LOODUSRAVI AJALOOST

        Valu otsib arsti, ütlteb eesti vanasõna ja ravijad, olgu nendeks siis preestrid, maatargad või diplomeeritud arstid, on püüdnud inimest aidata ja valust võitu saada. Kuni 13. sajandini olid kooli- ja traditsiooniline meditsiin teineteisega tihedalt seotud. Fundamentaalsed avastused keemias ja füüsikas andsid koolimeditsiinile tiivad, traditsiooniline meditsiin heideti kõrvale kui lootusetult aegunu. Nende lahusolek kestis peaaegu sajandi. Viimase paarikümne aasta jooksul on ametliku meditsiini raviregistrisse ilmunud taas traditsioonihõngulised võtted. Tänapäeval tuntakse umbes 80 ravivõtet, mis pärinevad maailma eri rahvaste meditsiinist.

        Arstimiskunst on tundnud alati kaht esiletõstmist väärivat suunda. Haigusi on ravitud kõikvõimalike rohtudega, kuid inimese paranemine sõltub suuresti ka sellest, kuidas osatakse ergutada ta enese elu- ja hingevarusid.

        Mis teeb inimese tugevaks? Ikka too kujuteldav eluvaim, millest on kõnelnud meie esivanemad, mida antiikses Kreekas nimetas Hippokrates eriliseks väeks, mida keskajal kutsus Paracelsus inimese sisemiseks arstiks ja XX sajandil Hans Selye adaptatsioonienergiaks.

        Kuigi Euroopa nüüdismeditsiini hälliks peetakse antiikset Kreekat, ulatuvad traditsioonilise meditsiini juured vanasse Egiptusesse. Mõni sõna nende aegade inimese eluhoiakust ja raviprotseduuridest.

        Inimkonna kujunemise lapsepõlves domineeris ühiskonna kollektiivne (rühma) teadvus. Egiptuse usundit iseloomustab ürgkogukondlik animism, jumalate kultus, hinge ja keha eraldamatus. Muinasegiptuse inimene allus jumalikustatud, piiramatu võimuga vaaraole, kes sai juhised riigi valitsemiseks omakorda kõrgematelt vaimsetelt jõududelt. Teisisõnu, vana Egiptuse ühiskonda hoidis koos ja valitses võimas jõud, rühmateadvus, mida preesterarstid ravitöös ära kasutasid. Muinasegiptuses arvati, et haiguse põhjust tuleb otsida inimese hingeelust. Kõik, mis häiris inimese hinge, avaldus keha moondumises, haiguses.

        Kui haige toodi templisse, Elu Hoonesse, võtsid pühitsetud preesterarstid ta oma hoole alla. Rituaalsete protseduuride (valjuhäälne palve, viirukisuits) saatel pandi haige magama. Seda märkimisväärset ravivõtet nimetatakse templiuneks. Kui tänapäeval on uni jaotatud pindmiseks ja sügavaks (sügava perioodi kestus on tavaliselt 2-2 minutit), siis templiuni kuulus eriti sügavate kilda, see kestis päevi, isegi nädalaid.

        Mida tähendas neil aegadel uinumine? Kui inimene uinus, arvati, et ta hing lahkub kehast, jätab selle asemele lamama. Seevastu ärkamine kujutas inimese hinge sisenemist, tagasitulekut oma kehasse. Ent mis toimus vahepeal? Kui inimene jättis pikaks ajaks keha maha, juhtisid kogemustega preestrid palvetega haigusest puretud kehasse ravivad jõud, mis toimisid puhastavalt ja taastasid keha tervise.

        Pärast templiund jätkus samas inimese hingeelu ja keha korrastamine (palved, kümblused allikaveega, ravimtaimede leotised). Erilist tähelepanu pöörati kõhu ja naha korrashoiule. Liigsöömine oli egiptlaste järgi kurjast, iga kuu kolmandal päeval võeti kõhu korrastamiseks suuremal hulgal kastoorõli. Paastumine oli vanas Egiptuses hästi tuntud. Samuti ravimtaimed, nagu küüslauk, lina, piparmünt, teeleht, kadakas, ploomid, pirnid, viigimarjad, mis kõik toimivad seedeelunditele. Rühmateadvusest kantud inimene allus templiune, palve, allikavee, taimede ravitoimele vastuvõtlikult ja paranes tavaliselt hästi. Kui kriitiliselt ka ei suhtutaks neisse raviprotseduuridesse, eriti templiunesse, pidas see võte vastu aastatuhandeid, aidates inimestel vabaneda haigusest. Ükski nõidus (templis kasutati sedagi) poleks nii kaua vastu pidanud.
 

        Antiikses Kreekas oli inimese vahekord jumalaga muutunud. Inimese saatuse üle otsustasid jumalannad, Zeusi ja Themise kolm tütart. Klotho ketras valmis inimese elulõnga, Lachesis määras ära selle pikkuse ja kui aeg sai ümber, lõikas Atropos elulõnga läbi. Raviva jõu ürgallikas peitus tervistusjumalas Asklepioses. On vähe jumalaid, kellele oleks nii palju ohvrikukkesid veristatud, kui temale. Ka mürgisurma saadetud Sokrates ütles enne lahkumist sõpradele, et nad annetaksid Asklepiosele kuke tänuks valutu surma eest. Ühiskonna arenedes muutus inimene järjest iseseisvamaks ja -teadvamaks. Avastades oma Mina, nõrgenes side rühmateadvusega. Haigus ei kuulunud enam grupile, vaid inimesele endale, tal tuli hakata enese eest vastutama. Ühelt poolt inimese usk jumalate juhitavasse saatusesse, teisalt valmidus teha omalt poolt kõik, et elada võimalikult kaua maa peal. Kui ta hakkas end tunnetama iseseisva isiksusena, muutus elu Maal järjest paeluvamaks. Siit pärineb ka antiikne aforism - parem olla kerjus maa peal kui kuningas varjude riigis.

        Ka muinaskreekas oli ravivõttena kasutusel templiuni, ent see kestis ööpäeva. Ärgates pidid patsiendid kirjeldama, mis nad unes olid näinud ja läbi elanud. Huvitavamad unenäod raiuti kivisse, niimoodi säilisid need tänapäevani. Ka siis põdesid inimesed suhkruhaigust, tuberkuloosi, artriiti, reumat, kannatasid kivitõve, halvatuse või kurnatuse käes. Kirjeldustest ilmneb, et unes kõnetas haiget jumalik olevus, keda haige palus, et teda teatud andami eest abistataks. Kas jumalik olevus võttis teda kuulda või mitte, sõltus inimese suhtumisest abistajasse, palvesse, oma haigusesse. Ülbeid ei aidatud, nemad põdesid edasi.

        Eraldi on rõhutatud haigusi, mida põhjustas prassimine, liigsöömine ja -joomine. Rangelt jälgiti dieeti, paastumist, kasutati ravimtaimi, keha ülevalamist veega. Vanas Kreekas sai hoogu uus ravivõte - haige ravimine käte pealepanekuga. Need arstid olid Kreekas väga lugupeetud. Teisisõnu, haige ja arst hakkasid teineteisele lähenema, arste hakati ka nimeliselt esile tõstma. Nii tunneb ajalugu arst Asklepiadest Prusast, Theophrastost, Empedoklest ja paljusid teisi.
 
 

        Euroopa moodsa meditsiini loojaks peetakse Hippokratest (460-370. a. e.Kr.). Tema järgi pole haigus üksnes kannatus (pathos), vaid ka raske töö (ponos), keha sisemine vajadus võita tagasi tervis. Kõigepealt vajab inimene tervise säilitamiseks kehalist puhastust - õige toit, värske õhk, reguleeritud eluviis ja puhkus. Teise kaitseliini kuulusid Hippokratesel ravimtaimed. Oma töös kasutas ta vähemalt 230 ravimtaime, mida soovitas kasutada kas värskelt, mahlana või teena, sest siis olevat taime toime kõige suurem. Kolmandaks kaitseliiniks pidas ta kirurgilist vahelesegamist, lõikust. Hippokratese seisukoht, et haigus pole muud kui keha püüd vabastada end mürgistest ainetest, kuulub tänaseni loodusravi juhtmõtete hulka. Seega, jumalike jõudude taandumisel raviprotseduuridest hakkab inimene lähenema loodusele, luues temaga järjest tihedama kontakti.

        Hippokratese taimravi põhimõtteid arendas edasi Dioskorides (Rooma imperaatorite Claudiuse ja Nero ihuarst). Tema teoses "Materia Medica" on kirjas 600 taime koos tarvitamisõpetusega. Selle raamatu autoriteetsus toimis Euroopas kuni XIX sajandini. Dioskoridese soovitatut tarvitatakse aga praeguseni (viirpuu, saialill, liivatee, raudrohi, salvei, tedremaran jpm.)
 

        Uue suuna taimravile andis Claudius Galenos (129-199. a. p.Kr.). Vastupidiselt Hippokratesele pidas Galenos vääraks tarvitada kogu taime ja värskelt, sest taim võib sisaldada kahjulikke ja väärtuseta aineid. Ta eraldas taimest nende ravitoime suurendamiseks kasulikke aineid. Nii ilmusid meditsiini mikstuurid, tinktuurid, ekstraktid, salvid, ja on seal tänaseni.

        Antiikne maailm pärandas meile dieedi (koos paastumisega), ravimtaimede kasutamise, sügava une, puhkuse koos sihipärase palvetamise, allikavees kümblemise ja kätega ravi.

        Alates teisest sajandist iseloomustab Euroopa meditsiini järjest süvenev suletus. Kõike, mis jäi väljapoole Vahemere kallast, peeti barbaarsuseks. Alles ristisõdade aegu (11.-13. sajandil) hakkas Euroopasse idamaadest imbuma uusi ravivõtteid ja eksootilisi ravimtaimi. Kui üle Euroopa voogas epideemiate laine (katk, koolera, rõuged, tüüfus), leidis kirik hädapõhjuse inimesest - haigus kui patu palk, hiljem oli haigus karistus kui jumalavits. Kui avastati mikroobid, muutusid haiguste põhjustajateks nemad.
 

        Alati on arstkonna seas leidunud neid, kes trotsisid kanoonilist suletust, tarduma kippuvaid tõdesid. 16. sajandil astus sellele vastu Sveitsi arst Theophrastus Bombastus von Hohenheim (Paracelsus, 1494-1541). Ta rajas uue suuna meditsiinis. Temale kui uusaja loodusravi isale kuulus idee, et elu on keemiline protsess ja inimene on labor. Paracelsuse järgi tekib haigus teatud keemiliste ainete vähesusest või puudumisest. Sellest ülesaamiseks tuleb haiget ravida vastava toidu, taimede ja ravimitega. Arst peab tundma taime toimet, seda tarkust saab õppida vaid looduselt. Paracelsus üritas taastada inimese sidemeid loodusega, nõudes seda ka oma õpilastelt. Tema sõnastatud on viis printsiipi, milles peegeldub inimese side loodusega:

        1. Ens astrale. Inimene kui olevus on tähistaeva mõju all, tänu sellele on ta loov.

        2. Ens naturale. Iga inimene on omaette maailm, mikrokosmos.

        3. Ens veneni. Ainevahetus on toitumise tagajärg. Seedimise nihestumine põhjustab sisemise mürgistumise.

        4. Ens spirituale. Inimene on vaimne olevus, kes on võimeline maailma nägema ja sellest mõtlema.

        5. Ens dei. Inimeses on elav jõud, mis võimaldab tal taastada oma kuju ja tervistuda.

        Paracelsuse tees - inimeses eneses peitub jumalik raviv jõud, mida arst osaku suunata - oli katse elavdada antiikse ravikunsti seda osa, mis oli kadumas. Selle kuulsa ravija mõju oli juba ta eluajal väga suur, kuid ta elujõulised originaalsed ideed jäid toetama ja valgustama tulevaste sajandite loodusraviarste.
 

        17.-18. sajandil kerkis arstide seast esile mitmeid, kes kasutasid oma ravitöös Hippokratese ja Paracelsuse põhimõtteid Johann B. van Helmont, Th. Sydenham). Haigus pole muud kui keha energiline püüd vabastada end ebatervetest ainetest ja meie peame teda selles aitama, nii kõlas Thomas Sydenhami, inglise sisearsti põhilause. Ta sai reuma ja podagrahaigeid ravides häid tulemusi. Eraldi tuleks nimetada Christoph Wilhelm Hufelandi (1762-1836, Herderi ja Goethe ihuarst Weimaris). Tema töötas välja Euroopa makrobiootika alused. Inimese aktiivse elu pikendamisse on kaasa haaratud toit, liikumine, vesi, õhk, taimed.

        18. sajandil kerkis esile Samuel Hahnemann (1755-1843), homöopaatia rajaja, kelle meetod seisnes taime või mineraalaine lahjendatud lahuste tarvitamises. Hahnemanni järgi on füüsiline maailm loova (vaimse) maailma tihendus, kondensatsioon, ja haiguse mõjul muutub inimkeha vorm. Lahjendades raviainet, vabastatakse ta oma tihedusest, inimene omastab seda paremini, ravim muutub toimivamaks. Teatud ainete (ka mürgiste) tugeva lahjenduse manustamisel elavdatakse keha kõiki osi võitlema. Ravimaine lahjendamist nimetas ta ise potentseerimiseks, tugevdamiseks.

        Vesiravi arendajate eesotsas on Vinzenz Priessnitz (1799-1851). Ta oli lapsepõlves maal näinud, kuidas haavatud metskits ravis oma vigastatud jalga külma veega. Loom käis mitu korda päevas allikal kümblemas. Kui noormees ise sai aastaid hiljem raske trauma ja arstid ei andnud talle elulootust, meenus talle metskits ja ta ravis end terveks külmaveemähistega. Nii sündis kuulus Priessnitzi mähis. Hiljem rakendas ta oma talus külma veega ülehõõrumisi, tema talust kujunes ravikeskus, kus 1839. aastal raviti terveks juba tuhandeid inimesi. Ta ravijavaist aitas tal kujuneda mitmekülgseks loodusravijaks. Talu ravilas kasutati:

        1. Mähiseid veega, ülehõõrumisi külma ja kuuma veega, samuti kuuma ja külma vee vanne.

        2. Liikumisravisse lülitas ta mäkketõusu, puuraiumise, võimlemise, hingamisharjutused, mis lõppesid kümblusega allikavees.

        3. Õhu- ja valguseravis eelistas ta liikumist paljajalu ja paljapäi, samuti harjutusi lahtise akna all.

        4. Ta soovitas süüa lihtsat toitu, täisteraleiba, aed- ja puuvilja, marju (eriti kõrgelt hindas ta maasikaid) ja võimalikult vähe liha.
 

        V. Priessnitzi süsteem ei olnud laialt tuntud. Ta oli praktik, kes ei tegelnud oma meetodi kirjapanekuga. Seevastu Sebastian Kneipp (1821-1897) avaldas raamatuid vesiravist (kuni 50 trükki), mida saatis suur edu ja mille aluseks oli Priessnitzi süsteem.

        S. Kneipp, hariduselt pastor, oli lapsepõlves põdenud kopsutuberkuloosi ja oli arstide arvates lootusetu haige. Temagi asus end veega ravima (mähised, ülevalamised) ja tervistus. S. Kneipp torkab silma suurepärase organiseerimisvõimega, Euroopa sanatooriumidesse loodi ridamisi Kneippi vesiravilad, vanne, saunu. Lisaks vesiravile kasutas ka Kneipp taimravi, toortoitu, liikumist.

        Meie sajandil hakati erilist tähelepanu pöörama toidu (paastumise) mõjule krooniliste haiguste (liigestepõletikud, reuma, podagra) taandamiseks. Kirjanduse kaudu on meilgi tuntud A. Haigi, H. Sheltoni, E. Dewey, P. Braggi, H. Bieleri põhimõtteid.
 

        Tänapäeval on märgatav tendents, et enam ei toetuta ühele ravivõttele, vaid üritatakse haiget organismi korrigeerida mitme võtte abil. On ka iseloomulik, et XX sajandi Euroopa loodusravikeskustes on edasiarendajateks mitmekülgse hariduse saanud arstid, kes on oma võtteid pidevalt täiendanud teistest maailmajagudest (eriti hiina meditsiinist) toodud ravivõtetega. Nii kuulub haiguse ennetamiseks, haigusnähtude kõrvaldamiseks ja tervise taastamiseks loodusravivõtete hulka toitravi (paastumine), taimravi, homöopaatia, vesi- ja liikumisravi, kontaktravi (manuaalteraapia, massaazh, punktmassaazh), nõelravi, muusika-, kunsti- ja lõhnateraapia ning palju muud.
 
 

TRADITSIOONILISE MEDITSIINI MINEVIKUST
JA LOODUSRAVI KOHAST TÄNASES EESTIS

        Nagu öeldud, ulatuvad õhtumaa traditsioonilise meditsiini juured vanasse Egiptusesse ja Kreekasse. Kui võrrelda seda, mis tehti antiikses maailmas inimese päästmiseks ja millega tegelesid soome-ugri hõimu ravijad, siis tuleb nentida, et ühtelangevusi ravivõtetes on palju. Ajastuid läbides on inimkond võtnud kaasa selle, mis toimis, ja maha jätnud selle, mille mõju oli minimaalne või koguni kahjulik.

        Tutvudes meie rahvameditsiini minevikuga (arusaamad tervisest, haigustest) ja maa-arstide tegevusega, on soe märkida, kui usutavalt väljendub selles kõiges meie endi mõtte- ja tundelaad, sügav ühtekuuluvus maa ja loodusega.

        Pärimuste järgi teeb inimese tugevaks ta elujõud (eluvaim), põletiku taandamiseks hõõruti nahka soola või küüslauguga, võidega, tehti sinepi- ja pigiplaastri kompresse, lasti aadrit ja pandi kuppe. Keha vastab niisugusele ärritamisele alati elavnemisega: paraneb ainevahetus, kiireneb südametegevus, tõuseb vererõhk, paraneb maksa ja neerude tegevus. Tänapäevaselt - need võtted sundisid haiget keha võitlema ja end kokku võtma. Kui haigus kulges ägedalt, kõrge palavikuga, kasutati rahustavaid ja jahutavaid vahendeid. Meie rahvas on palavikku nimetanud keha puhastustuleks, eluvaimu ergutajaks. Kestev palavik oli aga kurjast, siis pöörduti taimeriigi poole.

        Ravimtaimi tundis eesti vanarahvas hästi, teadmised anti põlvest põlve edasi suuliselt, sest puudus võimalus neid kirjalikult koguda. 1888. aastal, kui ilmus Jakob Hurda üleskutse "Paar palvid eesti ärksamatele poegadele ja tütardele", algas rahvameditsiini tarkuste kirjapanek. Kuid süstemaatiliselt asuti rahvameditsiinitarkusi koguma alles Eesti Vabariigi ajal.

        Et eesti rahvas on alati uskunud oma tarku, siis on võitlus rahvameditsiini vastu kandnud siin maal sageli ka poliitilist varjundit. 18. sajandi algul kurtis Karl Ernst von Baer, et enamik eestlasi otsib abi omasuguste juurest. "Nende vastu on teistel eestlastel suur usaldus ja ei saa salata, et nad mitmeid haigusi, eriti väliseid vigastusi ravida oskavad. /.../ Targad rakendavad ka kodumaiste taimede toimet, mille kasutamise oskust nad teiste eest hoolega saladuses peavad."

        Eriti teravaks muutus kooli- ja rahvameditsiini vahekord 19. sajandi lõpul, mil üritati naeruvääristamisega rahvaarste ja nende ravivõtteid minema pühkida. Eestis oli alanud rahvuslik ärkamine, oli suur soov saada kultuurrahvaks, kuid häbeneti seda, mis päriselt oma. Rahvameditsiin sümboliseeris sakste silmis harimatust ja rumalust, ignoreeriti rahva aastasadade pikkust ravikogemust. Kui kummaline see ka pole, rahvameditsiini vastane sõda oli seotud Fr. R. Kreutzwaldiga: "Petised ja valelikud on kõik maa-arstid, kes kiidavad kiirest võima parandada, siiski ei keha seadustest ega haigustest midagi ei tunne. Nemad ei mõista arsti-rohtude vahel mitte vähemat vahet teha, kus üks ja teine asi sünnib tarvitada. Enamist on niisugused maa-arstid laisad ja vedelejad, kes tööga peatoidust ei viitsi muretseda." Need on "Kalevipoja" autori sõnad oma maa rahvaarstide kohta. Hoopis teistsugune on ta "Kalevipoja" kokkuseadmisel, kus ta professionaalse mõnuga kirjeldab, kuidas tuuletark viirastusi vähendas, kõhuvoolmeid leevendas, mõistis lausumisega arstida sammaspoolikuid, katkestada verejooksu ja ravida rabandust.
 

        Eesti rahva vähene tervishoiualane haritus oli tol ajal ilmne. Rahva elamise antisanitaarsus, teadmatus (liialdamine rohtudega, iseravimine), kuid eriti usundiga seotud ravimeetodid (loitsumaagia) oli baltisakslastest arstidele vastuvõetamatud. Veel meie sajandil lokkas külades ebausk: kardeti kurja silma, luupainajat, nõidumist ja needmist. Kõike seda ravis maa-arst. Alles 19. sajandi lõpul hakati regulaarselt avaldama eestikeelset tervishoiualast kirjandust,  ja ei saa öelda,  et rahvas poleks õpetust võtnud. Suur mõju oli Peeter Hellati "Terviseõpetusel" (1913), mis eelnevalt ilmus vihikutena. Dr. Richard Aavakivi ajakiri (1906-1907) soovitas asuda koguma ravimtaimi ja tutvustas rahvameditsiini võtteid. Eesti vabariigi algusaastail oli rahvameditsiin väga elujõuline, rahvaarstid olid peamised ravitsejad maal. 1920-1930-ndail aastatel viidi läbi rahvaarstide loetelu, nende arv kõikus 300-400 piires. Tuntuimad ravitsejad elasid Lõuna-Eestis (Kusta Taits, imearst Suri), Saaremaal (Kõpu nõiad), Pärnumaal (Tori kandis Lutsu Toomas, Puista Jaak), Tartumaal kuni 1970. aastateni Hermine Jürgens (Äksi nõid). Rahväpäraste ravimtaimede kogumise vastu näitasid üles huvi bioloogid (G. Vilbaste), rohuteadlased (ilmus mitu ravimtaimede broshüüri).
 

        1931 aastal avaldasid A. Paldrock ja A. Audova "Loomuliku ravimisõpetuse", mille sisu oli küll suuresti tõlgitud saksa keelest, kuid täiendatud kohaliku ainesega. 1938. aastal ilmus V. Sumbergi, S. Linnu, H. Normanni  "Tervise käsiraamat".  Eesti vabariigis arenes loodusravi jõudsalt edasi tänu arstkonna avatusele ja Euroopa ülikoolides saadud täiendharidusele. Sanatooriumides, sise- ja närvikliinikuis arendati edasi liikumis- ja vesiravi, toit- ja taimravi, massaazhi. Tuntuim loodusraviarst Eestis oli dr. A. Rosendorff, hiljem kasutas neid võtteid dr. E. Moissaar.

        Nõukogude ajal oli loodusravi maha surutud, maa-arsti tegevust käsitleti koguni kui paragrahvi alla minevat kuritegu. Sanatooriumides (vähem haiglates) säilis ravivõttena liikumisravi. Põhiraskust edasiarendamises kandis Spordimeditsiini ja Ravikehakultuuri Selts. 1960-ndail aastail alustas neuroloog Rein Põllumaa nõelravi viljelemist, hiljem lisandusid J. Karusoo, A. Paklar. 1975. aastal taastati ülikooli kliinikus ravikehakultuuriosakond, kus asuti uurima liikumis-, taim- ja toitravi mõju haigetele. 1980. aastal moodustus huviliste rühm, mille alusel loodi arstiteaduskonnas meditsiini ajaloo ja traditsioonilise meditsiini ring (üliõpilane Lembit Kuhlberg, õppejõududest dots. M. Niit, prof. A. Paju). Ringi mõju loodusravivõtete kasutuselevõtmisel oli suur, kuid poliitilistel põhjustel ringi tegevus peatati. Impulss oli aga antud, enesealgatuslikult asuti moodustama taimetoitlaste seltse, hakkas tegutsema A-klubi (Peeter Liiv), Noarootsis Aime Sügise tervisekool, avati taimetoidubaare, millest üks, "Teeleht", sai populaarse ürituse, Maaema messi hingeks. Tallinnas moodustati loodusraviühing, koondunud on nõelraviarstid ja manuaalterapeudid, regulaarselt toimuvad paastulaagrid Lõuna- ja Põhja-Eestis, arstid juhivad kaalujälgijaid. Loodusravialast kirjandust ilmub pidevalt nii ajakirjanduses kui raamatutena, neis orienteeruda on raske.

        Eestis puudub praegu teaduslik keskus, kus tegeldaks tänapäevaselt loodusvõtete uurimise, viljelemise ja suunamisega. Kui Euroopa pea igas riigis on oma loodusraviuurimiskeskus, mille suunav jõud on tunnetatav, siis meil see senini puudub. Loodusravivõtete rakendamisele ja laiendamisele on oma osa andnud õpperühmade tegutsemine rahvusvaheliselt tuntud hiina, hispaania, soome õpetajate juhtimisel. Siia kuuluvad nõelravi, liikumisravi, toit- ja taimravi, aroom- ja muusikateraapia rühmad, kus kõrvuti asjast huvitatutega on saanud täiendust ka arstid.
 

Eelnev ülevaade on pärit Aili Paju raamatust "Loodusravi", mis on ilmunud sarjas "Maalehe Raamat"