Olen Rita Teek. Sündisin ja kasvasin Tallinnas. Praegu elan Tartus koos perega, kus kasvab kaks tütart.    

Mul on kodus väike hobikennel, kus uhked ja majesteetlikud Borzoid nõtkelt tingi liiguvad (kui nad just parasjagu ei maga). Borzoid võtavad meie pere tegemistest osa ja on tõelised pereliikmed. Enamuse päevast veedavad noored Borzoid küll aias, kuid iga päev käivad hurdad ka toas tukkumas ning pere tegemisi vaatamas. Auväärsemas eas Borzoid magavad tavaliselt ka päeval toas, sest kui nö nooruse lollused on ära joostud, muutuvad Borzoid erakordselt mugavateks ning kui nad just ei jaluta ega söö, siis nad muidugi magavad - ja seda tundide kaupa. Meie juures kodus elab praegu kuus Borzoid (Max, Annuschka, Charownitza, Charunija, Rufus, Bojar). Aeg-ajalt külastab meid ka Agross, kelle päriskodu on minu vanemate juures, kuid kes enne näituseid ja teinekord ka muudel põhjustel meile külla tuleb. Agross on alati rõõmuga nõus Tartusse sõitma, sest siin on seltsis ikka segasem ja põnevam. Kõik minu hurdad armastavad lapsi, oskavad ennast meeldivalt ülal pidada ja on toredad (reisi)kaaslased. Tegelen Borzoidega päris laiahaardeliselt: igapäevased toimingud, lisaks näitusereisid, maastikujooksu trennid ja võistlused, vahel harva ka pisipere kasvatamine. Kogu selle suure ettevõtmise juures on nii mees kui ka tütred jõudumööda abiks ning eks igaühel meist on omad väikesed kohustused, et kogu see majapidamine toimiks.

Minu esimene koer oli suur hõbepuudel Mauri, kelle sain 1982. aastal. Mauri oli minu kaaslaseks pea 14 aastat, ta "kasvatas üles" mitmed oma kutsikad, kes meile elama asusid. Ühtlasi oli Mauri mu kõrval, kui neid leinasin. Mauri oli "hea haridusega"  ja omas erinevates dressuurides diplomeid ning me osalesime ka agitgrupi töös ja esinemistes. Samuti hakkasin Mauri ja ta järeltulijatega   näitustel käima. Eestis osalesime pea kõikidel hooaja näitustel, lisaks sõitsime sageli Riiga. Suuremaks ettevõtmiseks pean Moskvas ja Leningradis näitustel osalemist. Kui aga 1993. aastal suri Mauri poeg Pongo (Paris L`Amuor), pidasime perega nõu tõugu vahetada. Kuna olin vahepeal Tartusse õppima asunud, käis mitme puudli karvahooldus üle jõu. Uus koer pidi olema eelkõige lihtne hooldada, terve ja meil oli veel pikk rida nõudeid, missugune ta olema pidi. Tundus, et sellist tõugu ei ole veel aretatud.

Pikaninalise Don Diego (Kenter Don Diego), meie pere esimese vene hurda, tõi minu vend 1993. aasta septembris. Läksime näitusele koeri vaatama. Kuigi enda meelest teadsime kõikide tõugude kohta piisavalt palju, otsustasime siiski asja oma silmaga asja üle vaadata. Kõigepealt uurisime kutsikaid, seejärel suundusime näitusel osalevate koerte poole. Korraga nägime septembripäikeses pikutavaid Borzoisid. Nad tundusid nii suured ja majesteetlikud ning hurdad ei kinkinud meile ainsatki pilku. Rääkisime kasvatajatega. Kõige suurem üllatus oli see, et pole need borzoilised nii õrnad ega haprad midagi, vaid viibivad hea meelega enamuse päevast õues ja ei vajagi magamiseks sametpatja. Läksime mõtlikult koju. Lõunalauas ütles aga minu vend ootamatult: "See vene hurda kutsikas seal  näitusel oli minu koer." Kihutasime jällegi Piritale ja nüüd  tulime tagasi juba ühes vene hurdaga.  

Vana Mauri võttis Diego enda hoole alla nagu kõik eelnevad kutsikad. Suurte sõnakuulmatute käppadega Don Diego jooksis esialgu Mauril kõhu alt läbi ja ta võis pea kõik oma hurdakutsika trikid Mauri peal läbi proovida. Aja möödudes kõndis Mauri Don Diego kõhu alt läbi. Diegost kasvas suur, väärikas ja eriti heasüdamlik Borzoi. Don Diegol sündis ka pesakond kutsikaid, kus emaks oli Saba õde, Kenter Revenna. Jätkates traditsiooni, läks üks punane isane hakkaja kutsikas,  Andrew, Diego juurde elama. Nüüdsest jooksis mu vanematekodus aias kaks Borzoid. Kahjuks ei kasvanud Andrew'st näituse ega aretusborzoid. Kuid temal endal oli sellest kahtlemata ükskõik ning Andrew oli meie kaaslaseks tervelt 13 aastat. Andrew oli nii Agrossi sõber ja kaaslane, samuti hoidis Andrew silma peal ja pidas korda noorte pikaninaliste tuulepeade hulgas, kes aeg-ajalt pealinna külla sõidavad. Kui Diego õitsvas eas ja hea tervise juures oli, siis arvasin, et kõik isased Borzoid ongi sellised kui Diego ja tegelikult ei osanud Diegos midagi tõeliselt eripärast näha. Muidugi oli Diego äraütlemata kallis ja meil on Diegoga seljataga nii mitmeidki põnevaid ettevõtmisi. Diego käis vähe näitustel ja sedagi vaid Eestis. Ometi on Diegol paarilt näituselt hiilgavaid võitusid. Kuid nüüd, 15 aastat hiljem, otsin endale just sellist Borzoipoissi kui Diego ega leia kusagilt... Diegost teatud omadused on saanud minu jaoks ühe korraliku isase Borzoi mõõdupuuks. 

Vaid mõni aeg peale seda, kui Diego minu vanematekoju elama asus, tõin ka endale Tartusse vene hurda. Pea kolme aastane Fill otsis uut kodu ja mulle olid tänu Diegole borzoid väga-väga meeldima hakanud. Nii alustasin oma Borzoide kasvatamist rendikoeraga. Fill (Sherwoodi Jaht Frensiswait) oli vapustav hurt, lühikese koosoldud aja jooksul tutvusin tema imelise borzoimaailmaga. Ta saatis mind kõikjal, kus vähegi võimalik, kodus magas aga asemel lõputut hurdaund. Kui pidin kodunt paariks päevaks lahkuma, jäi Fill igatsusest haigeks ega tõusnud asemelt enne, kui tagasi tulin. Sellel ajal sõitsime mehega palju mööda Eestit ringi ja Fill oli meil kõikjal kaasas. Avastasin, et hurt ei viitsigi nii palju joosta ega sahmerdada, kui kartsin. Et hurt magab oma pehmel asemel päevade kaupa, aga kui jalutusrihm välja võtta, on ta otsekohe virge ja valmis tegutsema. Ma ei oleks iial osanud arvata, et jooksev Borzoi sedavõrd kaunis vaatepilt on. Et Borzoi saadab ja on su kõrval vaikselt, peaaegu märkamatult, ta ei nõua pidevalt ei haukumise ega  käpaga veheldes sinu tähelepanu. Samas on hurt väga iseseisv ja isemõtlev. Ta ei vaja edasielamiseks pidevalt peremehe näpunäiteid ja käskluseid. Ta lihtsalt on sinu jaoks kodus olemas. Alati valmis kaasa tulema, kui kutsud aga ei suru ennast ka peale kui üksi välja plaanid minna. Ning selle sametpadjaga on niisugune lugu, et suurel ilusal sametpadjal magav Borzoi on tegelikult väga uhke vaatepilt. Ühesõnaga olin ja olen siiamaani Borzoidest ja nende maailmast vaimustuses. 1994. aastal sündisid Fillil kutsikad. Siis tutvusin põhjalikult kutsikamajanduse rõõmude ja muredega. Filli kutsikast Kenter Rebeccast (Saba) pidi saama minu oma kenneli aluskoer. Nüüdsest peale olid meie kaaslasteks juba kaks Borzoid, kes saatsid meid mehega nädalavahetustel ja kellega toredatel jalutuskäikudel käisime. Fill ja Saba kokku olid nagu üks Borzoi, nad olid kõikjal koos ja "mõtlesid ühtemoodi". Tallinnas ühines meiega ka Diego ning need kolm Borzoid olid sellel ajajärgul meie elu arvestatavaks osaks. Imepärasel Fillil oli aga minuga nii vähe aega antud koos elada...  ootamatult viis üks öö äsja 5 aastaseks saanud Filli endaga; samal päeval sündis minu esimene tütar Viivika... ja meie pere elus algas uus ajajärk, mille vaikseks tunnistajaks sai Saba.

Saba (Kenter Rebecca) oli kõige viisakam ja korralikum Borzoi, kes meil elanud on. Alates hetkest, mil Saba silmad meie elutoas avanesid, vaatas ta mulle otsa pilguga: "Olen Sinu Borzoi".  Saba silmad nägid nii mitmeidki meie pere eluetappe ja tähtsaid sündmusi. Saba oli ilus klassikaline punane vene hurt, - tõeline Borzoi nii oma iseloomu kui ka välimuse poolest. Tema tähelepanu pälvisid vaid eriti head tuttavad. Saba käis kutsikast peale näitustel ja oli ka pisut dresseeritud. Põllul oli Saba nooruses usin jooksja ja tagaajaja. Pärast Filli lahkumist läks justnagu pool Sabast kaduma, ja seda tühimikku ei täitnud kogu Saba elu jooksul keegi... Kuigi iseenesest oli ju ka Saba pikki aastaid meie kaaslane kõikjal - väikese Viivika ja Saba võtsime endiselt kaasa kui vähegi võimalik. Ka sellel perioodil olime praktiliselt igal nädalavahetusel kusagil sõidus. Kennel Philadelphian Sabanna on tegelikult loodud Saba järglastele. Kuid kahjuks ei ole määratud kõikidel soovidel täituda - Sabal ei sündinud kunagi kutsikaid. Meil oli õnne Sabaga koos olla pea 12 aastat, viimastel eluaastatel oli Saba meie "Grand Old Lady".  

1996. aastal andsime kodu varjupaigas elavale vene hurdale. Karlos oli väga eriline Borzoi, ta oskas hinnata meid ja meie kodu. Kui jalutuskäikudel teised koerad ringi jooksid ja oma hurdaasju ajasid, siis Karlos pidas meid kogu aeg silmas ning ei läinud kuigi kaugele. Karlos oli ka meie sõprade ja tuttavate lemmik, sest ta ei olnud nii reserveeritud, kui teised hurdad. Samas pidas ta hoolikalt kodul silma peal ja oli võõraste suhtes eriti ettevaatlik ja äraostmatu. Karlos oli ka esimene "kodusem" Borzoi, kes muidugi käis meiega jalutuskäikudel ja ka metsa minnes võtsime Karlose kaasa, kuid nädalavahetustel jäi Karlos siiski rohkem koju, sest pikematel sõitudel muutus ta väga murelikuks.Nii oli siis Karlos rohkem ka minu mehe ema kaaslaseks, kui meie ära olime. Karlos elas meil seitse aastat, olles parematele jahimaadele lahkudes 12-aastane.

2000. aasta alguses tõime kauaoodatud vene hurda kutsika kennelist Exlibris Canes. Uhke nime ja sugupuuga hurta, kelle soontes voolab vaid puhas soome veri, kutsume lihtsalt Kärbes ehk Käpu (Exlibris Canes Baca Berjozka).  Käpu ema Pallo tuli Eestisse elama alles 3-aastasena ja isa Japejukan Kulkuri oli üks Soome legendaarsetest edukatest näituseborzidest. Kärbes on eriti perekeskne ja sõbralik borzoi, kes ka näitustel on täitnud talle pandud ootuseid. Kui Käpu oli aastane, sündis minu teine tütar Marleen. Käpu ei teinud uue pereliikme saabumisest üldse erilist numbrit, Sabale oli aga lapse sünd ja sellega kaasuvad elumuutused juba tuttavad. Borzoidele meeldib vankri kõrval magada ning kenad jalutuskäigud, kui beebiga väljas käiakse. Käpuga tõstis minus taas pead näitustel käimise haigus; nii sai käidud esimestel välis-näitusereisidel Euroopas, Soomes ja ka Venemaal. Käpu on esimene emane Borzoi Eestis, kes sai intertshempioni tiitli. Ja 2004. aasta suvel täitus minu aastatepikkune unistus: kennelis Philadelphian Sabanna sündisid  kauaoodatud A-pesakonna kutsikad. Tubli ja uhke Käpu kasvatas oma esimest pesakonda suure hoole ja armastusega. Kutsikate isaks valisin Käpuga sama tüüpi ja sama verd suure ja kena Mellu (Russkyi Standart Atlet). Mellu soontes voolab lisaks kuulsale Soome verele isa poolt stiilsete Inglise Manitias kenneli võidukate borzoide verd. Paar näeb koos välja imekena ja ühtlane ning mis minu meelest on väga oluline - nad mõlemad on lisaks suurepärasele välimusele ka väga hea iseloomuga. Aeg on lennanud omasoodu ja praeguseks on heatujulisest ning sõbralikust Käpust saanud meie kenneli auväärne ning tähtis Borzoi - 11 aastat on korpulentsele daamile igati soliidne iga.

Käpu oma  4. CACIBit võitmas (Vilnius, 2003)

2003. aasta sügisel saabus meile esimene import Borzoi. Rajalinjan kennelist  Soomes on sirgunud põlvkondade kaupa tublisid borzoisid. Rajalinjan kennelis kasutatakse aretuses ka palju Ameerika verd borzoisid. Aastaid olin unistanud Valgest Borzoist! Nüüd siis troonib meil kodus ka minu unistuste valge hurt - Max (Rajalinjan Borisowitch). Maxi sugupuus on kenake hulk ka meile võõrast Ameerika verd. Praeguseks on Max ilusaks Borzoiks sirgunud ja teda võib sageli näitustel kohata. Maxi suureks armastuseks on  ka maastikujooksud. Samuti on Max pisut agilityt proovinud/ harrastanud. 2006. aastal plaanisin kennelis Philadelphian Sabanna B-pesakonda, kus oleks ühendatud Maxi vapper Ameerika ja Käpu klassikaline Soome veri. Ühtlasi oleks see olnud "Kolme B Pesakond", kus mõlemad vanemad on ja kutsikad pidid olema B-nimedega. Kahjuks tabas aga meid taas ebaõnn ja nendel kutsikatel ei olnud määratud sündida. Kuna Baca Berjozka operatsiooni järgselt enam kutsikaid ei saanud, siis sündis kenneli  B-pesakond, kus Max oli küll isa, kuid kutsikate emaks sai Baca Berjozka ainus tütar - Almazka.

Max on Parim Isane ja võitis 2.CACIBi     (Vilnius, 2005)

2004. aastal sündinud A-pesakonnast jäi kennelisse pesakonna ainus emane kutsikas - Philadelphian Sabanna Almazka ehk lihtsalt Almazka. Almazka sündis A-pesakonnast kõige esimesena, tegelikult oli Almazka "esimene" Philadelphian Sabanna Borzoi, kes ilmavalgust nägi. Ja kuigi alguses pesakonda plaanides pidi kennelisse jääma kindlasti üks isane kutsikas, sai hetk peale sündi minu peopesal hoitud Almazka mulle sedavõrd südame-lähedaseks, et ei tulnud kõne allagi Almazka kodunt lahkumine. "Almazka" tähendab teemandit ja ma arvan et igas kennelis peaks oma teemant olema.  Almazka ema - Baca Berjozka nimest "Baca" oli mul õnn ise valida ja see tähendab "pärl". Saatuse tahtel oli Almazka Baca Berjozka ainus emane järglane. Almazka oli Almazka. Ärahellitatud ja iseteadlik erakordselt feminiine kaunitar. Almazka oli minu vanema tütre Viivika lemmik, kaaslane ja toanaaber ;) Kuidagi juhtus niimoodi, et Almazka käis näitustel vähem kui teised kenneli Borzoid.  Kuid Almazka oli kõige rohkem minuga kõikjal kaasas, ta oli nii imeline ja vahva kaasalane... kuni ootamatult üks külm veebruariõhtu Almazka endaga viis. Minu kõige sõnakuulelikum ja tasakaalukam Borzoi jooksis jalutuskäigu ajal lihtsalt ära... ja kui ta tagasi pöördus, jäi õnnetul kombel auto alla. Äkki ja kohutavalt jõudis minuni, et olen kaotanud oma silmatera ja päikesekiire

Almazka on ka kenneli kauaplaanitud ja 2007. aastal sündinud B-pesakonna ema, paraku sündis pesakonnas vaid üks isane kutsikas - Bistri. Selge oli see, et Bistri läheb kodunt vaid kaasomandisse ja eriti valitud kätesse. Kasvatada üles ühe-kutsikaline pesakond on omaette kogemus ning ainus kutsikas sai juba niipea, kui jalad alla võttis kõikjal "suurte ja tähtsate" täiskasvanud Borzoidega koos olla. Loovutusikka jõudes leidis saatuse tahtel Bistri endale peremehe, kes juba aastaid oma Borzoist oli unistanud. Niisiis koliski Bistri uude kodusse ning hakkas suureks Borzoiks kasvamise kõrvalt usinasti näitustel käima ja maastikujooksu treeningutel osalema. Peremees võttis kõik Bistriga seonduva endale südameasjaks ning selleks, et kutsikal lõbusam kasvada, muretses elamisse ka teise Borzoi. Kahjuks olid saatusel taas kord omad plaanid: ühel juulikuu hommikul suri Bistri jalutuskäigul. Jällegi kerkis esile igivana küsimus: miks küll ometi? miks just Bistri? 16 kuu vanuse noore borzoi juures ei oska sellist asjade kulgu kunagi oodata. Kuigi me ju teame, et surm ei küsi vanusest. Aga me ikkagi loodame, et ehk läheb see meist mööda...

A-pesakonna isased kutsikad Agross ja Ataman jäid aga kaasomandisse. A-pesakonna "poisid" paistavad silma mitmete heade omaduste poolest, kuid eraldi tooksin siiski välja nende äärmiselt sõbraliku ja rahuliku iseloomu. Kõik isased on väga ilusa välimikuga, suuremat kasvu kuid elegantsed ja rikkaliku karvkattega. Ainus emane, Almazka, on sedavõrd feminiine, kuivõrd isased on maskuliinsed ning seda tüüpi Borzoisid soovin ka edasi aretada. Agross ja Almazka on väga sarnased ja nii on mul olnud õnn A-pesakonnast endale "paar" saada - võimalust mööda osalesid Almazka ja Agross ikka näitustel paaride võistlusel. Agross on näitustel väga edukas olnud ning kuigi tema päriskodu on minu ema juures, elab ta siiski märkimisväärselt tihti ja pikalt ka meie juures Tartus.

2010. aasta detsenmbris sündisid kennelis Exlibris Canes kutsikad, kelle isaks oli Agross. Kutsikad on usinasti kasvanud ja praeguseks on kõik iludused juba juuniori-ikka jõudnud. Nii on ka Agrossi väärt omadused edasi läinud ja oma laste üle saab Agross vaid uhkust tunda.

Ataman on aga oma ema moodi - nii palju Atamanis meenutab mulle Baca Berjozkat. Atamaniga koos elab ka noor graatsiline daam Gardeia Sloveeniast Wolkowo kennelist. Gardeial on mitmeid uhkeid esivanemad Wolkowo kenneli enda aretusest, isa on Gardeial aga Rothesby Sholwood kennelist Inglismaalt. Gardeia on väga aktiivne ja ülisõbralik noor Borzoi, kes praegu veel kodus areneb ning ühes Atamaniga mängib ja jookseb. Gardeia on oma iseloomult Charunijaga sarnane, neil kahel piisab vaid korra üksteisele otsa vaatamisest, kui ühine müramise-plaan kohe valmis on. Arvan, et 2010 aasta jooksul hakkab ka Gardeia näitustel käima. Nii Ataman kui Gardeia on kaasomandis ja elavad koos Jelena Knjazevaga Tallinnas.

Almazka

Almazka Trakai Erinäitusel 2005

Agross 2007. aastal Soomes Karjaa CACIB näitusel Tõu Parim

A-pesakonna "kutsikad" on lisaks näitustele erilised maastikujooksu-huvilised: nii Almazka kui ka Ataman  saavad jooksutulemuste alusel näitustel tööklassis osaleda. A-pesakonnast  kuuest "kutsikast" neli on tänase seisuga rohkem kui ühe riigi tšempionid ning nendel on käsil ka CACIB-ite kogumine intertšempioni tiitli saamiseks. Tõsi küll, Agrossil on juba 8 CACIBit mitmetest eri riikidest - temal on INT CH tiitel vaid kinnitada vaja. Viies "kutsikas" - Azov, tegi Eestis ja lähiriikides kenaksese karjääri juunior-klassis ning Inglismaale uude koju minnes oli Azov Eesti Juuniortšempion ja Balti JuuniorVõitja 2005. Azov läks oma uude koju Inglismaale alles 15-kuu vanuses, kuna veretesti järgselt on karantiin 6 kuud. Azovi meil elades oli mul kodus esmakordselt 5 Borzoid ja selline hulk tundus tiba hirmutav. Azovi ärasõidu järgselt aga oli kõik nii tühi ja kurb. Ainus lohutus oli see, et Azov leidis endale hea kodu ja toredad sõbrad. Praeguseks on Azovil Inglismaal paar põlvkonda järglaseid, eriti uhke olen selle üle, et Azovi  "kutsikad" on ka Cruftsis häid kohtasid saavutanud.

Azov fotosessioonl

  Agat Karol

2006. aasta sügisel tuli meile uus pereliige, sedakorda täiskasvanud Borzoidaam Soomest. Annuschka - Rajalinjan Djewuschka - on kasvanud samas kennelis kus Max. Annuschka vanaisa on üks minu lemmikutest isastest Borzoidest - Phaedra Rafiki, kelle juures omal ajal kaks korda Baca Berjozkaga käisin, kuid minu suureks meelehärmiks ei sündinud nii huvitavast kombinatsioonist kutsikaid. Annuschka vanaema on Rajalinjan  Kargasa, kes oli kasvataja Minna Saarineni jaoks väga tähtis Borzoi, kuid kahjuks tuli kasvatajal raskeid otsuseid oma armastatud Borzoide tuleviku suhtes vastu võtta.  Saatuse tahtel ja perenaise soovi kohaselt  tuligi Annuschka meile, õppis selgeks eesti keele ja uue kodu kultuuri ning kombed. Seetõttu on Annuschka meie jaoks väga eriline kaaslane. Väliselt külm ja ükskõikne nagu Borzoile omane, samas aeg-ajalt heatujuliselt naeratav ja hellust otsiv. Näitustelt on Annuschkal suurepäraseid tulemusi ette näidata. Annuschka on minu noorema tütre Marleeni kõige suurem lemmik.

Annuschka oli Euroopa Võitja 2007 näitusel Zagrebis 87-st Borzoist reserve European Winner 2007

2008. aastal planeerisin Almazkale uue pesakonna. Kutsikate isaks sai seekord valitud Rootsis elav, kuid Inglismaal sündinud noor uhke Borzoi - Donskoi Dimitrii. Almazkal ja Dimitriil on mitmeid ühiseid vanemaid Inglismaa aretusest. Pika reisi tulemusena sündis Almazkal 9 tugevat kutsikat. Juba sündides tundsin ära kaks tüdrukut, kes meiega pidid jääma: Charownitza ja Charunija. Charownitza on elegantne ja uhke noor daam, meie lähituleviku uus staar. Charunijas on aga sedavõrd palju energiat ja sädelust, esimesest hetkest peale sündi tundsin, et sellest imetillukesest borzoihakatisest saab minu särav kaaslane paljudeks aastateks. Charunija jaoks on kõik alati huvitav, ta toimetab lõputult kogu aeg ning topib oma pikka nina igale poole. Charunija rõõm on nii suur ja kaugele näha ning Charunija kurvastus põhjatu sügav. Charunijal on raske kogu temas pulbitsevat energiat vaos hoida, aeg-ajalt kipub seda ikka üle voolama. Samavõrd on tema õde Charownitza tasakaalukas ja uhke, Charownitza arvab, et kõik on just tema jaoks loodud ning ta ei pea ühegi millimeetri eest kunagi võitlema, sest see lihtsalt juba kuulubki talle. C-pesakonna viiest poisist valisin Chelkashi näitustel Philadelphian Sabanna maskuliinset poolt esindama. See valik ei olnud lihtne, kuna pesakonnas on päris mitu uhket elegantset ja efektset isast. Saatuse teed on kummalised ning esialgu tundsin ühel hetkel, et viie kuu vanune Chelkash jääb igal juhul Eestisse ning veel paar hetke hiljem, et Chelkash võib meie juurest minna vaid kaasomandisse. Uhke ja võidukas, samas nii õrn ja sõbralik Chelkash jäi seltsiks oma õdedele meile elama. 17-kuu vanusena on Chelkashil juba mitmeid nimetamisväärseid saavutusi, mis võidetud tihedas konkurentsis ja milleni üksi Philadelphian Sabanna Borzoi varem jõudnud ei olnud: Chelkashil oli neljakordne Cruftsi kvalifikatsioon, ta oli Eesti, Soome ja Põhjamaade JuuniorVõitja 2009 ning Soome Võitja 2009. 11-kuu vanuses oli Chelkashil ühel näitusel koguni kaks korda au seista väljavalitute seas - Juuniorite BIS2 ja näituse BIS3 Väimela näituselt. Me oleme Chelkashi saavutuste üle uhked ja oskame suurepäraseid tulemusi hinnata, sest aastatepikkuse näituselkäimise tõttu teame, et need võidud ei olegi alati nii kerged tulema. Aga taas kord otsustas saatus omasoodu ning ühel pealtnäha tavalisel talvehommikul lahkus Chelkash traagilise õnnetuse järgselt meie hulgast... rasked on sellised kaotused, raske on edasi minna... sellist borzod kui Chelkash ei sünni enam iial. Ma ei tohi Chelkashi oma tulevastes Borzoides otsida. Chelkash oli liiga hea ja liiga ilus, et meiega jääda...

Chelkashi lahkudes jäi alles vaid tühjus… Kuigi mul on kodus päris mitu Borzoid, kes samuti segaduses olid ning minu tuge ootasid, tundsin et ei suuda ennast kokku võtta. Paar nädalat magasime kõik igal vabal hetkel ja mitte miski ei läinud mulle korda. See on nii ebaõiglane, kui elu peab jätma noor koer… Siis aga tuli tegutsema hakata. Ammuplaanitud reis Inglismaale tahtis organiseerimist ja kuigi oleksin tahtnud vaid omaette olla, tuli planeerida ja kalkuleerida ning erinevaid otsuseid vastu võtta. Kui kaua olin unistanud hetkest, mil mu oma Borzoi Cruftsi saab minna ja nüüd oli see võimalus nii lähedal. Chudesnaja esines Cruftsis edukalt, saades oma vanuseklassis (kuhu ta kuulus vaid nädala, enamus võistlejad olid vanemad) kolmanda koha ning kvalifitseerus 2011 aastaks Cruftsi. Siinkohal tänud kõikidele, kes meile pöialt hoidsid ja samuti õnnitluste eest! Peale suurepärast näitust aga jõudis kätte lahkumise hetk… Chudesnaja sõitis edasi oma uude koju Iirimaale, tema asemel istus autos aga pika musta ninaga Borzoipoiss, kes asjade käigust midagi aru ei saanud ja seda valjuhäälselt ka kuulutas. Meiega sõitis Eestisse tagasi Rufus (Zafonic Frost’n Flame). Tundus et veel üks unistus on täitunud ja ma sain endale lõpuks ometi ehtsa Inglise verega punase Borzoipoisi, kuid läbielatud õnnetusest ja Chudesnajast lahkumine (juba teine lahkumine paari nädala jooksul, kuigi pisut rõõmsamal põhjusel) olid mind täiesti tuimaks teinud. Põrnitsesin oma väljavalitut ja ei osanud midagi tunda. Siis aga võtsin kutsika ühe peatuse ajal välja jalutama ning suur jää minu sees hakkas sulama.

Niimoodi saabus meile Rufus. Tuli Iirimaalt, kus muru oli juba roheline, külmale Põhjamaale, kus kõrgusid hanged ja külma oli enam kui kümme kraadi. Kuid me mõlemad vajasime eluga edasiminemiseks üksteist ja niimoodi oligi Rufus meie pesamuna. Rufus Rufusena, täpselt selline nagu ta on. Rufus pani mind jälle naerma ja ta lihtsalt vajas minu hoolt ja tähelepanu. Teised Borzoid võtsid Rufuse esimesel silmapilgul omaks – neile ei tulnud pähegi lõputult optimistlikule Rufusele midagi pahasti öelda.

Mul on olnud nende aastate jooksul mitmeid Borzoisid. Nad kõik on nii erinevad ja igaüks neist on mulle midagi õpetanud. Just aktsepteerima igaühte neist sellisena nagu nad on - ninaotsast viimase pika saba karvani - igaühel oma välimus, isiksus, millega arvestada ja mille tõttu oma väärtushinnanguid ja seisukohtasid ümber vaadata. Mul on olnud uhkeid ja võidukaid näituseborzoisid, aga ka lihtsalt koduseid sõpru, kes mingil põhjusel näitustele (enam) minna ei saa. Nad kõik on  MINU BORZOID ja sõbrad ning vaatamata võidetud tiitlite arvule või hoopis puudumisele tahavad kõik ühtmoodi pai ja kõrva tagant sügamist.

Nagu eelpoololevast pikast jutust selgus, sai kenneli Philadelphian Sabanna aluskoeraks Exlibris Canes Baca Berjozka. Oma kennelis pesakonda plaanides ja paarisid valides otsin sellise kombinatsiooni, millest ka endale noort Borzoid kasvama soovin jätta. Nüüd on asi sealmaal, et tagumine aeg on "mehele panna" Annuschka. Almazka ja Annuschka on küll erinevat tüüpi ja täiesti erinevatest liinidest ning minu käest on mitmeid kordasid küsitud, kuidas mulle saavad meeldida erinevat tüüpi Borzoid. Oma unistustes ja plaanides soovin jätkata kennelis kahe erineva liiniga edasiminekut, mitte neid omavahel segada. Üks liinidest on Baca Berjozka järglased, kus kombineeruvad vanad kuulsad Soome ja legendaarsed Inglise vered. Mulle meeldib selle liini elegantsus, uhked suured kuid proportsionaalsed isased ja feminiinsed armsad emased, ilusad pead, nende sõbralik iseloom. Teine liin saab alguse Annuschkast - siin on taga kuulsa Rajalinjan kenneli aretus, kus küll mitmete põlvkondade taga on ikka needsamad vanad Soome vered, mille juurde on aastate jooksul lisatud erinevates kombinatsioonides Ameerika Borzoide verd. Selles liini juures võlub mind miskit ürgset, mis teistes liinides on kaduma läinud, need Borzoid on tugevad kuid samas kaunite joontega, nende sõprus ja pühendumus oma peremehele jäägitud. Niisiis need kaks liini on nii välimuse kui ka iseloomu poolest üsna erinevad. Huvitav on jälgida ka nende käitumist - jalutuskäigul tundub, et Annuschka ja Max mõtlevad ka ühtemoodi, kuhu minna, mida teha. Ning näiteks Krossu ja Almazka "mõtlevad" jällegi omamoodi, samuti jooksevad tuure ja mängivad hoopis teisiti. Eks see ole näha, kaua mul jõudu jätkub kahe erineva liini edasiviimiseks. Aga kui erinevate tüüpide ja välimuse juurde tagasi tulla, siis tegelikult on ju asi selles, kas antud Borzoil on "midagi", mida tahaks näha Borzois kui tõus, tulevastes kutsikates ja mida tõu arengu heaks üldse omalt poolt anda. Arvan et väga oluline on tervis, välimik, iseloom ja tööomadused kokku. Ideaalset Borzoid ei ole olemas, me võime vaid üritada mingis suunas edasi minna. Kahjuks küll loodus tühja kohta ei armasta. Seal, kus midagi ebasobilikku kaob, tuleb ikka miskit uut (ja hullemat) asemele. Aga igal juhul tervis peab Borzoil silmist ja olekust juba kaugele säravana vastu paistma ning minu kaunid lemmikud peavad olema ka toredad ja tasakaalukad kaaslased nii kodus kui ka reisidel. Kuigi Borzoi vajab omaette-olekuks aega, tahab ta ka samavõrd inimese lähedust ja hellust. Minu Borzoid elavad koos meiega kui pereliikmed. Ma niiväga loodan, et varsti sibavad ja sirguvad meil kennelis taas kord lahedad Borzoikutsikad, kellest eriline väljavalitu meie juurde koju liine jätkama jääb ;) Kutsikatega on muidugi tegemist ja muret, kuid nad toovad ka palju rõõmu. Pea kümme aastat, 1995-2004, ei sündinud meil kodus ainsatki pesakonda, kuigi neid oli hoolikalt planeeritud-oodatud päris mitu... Seega oskan hinnata iga sündinud kutsikat ja arvan, et ühes korralikus pesakonnas võiks kutsikaid ikka rohkem kui paar olla (seda ei saa küll kahjuks tellida).

Kui tõin koju  esimese oma vene hurda, siis mulle öeldi esialgu, et ta nimi on Filadelfia. Hakkasin teda Filliks kutsuma. Hiljem tõutunnistusest selgus, et Fill hoopis Frensiswait on. Kuid minu jaoks jäi ta ikka alati Filliks ja Filadelfiaks. Sabale kutsikaid plaanides otsustasin luua ka oma kenneli. Kennelnime otsides oli esimene valik lihtne: Philadelphian Sabanna, kuna esimene borzoi oli mul Filadelfia, tema järglane ja kenneli plaanitud aluspanija aga Saba (Sabanna ). Ja kuigi Saba kahjuks järglaseid ei saanudki, elavad minu esimeste Borzoide  nimed kennelnimena nii  Käpu kui ka ka tulevaste hurtade järglastega koos edasi. Kennelnimi Philadelphian Sabanna on FCI-s kinnitatud 1998.aastal.