Pärnu Matkaklubiga Austria Alpides, 17. –
27.07.2009
Tänavune Pärnu Matkaklubi Alpireis oli teatud mõttes jätkuks mullusele, mis oli meid viinud Baieri Alpidesse ja Kõrg-Tauerni mäestikku. Viimatimainitu oli meie põhisihiks ka tänavusel reisil, aga nüüd lähenesime mäestikule mitte enam läänest, vaid ida poolt. Et meie tänavuses seltskonnas oli mullusega võrreldes vähem ambitsioonikaid mäevallutajaid, siis suuri tipuvõtmisi sedapuhku kavas polnud: eesmärgiks oli lihtsalt mägedes matkata ja kaunist Alpide loodust nautida.
17. juuli Reede õhtupoolikul alustas firma Automen 31-kohaline reisibuss Man Berkhof kogenud juhtide Üllari ja Sulevi ohjamisel teekonda Tartust Pärnusse, et peale koguda Eestis laiutava masu süül vaid 27-liikmeliseks jäänud reisiseltskond. Ootamatult aegsasti jõuti Viljandisse, kus pärast hüperkiiret ja paanilist pakkimist liitus juba viieliikmeliseks kosunud pundiga ka siinkirjutaja, kellel, nagu pärast ilmnes, jäi maha kõigest paar mõõdukalt tarvilikku asja. Pärnusse saabusime juba 19 paiku, samas kui väljasõit oli plaanis alles kell 22. Buss tangitud, saabusime matkaklubi peastaapi ehk Koidu ja Ilmari korteri juurde, kus asusime teenistusse toidukastide ja muu proviandi pealelaadimisel. Tasuks korraldas Ilmar mulle ja onu Elmole hiljem oma muuseum-varakambri laadses korteris lühiekskursiooni, tutvustades kümnetelt varasematelt matkareisidelt kaasa toodud eksootilisi esemeid. Et aega oli tublisti üle, siis sooritasime enne väljasõitu onuga veel jalutuskäigu mere äärde, et eesootavaid kõrgusi silmas pidades ka merepinna tasemest adekvaatne tunne kätte saada. Aegamisi kogunes ka ülejäänud reisirahvas oma rohkem või vähem kogukate kandamitega, mis imekombel kõik ka meie bussi mitte liiga avaras pakiruumis oma koha leidsid. Tänavune seltskond hõlmas mitut parimais aastais abielupaari, aga ka lastega emasid (lapsi oli kokku viis) ja ka juba küpsesse ikka jõudnud, kuid jätkuvalt vitaalseid ja uudishimulikke isikuid. Koidu oli leidnud kavala viisi rahva selliseks paigutamiseks, et igaühele leiduks sobilik naaber, kellega juttu puhuda või muud ühistegevust leida. Minule oli ta aga reserveerinud eksklusiivse koha tagaistmel, kus sain segamatult laiutada ja raamatut lugeda. Kell 21.50 asuski meie buss pikale teekonnale Alpide suunas. Sarnaselt eelmise aastaga olid Koidu ja Ilmar meile hakatuseks kavandanud öise bussisõidu läbi Läti ja Leedu. Minul möödus see istmel kõikvõimalikke rohkem või vähem akrobaatilisi poose katsetades – kummati õnnestus ehk vaid paariks tunniks sõba silmale saada.
28. juuli Varahommikul, Kesk-Euroopa aja järgi kella 5 paiku tervitas meid mullusestki tuttav kaunite veeteede ja 30 000 elanikuga Augustowi linn Põhja-Poolas. Sealse kanali ääres sooritasime hommikueine kaasasolnud varudest ja mina innuka harrastus-entomoloogi ja looduspiltnikuna tegelesin viinamäetigude uurimisega. Sellele harjumatult varasele kehakinnitusele järgnes kogu päeva kestnud suhteliselt aeglane kulgemine läbi kuumalaines ägava Poola. Mõnetunniste vahedega sooritasime ka „metsapeatusi“ teeäärsetes tanklates, mida mina valdavalt kasutasin ümberkaudse pisifaunaga tutvumiseks. Sealjuures tuli mul mõistagi hoida silma peal ka ülejäänud rahva tegemistel, et mitte liiga kaugele kanduda ja nii bussist maha jääda. Juba esimeses peatuskohas õnnestus mul pärast visa jälitamist nurka ajada ja pildile püüda üks tore ja Eestis tundmatu sisalik, lisaks liblikatele ja muudele vahvatele tegelastele. Ja taolisi toredaid leide lisandus mu mälukaartidele ka kõigil järgnevatel reisipäevadel.
Lõuna paiku jõudsime 1,7 miljoni elanikuga (eeslinnadega 3,4 mln) Varssavisse, mille läbimine on ringtee puudumise, sagedaste linnasiseste teeremontide ja ummikute tõttu alati paras katsumus. Linna nimi Warszawa tähendab muide „Warsi oma“, 12. sajandil sealkandis küla omanud aadliku järgi. Poola pealinnas sooritasime ka tunnise jalutuskäigu, et teha kiire tutvus taastatud keskaegse vanalinnaga. II maailmasõjas tehti Varssavi täiesti maatasa, kuid tänaseks on osavad Poola restauraatorid vanalinna ennistanud selle algupärasel kujul. Kõik see nägi välja päris kena, kuid ehedat ajaloolist aurat ei suutnud ma seal hoomata. Käisime ka kaunis, ent seestpoolt kurvastavalt lagedas Varssavi peakatedraalis, mille kunstivarad samuti barbaarse pommitamise ohvriks olid langenud. Päev oli samas juba õige palavaks läinud: õhusooja jagus üle 30 kraadi.
Järgnes peaaegu peatumatu sõit läbi Poola katoliku-usu pühapaikadest ilmestatud agraarmaastiku, mis tõi meid kella 19-ks esimesse laagripaika – Wroclawisse. Seal võõrustas meid juba mullusest tuttav linnastaadioni kämping. Alam-Sileesia regiooni keskus Wroclaw kuulus enne viimast ilmasõda Saksamaale ja kandis nime Breslau – täna on tegu Poola suuruselt neljanda linnaga, kus leidub 635 000 elanikku. Vahepeal oli ilmaga toimunud ootuspärane, kuid väherõõmustav pööre: lämmatav kuumus oli asendunud tubli seenevihmaga. Taolistes vesistes oludes tuli meil ka telgid üles seada ja köögitoimkonnal esimene ühisõhtusöök valmis vaaritada. Et sadu ei ilmutanud vaibumise märke, siis pugesime varakult telkidesse, jättes ära jalutuskäigu kämpingust kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel asuvasse kuulsasse Sajandi Halli (Hala Stulecia). Tolle vea parandasime järgmise päeva varahommikul bussitsi. Sajandi Hall – omas ajas innovaatilisele teraskarkassile toetuv kuplikujulise põhiplaaniga hoonemürakas valmis aastal 1913 kuulsusrikka Leipzigi lahingu 100. aastapäevaks. Aastast 2006 kuulub see UNESCO maailmapärandi nimistusse.
19. juuli Kolmas reisipäev pidi meid tooma põhilisse sihtriiki – Austriasse. Aga enne veel tuli teha lõpparve Poolaga, mille lõunaservas, Tšehhi piiri lähistel plaanitsesime Alpide „eelsoojendusena“ vallutada kohalike Laudmägede (Góry Stołowe, Kesk-Sudeetide osa) kõrgeim tipp Szczeliniec Wielki (919 m). Põikega Laudmägedesse kaasnes tublisti tiirutamist käänulistel külavaheteedel. Paraku saatsid meid sealjuures vahelduvad vihmasagarad, mis ei ennustanud mõnusat mäkketõusu. Laudmäed osutusid vaatamata tagasihoidlikuvõitu nimele küllaltki soliidseteks kuusemetsadega kaetud kaljuküngasteks, mille vahel ja peal meie buss tükk aega kurseeris, pakkudes aegajalt põnevaid vaateid omapärase kujuga jäänuk-kaljudele. Tegu on väga vana mäestikuga, mida erosioon on aastamiljonite vältel kõvasti purenud. Et ilm ei näidanud paranemise märki ja meid kihutas tagant ka aeg, otsustasid Ilmar ja Koidu kõigi mäehuviliste kurvastuseks Laudmäe-vallutuse sedapuhku ära jätta.
Edasi viis tee meid Tšehhimaale, kus varasel pärastlõunal ootasid meid Macocha karstikoopad. Taaskord kaasnes sihtpunkti jõudmisega tubli tiirutamine kõrvalistel teedel, mis kulutas väärtuslikku aega. Viimaks kohalikku turismikeskusesse saabudes sööstis Koidu otsemaid piletisappa, aga ilmnes, et olime ikkagi hiljaks jäänud – selleks päevaks olid koopapääsmed juba välja müüdud. Võisime vaid kurvalt vaadata koobaste juurde turiste sõidutava ratastel rongi eemaldumist kaljude vahele. Võimalik, et pettunud ja toriseva seltskonna kõige rahulolevam liige olin mina, kuna leidsin lillepeenrast paar huvitavat liblika- ja sirelaseliiki. Meelt ei heitnud ka suurepärane asjaajaja ja probleemsituatsioonide lahendaja Koidu, kes broneeris meile operatiivselt koopapääsmed eelviimaseks reisipäevaks – 26. juuliks. Taoline vangerdus ähvardas küll segi paisata esialgse programmi, aga lootsime, et asi on seda väärt.
Jätkasime teekonda läbi Tšehhimaa, läbides peagi selle riigi suuruselt teise linna, Moraavia regiooni keskuse Brno (370 000 el). Pärast õhtuoote-peatust teeäärse tankla parkimisplatsil (kus mõned meie seltskonna arenenuma ärivaistuga liikmed suutsid ühe kohaliku abielupaari käest virsikuid osta) ei kulunud enam kaua, kui saabusime oma reisi sihtriiki Austriasse. Minu jaoks läks siit alates bussiaknast väljavaatamine märksa huvitavamaks, kuna Austria lihtsalt pakub kenamat ja vaheldusrikkamat vaatepilti kui ajalookeeristes räsida saanud endised Idabloki riigid. Siiski, veidi enne piiri avastasime teeveerest uhke lõbustuspargi hiiglaslike muinasjutumaailmast pärit kujudega. Meie bussi noorim rühmitus avaldas seepeale häälekalt meelt peatuse tegemiseks, kuid et meie ajakava polnud kummist, tuli siiski sõitu jätkata.
Austrias sisenesime esmalt Wachau orgu, kus meie esimeseks peatuspaigaks sai Doonau-äärne 13 000 elaniku ja Rooma päevisse ulatuva uhke ajalooga Tullni linnake. Sinna jõudmiseks tuli meil piki moodsat vantsilda ületada Doonau – Euroopa pikim ja suurimat hulka riike läbiv jõgi. Linn ise osutus väga kenaks, sisaldades ohtrasti skulptuure, purskkaeve, roosipõõsaid ja kauneid lillepeenraid. Külastasime 13. sajandist pärit romaani stiilis kabelit, uurisime roomaaegseid varemeid ning kaesime uhket kahe torni ja barokse interjööriga St Stephani kirikut. Doonau kaldapealselt avastasime kaks vägevat skulptuuri: Rooma Kapitooliumi künkal paikneva keiser Marcus Aureliuse ratsamonumendi tõetruu koopia ning Nibelungide saaga peategelaste Attila ja Gudruni kihlusstseeni kujutav kaunis skulptuurigrupp. Tulln jättis äärmiselt meeldiva mulje, milles oli oma osa kindlasti kaunil linnahaljastusel – lilleilu eest on linnakest korduvalt ka Euroopa mastaabis auhinnatud.
Et päev kiskus juba õhtusse, oli kätte jõudnud aeg võtta suund läände Kremsile, kus meil oli kavas kämpingusse jääda. Krems on nägus Doonau põhjakaldal asuv nägus 24 000 elanikuga linn, mis saab kiidelda tuhandeaastase ajalooga. Kuid selmet asuda tutvuma sealsete vaatamisväärsustega, tuli meil lähtuvalt hilisest kellaajast üles leida kämping. Kuna selle asukohast polnud kellelgi õiget aimu, siis peatasime tänavaveeres bussi ja Ilmar läks asja uurima. Esimeste vastutulijatega vestlusse asudes ilmnes, et need on kohaliku kämpingu töötajad! Lahkesti juhatati meid õigesse suunda ja uuriti ühtlasi meie seltskonna suurust – õnneks ilmnes, et mahume kenasti ära. Igati korraliku sisseseadega kämping Donaupark asus otse Doonau kaldal, vaatega jõetagusel kaljukünkal asuvale kaunile kloostrikompleksile. Seal lõime oma laagri üles ja pärast õhtusööki oligi aeg telkidesse pugeda.
20. juuli. Äratus toimus jällegi varasel hommikutunnil, kuna ka neljanda reisipäeva programm oli kavandatud kaunis tihe. Hakatuseks sõitsime taas üle Doonau, et külastada Göttweigi benediktiinikloostrit, mida olime kämpingupaigast üle jõe imetleda saanud. Pika tiirutamise järel ilmnes siiski, et kloostrisse viiv otsetee on mingil põhjusel suletud, ja selmet teadmata kaua ekselda, otsustasime jätkata teekonda järgmise sihtpunkti poole. Lühikese peatuse tegime siiski Rossatzi külakeses, kus imetlesime vaadet üle jõe kaunile Dürnsteini linnakesele ja selle kohal kõrguvale kaljule lagunenud lossiga, kus ennemuiste oli vangis viibinud kuningas Richard Lõvisüda. Uudistasime ka kohalikku kirikut ja Koidu võttis kõigi piltnike rõõmuks demonstratiivselt sisse koha keskaegses häbipostis.
Järgmisena ootas meid aga esimene arvestatav mägimatk. Nimelt saabusime Aggsteini jäänukmäe jalamile, kuhu buss meid ootama jäi. Kõrgel tipus võis täheldada eakaid lossivaremeid, milleni meil oligi tarvis kondimootori toel jõuda. Mäkke siugles korralik tee, kuid 300 tõusumeetrit osutusid Maarjamaa madalate küngastega harjunud matkasellidele siiski võrdlemisi korralikuks katsumuseks. Varemeis Aggsteini loss pärineb 12. sajandist ja seda hinnatakse Wachau oru huvitavaimaks vanaks lossiks. Mitmete kurikuulsate isandate valduses olnud süngeilmeline kindlusloss sai rüüstatud Viini piiranud türklaste poolt aastal 1530. Tänapäeval on loss turistide tõmbenumber, kuhu üsna kalli raha eest ka giidiga ekskursioone korraldatakse. Me sellest lõbust siiski loobusime, imetledes väärikaid varemeid väljastpoolt ning nautides mäelt avanevat kaunist vaadet Wachau orule ja selles voolavale Doonaule.
Tagasi all bussi juures, jätkus sõit piki Wachau orgu. Juba üsna varsti saabusime 6000 elanikuga Melki linnakesse, mida teatakse eeskätt linna kohal kaljul ilutseva uhke benediktiini mungakloostri tõttu. Melki klooster on Austria suurim ja kuulsaim, hiilates ka rikkalike kunstivaradega. Klooster ehitati ümber barokseks aastatel 1700 – 1750, et demonstreerida ümberkaudsele protestantismi kalduvale rahvale katoliku usu vägevust. Uhke peatrepp viib väikese värava juurde, mille taga avaneb vaade müügikohtadega pikitud eesõuele, aiaväravale ja uhkele peaväravale. Viimasest sisenedes jõuab külastaja kloostri ette mille barokne hiilgus ähvardab vähekarastunud turisti esmapilgul jalust rabada. Läbinud kloostri siseõue, jõuab külastaja kohta, kust edasi pääsemiseks tuleb juba lunastada pilet. Ekskursioonil läbi rikkalikult dekoreeritud kloostriruumide saab ta teha tutvust sajandite vältel vagade vendade valdusse kogunenud muinasjutuliste kunstiaaretega, alates maalidest, jätkates üliuhkete armulauakarikatega ja lõpetades kuldsete krutsifiksidega. Sellest veel küllastumata turist saab järgmisena imetleda kloostri ülaterrassilt avanevat kaunist vaadet all laiuvale Melki linnale ja Wachau orule. Omaette unustamatu elamuse pakub seejärel tuhandeid iidvanu köiteid sisaldav kaunite laemaalingute ja puitnikerdistega dekoreeritud raamatukogu, kus vitriinist võib leida nii Koperniku kui Galileo originaalteoseid. Äärmiselt uhke on ka kloostrikompleksi tagumises osas paiknev katedraal, kus barokk-kunsti arsenal avaldub selle kogu täiuses. Kloostril on ka kaunis aed, kus asub võluv seinamaalingutega dekoreeritud paviljon kohvikuga. Meie matkaseltskonnal kulus Melki kloostri imedega tutvumiseks tubli poolteist tundi. Arvatavasti pakkus Melk enamikule ka reisi suurima kultuurilise elamuse.
Klooster nähtud, jätkasime sõitu läände, Linzi suunas. Sellest 10 km edelas jäi meie teele 5500 elanikuga Sankt Floriani linnake, kus samuti leidub kaunis klooster, mis meie hästiinformeeritud reisikorraldajate meelest ülevaatamist vääris. Ligi tuhandeaastane St Floriani klooster on üks maailma vanimaid tänini tegutsevaid augustiini mungakloostreid. Kolmesaja aasta eest rekonstrueeriti klooster barokseks, tänapäeval on tegu Ülem-Austria suurima barokk-kloostriga. Kompleksi üheks ehteks on Melki katedraalile sisseseadelt mitte palju alla jääv kahe torniga basiilika, mille kahest orelist ühel mängis seitse aastat helilooja Anton Bruckner, kes on ka otse oma lemmikoreli alla maetud. Lisaks kirikule külastasime veel üht barokse ehitusstiili pärli – rohkete freskodega kaunistatud „Treppide maja“, samuti kloostrikalmistut, kus hauad samuti askeetliku kasinusega ei hiilga. Põnevat vaatepilti pakkus seal kõrgautomatiseeritud hauakaevamistehnika – moodne kopabrigaad ei lubanud endile ilmselt sentimeetrilistki eksimust ja väljakaevatud pinnas koguti hoolikalt spetsiaalsesse kasti. Ei taha mõeldagi, kui kalliks võiks minna enese sängitamine sealsesse elitaarsesse pühapinnasesse, samas igavene õndsus peaks sellega küll tagatud saama.
Peagi jõudsime Linzi, käesoleva aasta Euroopa kultuuripealinna. Selles Austria suuruselt kolmandas, kahe Tartu suuruses Doonau-äärses linnas tegime ka väikese jalutuskäigu. Linz on mõneti kurikuulus Adolf Hitleri lapsepõlvelinnana, millest ta lootis kujundada Kolmanda Reichi kultuurilise keskuse. Noist ulmadest sai teostatud siiski vaid monumentaalne Nibelungide sild. Meie ronisime linnast ülevaate saamiseks kesklinna kohal kõrguvale lossimäele, kuhu rajatud linnamuuseumi terrassilt sai nautida linna panoraami nii ehedal kujul kui seletustega varustatud mudelina. Hiljem tegime tiiru ka linna peaväljakul ja kiikasime sisse baroksesse vanasse katedraali (Ignatiuse kirikusse), kus samuti on 13 aastat organistina töötanud Anton Bruckner. Et aga aeg sundis meid tagant, siis tuli peagi bussi naasta, jätkamaks sõitu mööda hiljuti valminud kiirteed Alpide ja meie lõpp-sihtpunktiks oleva Zell am See suunas.
Järgnev mitmetunniline teekond edelasse viis meid Salzburgi maakonda, tuues pilkude ette üha kõrgenevad mäed ja maalilised orud nägusate linnakestega. Tasapisi tõusime meiegi merepinna suhtes üha kõrgemale. Kiirtee läbis tervet rida läbi mägede rajatud tunneleid, millest pikimad küündisid 10 kilomeetrini. Nendeta oleks meie reisile võinud vabalt terve päev lisanduda, samas on vaese idaeurooplasena raske ettegi kujutada taoliste mastaapsete rajatiste maksumust.
Kella 20 paiku jõudsime viimaks Zell am See linna, mis on kujult maapähklit meenutava Zelleri järve ääres paiknev 10 000 elanikuga mägikuurort. Otse järve ääres asus ka kämping, kuhu esimesena sisse põikasime. Paraku ilmnes, et sinna me enam ei mahtunud, ja nii tuli võtta käsile plaan B – suunduda edasi kümmekond kilomeetrit lõuna pool ja 30 m kõrgemal (786 m.ü.m) paiknevasse naaberkülla Kaprunisse. See ligi 3000 elanikuga asula on küllaltki tuntud talispordikeskus Kitzsteinhorni liustiku jalamil. Kaprunit teatakse ka läheduses asuva vägeva hüdroelektrijaamade kompleksi tõttu. Kämpingu juurde jõudsime hetkel, kui päike oli just mäe taha kadunud. Pikkade ja keerukate läbirääkimiste tulemusena suutis Koidu meile tagada laagrikoha otse kiirevoolulise Salzachi mägijõe ääres paikneva Kapruni Camping zur Mühle tagumises osas. Algul nörritas meid veidi asjaolu, et sealt oli kämpinguhooneni (st ühtlasi WC ja pesuruumideni) tubli paarsada meetrit ning Koidu pani pahaks söögilaua puudumist. Nii sai broneering algselt vormistatud vaid kaheks ööks. Ent peagi harjusime kohalike oludega, laua improviseerisime kuuri alt leitud kastidest ja nii veetsime Kapruni kämpingus koguni viis järjestikust ööd - see oli kõigi meie järgnenud mägimatkade „baaslaagriks“. Lapsed avastasid varsti, et kämpingu juurde kuulub ka sellest veidi eemal, jõe teisel kaldal paiknev bassein – tollest kujunes laagripäevade vältel ülipopulaarne paik, kuhu suunduti igal võimalikul juhul.
21. juuli Teisipäeval seisis enamusel reisiseltskonnast ees esimene tõsine katsumus ehk jalgsimatk Alpides. Selleks sõitsime kõik hommikul bussiga omal ajal kullakaevanduste ja hiljem termaalveega tervisekuurortide poolest tuntud naaberorgu Gasteinertali. Seal läbisime järgemööda kimbatusseajavalt sarnaste nimedega Dorfgasteini, Bad Hofgasteini, Badgasteini ja Böcksteini külad, jäädes viimaks bussiga pidama kaugeimasse võimalikku parklasse 1575 m üle merepinna asuvas Sportgasteinis. Selles sobivalt ihulistele katsumustele viitava nimega paigas jagunes seltskond kaheks: uljamad alustasid jalgsimatka üle kuru naaberorgu Kolm Saigurni, sellal kui teised suundusid bussitsi tuldud teed tagasi, et ringiga samuti matkasellide saabumiskohta jõuda. Kolm Saigurnis oli võimalik end tõstukiga mäkke kergitada, et siis kondimootori jõul tagasi alla kõmpida.
Et ilm oli ilus ja tunne reibas, siis võtsin julguse kokku ja ühinesin kuru ründama suundunud grupiga. (Eelmisel aastal olin peamiselt kuulunud „turistide“ punti, viilides sootuks Watzmanni-rünnakust ja tõustes Grossglockneril vaid poolde mäkke.) Tõus edenes küllaltki sujuvalt, sest rada oli korralikult tähistatud ja ette valmistatud ning mitte ka liialt raske. Ümberringi saime imetleda rikkalikku alpiaasade taimestikku, mida hindasid kõrgelt arvukad ohakaliblikad ja muud kohaliku pisifauna esindajad, kellest mitmed ka minu kaamera ette sattusid. Mõnes kohas tuli meil mööda loovida otse keset rada mäletsevatest flegmaatilistest alpilehmadest. Paaril järsemal lõigul oli tarvis ka käed appi võtta ja trossist haarata, lisaks leidus rajal koht, kus end sai üles vinnata mööda kaljusse löödud metallpulkasid. Vaatamata ehmatavale esmamuljele osutus see päris mugavaks mooduseks. Üleüldse tasub siinkohal mainida, et mägedes matkamine ei ole tegelikult kaugeltki nii hirmutav, kui terve elu tasasel maal veetnud isik filmide või fotode põhjal võiks kahtlustada. Tundide kaupa mööda nõlvasid kulgedes ei tekita varsti enam kõhedust seegi, kui meetri kaugusel mööda kitsast kaljukarniisi kulgevast rajast avaneb kuuekümnekraadine ja mitmesajameetrine järsak. Seda eriti just põhjusel, et reeglina on taolistes kardetavamates kohtades tagatud turvalisus trosside ja muu atribuutika näol.
Käigupealt korrigeerisime poolel teel plaani ja tõusime kurule ligikaudu keskpäevaks algselt kavandatust 250 m kõrgemal, Niedersachsenhausi juures. Nobedamatel kulus selleks kaks ja pool tundi, asja rahulikumalt võtnutel ligi kolm. Meie kogutõusuks kujunes sel päeval üle 900 meetri – nii mõnelegi päris tubli saavutus, mis jalad pehmeks võttis. Niedersachsenhaus on Alpidele tüüpiline „mägionn“ 2471 meetri kõrgusel – nägus ja toekas mitmekorruseline puitehitis kaunitest mäestikukividest alusmüüriga. Hoone esimesel korrusel paikneb restoran, kõrgemal asuvad mägimatkajate majutusruumid. Hoone-esisel terrassil puhates ja kaasataritud toidumoona nosides nautisime ka mõlemasse orgu ja ümbritsevatele mägedele avanevat oivalist vaadet. Üleval oli õhusooja vaid veidi üle 10 kraadi ja puhus kõle tuul, sundides seljakotist soojemaid riideid otsima.
Veetsime harjal enam kui tunni, alustades kella ühe paiku laskumist Kolm Saigurni suunas. Allaminek sujus libedalt (õnneks siiski mitte otseses mõttes, kui paar tülikat värske lume laiku välja arvata). Sellele lisas värvi tore vahepala alpi ümisejatega, kellest üks tuli meid uudistama lausa mõne meetri kaugusele. Veidi allpool sõid heina nägusad linalakad hobused ja kohtasime ka pisemaid lehmakarju päikeselisel nõlval peesitamas. Teekonna alumine ots kulges juba metsavööndis, mis sai alguse jässakatest ja kõverikest mändidest ja jätkudes soliidsema kuusikuga. Alla orgu jõudis nobedam osa seltskonnast pooleteise tunniga, jäädes mõnusasti murul lebaskledes hilisemaid saabujaid ootama. Mina kulutasin jõudeaja siiski nõlval ringi luusides ja huvitavaid putukaid „jahtides“. Lisaks kasvasid seal mustikad, mis samuti järgi proovimata ei jäänud.
Viimased laskujad saabusid kõigi rõõmsaks kergenduseks väsinute, ent naerusuistena kella 16 paiku. Samas ei olnud jätkuvalt märkigi bussist, mis üldise arusaama kohaselt pidanuks meile orgu vastu saabuma. Küll kurseeris ühtelugu mööda kohalik liinibuss, millest järeldasime, et meiegi sõiduriista saabumisele ei tohiks takistusi leiduda. Paraku ei õnnestunud meil ühendust saada kellegagi bussirahvast, kuna mägedevahelises orusopis oli mobiililevi sisuliselt olematu. Seepeale kõmpisid mõned kurgukuivust kurtnud sellid kohalikku kõrtsi õlle järele. Kell pool viis jõudsid nad rahuldatult tagasi, misjärel võtsime meiegi viimaks jalad kõhu alt välja ja asusime üheskoos marssima mööda teed allapoole, orusuudme suunas. Veidi enam kui kilomeetrine rännak läbi metsa tõi meid viimaks tõkkepuu ja selle taga asuva parkimisplatsi juurde, kus asus kenasti ka meie buss koos ülejäänud seltskonnaga – ilmnes, et orusoppi sissesõit oli lubatud siiski vaid liinibussile ja muule kohalikule transpordile.
Lugesime sellega endi seekordsed eesmärgid auga täidetuks ja päevatöö lõppenuks – ees ootas pikk tagasisõit kämpingusse. Aga ühe peatuse tegime siiski veel: tee ääres asus keskaegne Kapruni loss, mille müüride vahel toimusid parajasti õhtuse näitemängu ettevalmistused. Mitmed meie seast käisid seda tulevärgiga päädinud meeleolukat etendust hiljem ka vaatamas, naastes igati rahulolevatena.
22. juuni Kolmapoäv pidi algse kava kohaselt olema samuti tõsine matkapäev, kuid arvestades asjaolu, et eelmise päeva eeldatust karmimaks osutunud rännak oli paljudel veel kontides, mängis Ilmar plaanid veidi ringi. Nii sai välja arendatud kaheosaline programm, mis pidi hõlmama kuulsaid Krimmli koskesid ja ühte motoriseeritud mäevallutust. Et koskede juurde pääses alles alates kella üheksast, siis võisime sedakorda rekordiliselt kaua, lausa kella kaheksani kämpingus logeleda. (Keskmine äratus oli reisi vältel ikka 5…6 paiku ja ärasõit kell 7.)
Krimmlisse jõudmiseks tuli meil sõita ligi 60 kilomeetrit piki Salzachi orgu ida suunas. Krimmli koskede kaskaad koosneb kolmest järgust, millest ülemine ja alumine on 140 m kõrgused ja keskmine – 100 m. Kokku seega 380 meetriga on kaskaad Austrias kõrguselt teisel kohal, kuid suurejoonelisuses ei leidu sellele vastast. Tegu on äärmiselt populaarse vaatamisväärsusega, mida kinnitas tund-tunnilt üha paisuv külastajate voor – rändureid jagus igas eas, sajapealistest kooliekskursioonidest kepist ja teineteisest tuge otsivate vanapaarideni. Siinkohal tuleb mainida, et ka sportlik kepikõnd on Austrias nähtavasti väga popp – just seda tehnikat kasutasid paljud joahuvilised.
Ilmar oli meile jugadega tutvumiseks eraldanud kolm tundi, mis osutus igati piisavaks ajaaknaks. Tõus ülemise koseni ja järgnev laskumine, pikituna aeg-ajalt avanevate oivaliste kosevaadete nautimisega ja põigetega spetsiaalselt rajatud vaatekohtadesse oli võrreldes eelmise päeva katsumusega kerge ja lõdvestava jalutuskäigu eest. Tõsi küll, mul olid liigesed veidi hellad eelmise päeva liighoogsast laskumisest – tegemaks tasa esimese pundiga putuka- ja taimepildistuspauside tõttu tekkinud vahemaad, olin mitmel korral sooritanud kaljukitslikke spurte, milleks aga mu keha tagantjärele targana päris valmis ei olnud. Samas leidus rohkesti võimalusi jalga puhata raja ääres leiduvate„turistilõksude“ juures, mis hõlmasid erisuguseid müügiputkasid, poekesi ja einestuskohti. Mina soetasin endale muuhulgas mütsi (mis järgmise päeva mägimatkal marjaks ära kulus – mu enda peakatted olid bussile tõtates kõik koju ununenud) ja väikese alpilillede teatmiku. Tulevikus Krimmlisse sattujatele võin soojalt soovitada ka kohalikku „masinajäätist“, mis viib lausa keele alla ja pakub tõusul oivalist värskendust. See selleks – Krimmli-retk oli loodusliku vaatemängu poolest kahtlemata reisi üks naelu. Tagasiteel saime nautida ka kose ette veepiisakestest moodustunud kahekordset vikerkaart. Kogu selle ilu pildistamisel tuli samas varjata objektiivi pritsmete eest, mis mõnes kohas oli päris keeruline ülesanne.
Tagasiteel kämpingusse sooritasime Ilmari eestvõttel, kes oli veendunud, et meie jugade-isu polnud veel rahuldatud, kolmveerandtunnise kõrvalepõike ühe „metsiku“, massturismi teenistusse veel rakendamata kose äärde. Mina otsustasin homset silmas pidades jalgu säästa, veetes aega ümberkaudsel niidul põnevaid Kesk-Euroopa putukaid pildistades. Helesinist õiekärbest Eestis juba ei kohta!
Kämpingus sooritasime kiire lõunaeine, misjärel üksmeelselt otsustati võtta ette „ronimine kitse otsa“ ehk tõus tõstukiga Kapruni lähistel asuva 3203 m kõrguse Kitzsteinhorni mäe tippu, täpsemini sellest paarsada meetrit madalamale. Sellest pidi saama ka meie tänavuse reisi kõrgeim koht. Mõeldud-tehtud: buss tõi meid mäe alla, kus Koidu lunastas kärmelt tõstukipiletid. Millegipärast aga lõpetavad Austrias tõstukid töö juba kella 17-ks, mis jättis meile mäevallutuseks nutuselt vähe aega. Mäeküljel laiuv Kitzsteinhorni liustik on juba aastakümneid olnud populaarseks aastaringseks suusatamiskohaks. Kahjuks jättis sellele paigale sünge varju aastal 2000 aset leidnud funikulaar-rongi põleng mäenõlva rajatud tunnelis, kus leidis hirmsa otsa ligi 150 suusatajat. Rongiliiklust pole mäel tänaseni taastatud, selle asemel rajati kahe vahejaamaga trosstõstukiliin. Nõnda on võimalik alumisest tõstukijaamast mäetipu lähistele, 3029 m kõrgusele jõuda vähem kui poole tunniga. Sealt saavad uljamad ja sobilike saabastega isikud ette võtta tipu-rünnaku. Meie pundist oli taoline plaan enamikul, sh minul, kuid ühelt poolt ajanappus ja teisalt varustuse kasinus (millele juhtis tähelepanu ülemise jaama töötaja) said sellele saatuslikuks. Nii sooritasime hoopiski pika laskumise mööda spetsiaalselt mäe sisse rajatud kõledat „panoraam-tunnelit“ sadakond meetrit allpool asuva vaatekohani – sealt sai heita kotkapilgu enamikule Kõrg-Tauerni tähelepanuväärsetest tippudest, sealhulgas meie eelmise aasta sihtmärgile Grossglocknerile. Mina panin imeks praktiliselt igilume piiril agarasti ringitiirutavaid ohakaliblikaid. Seejärel vudisime nii kiiresti, kui hõredas kõrgmäestikuõhus jaksasime (nii mõnelgi võttis see hapnikukraanid üsna kinni) tagasi tõstukijaama, jõudes veel napilt puupüsti täis tuubitud viimasele tõstukile (ma ei kujuta hästi ette, mida tehakse nendega, kes tollest maha jäävad).
Mõõdukalt rahulolevatena vurasime tagasi kämpingusse – vähemasti minu ja küllap ka mitme teise jaoks oli vaatamata tipuvallutuse ärajäämisele tegu isikliku kõrgusrekordiga.
Õhtul sooritas osa rahvast veel bussiga separaatse poeretke Zell am Seesse – siinjuures tuleb kiita soodsate hindade ja hea valikuga Hoferi selveketti. Poest naastes hakkasid meile silma tumedad pilved Kapruni kohal. Kui eelmisel õhtul oli ilm meid vaid veidi ähvardanud, siis sedakorda jõudsime kämpingusse naasnutena veel napilt õhtusöögi lõpetada, kui taevaluugid vallandusid. Algas äärmiselt tihe äikesevihm koos valju tuulega, mis sundis kõiki telkidesse varjuma. Kui raju vaibus, pugesime välja ja asusime kahjusid hindama. Paar eakamat telki olid saanud kõvasti räsida, neist üks murdunud tugikaare tõttu suisa kokku kukkunud. Käepäraste vahenditega sooritati hädatarvilikud remonttööd, misjärel oligi käes aeg „põhku pugeda“, sest järgmisel päeval seisis ees Ilmari sõnutsi reisi tipp-päev vaatemängulise ja nõudliku Mooserbodeni-matka näol.
23. juuli Veidi enne üheksat hommikul saabusime oma bussiga Kesselfalli Kapruni orus, meie peatuspaigast paarkümmend kilomeetrit põhja pool. Seal lunastas Koidu meile piletid Mooserbodeni veehoidlate ekskursioonile. Igaühel tuli eelnevalt langetada tõsine otsus: kas tellida endale ühe- või kahe-otsa-pilet. Esimesel puhul tuli kuru ületada ja alla naaberorgu jõuda oma jõududega. Tunnistan, et mina valisin esimese variandi küllaltki raske südamega, kuna tundus, et mu „kondimootor“ polnud üle-eelmise päeva katsumusest veel täiesti taastunud. Aga samas ei soovinud ma ka onust kehvem olla ega pärast oma pelglikkust kahetsema hakata.
Tõusu esimene osa oli igatahes puhas „penskarite rada“ (meie seltskonnas käibele läinud irooniline väljend kerge raja kohta). Esimese otsa tõusime kohaliku turistibussiga, mis tõi meid läbi kaljutunneli Lärchwandi nimelisse paika, kust suundus üpriski järsku nõlva pidi mäetipu poole paralleelne rööpapaar. Kusjuures rööbaste vahekaugus oli ligi 10 meetrit. Mis imesõiduk siin küll kulgeda võiks? Vastus saabus peagi, kui märkasime kõrgelt lähenemas trossi otsas kulgevat hiiglaslikku platvormi. See polnud miski muu, kui Euroopa suurim diagonaallift ehk avatud funikulaar, mahutavusega 141 inimest. „Liikuv maja“ ei ole kõnealuse kaadervärgi kohta sugugi liiga palju öeldud. Ligi 45-kraadine tõus tõi meid 431 meetrit kõrgemale, kus asusime uude bussi, mis viis meid 2040 m.ü.m paikneva Mooserbodeni veehoidla juurde. Kogu sealne tammide, veehoidlate ja muude hüdrorajatiste kompleks on muudetud hoolikalt väljaarendatud turismiatraktsiooniks, ja mis siin salata: vaated vägevatele tammidele ning mägede rüpes sinavatele tehisjärvedele pakuvad kaunist vaatepilti. Mooserbodeni tammilt võisime uudistada nii samanimelist veehoidlat kui sellest 400 meetrit allpool asuvat ja samuti tammistatud Wasserfallbodeni tehisjärve. Muide, Mooserboden saab 60% oma veest Austria suurima liustiku, Pasterze sulamisest – sulavesi jõuab reservuaari 12 km pikkuse tunneli kaudu.
Kohapeal olnuks võimalik veel tellida ekskursioon tammi sisemusse, aga meie olime huvitatud eeskätt siiski looduslikest elamustest, mistõttu asusime kavakohaselt teele ümber tehisjärve. Selleks tuli kõigepealt ületada esimene tamm, jõudmaks värava ette, millel karmid hoiatusmärgid varinguohu ja matkasaabaste tarvilikkuse kohta. Siin toimus kell 8.45 ka kahe seltskonna lahkuminek: kolmteist vahvat mäeründajat suundusid pikale matkale ümber järve ja üle Kapruner Törli kuru Tauernmoossee järve äärde ning sealt alla Stubachi orgu. Asja rahulikumalt võttev osa seltskonnast aga naasis tuldud teed bussi juurde, et siis matkasellidele naaberoru külasse nimega Enzingerboden vastu sõita. Mitmetel oli seal plaanis ka Weisserbahniks kutsutava kaheosalise tõstukiliini abil ligi kilomeeter ülespoole, Rudolfshütte nimelise „onni“ juurde kerkida, et maalilisi vaateid imetleda ja siis jalgsi tagasi alla tulla.
„Karmim kamp“, kuhu minagi kuulusin, ületas esmalt soojenduseks teisegi tammi ja sooritas kena pooltiiru ümber Mooserbodeni, nautides kauneid vaateid, ümber mäetippude tiirutavate kotkaste uhket lendu ja alpiaasade õiteilu. Paari tunni pärast jõudsime karmima tõusuraja algusesse järve vastasküljel. Ilusas ja auväärset kõrgust arvestades päris soojas ilmas alustasime reipalt ronimist Kapruner Törli kurule. Enda heameeleks avastasin, et tubli ronimishoo saavutanuna oli minek päris mõnus. Piki kitsukest puusilda ületasime trossist kinni hoides tormaka mägioja, mis nii mõnelgi saapasse vett poetas. (Erisuguseid sulpsatusega ähvardavaid „veetakistusi“ kohtasime hiljem oma teekonnal veel mitmeid, ja paaril korral tuli ojade kuiva jalaga ületamiseks kaljukitsena mööda kive karata.) Peagi muutus vaade üha lumisemaks ning mõne aja pärast laiuski meie ees üsna aukartustäratav ja korraliku kaldega lumelagendik (ma ei ole kindel, kas seda saab päris liustikuks nimetada). Siin oli võimalik valida, kas eelistada tubli kilomeetri pikkust sumpamist sulailma tõttu üpris vesises ja libedas lumes või edeneda ülespoole sellest paremale jäävat järsemat kaljuharja pidi. Kaks meist eelistasid viimast varianti, ülejäänud aga otsustasid esmapilgul mõnusa valge vaibana paistva lumelaigu ületamise kasuks. (Mina koos ühe vapra kaaslasega olin eelnenud väiksema lumelaigu puhul juba proovinud sellest ülevalt kaljusid pidi mööda lipsata, kuid omaalgatuslik trass ei tundunud ronimiseks kuigi mõnusana. Ojakese kohal kulgeva kahtlase lumesilla ületanuna ja istmikul mitmemeetrise liu sooritanuna ühinesime kergendatult taas põhipundiga.)
Lumise tõusu ülemises osas kogesime uut laadi takistust – altpoolt hakkasid meie peale lõõtsuma eriti ootamatud ja tugevad sooja tuule puhangud. Ilmar seletas, et tegu on fööniga – erilaadse mäestikutuulega, mille järgi on ristitud ka elektriline juuksekuivati. Igatahes olid need puhangud nii jõulised, et sundisid meid kummargile laskuma, vältimaks mitmesajameetrist soovimatut „kelgutamist“ tuldud teed tagasi. Lumest õnnelikult üle ukerdanud, ootas meid kohe järgmine katsumus: eriti järsk ja (kilt)kivine ala, mille ületamine kulges fööniga võideldes üpris vaevaliselt. Seepeale otsustasime üksmeelselt naasta põhirajale, mis, olgugi järsk ja kaljune, pakkus siiski kindlamat jalgealust. Nii mõnigi tunnistas hiljem, et just see osa rännakust oli ajuti pannud püksid kergelt püüli sõeluma. Nüüd ei jäänudki enam palju maad 2619 m kõrgusel paikneva kuruni, kuhu jõudsime väsinute, ent õnnelikena kell 13.45. Seal ootas meid juba sama rõõmsalt ees mööda kõrgemat kaljurada läinud paar. Mitte kuigi vägeva, vaid 600-meetrise vertikaaltõusu kohta olime saanud elamusi rohkem kui küllaga!
Et üleval lõõtsus föön erilise raevukusega, siis me kitsale kurule kuigi kauaks peatuma ei jäänud, vaid alustasime laskumist Tauernmoossee järve suunas. Ka teisel pool kuru saatsid meid järsud föönipuhangud, mis isegi sitke Ilmari korraks istukile murdsid. Laskumine ei olnud just laugete killast, sisaldades palju kividel hüplemist – aga see just muutiski vähemasti minu jaoks asja nauditavaks. Pistsime rinda ka veel ühe ootamatu lumelaiguga, mis sundis püstipüsimiseks lausa kätest abi otsima, samuti iseäranis veerohkeks kosunud mägiojaga, milles tuli kavalasti leida kohti, kus vesi üle saapa ei lahmanud. (Tolles ojas õnnestus mul silmast välja uhta ka kurul fööni poolt sinna keerutatud sodi.)
Pärast väikest puhkust ja kehakinnitust jätkasime laskumist, innustajaks kena vaade piklikule 1,9 km² suurusele Tauernmoossee järvele, mis samuti muljetavaldava, 1,2 km pika tammi toel üles paisutatud. Siin hakkas õhk taas suvesoojaks muutuma ja fööngi andis tasapisi järele. Järveni jõudmiseks tuli meil siiski veel ületada üks eriti kivine ja laiguti vetikatest reetlikult libe rajalõik. Ning järvekallaski jättis profiili mugavuse osas kõvasti soovida – kitsas kaljurada nõudis mitmes kohas julgestustrossi appivõtmist. Järve veerde, ligikaudu 2000 meetri tasandile saabusime veidi enne kella 17 – sellega oli raskem osa laskumisest seljataga. Siin kohtasime juba paarimeetriseid männitihnikuid – märki metsapiiri kättejõudmisest.
Ülejäänud osa laskumisest kulges piki võrdlemisi hästikäidavat karjaajamisrada, mis viis meid paaris kohas kokku ka klassikaliste alpilehmadega – see pruunivalgekirju tõug tundub olema iseäranis flegmaatilist ja sõbralikku sorti. Mina sooritasin taas ühe lennuka spurdi, püüdes kinni hoogsal sammul eespool kulgenud elupõlisest spordimehest onu – viimase märgatavaks üllatuseks. Nii ladus edenemine oli tõtt-öelda ootamatu mulle endalegi – nautisin seda laskumist täiel määral. Jõudsime 1500 m kõrgusel Enzingerbodeni külakese parklas oodanud bussi juurde kolmanda-neljandana kell 18.15 – tubli üheksatunnine rännak oli õnnelikult lõpule jõudnud. Selle tähistamiseks rüüpasime kohalikus kõrtsis ära tubli kruusitäie vaadiõlut – mulle kui seda mõrumaitselist jooki vähe hinnata oskavale isikule oli kahtluseta tegu elu maitsvaima õllega. Vahepeal jõudsid riburada 1100-meetriselt laskumiselt pärale ka meie grupi ülejäänud liikmed, nii et võisime varsti bussi suunduda ning piki mitmeid „Kehresid“ ehk käänakuid allamäge Kapruni oru ja meie kämpingu suunas kurseerima asuda. Tagantjärele võin julgesti väita, et see päev oligi vähemalt minule kogu reisi haripunktiks. Kogenud mägimatkajast onu sõnutsi kogesime tol retkel peaaegu kõike, mida mägedel pakkuda on.
24. juuli Viimast Alpide-päeva alustasime lühikese bussisõiduga otse Kapruni külje all paikneva Sigmund Thuni kuristiku (klammi) juurde. See 32 m lai ja 320 m pikk kuristik on muudetud mõnusaks turismipaigaks, kus kaheeurose pileti soetanuid ootab kalju külge kinnitatud korralik puittrepp, millelt avanevad maalilised vaated kuristiku põhjas pulbitsevale mägiojale ja selle mitmetele koskedele. Paaris kohas on rajale peale ehitatud varikatus, et kaitsta turiste pähe sadava jõulise duši eest. Lisaks varitsevad külastajaid raja ääres Klammitont ja Klamminõid – omapärase kujuga kaljurüngad. Kokkuvõttes jättis klamm igati hea mulje ja pakkus taolist paika esmakordselt näinutele ilmselt huvitava elamuse. Mind tabas raja lõpus isiklik fotograafiline triumf, kuna sain pildistada kaljuseinal peesitanud suurt kiirgliblikat.
Aga seejärel ootas meid selle reisi viimane tõsisem katsumus – matk Zell am Seest läände jäävates Kitzbüheli Alpides. Buss tõi meid Zell am Seesse, kus Koidu soetas tõstukipiletid ja kerkisime avaras kabiinis tubli kilomeeter kõrgemale, Schmittenhöhe turismikülakesse. Sealt, tillukese vana puukabeli juurest algaski kell pool üksteist meie viimane suur, kahekümnekilomeetrine mägirännak. Et seekordne trass ei tõotanud ekstreemsusi ja pidi valdavalt pakkuma üsna hästikäidavaid radasid, siis oli meie punt suurem kui kahel varasemal tõsisel matkapäeval – teed alustas enam kui kakskümmend inimest. See tähendas mõistagi ka erinevaid temposid ja rahva peatset laialihajumist – juba poolel maal moodustus seltskonna etteotsa neljaliikmeline grupp minust, Elmost ja kahest noorest daamist, kes olid end juba varemgi käbedate kõndijatena tutvustanud. Pundi tempo oli nii nobe, et mul jäi vaevu aega putukate ja taimede uurimiseks – pärast iga sellist pausi pidin end kõvasti pingutama, et eesminejaid taas kinni püüda. Keskmiselt 2 km kõrgusel enamasti laugepoolsetel nõlvadel vahelduvalt üles ja alla lainetanud Pinzgauer Spatziergangi nime kandev rada viis meid mööda mäeharjasid esmalt ligi 10 kilomeetrit itta, seejärel tuli keerata kaarega lõunasse ja edasi läände, et pärast kuuetunnist kõmpimist viimaks saabuda Sky Resti suusakeskusesse. Sealt oli loota tõstukisõitu alla Saalbachi, kus buss meid ees ootas. Ilm oli ühelt poolt hoogsat minekut soosiv – taevas pilves ja temperatuur 15 kraadi ringis. Teisalt aga oli sel põhjusel varjatud buklettides lubatav kaunis vaade Grossglockneri massiivile ja muudele ümbruskonna kõrgmägedele. Aga sellegipoolest pakkus matk taas toredat mägede-kogemust, ja ega kättesaadavad vaatedki pahad polnud. Metsapiiril kulgenud rada palistasid siin-seal kiitsakavõitu kuusehõrendikud, mitmel pool võis kohata nõlvadel rohtu näsivaid alpilehmi, hobuseid ja kitsesid. Aeg-ajalt tuli ka spetsiaalse trepi abil ületada karjaväravaid.
Jõudsalt kulgedes jõudsime juba kella poole kaheks Seetörli värava juurde, mis tähistas kahe kolmandiku distantsi läbimist. Seal toimus tee hargnemine, ja meie neljane seltskond valis pealtnäha mõnusama alumise raja ümbert mäe, selmet kohe järsku tõusu alustada. Nii jõudsime kell kaks Hackelbergeri kõrtsi juurde, kus aga selgus kibe tõik, et oleme teinud tulutu tiiru ja nüüd tuleb meil põhirajale naasmiseks veelgi järsem tõusujupp läbida. See planeerimatu pingutus võttis meie vahepeal kuueliikmeliseks kosunud pundi üpriski võhmale. Peagi ühtis meie rada mägiratturite trassiga, kes aegajalt surmapõlgaval moel mäest alla tuhisesid, nii et jõudsime suurivaevu eest karata.
Mõne aja pärast ilmus ühel kaugemal harjal nähtavale tõstukijaam, kuid see ei olnud veel meie lõpp-sihtpunkt, vaid Mittelgipfel, kust Saalbachi poleks pääsenud. Seega tuli meil veel hea mitu kilomeetrit võrdlemisi järskudel nõlvadel kõmpida, et jõuda idapoolsemasse Sky Resti tõstukijaama Schattberg-Osti nimelises paigas. Saabusime sinna vaatamata vahepealsele lisapõikele seitsmekesi eestlastest esimestena kella 15 paiku. Nahavahe oli äsjasest sportlikust katsumusest nii soe, et suisa müstilisena tundus tõstukimaja seinal oleva termomeetri näit – vaid viis soojakraadi! Avatud tõstukijaamas puhus siiski väga kõle mägituul, mis meile esimest korda tõsiselt märku andis, et viibime merepinnast kahe kilomeetri kõrgusel. Nii soetasime kärmelt piletid ja istusime tõstukisse, mis meid otsejoones kilomeetri jagu allapoole, tuhatkonna elanikuga Saalbachi turismilinnakesse sõidutas.
Kell pool neli – täpselt kuus tundi pärast Schmittenhöhest startimist võisime viimase Alpi-katsumuse endi jaoks lõppenuks lugeda. Veidi vähem kui tunni pärast jõudis väsinu kuid õnnelikuna pärale ka Koidu, kes oli end vapralt tagant sundides jõudnud ühele viimastest tõstukitest, säästes end enam kui kilomeetrisest jalgsilaskumisest. Nüüd tuli ära oodata veel Ilmar ja kaks matkajat, kes said mahaunustatud telefoni ja väikeste arusaamatuste tõttu teistest kauem mägesid ja võrratuid väikekülasid imetleda. Lõpuks jõudsid nad omal käel laagrisse tagasi.Olime ikka kadudeta oma rännakud ära teinud!
Pärast õhtueinet pugesime telkidesse, et veeta viimane, viies öö Kapruni kämpingus.
25. juuli varahommikul panime laagri kokku ja alustasime pikka sõitu läbi Austria, mis pidi meid õhtuks tooma riigi kirdeosas paiknevasse pealinna Viini. Esimesed kolm tundi ühtis meie teekond saabumispäeva omaga, Liezeni teeristist keerasime aga ida poole, Styria liidumaale, et võtta suund otse pealinnale. Varsti jõudsime 3000 elanikuga Admonti linnakesse, mis on kuulus oma 11. sajandil asutatud benediktiini kloostri poolest. Just seda suundusimegi uudistama. Admonti neogooti stiilis kloostrikirik on äärmiselt kaunis, kuid interjöörilt siiski tublisti askeetlikum, võrreldes näiteks varem külastatud Melki katedraaliga. Klooster on kuulus ka oma rikkaliku ja hinnalise raamatukogu poolest, kuhu tulnuks aga osta pilet, mida me sedapuhku tegema ei hakanud. Selle asemel šopati agarasti kohalikus poekeses, mis pakkus nii mitmesugust kloostris valminud suupoolist kui ka rikkalikku valikut suveniire.
Edasi tõi tee meid Eisenerzi kaevanduslinna, kus võisime imetleda punakat Erzbergi (Maagimäge), mille nõlvadel tegutseb juba 12. sajandist Austria tähtsaim rauakaevandus. Tänaseks on mägi avakaevanduse terrassidest siiruviiruline. Samas on linna ja kaevanduse parimad päevad jäänud siiski II ilmasõja eelsesse aega – tänaseks on siinne rahvaarv langenud ligi 3 korda, 5500 inimeseni.
Kolmanda peatuse tegime 13 500 elanikuga keskaegses Bruck an der Mur´i linnakeses. Seal oli Ilmari sihiks vaadata üle keskväljaku ääres paiknev kuulus turismiobjekt – 15. sajandist pärinev Veneetsia stiilis Kommesserhaus. Aga linna peaväljak pakkus muudki huvitavat, näiteks hiiglasliku, 40 meetri kõrguse meiupuu, keskaegse kaevu rikkalike raudornamentidega kaunistatud võrega, moodsaid ja klassikalisi skulptuure, samuti laste mänguväljaku huvitavate mehhaaniliste atraktsioonidega. Viimased leidsid kohe agarat katsetamist meie noorima seltskonna poolt.
Bruck üle vaadatud, järgnes peaaegu peatusteta sõit Viini, kuhu sisenesime poole nelja paiku pärastlõunal. See on ülimalt väärikas ja kuulsusrikka ajalooga linn, mis asutati juba viiendal sajandil enne Kristust, olles aastasadu Rooma impeeriumi idaväravaks, elades hiljem üle mitmeid idapoolsete rändrahvaste piiramisi ja sissetunge ning tõustes 16. sajandiks Püha Rooma Keisririigi, hiljem aga Austria ja Austria-Ungari impeeriumite pealinnaks. Neid nostalgilisi päevi meenutab uhke vanalinn, kus iga hoone on omaette kunstiteos ja siin-seal kõrguvad omaaegsete keisrite ja keisrinnade skulptuurid. Pärast I maailmasõda on Viini tähtsus metropolina vähenenud ja rahvaarv jäänud pidama 1,7 miljoni juurde, millega Viin mahub Euroopa Liidus veel napilt esikümnesse. Samas on linn säilitanud oma tähtsuse eksklusiivseid elamusi pakkuva kultuurikeskusena.
Pärast lühikest peatust linna keskkalmistu vägevate keisririigi-aegsete väravate ees (sissesaamiseks ja kaunite kabelitega tutvumiseks tulnuks lunastada piletid), otsisime üles Neue Donau kämpingu, kuhu end nobedasti sisse seadsime – samal ajal sõudsid taevas süngeilmelised hoogsajupilved. Laager püsti pandud, suundusime bussi, et võtta ette tutvumine vanalinnaga. Sooritasime seal paaritunnise jalutuskäigu, mis algas tihedas vihmasajus, kuid lõppes päikesesäras. Ilmari juhtimisel sai valdav osa seltskonnast päris esindusliku ülevaate sealsetest olulisematest vaatamisväärsustest, samas kui me Elmoga valdavalt samu objekte hõlmanud privaat-tuuri sooritasime.
Eriti vägeva mulje jättis mulle pompoosselt barokne Hofburgi keiserlik paleekompleks – omaaegne Habsburgide taliresidents ja tänapäeval Austria presidendi elupaik. See keeruka põhiplaaniga hoonekompleks koos muljetavaldavate siseväljakute, treppide ning antiikhõnguliste skulptuuridega ehitud väravatega andis märku kunagise impeeriumi vägevusest. Silmapaitavalt mõjusid ka katedraal, kunsti- ja loodusloomuuseumi hooned, rahvusooper ja vanarooma stiilis sammastega parlament. Enne „kogumispunkti“ naasmist nautisime veel oivalist kohalikku jäätist, mille puhul hinna ja kvaliteedi suhte üle sugugi nuriseda ei saanud. Uudistasime keisririigi-aegsel sillal ka vanalinna veerest mööda kulgevat Donaukanali – jõe põhisäng ise jääb mõni kilomeeter linnaserva poole. Seejärel tõi buss meid tagasi kämpingusse, kus hämarduvas õhtus einestasime ja peagi telkidesse pugesime. Mina siiski sooritasin veel fotokaameraga väikese jahiretke, et tabada mitmel pool puude otsas ja põõsastes kontserti andvaid tsikaade – siiski pidin leppima vaid ühe ritsika jäädvustamisega.
26. juuli Eelviimasel reisipäeval pidime algse kava kohaselt tegema põike Slovakkiasse ja külastama selle pealinna Bratislavat, samuti vaatama üle Poola tähtsaima palverännakute sihtpaiga, Jasno Gora kloostri Czestochowa linnas. Et aga plaanid olid muutunud seoses Macocha koopatuuri edasilükkumisega, siis tuli meil ärgata juba kell viis, et võtta suund otse põhja, Tšehhimaa suunas. Veidi enne üheksat saabusimegi taas Macochasse, kus juba tuttav ratastel rong meid sedapuhku lahkesti peale võttis ja mitme kilomeetri jagu mägede vahel sõidutas, kuni jõudsime kõrgete lubjakivikaljude vahel paikneva koobaste külastuskeskuse juurde.
Veidi oma järge oodanud, võisime giidi saatel siseneda Tšehhimaa uhkeimatesse karstikoobastesse. Koobastiku tuhatkonnast teadaolevast käigust on turistidele avatud neli. Esmalt sooritasime jalutuskäigu maa-alustes saalides ja käikudes, millest osa on rajatud või laiendatud just turistide tarbeks. Giid juhtis meie tähelepanu mitmesugustele põnevatele stalaktiitidele ja stalagmiitidele, millest paljudele oli pandud ka ilmekad nimed, lähtudes kohati küll raskesti hoomatavast sarnasusest mõne elusa või eluta objektiga. Viimaks jõudsime tagasi maapinnale Macocha kuristikus, mis on 139 meetriga riigi sügavaim. Sealt suundusime edasi teise käiku, mis viis meid Punkva maa-aluse jõe äärde. Seal asub paadisild spetsiaalsetele elektrimootoritega turismipaatidele, millelt ühtlasi kapten-tüürimehe rolli täitvad giidid ümbritsevaid vaateid tutvustavad ning aeg-ajalt hoiatusi jagavad stiilis: „Watch your head!“. Paarikümneminutiline sõit elektrilampidega valgustatud käikudes, kus vee ügavus ulatus kohati 40 meetrini, sisaldas ka vahepeatust, külastamaks veel üht huvitavat stalagmiidikoobast. Viimaks tõi paat meid mäe seest välja otse külastuskeskuse kõrvale. Paarikümneminutilise ootamise järel vurasime tihedalt täistuubitud turistirongis tagasi bussiparkla juurde. Vähemasti minu hinnangul tasus koobastega seotud plaanimuutus end ära, sest säärast loodusimet Eestile lähemal ei leidu.
Ülejäänud pühapäevased sündmused pajatamist ei vääri. Pikk ja igavapoolne sõit läbi Poola sisaldas vaid üht pikemat lõunapeatust teeäärse tankla parkimisplatsil. Mina veetsin aega põhiliselt raamatute seltsis, sellal kui lapsed mu ees agaralt mitmesuguseid lõbusaid mänge harrastasid. Kämpingupaika Varssavis jõudsime alles hilisel õhtutunnil, kella 21 paiku. Võrdlemisi askeetlik ja Poolale iseloomulikult keskpärases seisus kämping pakkus siiski kõiki hädatarvilikke teenuseid. Pärast õhtueinet ei kiirustanud me veel magama, vaid moodustasime spontaanse vestlusringi, kus käis ringi ka pudelike „lahkumisnapsuga“. Oli see ju meie viimane ööbimispaik – juba homme õhtul pidime jõudma tagasi Pärnusse.
27. juuli varahommikul haukasime kiire hommikueine, pakkisime telgid kotti ja jätkus terve päeva kestnud sõit põhja poole. Sooritasime vaid mõned hädatarvilikud metsa-, sööma- ja tankimispeatused. Nägusaid vaateid pakkus Kaunase linn, millest tee meid läbi viis. Leedus leidis aset ka meie viimane ühislõuna, misjärel tegime bussi taustal traditsioonilise grupipildi. Mullusest tuttava Šiauliai Ristimäe külastuse otsustasime nobedama kojujõudmise huvides sedapuhku vahele jätta.
Võis arvata, et meie seiklused on selleks korraks lõppenud,
kuid Leedu-Läti piiril seisis siiski ees veel üks proovikivi. Nimelt peatas meid
Läti politsei, sooviga kontrollida kõigi reisijate dokumente. Valdaval osal
meist kulges ID-kaardi leidmine ja näitamine tõrgeteta. Samas ühel juhtumil
ilmus kaart välja alles pagasiruumis paiknevast reisikotist, aga ühe nooriku
puhul ei aidanud ka tolle põhjalik läbituustimine. Rangeilmeline Läti
politseinik ei lasknud end kõigutada meie kinnitustest, et daam on igati aus
Eesti kodanik ja reisiseltskonna täieõiguslik liige. Viimaks tuligi asjaosalisel
võmmide seltsis politseimajja siirduda, kus kulus ligi tund veebi vahendusel
isiku tuvastamisele ja trahviprotokolli koostamisele. Õnneks piirdus trahv vaid
5 latiga. Juhtunu oli meile väärt meeldetuletuseks, et vaatamata Schengeni
süsteemi tõttu ülihõlpsaks muutunud piiriületustele tasub isikut tõendav
dokument reisil siiski kindlas kohas enda ligi hoida. Õnneks ei lasknud ei Piret
ega ka ülejäänud seltskond end sellest õpetlikust loost liialt häirida ja sõit
jätkus rõõmsas meeleolus. Tagasi kodumaale jõudsime Eesti aja järgi kell pool
kümme ja Pärnusse saabusime veel tunni jagu hiljem. Lõpule oli jõudnud huvitav,
parajalt proovile panev ja meeldivas õhkkonnas kulgenud reis, millest
loodetavasti kõigile osalejatele jäävad vaid head mälestused.
Lõpetuseks sooviksin edastada soojad tänusõnad Pärnu Matkaklubi väsimatutele veduritele Koidule ja Ilmarile, kes hoolitsesid heldesti vastavalt meie ihuliku ja vaimse toitmise eest kogu reisi vältel. Jätkugu neil jaksu ja indu seda tööd jätkata ka järgnevatel aastatel!
pildil autor Jaanus
Vaadake Elmo pilte meie matkast!
1. Reisi algus ja esimene matk Sportgasteinist Kolm Saigurni
vaata: Reisi algus ja esimene matk
2. Krimmli kosk, Kitzsteinhorni mäe tippul käik ja teine matk üle Kapruner Törli kuru
3. Sigmund Thuni kuristik ja kolmas matk Zel am Seest Saalbachi
vaata:Matkareisi lõpuosa
Lisame veel Ülo pilte mida saate vaadata :Vaadake Ülo pilte ja http://www.foto24.ee/link/254665756830001251139770
ja veel: llmarilt : Vaadake Ilmari pilte