Igasugune kestvam ainevahetushäire (organismi täitumine toksiliste ainetega) peegeldub nahal. Elunditeks, mis annavad naha kaudu märku oma halvenevast seisundist, on närvisüsteem, maks, soolestik, neerud. Nüüdseks on nahale leitud vähemalt kümme funktsiooni. Täiesti erilaadne on naha ja hormonaalse süsteemi vahekord, nahka on nimetatud isegi organismi suurimaks hormonaalseks näärmeks. Lisaks sellele, et nahal on keha puhastav toime (higistamine).
         Vanad kultuurrahvad on pööranud erilist tähelepanu oma naha seisundile. Kui meie ruttame tuttavat kohates küsima, kuidas käsi käib, siis vanas Egiptuses päriti, kuidas higistad. Kui vastaja teatas, et higistab hästi, tähendas see, et ta oli terve.

         Naha funktsioonide rikkus avaldub juba ta ehituses. Eristatud on seitse erinevat kihti, kus paikneb suur hulk bioloogiliselt tundlikke elemente, retseptoreid. Ühe ruutsentimeetri suurusel nahaosal (uuritud otsmikunahka) võib olla 150 valupunkti, 25 rõhupunkti, l2 külma- ja soojapunkti. Lisagem siia juurde - ikka samal 1 cm nahatükil - 100 higinääret ja rasunääret, hulganisti veresooni ja närvikiude.
          Täiskasvanud inimesel on naha kogupind 2-2,5 ruutmeetrit. Kuigi loetletud retseptorid ei paikne ühtlaselt, jätkub neid kõikjale. Tänu nende olemasolule suudab nahk võtta ümbritsevast keskkonnast vastu erakordselt palju informatsiooni ja anda seda edasi siseelunditesse, närvirakkudele, veresoontele.
          Nahas kulgevad protsessid dubleerivad ka suurte elundite tegevust. Nii võib nahk hingata nagu kopsud, paigutades verd ümber nagu süda (kui naha veresooned laienevad), eemaldada organismist mürgiseid aineid ja liigset vett, nagu maks ja neerud (higistamine). Pole sugugi liialdus, kui öelda, et nahk üksi võib tegutseda kui süda, maks, neerud ja kopsud kokku.
         Niisiis kujutab nahk ühelt poolt aktiivset bioloogilist barjääri väliskeskkonnale, teisalt on ta organismi sisekeskkonna seisundi reguleerija. See tarkus oli tuntud juba Hippokratese ja Avicenna aegadel. Antiikaja arstid kõrvaldasid nahale toimides peavalu, unetust või neurootilisi seisundeid, kasutamata selleks tugevatoimelisi medikamente. Miks need ravivõtted on unustatud, seda on raske mõista.

          Inimese loomulik vastupanu sõltub suuresti ta kehatemperatuuri regulatsioonist, kusjuures ilmamuutustele peaks organism vastama aktiivse kohanemisega. Kui inimene satub külma kätte, peaksid ta naha pindmised veresooned kohe ahenema, et ta keha ei tabaks ülejahtumine, et ta ei külmetaks. Kuid tehiskeskkonnast läbiimbunud tänapäevainimesel veresooned treenimatusest ei ahene, nad pole võimelised kiiresti reageerima. Teatavasti hakkavad lihased kõhetuma, kui neile ei anta tegevust. Ka nahk võib muutuda hädiseks ja tuimaks, kui mõjuvate termiliste ärritajate toime on kas ühekülgne või hoopis puudub.

         Naha elavdamiseks kasutatakse veeprotseduure, naha harjamist. Siin kehtivad mõningad seadused:

      ¤ lihtne ravivõte muutub võimsaks terviseparandajaks, kui teda kasutatakse pidevalt,
      ¤ protseduuri ajal väldi tõmbetuult, külmetamist,
      ¤ protseduuri ei kasutata ega alustata külmetushaigusi põdedes. Vastunäidustatud on ka mädased põletikulised protsessid, nakkushaigused, neerude krooniline puudulikkus.

          Ainevahetusjääkide ja toksiinide kõrvaldamiseks organismist sobib massaazh kuiva harjaga. Selleks hangitakse looduslikest harjastest hari. Kasutada võiks hobusesaba jõhvidest või taimekiududest põimitud harja. Samuti sobib linasest või puuvillasest matejalist vannikinnas. Nailonharja (või teisi sünteetilisest materjalist vahendeid) ei tarvitata, pealegi võivad nad nahka vigastada.
          Hõõrumist alustatakse ringjate liigutustega vasaku käe sõrmedest vasaku õla suunas, seejärel hõõrutakse rinda, kõhtu, vasakut jalga alates varvastest. Siis võetakse ette keha parem pool ja alustatakse parema jala varvastest, hõõrutakse kõhtu, rinda parema käe sõrmi kuni õlani. Lõpuks hõõrutakse nimmepiirkonda ja selga. Harjatakse seni, kuni nahk muutub roosaks, soojaks ja õhkuvaks. Protseduur kestab 5-10 minutit. Parim aeg massaazhiks on hommikul pärast ärkamist ja õhtupoolikul peale tööd.

         Harjamassaazhi toime:

      ¤ stimuleerib tugevasti vereringet ja närvisüsteemi,
      ¤ kõrvaldab surnud naharakud ja ergutab nahapoore,
      ¤ soodustab kahjulike ainete eritumist naha kaudu,
      ¤ stimuleerib hormoone tootvaid näärmeid,
      ¤ tõstab lihaste toonust ja reguleerib rasvade ümberjaotust  (nahaaluses koes).

        Harjamassaazhile peaks järgnema veeprotseduur.

         See protseduur sobib eriti neile, kelle psüühika on ülekoormatud ja pinges ning kel on kalduvus verevarustushäiretele. Siin alustatakse sooja veega uhamisega kuni meeldiva soojustunde tekkimiseni. Seejärel keeratakse kraanist vesi jahedamaks (umbes 5"C võrra) ning veejuga suunatakse nagu eelmise harjutuse (harjamise) puhul: vasakult käelt rinnale, kõhule jne. Iga päev vähendatakse vee temperatuuri 1-2°C võrra, kuni kontrastsus ulatub külma kraaniveeni.

      ¤ Sooja ja jaheda veeprotseduuri algul toimib vesi inimese vegetatiivse närvisüsteemi parasümpaatilisele osale. Tulemuseks on nahaveresoonte laienemine, anaboolseid hormoone tootvate näärmete stimuleerimine.

      ¤ Jaheda vee toimel aktiviseerub sümpaatiline närvisüsteemi osa. Naha veresooned aheneva, aktiviseeritakse neerupealist, immunosüsteeme.

      ¤ Lõpuks saab taas ülekaalu parasümpaatiline osa. Niisugune, kahe vegetatiivse närvisüsteemi osaga vahelduv mänglemine töötleb ja aktiviseerib vereringet, erinevaid hormonaalseid näärmeid, immunosüsteemi, nii tasakaalustatakse ka kesknärvisüsteemi seisundit.
      ¤ See protseduur parandab märgatavalt kudede ainevahetust, nende toitumist ja taastamist. Protseduur lõpetatakse külma vee vooluga näkku. See on vana äraproovitud ravivõte, mis tõmbab näonaha pingule ja väldib (aeglustab) kortsude teket.

          Kui kodus puudub dushiruum, saab nahka ergutada ka kareda käterätikuga hõõrudes. Võetakse üks liiter külma vett (klaaspurki), millele lisatakse üks supilusikatäis äädikat (30%) ja jämedat soola. Käterätiku ots niisutatakse seguga ja hõõrutakse keha üle samas järjekorras, mis eelnevalt on kirjeldatud. See protseduur aitab ka neid, kes on kannatanud liigeste-luude valu (liigesepõletikud, podagra, reuma) käes. Pärast protseduuri pestakse end sooja veega üle. Suvisel ajal võiks harjumuseks saada jaheda veega ülevalamine väljas.

          Kui teil pole õnnestunud asuda elama mere või järve äärde või valitseb väljas parajasti talv, siis võib veeprotseduur vannis samuti mõjutada tervislikku seisundit.
          Selleks tuleks täita vann 25°C veega ja lisada 300 grammi jämedat soola, võimaluse korral ka 100 grammi meresoola, ning lahustada vees.
         Paar tundi enne protseduuri ei ole soovitatav süüa. Eelnevalt tuleks tühjendada jämesool ja põis. Vees peaks olema üleni, vaid pea väljas, ja vee all tuleks hõõruda nahka kas vannikinda või jõhvharjaga. Vannist väljudes kuivatada end kareda ja sooja käterätikuga.

          Selleks täidetakse vann umbes 30-40°C veega ja lisatakse marlist kotikesega vette mõni aroomtaim (lavendel (rahustav), rosmariin (ergutav), iisop, piparmünt jms.). Vees ollakse 10-15 minutit.

         Nende protseduuride pideval kasutamisel suureneb organismi karastatus, paraneb naha toitumus, tõuseb kudede toonus, inimene nooreneb silmanähtavalt.
         Märgatavalt paraneb inimese vaimne tasakaal ja tõuseb enesehinnang. Miks? Pole sugugi lihtne alustada külma veega uhamisega ja olla sealjuures veel järjekindel. Kui inimene seda on suutnud, siis on ta tubli küll, sest tal on tahtejõudu teha seda, milleks teda keegi ei sunni. See aitab seista vastu nii muutustele ilmastikus kui ka isiklikus elus. Tuntud on ju lause: "Mõjus nagu külm dush." Kui aga inimene käib iga päev vabatahtlikult külma vee all, siis elu külmad dushid teda jalust juba ei raba. Hommikune külm vesi kindlustab ka hingelise karastatuse.
          Kuigi siin esitatud võtted on standardsed, mõjuvad nad siiski igale inimesele erinevalt, iga inimene kohaneb vastavalt oma seisundile. Seetõttu peaks protseduure alustades eriti jälgima, kas ja kuidas talutakse soovitatut.