JEHOOVA TUNNISTAJAD

JA RIST

Sarah J. Roberts, University of Hawai'i

1990

I SISSEJUHATUS

Alates 1930.-te keskelt on Vahitorni Ühing oma väljaannetes õpetanud, et Jeesus Kristus hukati ilma ristpuuta piinapostil. Jehoova tunnistajad usuvad ülemaailmselt, et algkristlusele oli rist võõras ning et sellel ei ole kohta kristlikus kummardamises. Tõlkides kreekakeelse sõna stauros oma Piiblitõlgetes “ristiks” on ristiusumaailma kirikud väidetavalt importinud Pühakirja paganluse.

Siinkohal oleks hea võtta kokku Ühingu poolt esitatud argumendid selle kohta, et Jeesus suri tavalisel postil (edaspidi “piinaposti” doktriin). Piibli kirjutajad on Kristuse hukkamisvahendi kohta kasutanud kaht kreekakeelset sõna: stauros ja xylon. Esimene tähendab lihtsalt “posti”, mitte “risti” ja seetõttu kujutas algselt kõigest ühest puust koosnevat seadeldist. Teise sõna tähendus oli tegelikult “puu”, mis viitab samuti tavalisele postile. Viimaks, Uue Testamendi ladina keelde tõlkijad kasutasid sõna crux, mis ei tähenda midagi muud kui “posti”. Seega hukati Jeesus piinapostil.

Argumendid selle kasuks, et stauros tuleks tõlkida “postiks” näivad esmapilgul arukad ja õiged. Sel teemal Ühingu kirjanduses trükitud arvukad artklid tsiteerivad muljetavaldavas mahus ilmalikke allikaid, sõnaraamatuid ja piiblikommentaare. Tõendid näivad ümberlükkamatud. Ent siiski, kui hakata neid töid lähemalt uurima, siis kukub Ühingu positsioon nagu kaardimajake kokku. Ning kui uuritakse kogu tõendusmaterjali, siis saab selgeks, et nende seisukoht ei ole midagi muud kui eelarvamuslik püüe puhastada kristlus “paganlusest”, isegi kui faktid näitavad muud.

Vaadelgem näiteks Ühingu “piinaposti” doktriini ajalugu. Vastavalt 1975 a Aastaraamatule ei saanud see doktriin alguse mitte hoolikast piiblilisest analüüsist vaid pigem sellest, et Kohtunik Rutherfordile ei meeldinud risti sümbol. Algselt, Charles T. Russelli ajal aktsepteerisid Piibliuurijad risti kristluse kohase embleemina. Tegelikult paigutas Russell selle oma Tuhandeaastase Kuningriigi sümboli osaks – see oli krooni sisse paigutatud rist. See “krooni ja risti” sümbol esines kõigil ajakirja Vahi Torn kaantel alates 1891. aastast.¹ Piibliuurijad kandisid koguni sellekujulist rinnamärki. Carey Barber, kes on praegu Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige, kirjeldas seda: “See oli tegelikult märk, mille ääriseks oli loorberilehtedest pärg ja selle pärja sees oli kroon, millest oli nurga all läbi pistetud rist. See nägi päris kena välja ning meie mõte oli, et see tähendas võtta enda peale oma “rist” ja järgida Kristus Jeesust, et kanda omal ajal võidukrooni.”²

Rutherford ei pidanud seda siiski nii “kenaks”. Tema arvates ei olnud rist midagi muud kui paganlik sümbol nagu üks pikaajaline tunnistaja meenutas: “Vend Rutherfordi meelest oli see babüloonlik ja selle kasutamine tuleks lõpetada. Ta ütles meile, et kui me läheme inimeste majadesse ja hakkame rääkima, siis see on iseenesest tunnistuse andmine.”³

Piibliuurijate ristist võõrutamiseks kulus Rutherfordil kaheksa aastat. Tema esimene rünnak selle vastu leidis aset 1928. aastal, kui ta õhutas oma kuulajaid Detrodi konvendil hülgama selle “vastuväiteid esilekutsuva” ja “mittevajaliku” ehteasja. Seejärel, 1931. aastal eemaldati see märk ajakirja Vahitorn kaanelt. Sellest hetkest muutus risti sümbol mitte-piibliliseks, mittekristlikuks ja jumalatuks ning see alandati Saatana organisatsiooni väliseks tunnusmärgiks. Kuid tunnistajad uskusid siiski veel, et Jeesus hukati traditsioonilisel ristil. See nende doktrinaalses süsteemis peituv vastuolu kahtlemata pahandas Rutherfordi ning ta pidas vajalikuks ristilöömisega seotut revideerida. Niimoodi, ilma asja kuigi suureks puhumata, esitas ta oma uue seisukoha raamatus Rikkus. Selle leheküljel 27 kirjutas ta: “Jeesus ei hukatud mitte ristipuul nagu seda on kujutatud paljudel piltidel ja kujudel ja milliseid kujutisi on valmistanud ning välja pannud inimesed; Jeesus hukati naelutades tema keha puule.”

Niisiis, Ühingu enda poolt avaldatu alusel tuleb järeldada, et “piinaposti” doktriini vastuvõtmisega ei olnud teaduslikel uuringutel üldse mingit pistmist. Kuid alates Nathan H. Knorrist, kes asendas presidendina Rutherfordi, on Ühing esitanud oma seisukoha toetuseks viiteid tunnustatud allikatele, mis ei ole tunnistajatega seotud. Selles artiklis uuritakse Ühingu seisukoha paikapidavust selles küsimuses ning näidatakse, et tunnistajaid on eksitatud valeargumentatsiooniga uskuma, et “piinaposti” doktriin on piibliline tõde ning et ei ole mingisugust tõendit selle kohta, et Jeesus suri traditsioonilisel ristil.

II. SEMANTIKAKÜSIMUS

Ühingu poolt esitatud “piinaposti” doktriini toetavad argumendid tuginevad üksnes semantilisele alusele, nimelt sellele, et stauros, xylon ja crux ei tähendanud esimesel sajandil kahest puust risti. Ühing ei ole kunagi appelleerinud arheoloogilistele või ajaloolistele tõenditele, mis võiksid tõestada, et Jeesus Kristus tõepoolest suri Jehoova tunnistajate poolt õpetataval viisil, kuigi Uue Maailma Tõlke Komitee on kord väitnud, et ilmselt sellised tõendid kunagi välja ilmuvad.

Kuna meie kultuuris kasutatakse palju sõnaraamatuid, siis on Ühing eeldanud, et sõna tähendus ongi see, mis on esitatud sõnaraamatus selle definitsioonina. Samuti väidab ta, et õige on ainult sõna etümoloogiline ehk algne tähendus. Näiteks ühel korral märkisid Vahitorni eksegeedid, et sõnu stauros ja xylon tuleb mõista ainult “nende kõige lihtsama tähenduse kohaselt”. Selline lähenemine on siiski samavõrd eksitav kui väide, et sõna “püss” tähendab üksnes algseid musketeid ehk primitiivseid tulirelvi. Tänapäeval tähendab see siiski ka poolautomaatseid ja automaatrelvi, tehnoloogia areneb ja nii ka sõnade tähendus. Ka sõnad stauros ja xylon, kui nad viitavad vanale hukkamisvahendile, viitavad sellega mistahes kujuga hukkamisvahenditele, mida sel ajal kasutati.

Järgmised kolm peatükki näitavad, et stauros, xylon ja crux tähendasid kaugel enamat, kui Vahitorni kirjutajad on soovinud tunnistada.

III STAUROS

Jehoova tunnistajad usuvad, et staurose semantilised parameetrid esimese sajandi kristlaste hulgas räägitavas Kreeka keele dialektis hõlmavad ainult vastet “post”. Nende seisukoht on esitatud järgmistes nende väljaannetes esitatud väidetes:

Nii klassikalises kui koine kreeka keeles ei tähendanud stauros kahest palgist kokkupandud “risti”.See tähendas ainult sirget posti, tulpa, sammast. Kristlike Kreeka Kirjade inspireeritud kirjutajad kirjutasid üldkasutatavas (koine) kreeka keeles ja kasutasid sõna stauros samas tähenduses kui seda kasutati klassikalises kreeka keeles, nimelt posti või sammast, üht puud ilma igasuguse ristpuuta mistahes nurga all. Vastupidise kasuks ei ole ühtki tõendit. Klassikalises kreeka keeles tähendas see sõna [stauros] ainult püstist posti või tulpa.

Kas need kategoorilised väited kirjeldavad täpselt sõna stauros tähenduse kogu ulatust?

Sõna stauros etümoloogiline tähendus on midagi sellist kui “objekt, mis seisab kindlalt”. Sõna tuleneb proto-indo-euroopa tüvest sta- “seisma”, millest tulenevad inglisekeelsed sõnad “stand” (seisma), “stern” (vankumatu) ja “stem” (tüvi, vars). Stauros näis algselt tähistavat posti, mida kasutati aia ehitamisel. Homerose Odüsseia annab varaseima tunnistuse selle sõna kasutamisest: “Ta oli püstitanud postid [staurous] kogu pikkuses sel viisil ja oli need tohutud postid seadnud üksteise kõrvale, mille kõik oli ta teinud lõhestades tamme selle tumeda südamikuni” (Odüsseia, 14:11). Staurose tihtikasutatud sünonüüm oli skolops.¹³

Kreeka autorid kasutasid sõna stauros tavalise posti tähenduses läbi klassikalise (8.-4. sajand e.m.a.) ja hellenistliku (4. sajand e.m.a.- 4. sajand m.a.j.) perioodi.¹⁴ Samal ajal laienes siiski sõna stauros semantiline ulatus kahes märkimisväärses suunas. Esimene leidis aset Kreeka-Pärsia sõdade ajal (499-479 e.m.a.). Nende konfliktide ajal tutvusid kreeklased pärslaste hukkamisviisiga - kurjategija või vangi postile naelutamisega. Uus oli siin see, et ohver oli veel elus, kui temast naelad läbi löödi. Surnu postile või puule naelutamine oli Vahemere regioonis juba levinud kombeks.¹⁵ Tänapäeva teadlased kasutavad selle kirjeldamiseks sõna “ristilöömine” (“crucifixion”), vaatamata sellele, millist seadeldist kasutati. “Näib, et selle hukkamisviisi leiutasid või võtsid esimestena kasutusele pärslased. Nad tegid seda ilmselt põhjusel, et mitte rüvetada hukatu kehaga Ormuzdile pühitsetud maad.”¹⁶

Kreeklased kasutasid loomulikult pärslaste poolt tarvitatavale instrumendile viidates sõna stauros, kuigi pärslased kasutasid erineva kujuga hukkamispuid. Kuigi Piibel nimetab üht posti (Ester 7:9, 10), märkis Herodotus, et selline hukkamisriist koosnes “laudadest” (Historiarum 9,120) ja Plutarchos näitab, et ühe ohvri puhul kasutati koguni nelja vertikaalset posti (Artaxerxes 17,5). Ilmselt ei olnud pärslaste jaoks hukkamispuu kuju oluline seni kui ta oma eesmärki täitis.¹⁷ Hiljem hakkasid Aleksander Suur ja teised Kreeka väejuhid kasutama Pärsia staurost ning lõpuks võtsid selle üle ka foiniiklased ja kartaagolased.¹⁸

Teine semantiline laienemine toimus tõenäoliselt 2. saj. e.m.a. paiku või hiljem. Puunia sõdade ajal (264 - 146 e.m.a.) puutusid roomlased kokku foiniiklaste ristilöömise viisiga ja võtsid selle kiiresti kasutusele orjadele surmanuhtluse kohaldamisel. Kaldudes kõrvale algsest eesmärgist, milleks pärslased seda kasutasid, muutsid roomlased selle brutaalseks piinamasinaks. Selleks lisati piinapuule teine post, mida nimetati patibulumiks ning samuti sarvekujuline sedile, mille peale kurjategija sai toetuda.¹⁹ Enne ristilöömise leiutamiset kasutasid roomlased patibulumi surmamõistetud orjade alandamiseks, kui need kõndisid hukkamisplatsile. Halicarnassuse Dionysius (1.saj. e.m.a.) kirjeldas seda järgmiselt:

Meestel oli kästud ori juhtida hukkamisplatsini, tema käed olid laiali sirutatud ja kinnitatud puu külge, mis asus tema õlgadel ja ulatus randmeteni, tema paljast keha piitsutati.20

Mõnikord oli patibulum kinnitatud vankri külge, nii et alandatud ori pidi veolooma kombel vedama. Plutarchos (46 – 120 m.a.j.) selgitab, kuidas see välja nägi: “Ja süüteo toime pannud orja jaoks oli karmiks karistuseks see, kui ta pidi kandma puud, millega ta pidi vedama naabruskonnas ringi vankrit.”21

Ristilöömise meetod, mida enamike kristlaste arvates kasutati Jeesuse puhul, tuli kasutusele siis, kui foiniiklaste ristilöömise viis segunes roomlaste patibulumi-kandmise karistusega. Eksinud orja ei karistatud mitte üksnes läbi linna patibulumi kandmisega vaid nüüd pidi ta selle küljes rippudes surema. Nagu varsti näeme, näitavad Plautuse (254 – 184 e.m.a.) kirjutised, et crux compacta (kahe puuga rist) oli kasutusel ammu enne Jeesuse aega.²² Kasutati ka crux simplexit (üht puud), kuid peamiselt ad hoc masshukkamistel, mis kaasnesid sõjakäikudega.²³

Kui crux compacta tuli kasutusele teisel sajandil e.m.a. siis tuleks muidugi küsida, et millal hakkas sõna stauros tähistama sellist instrumenti. Huvitav, et Ühing ei ole sellele küsimusele kunagi üheselt vastanud. Tavaliselt on antud üsna segaseid selgitusi nagu: “Hiljem hakati seda kasutama ka sellise hukkamispuu kohta, millel on põikpuu.”²⁴ “nende sõnade [stauros ja crux] algne tähendus laienes hiljem ka ristipuule.”²⁵ Paljud Vahitorni väljaanded tsiteerivad W.E.Vine leksikoni väites, et see toimus “3. sajandi m.a.j. Keskpaiku”.²⁶ Lisaks avaldati 22. märtsi 1987. a Awake!-s Nicholas Kip'i artikkel, kes väitis, et sõna tähenduse laienemine leidis aset keiser Konstantinuse (312 – 337 m.a.j.) ajal.²⁷

Niisiis väidab Ühing (kuigi mitte väga üheselt), et sõna stauros ainuke tähendus kuni umbes kolmanda sajandi alguseni oli “post”. Kas seda toetavad ka mingisugused tõendid? Absoluutselt mitte. Näib, et tunnistajad ei ole teadlikud teisel sajandil AD elanud paganliku nõia Artemidorus Daldianuse tunnistusest. Umbes 160 m.a.j. kirjutas ta unenägude tõlgitsemise käsiraamatu, mille nimeks on Oneirocritica. Ühes lõigus (2,53) märkis Artemidorus:

Meresõitjate jaoks on ristilöömise nägemine heaks endeks. Sest stauros nagu ka laev on tehtud puust ja naeltest ning laev meenutab staurost.28

Laeva mast koosnes pikast tulbast, mis kerkis laevatekilt üles ja mida ristas raapiik. Tegelikult kasutati raapiigi ladinakeelselt nimetust antenna ka patibulumi kohta.²⁹ Selles ajast pärit kivisse tahutud pildid näitavad, et laeva mast meenutas tõepoolest traditsioonilist risti.³⁰

Satiirik Lucianus (117-180 m.a.j.) oli isegi veel täpsem. Oma humoorikas essees “Kohtuistung Tähtede Kohtus”, leitakse et kreeka täht Tau (kellel oli kohtutav maine) on süüdi mõrvas:

Inimesed nutavad ja kurdavad oma saatuse pärast ning neavad Cadmust paljude needustega selle eest, et see tõi tähtede perekonda Tau; nad ütlevad, et türannid on võtnud selle tähe keha eeskujuks, on imiteerinud selle kuju kui nad on seadnud püsti seadildised, millele on inimesed risti löödud. Stauroseks kutsutakse seda kurja riistapuud ja oma kurja nime on ta saanud temalt.31

Kuid see ei ole veel kõik. Varsti pärast seda, kui Lucianus oli kirjutanud oma “Kohtuistungi”, koostas ta dialoogi Prometheus Kaukasusel. On kummaline, et tunnistajate arvates toetab see kirjutis nende seisukohta, et stauros tähendas ainult “posti”. 1950. aasta New World Translation märgib:

Karistatav isik löödi sellisele postile või tulbale just nagu populaarset kreeka kangelast Prometheust kujutatakse seotuna posti ehk staurose külge. Kreekakeelne sõna, mida näitekirjanik Aeschylus selle kirjeldamiseks kasutas, tähendab kinnitamist tulbale või postile, postile löömist ning kreeka autor Lucianus kasutades selle sõna sünonüümina anastauroo'd.32

1984. aasta väljaandes selgitati täpsemalt:

Sellisele tulbale või postile kinnitati karistatav isik just nagu kreeka kangelast Prometheust kujutatakse seotuna kaljude külge. Kui näitekirjaniku Aeschyluse poolt kasutatud kreekakeelne sõna tähendab lihtsalt sidumist või kinnitamist, kasutas kreeka kirjanik Lucianus (Prometheus, I) selle sõna sünonüümina anastauroo'd.33

Lucianus kasutas tõesti sõna anastauroo nii nagu tunnistajad ütlevad: “Kui me lööksime ta risti [anestaurosthai] kuskil poole peal siitmaalt jõeoru kohale ...” Kuid järgmine fraas näitas, millist staurost Lucianus silmas pidas: “.... tema käed laiali sirutatult kaljunukilt kaljunikini”.³⁴ Ühes järgmises lõigus ütleb Hermes Hephaestusele ja Prometheusele: “Kas te arvate, et Kaukasusel ei ole enam ruumi teie mõlema sidumiseks? Too siis parem käsi! Suru see maha Hephaestus ja kinnita see naeltega, löö haamrit hoogsalt. Nüüd vasak; toimi sellega samuti.”³⁵ Selle asemel, et toetada “piinaposti” doktriini, näitab Lucianuse Prometheus, et stauros tähendas 2. sajandi kreeklastele palju enamat kui lihtsalt “posti”. Vahitorni Ühing on tsitaati selliselt oma teooria kasuks kasutades kas ebaaus või siis uskumatult pime.

Varasemad allikad on staurose kuju suhtes vähem üksikasjalikud. Olen leidnud ainult neli autorit esimesest sajandist, kes vihjavad kahe puuga ristile. Nagu Lucianus kirjeldus Prometheust laialisirutatud kätega, nii kirjeldus ka Epictetus (1. saj m.a.j. filosoof) masseeritavaid kui “laiali sirutatuid otsekui ristilelöödud mehed”.³⁶ Josephuse (37-95 m.a.j.) sõnul lõid Jeruusalemma vallutanud roomlased juudid risti “erinevates poosides”.³⁷ Kuna crux simplexi puhul on võimalik ainult üks poos, kasutati tõenäoliselt erineva kujuga riste. Lisaks, paljud selle perioodi kreeka kirjanikud (sh evangeeliumite kirjutajad) kirjeldasid Rooma patibulumi-kandmise karistust, mis eelnes ristilöömisele.³⁸

Ühingu lingvistilise argumendi lammutab üks lihtne fakt – stauros oli ainuke sõna kreeka keeles, mida kasutati roomlaste hukkamisviisi kohta. Kui esimesel sajandil stauros ei tähendanud kahepuulist risti, siis milline sõna pidi selle kohta käima? Kreeka keeles pidi olema selle roomlaste väga levinud hukkamisviisi kohta mingi sõna. Kuid peale staurose ei ole sellist sõna.

Sõna stauros semantiline ajalugu on seega palju keerulisem kui Ühing on tunnistanud. Tõendid näitavad, et see sõna tähendas kahe puuga risti enne Konstantinuse päevi ja väga tõenäoliselt juba Jeesuse ja apostlite ajal.³⁹ Näib, et Ühing ei ole oma uurimustes läinud kaugemale sõnaraamatutest.

IV XYLON

Xylon on sõna, mida kasutasid apostlid Peetrus ja Paulus staurose kohta, millel Jeesus suri (Apt 5:30; 10:39; 13:29; Gal 3:13; 1. Pe 2:24). Ühing väidab, et kuna selle sõna peamine tähendus on “puutükk” või “puu”, siis pidi Jeesus surema tavalisel postil. Seda vaadet selgitati 8. aprilli 1963. a Awake!s:

Tavalise posti või tulba kasuks olevaks argumendiks on fakt, et nii apostel Paulus kui apostel Peetrus räägivad, et Jeesus hukati xylonil, mis tähendab lihtsalt puutükki. ... Kui Jeesus oleks löödud kahest puust koosnevale ristile, kas siis ei oleks seda kirjeldatud teisiti kui lihtsalt puutükina?40

Jällegi on Ühing kunstlikult piiranud sõna tähendust. Autor eeldab, et xylon tähendab ainult “puutükki” ja ei saa seetõttu käia kahest puust koosneva risti kohta. See veendumus viiakse niimoodi oma loogilise lõpuni:

Kuid kepp on lihtsalt puutükk ja nii me leiame, et evangeeliumite kirjutajad kasutavad korduvalt xylonit, kui viitavad kaigastele või puukeppidele, mida rahvahulk käes hoidis, kui tulid Jeesust kinni võtma. ... Kindlasti ei tulnud rahvahulk Jeesuse juurde ristidega vaid puutükkidega, kaigaste või keppidega, nagu xylonit neil kordadel ka tõlgitakse.41

Ka see arutelu toetub jällegi oletusele, et xylon võis tähendada ainult üht asja: kui xylon oleks viidanud Jeesuse tapavahendi puhul ristile, siis oleks pidanud xylon pidanud ka rahvahulga käes tähendama “riste”. Kuna nii see ei saanud olla, siis ei saa xylon tähendada “risti”. Samas artiklis leidub veel teinegi näide halvast loogikast:

Kuigi sõna xylon tähendab peamiselt puutükki, surnud puud, on seda mõnikord Pühakirjas kasutatud viitamaks sümboolsetele elavatele puudele. ... Elava puu kohta on kreeka keeles eraldi sõna, dendron. Sellest tuleb sõna dendroloogia, puude teadus või uurimine. Dendron esineb Kristlikes Kreeka Kirjades umbes kakskümmend viis korda. ... Sõna dendron, tähendades elavat puud, ei kasutata Pühakirjas samas mitte kunagi piinavahendi kohta, millele Jeesus naelutati.42

Sõna dendron on saanud siin miskipäras poksikotiks. Keegi ei olegi kunagi väitnud, et see sõna tähendab “risti” või “posti”. Kogu see arutelu sõna dendron üle ei lisa mitte midagi mõistmisele, mida tähendas xylon ehkki see kõrvalepõige lisab artiklile muidugi näiliselt teaduslikku hõngu.

On huvitav, et tsiteeritud lõigud näitavad, et Ühing on teadlik sellest, et xylon tähendab enamat, kui lihtsalt “puutükki” - selle semantiline sisu hõlmab ka “kaigast” ja “elavat puud”. Lisaks väitis 1950. a New World Translationi lisa (viitamata ühelegi tõendile), et xyloni “eriline tähendus” on “sirge post ilma põikpuuta”.⁴³ Vaatamata kõigele sellele märkis sama, eeltsiteeritud 1963. aasta artikkel oma kokkuvõtvas lõigus, et xylon “tähendab lihtsalt puutükki ja ei ole kasutatav mingis teises mõttes.”⁴⁴ Sellised vastuolulised väited näitavad, et Ühing ei ole tegelikult seda asja korralikult uurinud.

Xylon võis tähendada palju erinevaid asju. Klassikalises kreeka keeles kasutati seda palgi, halu⁴⁵, puude⁴⁶, pingi⁴⁷, puuturu⁴⁸ ja isegi pikkusmõõdu⁴⁹ tähenduses. Aga see ei olnud kõik. Lõpuks hakkas see sõna tähendama “midagi häbiväärset”.⁵⁰ See hakkas tähistama erinevaid karistusinstrumente, sealhulgas häbiposti⁵¹, häbipakku⁵² või mõlemate kombinatsiooni⁵³ ning nuia⁵⁴. On selge, et see sõna tähendas palju enamat, kui lihtsalt “puutükki”.

Sõna xylon semantiline ulatus Uues Testamendis erineb vähe klassikalise kreeka keele omast. Seda on kasutatud puumaterjali (1. Kor 3:12), elava puu (Ilm 22:19), jalapakkude ( Apt 16:24) ja nuiade (Mat 26:47) tähenduses. Kuid Uue Testamendi kirjutajad viitasid sellega ka seadeldisele, mida roomlased kasutasid ristilöömisel. Selleks oli ilmselt kaks põhjust.

Vabariigi-eelsetel aastatel karistasid roomlased mõnikord sõnakuulmatuid orje sellega, et sidusid nad kuivanud puu külge ja piitsutasid nad surnuks.⁵⁵ Mõnikord sunniti ohvreid enne poomist kandma patibulumi. Sellist karistamist nimetati arbor infelix ehk infelix lignum ning mõned ladina kirjanikud ajasid selle segamini ristilöömisega.⁵⁶ Selle tulemusel hakati kahe puuga risti nimetama ka arboriks või lignumiks (mõlemad ladinakeelsed sõnad tähendavad puud).⁵⁷ See võis mõjutada Uue Testamendi kirjutajaid kasutama sõna xylon samas tähenduses kui sõna stauros.

Kuid on veelgi tõenäolisem selgitus. Paljud teadlased usuvad, et sõna xylon kasutamine Uues Testamendis (ja mitmetes juudi kirjutistes) lähtus 5. Mo 21:22,23 levinud juutide tõlgendusest. See tekst ütleb:

Ja kui kellegi peal on surmaväärt patt ja ta surmatakse ning sa pood ta puusse, siis ei tohi ta laip jääda ööseks puusse, vaid sa pead ta selsamal päeval kindlasti maha matma, sest poodu on Jumalast neetud; ära roojasta oma maad, mille Jehoova, su Jumal, annab sulle pärisosaks!

See tekst ei viita loomulikult otseselt ristilöömisele. Kuid paljud juudi kirjutajad pidasid seda asjakohaseks kui roomlased hakkasid Judeas kasutama ristilöömist. Surnumere kirjarullid tsiteerivad seoses ristilöömisega kaks korda 5. Mo 21:22, 23 teksti.⁵⁸ Ka Paulus kohaldas seda teksti (võetuna Septuagintast) Jeesuse ristilöömisele:

Kristus on meid lahti ostnud käsu needusest, kui Ta sai needuseks meie eest sest on kirjutatud: "Neetud on igaüks, kes puu [xylon] küljes ripub"et Aabrahami õnnistus saaks paganaile osaks Jeesuses Kristuses ja me usu kaudu saaksime Vaimu tõotuse (Gal 3:13, 14)

Professor Max Wilcox arvab, et igal korral kui Peetrus ja Paulus kasutavad seoses Jeesuse hukkamispuuga xylonit, on tegu 5. Moosese teksti mõjutusega. Pauluse arutelu Apt 13:28-30 võib olla koguni midrash 5. Mo 21:22, 23 teemal.⁵⁹ Lisaks nõudsid juudid Pilaatuselt, et Jeesuse ja kahe röövli surnukehad võetaks stauroselt maha ühe päeva pärast kuna kätte oli jõudnud hingamispäev (Joh 19:31). Kõik see näitab, et juutide arusaam roomlaste ristilöömise tavast tugines 5. Mo 21:22, 23-le.

Mõlemal juhul sai paljude kreekakeelsete juutide ja kristlaste hulgas xylon sobivaks sünonüümiks staurosele. Josephus kasutas neid kaht sõna vaheldumisi.⁶⁰ Barnabase kirja autor (hiline esimene sajand või teise sajandi algus m.a.j.) nimetas kahe puuga staurost xyloniks (Barnabas 8:5; 12:1, 7). Kui me peame silmas xyloni laiemat konteksti, siis me leiame, et see ei tähendanud kaugeltki ainult “puutükki”. Tihti tähendas see täpselt sama, mis stauros: instrumenti, mida roomlased kasutasid hukkamiseks ja mis koosnes kas ühest või kahest puust.

V. CRUX

Tunnistajad nõustuvad sellega, et crux tähendab sedasama, mis stauros, kuid väidavad, et selle ainus õige tähendus on “post”. Järgnev tsitaat 15. augusti 1987. a Vahitornist läheb koguni nii kaugele, et väidab nagu oleks “paljud” kristlased ja teadlased eksitatud sarnasusest sõnade crux ja inglisekeelse sõna cross [rist] vahel:

On tõsi, et roomlased kasutasid hukkamisvahendit, mida ladina keeles nimetati crux. Kui Piiblit tõlgiti ladina keelde, siis kasutati sõna stauros tõlkimiseks sõna crux. Kuna ladinakeelne crux ja inglisekeelne cross on sarnased, oletavad mõned ekslikult et crux oli kindlasti põikpuuga rist.62

Huvitav, et artikkel väidab nagu oleks crux tingimata ilma põikpuuta post. Kas nad eksivad selles?

Kõik sõltub sellest, millal hakkas crux tähendama kahe puuga risti. Kui tähendusmuutus leidis aset enne Uue Testamendi kirjutamist või hiljemalt enne selle tõlkimst ladina keelde, siis on Ühingu seisukoht petlik. Millal Ühingu arvates hakkas crux tähendama risti? Kuigi ametlikult ei ole seda selgelt välja öeldud (nagu ka staurose puhul) on kahel korral viidatud sellele, et semantiline muutus leidis aset peale esimest sajandit m.a.j. Ühingu 1963. a väljaanne “All Scripture is Inspired of God and Beneficial” tsiteerib Tacitust (u 56 – 120 m.a.j.), kes kirjutas, et Rooma kristlased surid m.a.j. 64 aasta tagakiusamise ajal põlevatel ristidel märtrisurma.⁶³ Kakskümmend viis aastat hiljem tsiteeris Ühing sama lõiku raamatus Revelation – Its Grand Climax at Hand. Kuid sel korral olid “ristid” asendatud sõnaga “postid” ja allmärkuse kaudu viidati “piinaposti” doktriini arutelule 1984. aasta New World Trantslationi lisale.⁶⁴ Ilmselt usub Ühing, et crux tähendas “posti” teisel sajandil m.a.j., mil Tacitus kirjutas oma Annaalid.

Vahitorni eksegeedid väidavad ekslikult, et crux tähendas ainult “posti” Rooma ajaloolase Liviuse päevil (59 e.m.a. - 17 m.a.j.). 1950. aasta New World Translationi lisast loeme:

Asjaolu, et Ladina tõlgetes on stauros tõlgitud sõnaga crux, ei ole mingiks argumendiks [“piinaposti” doktriini] vastu. ... Rist on kõigest sõna crux hilisem tähendus. Isegi esimese sajandi e.m.a. Rooma ajaloolase Liviuse kirjutistes tähendab crux lihtsalt posti.65

Ka 22. juuni 1984. aasta Awake! märkis: “Ladinakeelne sõna, mida kasutati instrumendi kohta, millel Jeesus suri, oli crux, mis kuulsa esimese sajandi e.m.a. Rooma ajaloolase Liviuse järgi tähendab lihtsalt posti.”⁶⁶ Viimaks märkis samal aastal välja antud New World Translation: “Esimese sajandi e.m.a. Rooma ajaloolase Liviuse kirjutistes tähendab crux lihtsalt posti. Rist on sõna crux hilisem tähendus.”⁶⁷

See väide ei kannata siiski põhjalikku kriitikat. Üks asi on muidugi see, et Ühing ei selgita, milliseid Liviuse kirjutisi ta silmas peab. Liviuse teoste hoolikas uurimine näitab tegelikult, et see ajaloolane ei kasutanud mitte kunagi sõna crux selliselt nagu Ühing väidab. Vastavalt Packard'i teosele Concordance to Livy esineb sõna crux oma erinevates vormides Liviuse kirjutistest kuus korda.⁶⁸ Allpool on nad tsiteeritud oma kontekstis:

(1) “Seepeale ta piitsutas teejuhti ja teiste hirmutamiseks lõi ta risti [crucem sublato], ning minnes kindlustuste taga paiknevasse laagrisse saatis Maharbali ratsaväe.” (22,13,9) (2) “Viis ja kakskümmend orja löödi risti [crucem acti] süüdistuse pärast, et nad olid spioneerinud Campus Martiuses.” (22,33,2) (3) “Seejärel ... käskis ta neid [kõrgeid ametnikke] piitsutada ja lüüa risti [cruci adfigi]. Siis läks ta oma Pityusa saare juures asuvate laevade juurde.” (28,37,3) (4) “Deserteerujaid karistati karmimalt kui põgenenud orje, Ladina kodanikel löödi pead maha, roomlased löödi risti [crucem sublati].” (30,43,13) (5) “Mõnesid, kes olid olnud mässu algatajad ta piitsutas ja lõi risti [crucibus adfixit], teised andis üle nende isandatele.” (33,36,3) (6) “... Kartaagos, kus väejuhid olevat löödud risti [crucem tolli] kui nad viisid sõjakäigu läbi edukalt kuid puuduliku poliitikaga.” (38,48,13)

Seega Livius ei kasutanud sõna crux mitte kunagi postilöömise tähenduses. Mitte ükski neist kuuest tsitaadist ei avalda mingit informatsiooni selle kohta, millise kujuga crux oli. Kui Livius tahtis viidata crux simplexile, siis kasutas ta sõna palus: “Seotuna postile [deligati ad palum] said nad piitsutamise osaliseks, seejärel löödi neil pead maha.”⁷⁰ Kuni Vahitorni teadlased ei näita, milliseid allikaid nad silmas pidasid, tuleb nende väited lugeda valedeks.

Seega on väga kahtlased ka tõendid, mis peaksid väidetavalt näitama sõna crux tähenduse muutumist hilisel perioodil. Järgnevad Plautuse, Seneca ja Tacituse (kes elasid umbes samal ajal kui apostlid) kirjutised näitavad selgelt, et (1) cruxi juurde kuulus patibulum või furca (mõlemad tähendavad risti põikpuud), (2) patibulum löödi stipesi (püstine post) peale, (3) ohvrid kandsid patibulumi oma hukkamispaigale ja (4) ohvrid “sirutasid oma käed välja” cruxil.

Plautus (254 – 184 e.m.a) (1) Frateor, manus vobis do. Et post dabis sub furcis. Abi intro – in crucem. Ma tunnistan seda, ma hoian üleval oma käsi! Ja hiljem hoiad sina neid üleval furcal. Mine kaasa sellega ristilöömiseni!71 (2) Credo ega istoc extemplo tibi esse eundum actutum extra portam, dispessis manibus, patibulum quom habebis. Ma arvan, et sa oled määratud surema väljaspool väravaid sellises asendis: käed sirutatud laiali ja naelutatud patibulumile.72 (3) O carnuficium cribum, quod credo fore, ita te forabunt patibulatum per vias stimulis. Oo ma olen kindel, et poojad näevad sind nagu inimsõela, kui nad torgivad sinust läbi augud kui jooksutavad sind tänavatel sinul käed seotud patibulumile kuni ükskord vana mees jõuab tagasi.73 (4) Ego dabo ei talentum, primus qui in crucem excucurrerit; sed ea lege, ut offigantur bis pedes, bis brachia. Ma annan kakssada naela esimesele mehele, kes võtab mu cruxi süüdistuse – tingimusel, et tema jalad ja käed naelutatakse kahekordselt, nii see on.74 (5) Patibulum ferat per urbum, deinde adfigatur cruci Ma kannan patibulumi läbi linna, seejärel mind naelutatakse cruxile.75

Seneca (u. 4. e.m.a. - 65 m.a.j) (6) Cum refigere se crucibus conentur, in quas unusquisque vestrum clavas suos ipse adigit, ad supplicium tamen acti stipitibus pendent; hi, qui in se ipsi animum advertunt, quot cupiditatibus tot crucibus distrahuntur. At maledici et in alienam contumelian venusti sunt. Crederem illis hoc vacare, nisi quidam ex patibulo suo spectatores conspuerent! Kuigi nad püüavad endid vabastada oma ristidest – neist ristidest, millele igaüks teist end omaenda kätega naelutab – siiski, kui nad tuuakse karistust kandma sellega, riputatakse nad ühele stipesile; kuid need teised, kes kannavad enda peal nende oma karistust, sirutatakse välja nii paljudele ristidele, kui neil on ihalusi. Kuid nad on laimajad ja teravmeelsed, kuhjates teiste peale solvanguid. Ma usun, et neil lubati seda teha, kas mitte mõned neist ei sülitanud pealtvaatajate peale oma patibulumilt! 76 (7) ... alium in cruce membra distendere ... teise käed olid sirutatud cruxile. 77 (8) Video istic cruces non unitus quidem generis sed aliter ab aliis fabricatas; capite quidam conversos in terram suspendere, alii per obscena stipitem egerunt, alii brachia patibulo expilicuerunt. Taamal ma näen riste, mitte ühesuguseid, vaid erinevalt kujundatud erinevatele inimestele; mõned poosid oma ohvrid pead alaspidi, mõned naelutasid kinni nende intiimsed kehaosad, teised sirutavad oma käed välja patibulumil.78 (9) Contempissimum putarem, si vivere vellet usque ad crucem. ... Est tanti vulnus suum premere et patibulo pendere districtum. ... Invenitur, qui velit adactus ad illud infelix lignum, iam debilis, iam pravus et in foedum scapularum ac pectoris tuber elisus, cui multae moriendi causae etiam citra crucem fuerant, trahere animam tot tormenta tracturam? Ma peaksin pidama teda kõige põlastusväärsemaks kui ta peaks soovima elada kuni ristilöömiseni ... Kas asi on seda väärt, et rippuda omaenda haavade otsas ja rippuda naelutatuna patibulumile. ... Kas võib leiduda ühtainust meest, kes sooviks olla löödud äraneetud puule, olla kaua haige, deformeerunud, omada haisvaid paiseid kaelal ja õlgadel ning ammutada elu hingust keset pikaajalist agooniat? Ma arvan, et me sooviksime olla ammu enne surnud, kui crux künkale püstitatakse! 79 (10) Cogita hoc loco carcerem et cruces et eculeos et uncum et adactum per medium hominem, qui per os emergeret, stipitem. Kujutle selle pea all cruxi, piinapinki, konksu ja posti, mille nad löövad otse läbi mehe kuni see tuleb välja tema kurgust.80 (11) ... sive extendae per patibulum manus. ... ... või tema käed sirutatud patibulumile.81

Tacitus (u. 56 m.a.j. - u. 120) (12) Solacio fuit servus Verginii Capitonis, quem proditorem Tarracinensium diximus, patibulo adfixus in isdem anulis quos acceptos a Vitellio gestabat. Tarracinid leidsid siiski lohutust sellest, et Verinius Capito ori, kes oli nad reetnud, oli löödud risti [paibulo adfixus] kus ta kandis neidsamu rõngaid, milled ta oli saanud Vitelliuselt. 82 (13) Rapti qui tributo milites et patibulo adfixi. Sõdurid, kes olid seatud valvama tribuuti, vahistati ja naelutati patibulumile. 83 (14) ... sed caedes patibula ignes cruces, tanquam reddituri ... Tal oli kiire hukkamise ning patibulumiga, süütamise ja cruxiga. 84

Eeltoodud väljavõtete valgusel on lihtsalt absurdne väita, et crux tähendas esimesel ja teisel sajandil AD, mil Livius ja Tacitus populaarsed olid, ainult “posti”. Kõige olulisem on Seneca tunnistus kuna tema oli Jeesuse ja apostlite kaasaegne. Ta oli ka keiser Nero isiklik koduõpetaja ja nõuandja ning pidi seetõttu olema hästi kursis valitsemispoliitika asjadega. ⁸⁵ Tacituse tunnistus näitab, et on ekslik mitte kasutada tema kirjutistes sõna crux tõlkevasteks sõna “rist”.

Puuduvad seega täielikult tõendid selle kohta, et sõna crux tähendus oleks olnud piiratud üksnes “postiga” nagu seda väidab Vahitorni Ühing. Ühel korral on ühing tunnistanud, et sõnad crux ja stauros tähendasid kahe puuga risti. 22. novembri 1976. aasta Awake! märkis:

On tõsi, et mõnikord kasutati neid sõnu ristikujuliste objektide kohta. Neil juhtudel näitab siiski kontekst, et need sõnad tähendavad riste. Kuid see ei ole kreekakeelse sõna stauros ja ladinakeelse sõna crux põhitähendus. 86

See on huvitav mööndus. See mitte üksnes ei tunnista, et need sõnad tähendasid riste ja ristikujulisi objekte vaid näitab ka, et on ekslik iga hinna eest järgida nende sõnade “põhitähendust”.

Võime seega julgelt öelda, et sõnad stauros, xylon ja crux viitasid esimesel sajandil kahe puuga ristidele. “Piinaposti” doktriini lingvistiline baas on seega kõrvaldatud. Kuid see ei pruugi veel tähendada, et Jeesus tõepoolest ka ristil suri. Siiani oleme me tõestanud ainult seda, et miski ei lükka seda väidet ümber. Ainuüksi semantiline argument ei määratle, kas Jeesuse hukkamisvahend koosnes ühest või kahest puust. Me peame uurime piiblilisi ja patristilisi tõendeid, millist neist kõige tõenäolisemalt kasutati.

VI PIIBLILISED TÕENDID

Eelnev arutlus puudutas Jeesuse ristilöömist ainult kaudselt. Nüüd peame pöörduma otseste tõendite poole. Ristilöömist ja ülestõusmist käsitlevates evangeeliumi tekstides leiduvad üksikasjad viitavad sellele, et Jeesus Naatsaretlase puhul kasutati crux compactat (kahe puuga rist).

(a) Johannese 19:17

“Ja tema kandis ise oma risti [stauros] ning väljus nõndanimetatud Pealae asemele, mida heebrea keeli hüütakse Kolgataks.”

Enamik tunnistajaid ei ole kunagi pööranud tähelepanu sellele ja teistele Uue Testamendi salmidele, kus nimetatakse staurose kandmist. Nagu eespool selgitatud, sundisid roomlased orje ja kurjategijaid kandma enne ristilöömist patibulumi. Ka kreeklased mainisid seda kommet ent kasutasid sõna patibulum tähistamiseks regulaarselt sõna stauros. Näiteks märkis Plutarchos oma Moralias: “Iga kurjategija, kes läheb hukkamisele, peab kandma oma staurost oma turjal.” ⁸⁷ Peale mainimist, et staurosel oli ristpuu märkis Artemidorus veel: “Sest stauros on kui surm ja mees, kes sellele naelutatakse, kannab seda enne.” ⁸⁸ Viimaks kirjutas Chariton (teise sajandi keskpaik AD): “Nad viidi koos välja, aheldatud kokku jalust ka kaeladest ning igaüks kandis oma staurost.” ⁸⁹ Kahtlemata viitavad need tsitaadid samale tavale, mida on kirjeldatud eelmise alapealkirja punktides (1), (3) ja (5).

Ühing alahindab selle kirjakoha tähtsust kõne all oleva probleemi lahendamisel. Väga harva on mõnes Vahitorni väljaandes avaldatud arutluses seda üldse mainitud. Piinaposti teooria sunnib neid uskuma, et Jeesus kandis Kolgatale posti. ⁹⁰ Pole vaja öeldagi, et sel teoorial puudub igasugune sõltumatu tugi. Mitte ükski vana-aja klassikaline või kiriklik kirjutaja ei ole hukkamõistetud mees oleks kandnud stipesit ilma põikpuuta. Kuid piinaposti teooria välistab a priori võimaluse, et Jeesus oleks kandnud patibulumi. Nende üksainus viide sellele küsimusele leidub Aid raamatus:

Traditsioon, mitte Pühakiri ütleb samuti, et hukkamõistetud mees kandis ainult risti põikpuud, mida nimetati patibulumiks või antennaks, mitte selle mõlemaid osi. Sel moel üritavad mõningad lahendada keerulist olukorda, mis tekiks seetõttu, et hukkamõistetu oleks pidanud kandma liiga suurt raskust kolmandiku miili (pool kilomeetrit) vältel Antoniuse tornist kuni Kolgatani. 91

See tsitaat esitab fakte täielikult moonutatult. Religioossel traditsioonil ei ole midagi pistmist sellega, mida me teame karistuse ajal patibulumi kandmise kohta. See teave tuleneb otseselt paganlikelt klassikalistelt kirjanikelt. Märgistades allika sõnaga “traditsioon” (mis tavaliselt viitab ristiusumaailma valedoktriinide allikale)⁹², on autor heitnud lugeja silmis märkimisväärselt varju allika usaldusväärsusele. Enamgi veel, kristlikud kunstnikud on traditsiooniliselt kujutanud Jeesust kandmas kogu risti – tavaliselt nurgaga tema õla peal. ⁹³ Tõendite põhjal, milled on esitanud Plautus ja Dionysius Halicarnassoselt on üsna mõttetu väita, et arusaam nagu oleks Jeesus kandnud ainult patibulumi tugineks ainuüksi arvamusele nagu oleks tervet puud olnud liiga raske kanda. Kuna klassikalise ajastu kirjanikud ei kujutanud “ristikandmisega” kunagi ainult stipesi (sirge posti) kandmist, võime kindlalt järeldada, et Jeesuse staurosel oli põikpuu.

(b) Matteuse 27:37

See tekst on laialdaselt tunnustatud kahe puuga risti tõestustekstina. Teised kolm evangeeliumi mainivad titulust (puutükki, mis naelutati staurosele ning kus oli kirjas ohvri kuritegu), kuid ei märgi täpselt kuhu see oli Jeesuse staurosel paigutatud. Johannese 19:19 ütleb, et titulus oli löödud “staurosele”, Luuka 23:38 ütleb, et see riputati “tema [Jeesuse] kohale”. Markus ei mainigi, et see oli staurosele löödud. Kuid Matteus kirjeldab seda kõige üksikasjalikumalt:

“Ja Tema pea kohale nad panid pealkirja, millele oli kirjutatud ta süü: "See on Jeesus, juutide Kuningas!”

Kui Jeesus oleks löödud lihtsalt crux simplexile, siis oleks titulus paigutatud tema käte kohale. J. H. Bernhard märgib, et need Matteuse evangeeliumis olevad sõnad “viitavad sellele, et risti kuju oli nn crux imissa, millel oli käte jaoks põikpuu nagu kunstnikud seda üldiselt kujutanud on.”⁹⁴ Samuti kommenteerib raamat The Execution of Jesus: “Jeesuse risti kohta ei ole kindlaid tõendeid, ent tõenäoliselt oli see vertikaalne post koos põikpuuga. Sellele viitab tituluse paigutamine Jeesuse pea kohale, ilmselt koos põikpuuga.”⁹⁵ Sama tähelepaneku teeb The International Standard Bible Encyclopedia: “Tavaliselt maalidel kujutatud risti kuju, crux imissa (Ladia rist, ) oli selline, kus püstine post ulatub lühemast põikpuust kõrgemale. Võttes aluseks Jeesuse pea kohale tahvli naelutamise, võib kindlalt väita, et tegu rist, millal ta suri, oli just sellise kujuga.”⁹⁶

(c) Johannese 20:25

Järgmine oluline tekst on Apostel Toomase sõnad, mis ta peale Jeesuse ülestõumist ütles kaasapostlitele:

“Aga tema ütles neile: "Kui ma ei näe Tema kätes naelte [helon] jälgi ega pane oma sõrme naelte asemeisse ja oma kätt Tema külje sisse, siis ma ei usu!”

Mitmusevorm “naelad” viitab sellele, et kasutuses oli vähemalt kaks naela. Kui Jeesus oleks löödud postile, oleks aga kasutatud ainult üht naela. Ka Vahitorni illustratsioonidel on kujutatud üht naela käsi läbistamas.⁹⁷ Mida Ühing sellest kirjakohast arvab? Põhimõtteliselt lükatakse see kõrvale, kui “tähtsusetu detail”.⁹⁸ On huvitav näha, kuidas 1984. a Vahitorni “Lugejate küsimustes” on seda käsitletud:

Mõned on järeldanud Johannse 20:25-st, et kasutusel oli kaks naela, kumbki läbistas ühe käe. Kuid kas seda, et Toomas kasutas mitmusevormi (naelad) tuleb mõista kui täpset kirjeldust selle kohta, et Jeesuse kummagi käe läbistas eri nael? Luuka 24:39 ütles ülestõusnud Jeesus: “Vaadake mu käsi ja jalgu, et mina see olen.” See näitab, et naelad oli löödud läbi ka Jeesuse jalgadest. Kuna Toomas ei maininud naelajälgi Jeesuse jalgades, siis mitmusevorm “naelad” võis olla üldine viide mitmele naelale, mida kasutati Jeesuse hukkamisel. Seega ei ole võimalik kindlalt öelda mitut naela kasutati.”99

Teiste sõnadega, mitmusevorm “naelad” viitavat haavadele Jeesuse kätes ja jalgades. See seisukoht pole just täiesti arusaamatu, kuid tekitab ka mitmeid vastuväiteid. Esiteks ei ole Johannese 20:25-s midagi, mis toetaks Ühingu tõlgendust. See kirjakoht ei maini jalgu ega ka vihja neile. Toomas rääkis üksnes käsi läbistanud naeltest. Samamoodi ütleb Johannese 20:20, et Jeesus näitas oma jüngritele “oma käsi ja külge” aga mitte oma jalgu.¹⁰⁰ Tuleb samuti märkida, et Luuka 24:39 ei maini naele endid. Seega pole a priori põhjust Johannese 20:25 selliselt nagu oleks seal silmas peetud ka jalgu.¹⁰¹

Varaseim mittekanooniline Ristilöömise kirjeldus leidub Pseudo-Peetruse kirjas (teise sajandi AD esimene pool) viitab samuti sellele, et käte läbistamiseks kasutati rohkem kui üht naela: “Ning seejärel tõmbasid juudid Issanda kätest naelad välja ning asetasid ta maa peale.”¹⁰² Hilisemad kristlikud kirjamehed mainisid “naelte jälgi”, kuid ei märkinud otseselt, kas silmas peeti üksnes käsi või ka jalgu.¹⁰³

(d) Johannese 21:18, 19

Antiikajal nimetati ristilöömist tihti “käte sirutamiseks”. Juba nägime, et seda fraasi kasutasid kreeka kirjanikud Lucianus ja Epictetus¹⁰⁴ ning ladina kirjanikud Plautus ja Seneca (=dispessis manibus)¹⁰⁵ rääkides Rooma ristilöömisest. Neljanda evangeeliumi kohaselt võis Jeesus kasutada seda fraasi samuti:

“18. Tõesti, tõesti ma ütlen sulle: kui sa olid noorem, siis sa vöötasid ennast ise ja läksid, kuhu sa tahtsid. Aga kui sa saad vanaks, siis sa sirutad oma käed [ekteneis tas kheiras sou] ja keegi teine vöötab sind ja viib sind, kuhu sa ei taha! 19. Aga seda ta ütles tähendades, missuguse surmaga ta pidi Jumalat austama. Ja kui ta seda oli rääkinud, ütleb Ta temale: "Järgi mind!"

Selle salmi kohta paistab olevat kolm erinevat selgitust. Mõned arvavad, et salm 19 on evangeeliumile lisatud anonüümse ümberkirjutaja poolt. Algses tekstis tähendas salm 18 “ainult piltlikus keeles vana eaga kaasnevat abitust”, kuid ümberkirjutaja moonutas neid sõnu “Peetruse hiilgava martüüriumi traditsiooni tõttu”, nii et see viitaks ristilöömisele.¹⁰⁶ Selle vaate toetuseks ei ole eriti tõendeid, ent isegi kui see on tõsi, siis 19. salmi lisa viitab sellele, et varakristlase arust viitas “käte välja sirutamine” ristilöömisele.¹⁰⁷

Teine tõlgendus, mida toetavad need, kelle meelest oli 19. salm algtekstis, leiab et see fraas käib Peetruse ristilöömise ja ei millegi muu kohta. Kuid ka see seisukoht ei ole piisavalt põhjendatud. Bernard näitab, et kreekakeelne sõna “vöötab” (=xonymi) salmis 18 kasutati Septuagintas ja klassikalises kreeka keeles kirjeldamaks riiete või turvise vöötamist; seda sõna ei kasutatud kunagi “kurjategija sidumise mõistes, mis peaks olema sõnade allos xosei se kui Issanda sõnu mõista kui Peetruse martüürimi ennustust.”¹⁰⁸ Teine probleem on see, et selles tekstis kasutatakse sõna ekteneis mitte ektasis. Kui see teine sõna viitas selgelt “küljele sirutamist”, siis esimene tähendas tavaliselt “käte ettesirutamist” nagu Luuka 5:13-s: “Ja Ta sirutas oma käe ja puutas teda”. Sõnade xonymi ja ekteneis kasutamine Johannese 21:18-s loob pildi vana eaga kaasnevast abitusest, mil vajatakse abi tema riietega vöötamisel (xonymi) kui ta käed ette sirutab (ekteneis).¹⁰⁹

Kuid veenvaim tõend selle kohta, et see tekst viitab millelegi muule kui ristilöömisele, on sündmuste järjekord. D. W. O'Connor kirjutab: “Kui siin on vihje ristilöömisele, siis kas ei peaks “vöötamine” olema nimetatud kõigepealt, sellele peaks järgnema “viimine” ja viimaks käte väljasirutamine?”¹¹⁰

Kolmas selgitas kombineerib eelmise kahe parimad elemendid. Nagu arvavad Bultmann ja teised teadlased, “võib Johannese 21:18 kajastada vana kõnekäändu: Noores eas läheb mees vabalt kuhu tahab, vanas eas peab ta laskma end viia isegi kui ta seda ei taha.”¹¹¹ Seda kõnekäändu kohandas Jeesus või Johannes viitamaks Peetruse ristilöömisele nii nagu selgitab Barnabas Lindars: “Ta kasutas teist isikuvormi ning muutis verbide ajavormid olevikust minevikuks ja tulevikuks. Samuti laiendas ta seda sümboolse detailiga ... Hoolega valitud keelekasutus peab säilitama pildi eaka mehe abitusest.”¹¹² See selgitab, miks tekstis kasutatakse sõnu xonymi ja ekteneis mitte semantiliselt sobivamaid sõnu ning miks sündmuste järjekord näib olevat segamini. Samas esitab Lindars lihtsa selgituse sündmuste järjekorra kohta: “Silmas peetud järjekord oleks (a) käte väljasirutamine ristipuul, (b) käte sidumine sellele ja (c) ristile üles tõmbamine (viimine).”¹¹³

Veidi erineva seisukoha, mis säilitab teksti kahese tähenduse, on esitanud G. H. MacGregor: “Kõnekasutus viitab vana mehe jõuetusele, keda peab juhtima teine ning kes on sellele inimesele andnud voli kogu oma elu üle, kuigi ta seda ise pole tahtnud anda. Kuid sõnades “sirutad oma käed” on sügavam tähendus ohvri käte laialisirutamise tähenduses kui ta lüüakse ristile.”¹¹⁴

Kuna esimene evangeelium sai valmis esimese sajandi lõpuosas¹¹⁵, siis pidi selle autor olema teadlik apostel Peetruse surmaviisist. Samal ajal kirjutatud teosed nagu 1. Klementinuse kiri (AD 98) ja Jesaja Taevaminek (esimese sajandi AD lõpp) näitavad, et Peetrus hukati Nero aegse tagakiusamise ajal aastal 64 AD.¹¹⁶ Tacitus kirjeldab, kuidas sel ajal hukati palju kristlasi: “Nad tõmmati ristidele [crucibus adfixi] ning kui päevavalgus hääbus, pandi nad põlema, et nad valgustaksid ööd lampidena.”¹¹⁷ Kas Peetrus oli üks neist neil ristidel? Kristlikud kirjamehed alates teise sajandi AD lõpust teatasid üksmeelselt, et Peetrus hukati Roomas “nagu tema Issandki”.¹¹⁸ Kui see traditsioon vastab tõele, siis pidi Johannes salmis 19 viitama ristilöömisele.

Kuidas selgitavad Jehoova tunnistajad Johannese 21:18, 19? Ainus arutelu selle teksti tähenduse üle on avaldatud 15. detsembri 1971. aasta Vahitornis. “Lugejate küsimuste” rubriigis on esitatud järgmine selgitus:

Vana-aja usuajaloolane Eusebius teatab, et Peetrus “löödi risti pea alaspidi, kuna ta ise nõudis sel viisil kannatamist.” Kuid Jeesuse ennustus ei olnud nii üksikasjalik. A Catholic Commentary on Holy Scriptures tunnistab: “kuna käte sirutamine on toodud ettepoole sidumist ja äraviimist, on raske mõista, kuidas seda mõista tuleks. Kui järjekord on osa ennustusest, siis tuleks arvata, et vang kinnitati aptibulumile enne tema sidumist ja hukkamispaika viimist”. Seega, kui poleks Eusebiuse poolt ülestähendatud traditsiooni, siis Jeesuse sõnad iseenesest ei peaks viitama surmale ristilöömise läbi. Lugedes Johannese 21:18, 19 lahus traditsioonist, tuleksime me järgmisele järeldusele: “Nooremas eas oli Peetrus võimeline end ise vöötama ja tegema kõike mida ta ise soovis. Tal oli vabadus minna kuhu ta tahtis. Kuid hiljem pidi tema elus see muutuma. Ta pidi sirutama oma käed, võibolla selleks, et alistuda kellelegi teisele. Teda juhiks teine inimene, vöötades Peetrust (kas teda sidudes või teda ettevalmistades millekski) ja viies ta kohta, kuhu ta ei tahtnud minna, ilmselt hukkamisplatsile. Seega näitasid Jeesuse prohvetlikudsõnad Peetruse kohta tõesti, et apostel peab surema märtrisurma; kuid selle viisile ei ole tingimata viidatud.119

See selgitus ei ole kuigi rahuldav. Halvim osa sellest on Catholic Commentary valikuline tsiteerimine. Vahitorni artikli autor on selle põhjal järeldanud, et “Jeesuse sõnad iseenesest ei peaks viitama surmale ristilöömise läbi”. Kuid tsiteeritud raamat ei ütle seda. Vaatame Catholic Encyclopediast tsiteeritud sõnade konteksti:

Prohvetiennustuses on sõnad esitatud mingis salapärase ebaselgusega. Peetruse noore ea vabadusele (enda ise vöötamine ja minemine kuhu ise tahab) vastandatakse mingi tema vanas eas asetleidev salapärane sündmus. Kui täitumine hõlmab kaht väljendit, nimelt teise poolt sidumist, kuna vana mees ei ole suuteline end ise riietama ja viimist kohta, kuhu tavaliselt ta ei tahaks sattuda (hukkamispaika), siis kujutab prohvetiennustus üksnes vägivaldset surma, mitte aga tingimata surma just ristilöömise läbi. Käte sirutamine peaks seega olema ristilöömisele viitav väljend, ent kuna käte sirutamine on toodud ettepoole sidumist ja äraviimist, on raske mõista, kuidas seda mõista tuleks. Kui järjekord on osa ennustusest, siis tuleks arvata, et vang kinnitati aptibulumile enne tema sidumist ja hukkamispaika viimist. Johannes, kes kirjutas peale Peetruse surma, märkis, et Jeesuse ütles seda “tähendades missuguse surmaga ta pidi Jumalat austama.”120

On selge, et Catholic Encyclopedia toimetajad uskusid, et väljend “sirutad oma käed” viitab siin ristilöömisele. Tekstiosa, mida tsiteeris Vahitorn, oli võetud kontekstist välja, kuna küsimuse all oli sündmuste järjekord, mitte see, kas ennustuses peeti silmas ristilöömist.

Vahitorni artikli autor ignoreerib ka arusaamatul põhjusel Eusebiuse tunnistust ning esitab Joh 21:18 alternatiivse selgituse. Samuti vihjab ta (öeldes “Seega, kui poleks Eusebiuse poolt ülestähendatud traditsiooni”) nagu räägiks ainult Eusebius Peetruse ristilöömise traditsioonilisest jutustusest.

Ühingu selgitus Joh 21:18 kohta ignoreerib mitte üksnes Eusebiuse tunnistust vaid palju olulisemat, nii klassikalises kui patristilises kirjanduses laialdaselt tuntud väljendi ekteneis tas kheiras kasutusviisi. Kirjanduslike allikate hoolikas analüüs ei näita meile ainsatki juhust, mil seda fraasi oleks kasutatud hukkamisele allumise tähenduses. Tegelikult, iga kord kui kreeka kirjanikud rääkisid “käte sirutamisest” tähendas see üldiselt ristilöömist. Järelikult on alusetu artikli lõpus olev märkus “Seega näitasid Jeesuse prohvetlikudsõnad Peetruse kohta tõesti, et apostel peab surema märtrisurma; kuid selle viisile ei ole tingimata viidatud.”¹²¹

Evangeeliumid maalivad seega Jeesuse ristilöömisest selge pildi, see tähendas Jeesuse käte sirutamist patibulumile (mida hiljem jäljendati Peetruse puhul), kummagi käe läbistas eraldi nael, patibulum tassiti Kolgatale, ristile lüües pandi otse tema pea kohale titulus. Johannese 19:17 näitab üksi seda, et staurosel oli põikpuu.

Varakristlaste kirjutised näitavad selgelt, et Jeesuse ristiks oli crux compacta. Seda kästileb järgmine osa.

VII PATRISTILISED TÕENDID

Järgmiseks tõendiks selle kohta, et Jeesus ei löödud cruc simplexile on pidev, katkematu jada varajaste Kirikuisade ja teiste kristlike autorite tunnistusi. Nii ortodoksed kui heterodoksed (nn. “hereetilised”) kirjanikud AD esimese sajandi lõpust alates on väitnud, et Jeesus lõpetas oma maise elu naelutatuna kahe puuga ristil. Allpool on toodu mittetäielik ülevaade neist varakristlikest tekstidest (kuni 5. sajandini):

Pseudo-Barnabas (kas AD 70-79 või u. 130) (1) Armastuse lapsed, õppige täielikult kõigi asjade kohta, et Aabraham, kes oli esimene ümberlõigatu, tegi seda oodates vaimus Kristust ning oli saanud kolme tähe õpetuse. Sest see [1. Mo 14:14; 17:23] ütleb: “Ja Aabraham lõikas ümber oma kodakondsed, kaheksateist meest ja kolmsada ” [kreeka tähtedes TIH]. Milline teadmine talle selliselt anti? Pangem tähele, et kõigepealt nimetatakse arvu kaheksateist ja siis kolmsada. Kaheksateist on I (=10) ja H (=8) – siin on Jeesus [IH on kreeka keeles Jeesuse nime kaks esimest tähte – Iesous] – ja kuna rist [ho stauros] omab armu tähes T (=300), ütleb ta “ja kolmsada”. Nii viitab ta Jeesusele kahe tähega ja ristile [ton stauron] ühega. (Barnabas 9:7-8)122 (2) Samuti kirjeldab ta [Vaim] risti [tou staurou] ... Mooseses [2. Mo 17:8-12] kui Iisrael relvastus võõraste vastu ning, et meenutada neile, kes olid relvastunud, et nad on surmale üle antud nende pattude pärast, rääkis Vaim Moosese südamele, et ta teeks risti kujutise [typon staurou] ja tema kujutise, kes hakkab kannatama, kuna ta ütleb, et kui nad ei pane oma lootust temale kannatavad nad sõdu igavesti. Mooses asetas seega ühe kilbi teise peale keset võitlust ning seistes seal tõstis nende kohale laialisirutatud käed [exepeteinen tas xeiras] ja niimoodi hakkas Iisrael võitma, siis kui ta lasi käed langeda, hakkasid nad kaotama. (Barnabas 12:1-2) (3) Ja taas ütleb ta [Vaim] teises Prohvetiraamatus [Jesaja 65:2]: “Kogu päeva ma sirutan käsi [exepatasa tas kheiras] kangekaelse rahva poole, kes iseenese mõtetele järgnedes käib teed, mis ei ole hea.” (Barnabas 12:4)

Justinus Märter (kirjutas AD 148-161) (4) Jälle ütleb sama prohvet Jesaja, inspireerituna prohvetlikust Vaimust: “Kogu päeva ma sirutan käsi kangekaelse rahva poole” ... Kuid Jeesus Kristus sirutas oma käed, kui ta oli juutide poolt ristilöödud, kes seisid talle vastu ja eitasid seda, et ta on Kristus. (1. Apoloogia, 35)123 (5) Sest merd ei suudeta ületada ilma võidu märgita, mida nimetatakse purjeks kui see on kinnitatud laeva külge; ka maad ei künta ilma selleta, samamoodi labidad ja mehhanismid ei ole oma eesmärgil kasutatavad, kui nad ei ole sellist kuju. Inimkuju erineb mõistuseta loomadest just selle poolest, et kui inimene seisab sirgelt ja sirutab välja oma käed ja tema näost ulatub välja nina, mille kaudu siseneb hingus elusolendisse – ning see kujutab täpselt staurose kuju. (1. Apoloogia, 55) (6) Platoni teoses Timotei, arutledes Jumala Poja loomuse üle, ütleb ta "Ta asetas ta universumis kui X-i", millise ütluse laenas ta samuti Mooseselt; sest Moosese kirjutistes on, et ... , Mooses,võttis vaske ja tegi sellest staurose kuju ... Platon luges seda ja seda selgelt mõistmata ja taipamata, et see oli staurose kuju vaid mõeldes, et see oli [täht] Chi ütles, et Jumalale järgmine Jõud on universumis asetatud X kujul. (1. Apoloogia, 60) (7) Mooses ise, sirutades välja mõlemad käed, paludes Jumalalt abi. ... Sest kui Mooses väsis sellest kujust, mis oli staurose kuju, siis rahvas kaotas (nagu Mooses ise tunnistab) ent nii kaua kuni ta püsis selles asendis, amalekid kaotasid, nende jõud tuletus stauroselt ... samas lahingukorra eesliinil oli Jeesuse nimi [Joosua], Mooses moodustas staurose märgi. (Dialoog Tryphoga, 90)124 (8) Lisaks näitas Jumal veel teisel moel staurose saladuse jõudu, kui ta ütles Moosese kaudu õnnistustes, mis öeldi Joosepile [5. Mo 33:13, 17]: “... Tema härja esmasündinu on tema uhkus, ja selle sarved on metshärja sarved: nendega ta kaevleb rahvaid, kõiki maailma ääri!” Mitte keegi ei saa eitada, et metshärja sarved kujutavad midagi muud, kui risti kuju. Üks staurose post seisab püsti, millest ülemine osa tõuseb üles nagu sarv, millele on asetatud ristpuu ning selle põikpuu otsad meenutavad selle ühe sarvega ühinenud sarvi. Ja see osa, mis on kinnitatud risti keskele, millele ristilöödute kehad toetuvad, paistab ka sarvena ... ( Dialoog, 91)

Irenaeus (kirjutas umbes AD 177-200) (10) ... ja Tema vabastab meid ka amalekkidest sirutades välja Oma käed ... (Apostelliku kuulutuse demonstratsioon, 34)125 (12) Ja taas ütleb Jesaja Tema risti kohta: “ Kogu päeva ma sirutan käsi [exepatasa tas kheiras] kangekaelse rahva poole”, mis on Risti kujutis. (Ibid., 79) (12b) "... (5) rikas mees põrgus (6) teatas, et tal on viis venda, kelle juurde tema soovi kohaselt oleks surnust tõusnu pidanud minema. Basseinil, kuhu Issand käskis halvatud mehel minna, oli viis treppi. Risti enda kujul oli viis tippu, kaks pikkuses, kaks laiuses ja üks keskel, millele (viimasele) isik toetub, kui ta on naeltega kinnitatud." (Hereesiate vastu, 2:24:4)

Tertullianus (kirjutas ajavahemikul 190-220) (13) Te poote kristlasi ristidele [crucibus] ja postidele [stipitibus]; kas mõni ebajumal ei ole vormitud esmalt savist risti ja posti [cruci et stipiti] toestuse peal? Teie jumala keha on esmalt pühitsetud patibulumil. (Apologeticus, 12:3)126 (14) Sest antenna, mis on osa ristist [quae crucis pars est] mõlemaid otsi nimetatakse sarvedeks, samas kui ükssarv on keskmine püstine post [medius stipitis palus]. (Adversus Marcionem, 3:18:3-4)127 (15) Jällegi, miks Mooses sel ajal kui Joosua sõdis amalekkidega ainult istus väljasirutatud kätega [expansis manibus]? ... Ilmselt sel korral ... oli oluline risti [crucis] kujutis. (Ibid., 3:18:6) (16) Sest sama kreeklaste täht TAU, mis on meie T, on risti [crucis] kuju. (Ibid., 3:23:6) (17) Kui sa tahad olla Issanda jünger, pead sa võtma endale oma risti ja järgima Issandar, mis tähendab, et sa pead võtma endale oma kannatused ja piinad või vähemalt oma ihu, mis on risti sarnane. (De Idol atria, 12)128

Minucius Felix (kirjutas umbes AD 200) (18) Riste meie ei kummarda ega pane neile oma lootust. Teie, kes kummardate puust jumalaid, austate sellega puust riste, mis on teie jumalate kujutised. Sest mis on teie standardid, vimplid ja lipud muud kui kullatud ja kaunistatud ristid? Teie võidutrofeed ei ole midagi muud, kui lihtsa risti [simplicis crucis] kujud, kuid samuti ristilöödu kujud. Tõesti me näeme risti märki laeval, mis seilab meredel, või on arudega aetav; sest poom [iugum] püsti aetuna on risti kuju, samuti on seda ka inimene laiali sirutatud kätega [homo porrectis manibus] kummardades pühendunult Jumala ette. (Octavius, 29:6)129

Aleksandria Kleemens (elas u. AD 150-215) (19) Inimene ise ... kes on seotud ebatäiusega on vabastatud uuesti, mida näitavad Tema laialisirutatud käed. (Kreeklastele, 11)130

[Vahele jäetud: Fimicus (AD 346), Rufinus (AD 404), Hieronymus (AD 347-420), Augustinus (412-414), Paulinus Nolast (355-431)]

Sellised näited on tõendiks selle kohta, et traditsiooniline rist ei ole Konstantinuse ajast pärit leiutis, nagu Ühing selgitab. Juba Pseudo-Barnabase ajast pärit kristlased, lähtudes suuliselt edasi antud jutustustest, kirjeldasid Jeesuse staurost kahe postina. Vanas Testamendis esitatud risti sümbolid panid varakristlased ristile omistama suuremat tähendust, kui see on lihtsalt hukkamisvahendina. See sai Kristuse maiste kannatuste ja lunaohvri sümboliks. Isegi need, kes kaldusid rohkem või vähem kõrvale kristluse peavoolust, toetasid sama arusaama nagu näitavad järgmised pühakirjavälised ja apokrüüfilised kirjutised.

Saalomoni ülemlaulud (esimese sajandi lõpp – teise sajandi algus AD) (29) Ma siru sirutasin oma käed ja kiitsin Jumalat. Sest mu käte väljasirutamine on Tema märk. Ja minu keha on sedasi püstine rist. (Ülemlaulud, 27)138 (31) Ma sirutasin oma käed ja liginesin oma Issandale, sest laialisirutatult on see tavaline rist, millele oli tõmmatud Õiglane. (Ülemlaulud, 42:1,2)

Peetruse teod (teine sajandi lõpp AD) (35) ... Sest sa pead tulema Kristuse ristile, kes on laialisirutatud Sõna. ... Seega Sõna on püstine post, millele ma olen löödud; kuid heli on selle põikpuu, inimese loomus; ja nael, mis hoiab seda põikpuud püstise posti küljes on inimese pöördumine ja kahetsemine.140

Seega olid algkristlased vaatamata õpetuslikele erimeelsustele üksmeelsed Jeesuse risti kuju suhtes. Ükski varakristlikest kirjutajatest ei võrrelnud risti kreeka tähega I ega otsinud Vanast Testamendist paralleele niisugusele kujule. Ühing on ainult ühel korral arutlenud patristiliste tõendite tähenduse üle. 22. novembri 1987. a Awake!-s öeldi:

Kuid kas mitte meie ajaarvamise alguse autorid ei väitnud, et Jeesus suri ristil? Näiteks Justinus Märter (114-167 m.a.j.) kirjeldas selliselt risti, millel ta uskus Jeesuse surnud olnud: “ Üks post seisab püsti, millest ülemine osa tõuseb üles nagu sarv, millele on asetatud teine puu, mille otsad meenutavad selle ühe sarvega ühinenud sarvi.” See näitab, et Justinus uskus, et Jeesus suri ristil. Kuid Justinud ei olnud Jumala poolt inspireeritud nagu Piibli kirjutajad. Ta sündis enam kui kaheksakümmend aastat peale Jeesuse surma ja ei olnud selle sündmuse pealtnägija. Arvatakse, et “risti” kirjeldamisel järgis Justinus varasemat kirjutist, mida tuntakse “Barnabase kirjana”. See mittepiibliline kiri väidab, et Piibli sõnul lõiganud Aabraham ümber oma kodakondsetest kolmsada kaheksateist meest. Siis tuletab ta arvu 318 kujutavatest kreeka tähtedest IHT erilise tähenduse. Selle apokrüüfilise kirja kirjutaja väidab, et IH kujutab kreeka keeles Jeesuse nime kaht esimest tähte. Täht T usutakse olevat Jeesuse piinapuu kuju. Selle lõigu kohta ütleb M'Clintocki ja Strongi Cyclopaedia: “Autor ei olnud ilmselt tuttav Heebrea Kirjadega ning on jõudnud ekslikule järeldusele nagu oleks Aabraham olnud tuttav kreeka tähestikuga mõni sajand enne seda, kui see üldse olemasollu tuli.” Selle “Barnabase kirja” inglise keelde tõlkija toob välja, et see sisaldab “arvukalt ebatäpsusi”, “Pühakirju absurdseid ja tähtsusetuid tõlgendusi” ja “palju rumalat kiitlemist erilise tarkusega, mida autor arvab endal olevat.” Kas sa usaldaksid sellist kirjanikku või inimesi, kes teda järgivad, et anda edasi usaldusväärset teavet posti kohta, millel Jeesus suri?143

Jällegi ei ole Ühingu argumendid veenvad. Kas teabe edastamiseks peab tõepoolest olema inspireeritud või pealtnägija? Kui see nii on, siis miks tsiteerib Vahitorni Ühing nii tihti Tacitust ja Josephust (kaht mitte-inspireeritud ajaloolast) tõestamaks, et Jeesus oli ajalooline isik?¹⁴⁴ Justinuse arusaam staurosest kui kahe puuga instrumendist oli omaks võetud ka teise sajandi apologeetide nagu Irenaeuse ja Tertullianuse poolt. See näitab, et taolisel selisukohal pidi olema vähemalt mingi tõepõhi all. Pealegi ei ole olemas tõendeid selle kohta, et Barnabase kirja ja Justinuse apologeetiliste teoste vahel oli kirjanduslik seos. Kuigi mõlemates kirjutistes mainitakse samasuguseid näiteid puudub Ühingu poolt nimetatud osas (“ümberlõikamine” ja “sarved”) nende vahel seos.

Vahitorni artikkel on Barnabase kirja nimetanud ekslikult apokrüüfiliseks (see ei ole ka pseudoepigraafiline, sest see ei väida kusagil, et ta on kirjutatud Barnabase poolt) ning selles sisalduva informatsiooni tagasi lükanud, kuna see sisaldab “rumalaid” tõlgendusi. Kuid selline kriitika ei ole aus. Sellist tüpoloogiat, kus taolisi “eelpilte” niimoodi tõlgendati, kasutasid varakristlikud autorid väga palju (vt Gal 4:21-26; 1. Pe 3:20, 21; 1. Kleemensi 12:7-8). Tavalise kristlase jaoks oli väga tavaline asi otsida Vanast Testamendist prohvetlikke viiteid ristile. On tegelikult üsna kummaline, et Ühing kritiseerib Pseudo-Barnabast Pühakirja sellise tõlgendamise pärast, samas kui ta ise on äärmiselt erapoolikult kasutanud sama nn “tüpoloogia” meetodit.

Selles Vahitorni artiklis edastatud halvustav suhtumine on erinev samas ajakirjas kaks aastat varem väljendatud palju mõistlikumast käsitlusest. Artikkel “Saada kasu ajaloost”, mis avaldati 8. aprilli 1974. a Awake!-s, tunnistas, et on ekslik hüljata ajaloolised tõendid üksnes “vana-aja autorite poolt esitatud materjali mõne osa kahtlase sisu pärast”. Artikli autor ütles koguni:

isegi, kui vana-aja kirjutised sisaldavad ilmselgeid eelarvamusi ja isiklikke eelistusi, võib teatud kirjeldav materjal ja kaudsed tõendid olla õiged ja usaldusväärsed. Selle asemel, et lükata ajaloolised materjalid kõrvale kui kasutud, peab arendama üht tähtsat omadust – taiplikkus ja mõistlikkust.145

Vahitorni 1976. a artikkel jättis vastuseta mitmed olulised küsimused. Kui Jeesus tõesti suri sirgel postil, miks siis kõik algkristlased kirjeldavad Jeesuse staurost kahe puuga hukkamisvahendina? Kuidas sai selline “vale” traditsioon nii varakult tekkida? Kuidas sai see tõe täielikult varjutada? Kui võrdleme piiblilisi tõendeid patrististiliste allikatega, siis saab ilmsiks, et kõige vähem tõenäolisem on see, et Jeesus suri lihtsal crux simplexil.

VIII ARHEOLOOGILISED TÕENDID

Kõige ebaselgem allikas Jeesuse staurose suhtes on arheoloogia. Selles osas käsitleme kaht tüüi tõendeid: ristilöödute tegelikke jäänuseid ja staurose kujutisi. Välja arvatud ühe tähelepanuväärse erandiga ei lahenda ükski leitud esemetest seda küsimust lõplikult.

1968. aasta juunikuus avastati Giv'hat ha-Mitvaris (Jeruusalemmast kirdes) juhuslikult kolm hauda. Selle järgnenud väljakaevamistel, mida juhatas arheoloog Vasilius Tzaferis, leiti ühe ristilöödu säilmed. Fitzmyeri sõnul oli “täiskasvanute jalaluude alumine osa murtud ning pahkluudest (calcanei) oli raudnael läbi löödud.”¹⁴⁶ Pealiskiri hauakivil sisaldas skeleti nime: Yehonan.

Luid uuris seejärel (mõnevõrra kiirustades) Dr. Nico Haas, Heebrea Ülikooli Hadassahi Meditsiinikoolist. Tema järeldused olid hästi kokku võetud 1987. a Vahitorni artiklis:

Ta teatas, et leitu pole midagi vähemat, kui esimesel sajandil ristil hukatud mehe jäänused. Põhimõtteliselt paistis, et ohvri pahkluud olid löödud koos püstisele postile, kuid nael oli otsast paindunud, ilmselt siis kui puutus puuga kokku. Kui juudist over oli surnud, ei suutnud sugulased naela pahkluust välja tõmmata, nii jäeti see sinna matmise ajaks.”147

Mida leiti käte kohta? Haas avastas ühel küünarluul väikese kriimustuse ning tõlgendas seda kui “osteoloogilist tõendit selle kohta, et nael oli läbinud kodarluu ja küünarluu vahelise ala.” Selle avastuse põhjal järeldas Haas, et “ülajäsemed oli sirutatud välja, nael oli läbi löödud kummastki küünarvarrest.”¹⁴⁸

Haas ei saanud tõsiste terviseprobleemide tõttu säilmeid rohkem uurida ning tema järeldused said üleüldise tunnustuse.¹⁴⁹ Isegi Ühing avaldas tema avastuste kohta lühikese kirjutise, väites üsna ebatäpselt, et Tzaferis oli leidnud “postile” löödud ohvri.¹⁵⁰ Kuid varsti hakkasid üles kerkima kahtlused. 1973. aastal lükkas väljapaistev arheoloog Yigael Yadin Haasi järeldused ümber ning pakkus, et “pahkluud olid läbistatud ja kokku kinnitatud kahe lauatüki külge, akaatsiapuu naelateraviku osas ja oliivipuu naelepea osas, nael oli painutatud kõveraks selleks, et kinnitus peaks.Mees löödi seejärel ristile selliselt, et riputati kõverdatud jalgadega risti kohale ja lasti siis mööda risti allapoole – põlved olid laiali, kuid pahkluud kokku löödud, nii et posti ümber tekkis silmus, mis takistas allapoole vajumist.”¹⁵¹ Seda hüpoteesi pidasid paljud paremaks, kui Haasi esitatut, kuid Haasi oma jäi teadlaste seas peamiseks siiski kuni 1985. aastani.

Sellel aastal uurisid ristilöödu jäänuseid uuesti Iisraeli Muististe ja Muuseumite osakonna kuraator Joseph Zias ja Eliezer Sekeles Heebrea Ülikooli Hadassahi Meditsiinikoolist. Nad leidsid, et Haasi analüüsis oli palju vigu:

Nael oli lühem, kui Haas oli näidanud ning poleks seega olnud piisavalt pikk, et läbistada kaks pahkluud ja laua. Luutükke oli vääralt määratletud. Teisest pahkluust pärinevat luud ei olnud säilmete seas; nael oli läbistanud ainult ühe pahkluu. Mõned luutükid pärinesid teiselt inimeselt.152

Zias ja Sekeles uskusid, et “kõige loogilisem rekontsruktsioon oleks selline, kus kurjategija rippunuks ristil, jalad mõlema pool püstist posti ning naelutatud pahkluudest puu külge.”¹⁵³

Samuti arvasid need kaks teadlast, et Yehonani käed olid patibulumi külge köitega seotud. Ühel küünarluul esinev kriimustus “ei olnud veenev” tõend naelahaava kohta, kuna “paljudel vanadel skelettidel on leitud mitmeid selliseid mitte-traumaatilisi kriimustusi ja lohke. Tegelikult esinevad kaks samasugust mitte-traumaatilist lohku paremal pindluul ja kumbki neist ei ole ristilöömisega seotud. ... Seega traumaatiliste vigastuste puudumine küünarluul ja metacarpals kätel viitavad sellele, et süüdimõistetu käed olid ristile pigem seotud kui naelutatud.”¹⁵⁴

15. augusti 1987. a Vahitornis avaldas Ühing hästikirjutatud artikli, mis võttis selle uue analüüsi tulemused kokku. See sisaldas ka kaht illustratsiooni, mis kujutasid Haas ja Zias/Sekelese rekonstruksioone, mis võisid mõningaid Jehoova tunnistajad ilmselt üllatada. Artikkel järeldas, et Giv'hat ha-Mitvarist leitu lisab väga vähe juurde sellele, mida me teame Jeesuse hukkamisviisi kohta. Selles on Ühingul täiesti õigus. Miski ei näita, et sel juhul oli püstise puu küljes ka patibulum. Yehonani käed võisid olla ka crux simplexil sirutatud üles. Käte suhtes olid tõendid nii puudulikud, et Zias ja Sekeles pidi käte asendi rekonstrueerimisel tuginema antiikkirjandusele.¹⁵⁵

Ka järgmise arheoloogilise leiu, nn “Hercualeneumi risti” puudutavad asjaolud on tegelikult mitmetähenduslikud. Kui see avastas 1939. a veebruaris tehti, siis tekitas ta samasugust sensatsiooni nagu Giv'hat ha-Mitvari leid. Marcel Brion kirjeldas leidu selliselt:

Selle seinakapi kohal, mida võiks pidada ka äärmisel lihtsalt altariks on seinale märgitud rist: või kui olla täpsem, siis see mis praegu näha on, on koht kus varem asus puust rist, naelutatuna seina külge; risti ümber on sein lubjaga valgendatud justkui selleks, et anda pühale märgile mõjusam kuju ja taust. Meile teadmata põhjusel oli rist eemaldatud.”156

Kuna Hercualeneumi hävitas kuulus Vesuuvi vulkaanipurse aastal 79 AD, siis mõningate arvates tõestab see märk seinal, et varakristlased (võibolla koguni apostel Paulus ise) austasid risti ja uskusid, et Jeesus hukati samasuguse kujuga riistapuul.¹⁵⁷

Kuigi sellised seisukohad näivad ilusatena, on siiski tegu andmete “üleinterpreteerimisega”. Risti kujutise juures ei ole mingit märki selle kohta, et seda võiks üldse kristlusega või Jeesuse ristilöömisega seostada. Tegelikult usuvad mitmed kainemalt mõtlevad teadlased, et see märk on seinal jäänud hoopis väikesest riiulist.¹⁵⁸

Ainus Konstantinuse ajastule eelnev ühemõtteline ristilöömise kujutis on leitud Paedagogiumist, Roomast. Aastal 1856 uuris selle ehitise (mis arvati olevat kunagine orjade vangla) müüre R. Garrucci ja ta leidis sealt Jeesuse ristilöömist kujutava karikatuuri. Jack Finegani sõnul “kujutab see robustne garffiti ristil olevat inimest, kellel on eesli pea. Jalad toetuvad platvormile ning laialisirutatud käed on kinnitatud püstpuuga risti asetuvale puule. Vasakul on väiksem poisikujutis, kelle näol on kujutatud imetlust.”¹⁵⁹ Joonistuse alla on selle autor kirjutanud: “Alexamenos sebete theon” mis tähendab “Alexamenos kuumardab oma jumalat” või “Alexamenos, kummarda jumalat!”¹⁶⁰

Pole eriti kahtlust, et selle jumalatpilkava joonistuse tegi müürile paganlik ori. “Tõenäoliselt näitab see, millist pilget pidid mõned noored kristlased impeeriumis taluma”¹⁶¹ Samasugusest karikatuurist kirjutab oma Apologeticuses ka Tertullianis:

Selles linnas on ünsa hiljuti avaldatud uus kujutis meie jumalast, millega tegi algust üks areenil metsloomade eemalepeletajaks palgatud kurjategija. Te valmistas pildi järgmise kirjaga: “Onokoites, kristlaste jumal”. Kujutisel oli eesli kõrvad, üks jalg oli sõraga, ning ta oli riietatatud toogasse ja kandis raamatut. Me naersime nii karikatuuri kui selle juurde kuuluva teksti üle.162

Paedagogiumist leitud joonistus arvatakse olevat pärit keiser Marcuse ajast AD 161 ja 180 vahelisest perioodist, kuid mõningad dateerivad selle ka Alexander Severuse aega (222-235).¹⁶³ Võib ju öelda, et see pilt on liiga hiline, et selle põhjal midagi väita, kuid see siiki kinnitab Kirikuisade poolt kirjutatut. Kui teise sajandi apologeedid ja paganatest vastased olid mõlemad ühel meelel selles, et Jeesus suri põikpuuga ristil, siis on ristile viitavaid tõendeid palju rohkem, kui seda tunnistab Ühing.

IX LÕPUMÄRKUSED

Enamik Jehoova tunnistajaid ilmselt nõustub, et “piinaposti” doktriin on võrreldes nende usu põhiõpetustega küllalt vähetähtis. Vahitorni Ühing avaldab selleteemalise arutelu ainult korra iga kahe või kolme aasta järel, samas kui tähtsamaid doktriine kristoloogia, eskatoloogia ja evangelismi kohta käsitletakse iga paari kuu järel. Miks see nii on? Tõenäoliselt seetõttu, et see õpetus on oma olemuselt teisejärguline, mille eesmärk on tugevdada kunagist arusaama, et rist on paganlik sümbol.

Võimalk ka, et Ühing mõistab, et see doktriin ei kannata põhjalikku kriitilist uurimist. Arvamus, et võtmesõnad stauros, xylon ja crux tähendavad ainult “posti”on ilmselgelt väär. Pole mingit põhjust, miks need sõnad poleks võinud tähendada esimesel sajandil palju keerulisema konstruktsiooniga Rooma riste. Ühingu on asunud seega nende sõnade tähenduse suhtes põhjendamatult kitsendavale tõlgendusele.

Kui ka Ühing arutleb asjaga seotud tõendite üle, on artiklid alati liiga lühikesed ja ülelihtsustatud. Tihtipeale pole nad midagi muud kui kogumik tsitaate teistest allikatest nagu näiteks W. E. Vine sõnaraamatust. Järjepidavalt ignoreeritakse klassikalisest ja patristilisest kirjandusest pärit silmiavavaid tekste samuti ka Piiblist ning arheoloogiast pärit vihjeid. Kui Ühing ka neile põgusalt viitab, leiab ta samas ka alati võimaluse neid “ära seletada”. Kuid palju tõsisem eksimus on aniikkirjanike Lucianuse ja Liviuse ning kaasaegsete tööde nagu Catholic Commentary ebaaus ja kontekstis väljavõetud tsiteerimine.

Mõni võib imestada, et miks on üht Vahitorni vähetähtsat õpetust vaja nii põhjalikult uurida. Selleks on kaks põhjust. Nagu ühel kohtuistungil protokollitud Ühingu kunagise presidendi Fred Franzi sõnadest ilmneb, peavad Jehoova tunnistajad vastuvaidlematult aktsepteerima valeõpetusi Piibli tõena. Kui keegi avaldab arvamust, et üks või teine õpetus on vale, võidakse ta eemaldada.165 Nii võib minna ka nendega, kes panevad kahtluse alla ka nn. vähemtähtsad õpetused sh “piinaposti” doktriini. On tõsi, et tõenäoliselt ei saa me kunagi lõplikult teada, millisel täpsel hukkamisriistal Jeesus suri. Kuid on olemas tugevaid tõendeid selle kohta, et väga ja väga tõenäoliselt oli see rist. Mida peab siis Jehoova tunnistaja tegema, kui ta seda Ühingu õpetust nii mustvalgelt enam uskuda ei saa? Mida peab ta tegema, kui tema piiblitõlge väidab, et “pole mingeid tõendeid selle kohta, et Jeesus hukati kahel risti asetseval puul”?¹⁶⁶ Ta võib leida, et elementaarnegi mõttevabadus osutub väga raskeks.

Teiseks on see uurimus näidanud, et teinekord on väga eksitav tugineda sõna “põhitähendusele” ja piirata tema semantilisi parameetreid. On hämmastav, et Jehoova tunnistajate kõige olulisemad õpetused võlgnevad oma olemasolu just sellistele semantilistele piirangutele. Näiteks on samavõrd valgustav uurida, kas ikka parousia peaks olema defineeritav “juuresolekuga”, kolasin “äralõikamisega” ja aides “hauaga”. Seega võivad ka teiste õpetuste juures olla olulised samasugused semantilised piirangud nagu need on välja toodud “piinaposti” doktriinis.

________________________

Viited

^{Vt inglisekeelsest originaalist (numbrid on samad)}