkida taas ja taas tolmu lõputust halast diskrimineerimisest, teisel poolel aga rahulduda teadmisega, et midagi nagu tehakse selleks, et vähemalt noored inimesed Eestis mõistaksid eesti keelt. Kui keegi küsiks minult – et mida mina arvan üleminekust – siis ütlen kohe, et jääksin vastuse võlgu. Kõigepealt pole ma asjatundja. Ise õppisin koolis oma emakeeles ja see oli vahva. Ja ma ei arva, et kaasaegsed venekeelsed lapsed oleksid minust rumalamad. Pigem vastupidi. Vene koolis õppimine ei seganud mind ja mõningaid teisigi osata ja rääkida eesti keelt ka sügaval stagnaajal. Ja sallida Eestit. Nii et olen veendunud: asi pole mitte niivõrd õppekeeles, kuivõrd suhtumises. Ja kas seda suhtumist, mis saab alguse maastmadalast perekondadest ja vene meediast, saab kaotada pelgalt koolireformiga? Ma ei ole selles kindel. Vahel jääb mulje, et me mängime mingit mängu ja teeme näo, et räägime tõsiselt. Kui üks Narva koolisüsteemi asjapulk Olenina karjub eesti teleuudiste saates, et mingu siis eesti lapsed üle inglise keelele, kui vene lapsed peavad eesti keeles õppima – siis on mul kahju lastest, kelle suhtumist suunab ja psüühikat sandistab niivõrd lootusetu kultuuritasemega juht. Ma olen õppinud nõukogude ajal mitmes koolis ja näinud ka mitte eriti tarku pedagooge, kuid niivõrd sõjakat fanatismi pole ma isegi siis kogenud. Ja kõige hullem on see, et me ei kaitse  oma lapsi. Täiskasvanud saadavad juba jälle õpilasi riigikogu ette, nagu enne pronksiööd, sedapuhku kinniteibitud suuga, kasutades lapsi poliitilise kahurilihana. Ühiskondlik ja ametkondlik vastukaja sellele on aga olematu… Kui eestikeelses teleuudiste saates räägitakse  koolireformist ühe kooli direktoriga, kes ei oska sõnakestki eesti keelt – kas me teeme seda tõsiselt? Kas me tõesti arvame, et koolijuht, kes ei räägi eesti keelt, võiks soovida, et tema alluvad ja hoolealused kõneleksid tema juuresolekul keeles, millest ta aru ei saa? Kui me nõuame üleminekut eesti keelele ja seega ühe seaduse täitmist – miks me siis ei täida teisi seadusi? Et koolidirektor peaks kõigepealt ise valdama riigikeelt? Seepärast tundubki mulle, et me ei võta asja eriti tõsiselt. Eesti keele ja riikluse vastased aga kasutavad oskuslikult sõnavabadust ja muid demokraatliku ühiskonna võimalusi selleks, et kruvida pingeid ja tekitada lausa allergiat eestlaste vastu. Ja seda armsamad on mulle nii minu rahvuskaaslased, kes ei lähe oma enamuses selle õelusega kaasa, ja ka eestlased, kes on üks kannatlikumaid rahvaid, keda tunnen.

                                     INTEGRASTID PUREVAD SASSI KOOKI

                                                                                                                            lugeda 

                                            EMAKEEL JA/VÕI RODNOI JAZÕK

Eesti Rahvusraamatukogu nurgasaalis toimus 14 märtsil emakeelepäev “Meie keeleline tulevik”, mida juhtis  teadus- ja arenduskeskuse eesti kirjanduse referent Maire Liivamets.
Kavas:
Uurimusi eesti keele ajaloost (emakeelepäevale pühendatud näituse tutvustus). Signe Suursöödi (RR)
Eestikeelne haridus muukeelsele elanikkonnale. Irene Käosaar (Haridusministeerium)
Eestikeelsus – meelsus või “projekt”? Peep Nemvalts (TLÜ)
Eesti keele omandamine või omaksvõtmine (O. Lutsu “Kevade” vene lapse pilgu läbi). Eesti kirjanduse õpetamine vene koolis. Ivan Makarov (Raadio 4)
Estofiiliast Euroopas ja Eestis. Kristiina Ross (Eesti Keele Instituut)

            EESTI KEELE OMANDAMINE VÕI OMAKS VÕTMINE

  Alustaksin sellest, et ma pole keeleteadlane, kirjandusteadlane ega pedagoog. Saan asjast nii aru, et olen illustreeriva väärtusega eksemplar, kuna olen vene perekonnast, pole kunagi käinud eesti õppekeelega koolis, aga eesti keelt räägin, teen eestikeelseid saateid ja olen kirjutanud  tuntud eesti esitajatele palju laule nende emakeeles. See annab lootust, et ka vene õppekeelega kooli kasvandik võib omandada eesti keele arvestataval tasemel. Ja, parem veel, omaks võtta. Sest on olemas palju näiteid, Klenskist Linterini, kuidas inimene on omandanud eesti keele ja omab ka eesti kodakondsust, kuid pole ei keelt ega riiki omaks võtnud. Ei sõltu see tihtipeale päritolust ja isegi perekondlikest traditsioonidest, sest meil on olemas Dimitri Klenski ja Maria Klenskaja: vend on eesti keele omandanud ja on EV kodanik, ja teate isegi kuidas ta neid hoiab, õde aga on eesti kultuuri üks armsamaid loovisiksusi. Siin on palju tegureid, see pole tänase kohtumise teema, kuid selge see, et inimene, kes on eesti keele ja Eesti omaks võtnud, ei hakka neid õõnestama ja mustama, isegi tekkinud lahkhelide või mingi solvumuse tõttu. Siit ka üks huvitav tähelepanek: on ju ka inimesi, kes ei ole oma nõrkuse, ea või muude asjaolude tõttu omandanud eesti keelt ja kodakondsust, kuid võtavad omaks Eestit kui kodu ja eestlased koos eesti keele ja kommetega on nendele armsad ja lähedased. Ja selliseid inimesi pole vähe, nende suhtes ei tahaks kasutada selliseid halastamatuid termineid nagu umbkeelsed ja välismaalased. No mis välismaalane on Lasnamäel elav juhuslik mööduja, väike vene mutike, kes rääkides minu pikakasvulise ja valgepäise heas mõttes rahvuslikult meelestatud eestlannast naisega tänaval ütleb talle “доченька”… Loomulikult on minu selline loogika rajatud pigem tunnetele, kuid igapäevaelus oleme me inimesed, mitte oma rasket kohust täitvad ametnikud, ja vaatame inimesele naeratades silma. Edaspidine dialoog sõltubki kahest inimesest, mitte süsteemist, passist, nahavärvist või auto kalliduse astmest. Ja pange tähele: pole eestlastel ja teistel eestimaalastel midagi viga, ja need vastastiku sallimatuse kõverad, milledega hirmutavad meid aegajalt sotsioloogid, on nende poolt suunavalt küsitletud inimpisku hetkelise segaduse laiendamine kogu rahvale. Minu sügava veendumuse järgi on paljud meil tehtavad sotsioloogilised uuringud pigem propagandistliku sisuga ja mitte niivõrd kajastavad kuivõrd mõjutavad inimeste suhtumist parajasti tellitud suunas. Kes on näinud mõne meie tuntud sotsioloogi esinemisi PBK Vremjajärgses uudisteprogrammis, see saab ehk minu masendusest aru.

   Keele omandamine võib alata ka küllaltki küpses eas, Rootsi suursaadik Dag Hartelius on kuuldavasti õppinud eesti keele ära nelja kuuga. Kuid mida varajasemas eas algab eesti keele ja eesti elu omaksvõtmine, seda parem. Kõik te mäletate Ameerika ja ka teisi krimifilme läbivat episoodi: uurijad üritavad sarimõrvari või muu manjaki motiive mõista ja takerduvad alati tema enda vastu varajases lapsepõlves toimepandud koledustesse ja ahistamisse. Kuid sama mõjuvõimas on ka lapsena saadud headuse ja valguse kogemus, mis jääb kogu eluks. Ja kui see hea kogemus on seotud Eesti ja eestlastega, siis jääb ka see kogu eluks.

   Siin tahaks eraldi peatuda sellisel võimsal inimese mõttemaailma kujunemise teguril, nagu seda on kirjandus. Mis siin salata, selle mõju mõneti kahanes meelelahutusliku sisuga televisiooni ja interneti võimsa arenguga. Noored vaatavad põnevusfilme ja igasuguseid ajuvabu telemänge, surfavad internetis süüvimata tihtipeale sisusse, lugedes vaid pealkirju ja vaadates pilte. Omaenda emotsioonidel ja vähesel elukogemusel põhinev arvamus on esmatähtis: nad avaldavad foorumites oma otsuseid nähtuste ja teiste inimeste suhtes. Tihtipeale on need ülekantud tähenduses surmaotsused ja edasikaebamisele ei kuulu. Nad pole enam lugejad, nad on ise kirjutajad. Nendel pole aega, tahtmist ega vajadustki  lugeda väärisraamatuid, kuna nende raamatute keel on internetis suhtlemiseks ja essemessimiseks liiga keeruline ja kohmakaski. Oaasiks jääb kool, kus laps lihtsalt peab lugema raamatuid kohustuslikus korras, et edasi jõuda. Sama kehtib tihtipeale ka eesti keele kohta: paljud venekeelsed lapsed on sulgunud oma keelelisse ringi (perekond, sõbrad ja tuttavad), oma infovälja (vene telekanalid) ja oma loomulikku elukeskkonda (vene internett). Neid, kes mõtlevad tuleviku ja karjääri peale ning seostavad seda ka eesti keele tundmisega, veenavad ümber mõned kohalikud venekeelsed massiteabevahendid, ka internetis, ja nende kaudu pealesurutavad arvamusliidrid: eesti keel pole Euroopas tegija, isegi eesti noortel ja eriti muidugi venelastel pole Eestis tulevikku, eesti keel on niikuinii välja suremas, milleks seda õppimisvaeva vaja, eesti keele õppimine on sunniviisiline assimileerimine… Ja nii päevast päeva. Tõeliseks stiimuliks eesti keele õppimiseks on siin Eesti ja eestlaste omaks võtmine: eestlastest sõbrad, huvi eesti kultuuri vastu, kodutunne. Julgen omast kogemusest väita, et teatud lootused on siin seotud näiteks hea eesti kirjandusega. Ja nende lootuste täitumise lootus on seotud kõigepealt kooliga. Sest teistes kohtades vene keelt kõnelev noor ei oska eesti kirjandust tahtagi. Talle ei tule see lihtsalt pähe, kui päev läbi tuleb telekast tema lemmikpopsaa ja see on nii lahe. Seepärast tuleks seda koolivõimalust kasutada targalt ja sajaprotsendiliselt. Selles valguses pean teatud mõttes vaieldavaks seda, et eesti kirjandust hakati vene koolides õpetama eesti keeles. Õigemini ei saanud ma aru sellest ažiotaažist, mis on saatnud seda ideed: et issand kui hea ja loogiline. Esmapilgul on see loogiline jah: eesti kirjandus eesti keeles – edasi, Kentucki poisid!  Kuid kui mõtlema hakata, kooruvad välja veel loogilisemadki asjad: geograafia eesti keeles ei võtaks tutvustamisel olevatelt riikidelt midagi, maailmalego saaks edukalt kokku pandud. Samas võiks olla paindlik ja tutvustada näiteks Venemaad ikkagi vene keeles. Tuleks väga kasuks osaliselt eestikeelne botaanika: näiteks mina ei ole selles valdkonnas kaugeltki täiuslik ja ei tea paljude Eestis kasvavate taimede eesti nimesid. Kuid tuleme eesti kirjanduse juurde tagasi. Uurisin õppekava ja leidsin, et näiteks Lasnamäe vene gümnaasiumis õpetatakse eesti kirjandust eesti keeles 10 ja 11 klassis. Loomulikult on see hea. Kuid veel parema meelega näeksin, et enne seda oleksid need raamatud loetud läbi vene keeles, et vene õppekeelega koolides antaks eesti kirjandust ikkagi vene keeles, aga eesti keele tundides võetaks ette needsamad raamatud eesti keeles. Miks? See on toosama omandamise ja omaksvõtmise teema. Laps võtab palju paremini omaks need asjad, mis on seotud tema emakeelega. Ma rõhutan – võtab omaks, mitte ainult omandab. Geograafia või botaanika puhul ei ole omaksvõtmisel mingit tähtsust, omandamine on põhiline. Nad on lihtsalt õppeained. Kirjandus aga ei ole pelgalt õppeaine. Ja kui Tolstoi on vene keeles ja Tammsaare eesti keeles, siis esimene on lapsele ikka pigem kirjandus ja hingeharidus, ja teine on kõigepealt õppeaine. Laps keskendub keeleliste raskuste lahendamisele ja paneb tunduvalt vähem tähele kirjaniku loodud meeleolu ja kujundlikkust. Ja see on minu arvates teatud mõttes karuteene eesti kirjandusele, sest me asetame eesti kirjanduse ebavõrdsetesse tingimustesse võrreldes teiste rahvaste kirjanikega, kelle teoseid antakse lapsele vene keeles. Niiviisi anname me vene lapsele vene ja näiteks hispaania kirjanike teoseid ilusa valmispildina, ja eesti autorite omi – puzzlena. Võib-olla on see mõneti kohatu võrdlus, kuid meie kohalikus venekeelses meedias reklaamitakse eesti sinki ja eesti õlut. Arvake ära, mis keeles. Otseloomulikult vene keeles.Aga miks? Et eesti toodang oleks konkurentsivõimeline, et kohalik vene inimene ei jooks ainult Afanassi õlut ja ei sööks üksnes Venemaal toodetud konserve. Miks peame me oluliseks eesti söökide ja jookide konkurentsivõimet ja vähemoluliseks eesti kirjanduse konkurentsivõimelisust? Arvan, et kõigepealt peaks vene laps lugema läbi eesti kirjaniku raamatu vene keeles. Ja hiljem siis eesti keeles. Miks muidu on nii oluline tõlkija tase? Hea tõlk suudab edasi anda raamatu hinge, keskpärane ei suuda. Nõustugem, et eesti raamatu kallale asuv laps pole hea tõlk. Ja isegi keskpärane mitte. Ta on algaja…

   Mina kiindusin Eestisse ja eestlastesse ka tänu Oskar Lutsu “Kevadele”. Minu lapsepõlve lemmikraamatuks osutus Tallinnas 1964 aastal välja antud “Vesna”, ja mulle läks see nii hinge, et ostsin ka hilisemaid trükke, näiteks 1973 aastal ilmunud raamatu. Moskvas õppides tõin sõpradele kingituseks oma lemmikraamatu, kümmekond tükki, paarikaupa loomulikult... Kuid ühel korral avastasin, et ostsin mingi vale raamatu. See oli ikka seesama Oskar Lutsu teos, aga lehitsedes raamatut avastasin, et vene keel on kuidagi puine ja kalk. See polnud enam B.Liivaku tõlge, vaid ühe Leningradis elanud naistõlkija  töövili, kelle nime ma praegu hea meelega ei mainiks, et mitte liiga teha. Nimi polegi oluline. Oleksin ma algusest peale lugenud raamatut selles tõlkes, meeldinuks see mulle vähem. Avastasin, et Tootsi kodutalu nimi oli uues tõlkeversioonis mitte enam Заболотье, nagu Liivaku tõlkes, vaid Юлесоо. Liivak tõlkis vist spetsiaalselt mõne eesti lapse kodu nime vene keelde, et väikesel vene lugejal tekiks kodusem tunne, et ta võtaks seda Tootsi ja tema asju veel rohkem omaks, et ta samastaks ennast rohkem selles raamatus elavate eesti eakaaslastega. Samas jättis Liivak otseloomulikult puutumata teised kohanimed, nagu Paunvere, Tõukre, Saare talu jne. See ongi tõlkija suur kunst: esmase tähtsusega on Lutsu “Kevade” puhul mitte ilmtingumata dokumentaalne täpsus, vaid hing ja raamatust õhkav kodutunne. Mees tajus, et Ülesoo nimi oleks väikese vene lugeja jaoks raskem ja veidram… Nii et isegi tõlkekvaliteet võib mõjutada omaksvõtmist, keelest rääkimata.

   Tahaksin rõhutada, et head eesti raamatud heas venekeelses tõlkes, nii vene koolide õppeprogrammis kui raamatukogudes ja poes võiksid olla paljude vene emakeelega inimeste jaoks aknaks eesti kultuuri ja eestlaste hingemaailma. See ei välistaks eesti keele õppimist, vaid pigem soodustaks seda. Nii et ei tasuks lapsele eesti kirjandusega tutvumist kohe nii raskeks teha. Teisisõnu: paradoksaalne, kuid eesti keele ja eestlaste omaksvõtmise asjas on meil kasutamata kolossaalne vene keele resurss.

   Kõige huvitam on aga see, et kui ma tahaksin täpselt kirjeldada omaenda suhet eesti keelega, siis saaksin ma seda teha ainult vene keeles. Emakeele mõiste on vene keelde tõlgituna родной язык. Eesti keel ei ole minu emakeel, kuna minu ema keel on vene keel. Eesti keel on hoopis minu родной язык. Täpselt nagu vene keel: lähedane ja oma.  

                                                                                   TÄHELEPANEK

        Ei ole ma kogu oma Eestis elatud elu jooksul kordagi kogenud eestlastepoolset rahvuslikku antipaatiat. Võib-olla on mul lihtsalt vedanud, kuid mulle tundub, et eestlased, keda on aastakümneid peetud endasse sulgunuiks, on tegelikult vägagi avatud ja salliv rahvas. Eestlased vaatavad Venemaa telekanaleid, armastavad vene filme, mida näitavad ka eesti telejaamad, kuulavad hea meelega vene muusikat, mida mängivad ka eesti raadiojaamad, toetavad Venemaad Eurovisioonil, räägivad massiliselt vene keelt ja ostavad vene kaupu, kuigi Venemaa boikoteerib eesti omi. Nii mõnigi kohalik venekeelne poliitik ja ajaleht armastavad päevast päeva arutleda eesti natsionalismi teemal, paljudel eestlastest poliitikutel on räiged sildid küljes. Millal ometi vaadatakse peeglisse? Millal me ütleme ausalt, et meie kohalikul meediamaastikul tegutsevad ka venekeelsed marurahvuslikud väljaanded ja meie venekeelsete poliitikute ning ajakirjanike hulgas on ka paadunud ksenofoobe? Me oleme jõudnud selleni, et meie kohalikud enamasti täiesti eestimeelsed vene inimesed lausa kardavad öelda Eesti kohta midagi head või kaitsvat, sest seda kvalifitseeritakse kohe kui Venemaa-vastast rünnakut ja rääkija lüüakse risti vihkamisest hullunud internetikommenteerijate toel? 
  

                                             Ära lange Langi vangi – iga leimaja teab, et interneti raielangil valmib leimajast langett...

                                                                                  WebMaster Andy