RAHVAARSTIDEST EESTIS

    Lea Põvvat oma artiklis rahvameditsiinist  viitab arhiiviandmetele, mille kohaselt oli 1925. a. oli Eestis 395 rahvaarsti. Kuigi ametliku meditsiini esindajad on reeglina rahvaarstidesse suhtunud negatiivselt, on paljud neist rahva hulgas olnud vägagi lugupeetud ja hinnatud kas eriliste võimete, esivanematelt pärit tarkuse, hea suhtlemisoskuse või üldinimlike omaduste tõttu.
    Dr. Ilmar Soomere raamatusVaimuelust Eestis on peatükk endisaegsetest rahvaarstidest. Toome selle järgnevalt autori loal tervikuna.
 
 

    Nii nimetaksin ma diplomeerimata ravijaid, kes ravisid abivajajaid rahvameditsiini vahenditega. Tavaliselt ei viinud nad end muutunud teadvuse seisundisse. Neil on rida salateadmisi, mida rakendades on nende ravi mõnigi kord diplomeeritud arstide omast edukam.
    Andmeid rahvaarstide kohta on napilt. Kui juba ravimisest ajalehtedes juttu tehakse, siis ikka ebaarstimisest ja rahva petmisest. On siiski ka erandeid.
"Rahvaleht" 17. 07. 28. a. avaldab artikli "Suislepa nõid". Juttu on "külaarstist"

    Artikli autor on kasutanud Karula kirikuõpetaja Bornwasseri märkmeid aastast 1795. Tõnis olnud siis 65-aastane mees (sündinud seega 1730. a.?). Nii kirikuõpetaja kui ka külarahvas olnud korduvalt tunnistajaks, et realjuhtudel, kui saksa arstid haigustest jagu ei saanud, suutis Saare Tõnis aidata. Ta ravinud edukalt kopsuhaigusi, parasitaarseid haigusi (paeluss, sügelised), osanud teha maarohtudest segu, mis parmud karjast eemale ajas jne. Ta kasutanud kadakamarju, raudrohtu, kärnkonni jms.
    Saare Tõnise teeneid kasutanud isegi aadlisoost isikud. Siis saanud Tõnis ka head tasu, oma 50 - 75 rubla hõbedas.
    Kord pakutud talle isegi 100 rubla kullas, et ta oma ravisaladused välja räägiks, aga Tõnis ei tahtnud seda teha.
    Õpetaja Bornwasser toob veel ühe märkimisväärse juhtumi, kus marutõbine hunt pures Koorkülas 33 inimest. 20 neist saadeti Valka saksa arsti ravi alla, 13 palunud end aga Saare Tõnise juurde viia. Tulemuseks oli, et saksa arsti ravialused kõik surid (mis tolleaegse meditsiini taset arvestades oli paratamatu), Saare Tõnise patsiendid aga kõik paranesid! Täpsuse mõttes on artiklis toodud kõigi paranenute nimed.
    Kuidas suutis Tõnis 18. sajandil marutõbe ravida? Ta teinud ravialustele terava noa otsaga keele alla täkke ja pannud sinna mingit võiet. Võide koostis ja valmistamisviis jäänudki saladuseks. Kas Tõnis veel mingeid maagilisi vahendeid kasutas, on teadmata.
    Tänapäeva meditsiin kasutab mõnede ravimite keelealust manustamist (nitroglütseriin, testosteroon, östrogeenid, apilac, cocain jt.). Sel puhul satub toimeaine läbi keelealuste veenide otse verre. Toime on kiire ja efektiivne. Tänapäeva meditsiin tuleb marutõve viirusega toime vaid spetsiaalse seerumi korduva süstimise abil.
   On's tõesti olemas marutõve viiruse kasvu pidurdav toimeaine? Või kasutas ka Tõnis mingit immunoloogilist vahendit?
   Minu arvates vääriks Saare Tõnise tegevus detailsemat uurimist. Kõigepealt - kas marutõve ravimise fakt on küllalt tõepärane? Kui on, siis oleks see märkimisväärne sündmus meditsiini ajaloos!

    Sellise omapärase nimega rahvaarst elas Valgamaal Koikkülas (u. 1841. - 1921.). Hargla murrakus tähendab "suri" nõida. Siin ongi ehk põhjus, miks rahvas Kusta Taitsi Suriks kutsus.
    Oletatavasti oli nende sugvõsa pärit Tahevalt. Kusta ema olevat samuti nõid olnud, aga tema kohta andmed puuduvad. Ka seda ei tea ma, kuidas algas Kusta Taitsi tegevus rahvaarstina.
    Tema elust on teada niipalju, et ta pidanud üsna head popsikohta, oli kaks korda abielus ja kokku oli tal 4 last.
    Tema kohta andmeid kogunud kodu-uurija V. Sarapuu kirjutab:
    "Sel ajal (käesoleva sajandi esimesel ja teisel kümnendil) oli Suri juba vanapoolne mees. Ta oli tüsedavõitu, keskmist kasvu mees, kandis alati täishabet. Ta oli väga heatahtlik ja salliv inimene, kes kellelegi kurja ei teinud ega halba öelnud.
    Ravimise juures kandnud ta musta ülikonda. Suri juurde tuldi kogu Lõuna-Eestist, isegi Lätist ja Venemaalt. Läti keelega sai ta ise hakkama, venekeelse abivajaja juttu tõlkis talle naabri vanaisa, kes vene kroonus keele selgeks oli saanud.
    Suri poole pöörduti nii inimeste haiguste kui ka loomatõbede puhul. Ravimeid Suri ei kasutanud. Abivajaja pidi ise kaasa võtma pudeli viina ("va karjajaaku") või searasva. Mõnikord kasutas ta ravimina ka vett, mis võetud "jooksvast veest" (jõgi, oja), mitte tiigist või kaevust. Hiljem tulnud neid vahendeid kas peale määrida või sisse võtta.
    Ravimise eest Suri tasu ei võtnud. Kui aga keegi tahtis talle midagi (raha, toiduaineid vms.) kinkida kui heale sõbrale, polnud tal midagi selle vastu. Kui abivajaja olukord oli lootusetu, ei võtnud Suri mingit tasu. Siis öelnud ta: "Siin minu abi ei aita. Räägi arstidele ja looda Jumala peale. Küll paraned.
    Ka tuttavaid ja vaeseid ravis Suri tasuta. Kõrgemast soost abivajajaid kutsus ta "prouadeks" ja "härradeks". Lihtinimeste puhul nimetas ta naisi ja neidusid "kitsekesteks" ja "tütrekesteks", mehi aga "pojakesteks" .
   Oli ravimise ajal naistest juttu, tavatses ta öelda "laiapüksimees". On siin tegemist mingi taburituaaliga (nagu vanasti jahil, kus looma ei tohtinud nimepidi kutsuda), pole teada.
    Abivajajaid võttis Suri vastu eraldi toas. Toodud vedelik (vesi, viin) kallati emaileeritud kõrva ja tilaga kruusi. Seda segas ta umbes 25 cm pikkuse raudnaelaga ise midagi pobisedes. Selgitanud haiguse või muu olukorra (varguse, truudusetuse jms.) põhjuse, andis ta õpetusi, kuidas toimida.
     Paljusid Suri juures käinud abivajajaid pani imestama tema selgeltnägemise (või mõttelugemise?) võime. Suri võis täpselt öelda, kui palju kellelgi laudas loomi oli ja kujutles nende paigutust. Ta teadis ka voodite orienteeritust ilmakaarte järgi ja isegi seda, kellega abivajaja teel kokku puutus ning mida räägiti.
     Võimalik, et Suri ongi nõia prototüüp, kelle kohta räägitakse tuntud lugu kanamunadest: keegi naine peitnud poole "kingiks " kaasa võetud munadest teel põõsasse, et hiljem need tagasi tulles koju viia. Naine saanud oma nõuanded kätte. Hüvastijättes aga soovitas Suri põõsasse peidetud munad kah kaasa võtta. Munade peidukohas olnud aga kobar madusid!
    Mitmed tunnistajad väidavad, et Suril oli võime erilise vilistamisega usse välja kutsuda.
     Suri ees polevat varjatuks jäänud ka abivajajate pahateod (valetamine, vargused, truudusetus).
    Mõnikord ennustanud Suri ka tulevasi sündmusi, mis olid seoses abivajaja eluga. Ühe Võrumaa talupidaja Karl P. juhtum olnud selline:
    "Karl P. külastas Surit esmakordselt 18-aastaselt, s. o. 1919. või 1920. a., et saada abi haigestunud lehmale.
     Istudes Suri toas üks jalg üle teise ütles Suri, et külalisel on paremal jalal terariista haav. Karl P-l olid jalas pikad püksid ja haav polnud nähtav. Poisikesepõlves oli Karl kirvega jalga löönud. Suri nägi külalist läbi.
     Samas ütles Suri külalise kodutalu loomade täpse arvu ja kirjeldas nende värvust. Ütles toas voodi koha, voodi suuna ilmakaarte suhtes ning kus ripub seinakell.
     Suri ütles külalisele ka ette tulevase elutee ning naisevõtu:
    "Naise võtad talust, kus surm on teinud eeltööd. Abiellud lesega, kes on sinust vanem ja mitme lapsega. Tulevane naiseisa on jumalaristi all.
     Tutvunud 10 aastat hiljem endise L. Talu perenaise Emma A-ga, meenus Karlile Suri jutt. Enne pulmi käis ta tulevase abikaasa sünnikodus, kus nägi, et naiseisa on pime. Suri oli ka selle õigesti öelnud.
     Abielust pidi sündima kaks last. Sündisid kaks tütart Aino ja Silvi, kes praegu elavad. Karl jättis noore pruudi maha ja abiellus endast vanema lesega. " (K. kiri autorile 21. 07. 87. a.).
    Huvitavat juhtumit kirjeldab pr. Leida Pauline Kitse, kus ilmneb omapärane loomahaiguse mehhanism.
     Asi olnud nii, et L. talus jättis 6 lehma järsku piima andmise. Kuna tavalised meetodid ei aidanud, mindi Surilt nõu küsima. Suri "nägi", et naabriperest, kus sel ajal oli surnu, käidi neil piima palumas. Muidugi anti, aga peale seda see lehmade pikmaanni kadumine toimuski. Pererahvas ise ei osanud selle seose peale tulla.
     Suri soovitas loomadele jahu anda, kuhu ta sõnad peale luges. Ta lisas, et kui ei aita, võtke surnud naabri haualt liiva, pange vette ja peske selle veega lehmade udaraid. Kui piim tuleb, andke lehmadele seda piima juua. Nii saigi tehtud ja lehmade hea piimaand taastus.
     Kui inimese puhul võib paljudel juhtudel tervistumisele kaasa aidata sugestioon või autosugestioon, siis loomade puhul pole selline seletushüpotees kohane.
     Huvitav on veel see, et mõnigi haigus paranes peaaegu kohe ja seda ka eemaloleva patsiendi puhul!
     Kusta Taitsi poeg Anton jätkas isa tegevust rahvaarstina. Kohalik rahvas nimetas neid Vana-Suri ja Noor-Suri. Kaugem rahvas ja kaasaegsed aga ajavad nad paljudel juhtudel segi ning teavad ainult ühte imearst Surit.

Kolmandast rahvaarstist kuulsin 1988. a. ühelt vanemalt Pärnu maakonna perenaiselt:
   "See oli 1936. a. suvel või sügisel. Jutustajal oli alla ühe aasta vanune tütar Vilvi, kellel tekkis punane suurelaiguline lööve rinnale, kätele, kaenla alla. Ema käis Lavassaares arsti juures. Arst soovitas mitut rohtu peale määrida. See ei aidanud. Ta pöördus ka teiste arstide poole ja ravimine kestis ligi pool aastat. Siis soovitas keegi tal minna naaberkülla Mätta talu peremehe

    Jaan olnud umbes 50 aastat vana ja tegelnud juba aastaid nahahaiguste ravimisega.
    Ta arvas, et haigus on tekkinud sellest, et lapse pesuvett on valatud musta vette (tegelikult oligi nii, et ema oli visanud lapse pesuvee ojasse, mille vesi polnud puhas).
    Ravimisel võttis Jaan soola ja leivapuru ning vajutas kõik haiged kohad läbi. Enne vajutamist pomises midagi omaette. Peale seda ütles Jaan, et ei maksa last mõned päevad pesta. Ravi eest tasu ei võtnud.
    Lööve kadus 3 päevaga. Siis pesi ema lapse puhtaks ja nahk jäi terveks kuni tänaseni.
    Juhtum on hea selle poolest, et tegemist on väikelapsega, kelle puhul on enesesisenduslikud mehhanismid vähem tõenäolised kui täiskasvanu puhul.
    Kui selline nahahaiguse mehhanism (lapse bioväljaga pesuvee kokkupuude reostunud veega) toimib, oleks huvitav uurida üldse meie bioväljaga tugevamalt seotud objektide (ehted, käekellad, riietus jne.) käekäigu mõju tervisele ja enesetundele.

    Lea Põvvat on oma eelpoolmainitud artiklis toonud ära ühe vanavarakoguja kirjelduse külaskäigust kuulsa Suri juurde ("Meie Maa", 1931, nr 101):

    "Mind kutsuti ootamise ja arstimise tuppa, mis on peaaegu pool tervest majast... Akna all seisis laud arstimisriistadega: emaileeritud plekist kruus, trehter ja 5-6 tolline raudnael... Toas oli 5-6 tooli ootajate jaoks... Suri katsus esiteks, ühe, siis teise käe tuiksoont, hoidis käe meelekohal. Küsis minu ja mu ema nime, hoidis käe pää pääl, jäädes ise tõsiseks ja vaikseks. Siis ütles, et ma olevat kord kõvasti külmetanud, arstirohud ei aitavat siin midagi, viga olevat veres. Olevat vaja vee, jahu, suhkru ehk mõne muu asja pääle vere sõnad kirjutada ja ära juua, siis paranevat viga kohe... Keerutas käega ümber pää, siis puhus kolm korda suhu, siis võttis naela ja hakkas vee kohal mitmesuguseid tiire tegema, öeldes, et kirjutab veresõnu... Ta rääkis elektrist, mis inimese sees olevat, ja jumalast."

    Samast artiklist leiame andmeid Tori-Jõesuu rahvaarstide Lutsu Toomase, Puista Jaagu ja Ratta Jaani kohta. Tsiteerime:

    "Kuulsa Tori-Jõesuu rahvarstide kolmiku moodustasid Lutsu Toomas, Puista Jaak ja Ratta Jaan, kes kõik ka põllumehe ametit pidanud. Neist esimese kohta on öeldud, et ta oskas ravida kõiki haigusi ning lisaks on kirjeldatud tema tegevust: "Eriti hästi pannud paigale vältinud liikmeid ja murdunud luid. Oli erakordselt tugeva võimega masseerija. Kooljaluud ja nikastusi arstinud masseerimisega. Roosile löönud tulekivi ja tulerauaga sädemed peale. Ta opereerinud kodusel viisil isegi pindmisi kasvajaid ja paiseid." Seega oli ta põhiliselt ratsionaalsete võtetega ravija, kuid samas on mainitud, et arstimise juures on ta kasutanud siiski ka sõnumist.

Otsitav rahvaarst oli

(sünd. 1854.a), kes tarvitas ravimisel erilist puhumist, masseerimist ja hüpnoosivõtteid. Tema kätes olnud niipalju elektrit, et sõrmed tõmmanud 1 cm kõrguselt sukanõela külge. Ise öelnud ta, et nõid ta ei olevat, kuigi tundvat veidi ka seda ala. Torist on üles kirjutatud:
"Valutavat, paistetanud või 'verdjooksvat kohta Jaak masseeris ja puhus sellele läbi oma pika habeme. Paranemine algas otsekohe. Rahvas nimetas seda "habemega kõtistamiseks". Kui liiges oli paigast ära või luu murdunud, võtnud valu ja paistetuse "kõtistamisega", asetanud paigale ja lahastanud. Pärnu haigla vana velsker kõnelnud, et haigla arst Villemson pannud murdunud liikmeist õigesti kohale 75%. Puista Jaagu kokkupandud luud olnud aga 100% õieti. Ta olevat jälginud Jaagu kokkupandud luid röntgenis, haiglas ja surnukambris.""

    Et ka arstid ise võivad sattuda rahvaarsti seisusesse, sellest kirjutab proua Raudvee Tallinnast. See tõendab järjekordselt, et andekus ja edu on andestamatu patt ligimese silmis. Sellisesse olukorda oli sattunud

    "See oli aastatel 1929-1931. Olin väga väike laps, aga kuna olin ka ise asjas osaline, siis seda räägiti perekonnas tihti kui imet ja mul on kogu jutt üksikasjadeni meeles. Minu emal tekkis kaenla alla lümfikasvaja, mis Tallinnas opereeriti. Kahjuks nii õnnetult, et vigastati närve ja ema käsi jäi peale operatsiooni täiesti elutuks. Elasime siis Lehtses. Ema sõitis pidevalt Tallinna vahet ühe närviarsti juurde, kes tegi käele elektriravi. Pool aastat oli see ravi kestnud tulemusteta, ükski sõrm ei liikunud, kätt sai liigutada ainult teise käe abil. Siis sai ema kuskilt teada, et Keilas elab nn. "imearst" dr. Mast. Kuuldavasti oli ta praktiseerinud Tallinnas, aga sealt välja saadetud "arstile sobimatu ravi tõttu".
    Ema kirjeldas seda järgmiselt. Mast libistas oma kätega mööda tema kätt õlast sõrmedeni ja raputas siis oma käsi. Ema kuulis kerget praksumist. Mast olevat öelnud, et kui oleks pime, näeksite sädemeid... Ema läks närviarsti juurde tagasi. Igakordne kontroll olevat olnud käsk liigutada sõrmi. Siiani polnud sellel tulemusi. Nüüd olevat doktor lausa hüüatanud: "Liigub!"... Ema käis veel mõned korrad närviarsti juures, iga korraga tuvastati suurt progressi. Lõpuks palus doktor ema nõusolekut esitada tema juhtum Saksamaal toimuval närviarstide kongressil. Ta tunnistas emale, et oli pidanud seda lootusetuks. Ema talle muidugi ei öelnud, et ta käis ka "imearsti" juures.
    Teine juhtum oli juba konkreetselt minuga seoses.
    Olin lapsena väga allergiline toitude suhtes. Kehale tekkisid sügelevad kupud, mis muidugi väga piinasid. Ema viis minugi Masti juurde. Mast andis roosat salvi ja mingeid värvituid tilkasid...Ta oli ema hoiatanud, et ärgu ehmatagu, kui peale määrimist rohkem välja lööb. Ema ütles, et poleks Mast hoiatanud, oleks ta tõesti ära ehmatanud, sest ma olevat peale esimest määrimist pealaest jalatallani kuppe täis läinud. Kolmandal päeval olid kõik kadunud ja tänaseni."

    Kui kellelgi on veel andmeid doktor Masti tegevuse kohta või kui tahetakse jagada muljeid tänaste või endisaegsete rahvaarstidega seoses, siis palun saatke e-mail.

Kirjandus:

Lisaks võib lugeda ingliskeelset artiklit, kus on juttu tänapäevastest rahvaarstidest-imearstidest Eestis. Ajakirjas "Luup" nr. 22, 1999 on ülevaade kümnest tuntumast nõiast Eestis.

Noorest ja vanast Surist on põhjaliku raamatu kokku pannud Marju Kõivupuu: "Rahvaarstid Võrumaalt. Noor ja vana Suri Hargla kihelkonnast” (Võru Instituut).

          

---