tõlkinud Anne Heinla
Shetlandi lambakoera tõug sellisel kujul nagu meie teda teame on suhteliselt noor. Algselt kujunes tõug välja Skandinaavia karjakoertest. Shetlandi lambakoerte esivanemad on arvatavasti samad, mis Norra püstkõrval ja Islandi lambakoeral. (Sageli ei leia me tõu ajaloost seda, kuid on põhjust arvata, et skandinaavlased tõid kaasa omad koerad nagu ka väiksed lambad, lehmad ja hobused. On olemas arheoloogilised leiud, mis tõestavad koerte olemasolu enne Shetlandi saarte saamist osaks Šotimaast.)
Ajal mil Šotimaalt hakati importima suuremaid lambaid saartele, on mõistlik oletada, et toodi kaasa ka koerad, collied, kes olid oletatavasti tänapäevase pikakarvalise collie ja border collie esivanemad. Suure tõenäosusega segunesid Šoti koerad erinevate kohalike koertega.
Ei ole mingit kahtlust, et kohalikud kalamehed paaritasid oma emaseid koeri sissetoodud koertega, kel nende meelest oli hea karjatamisvaist. Sel ajal tehti valik töö omadustele toetudes. Kuidas koer töötas Shetlandi lammaste, lehmade, võib olla ka ponidega. Kõik olid väikesed, lambad sageli metsikud, niisiis tõusis esile koera kiirus, reageerimisvõime, samuti vastupidavus töötades vähese toiduga. Arvatavasti ei omanud koera välimus mingit tähtsust, samuti lamburite eelarvamused nagu see, et neile ei meeldi valged karjakoerad, sest need ei paista lambakarjas välja kuna shetlandi lambaid on väga erinevat värvi.
Sheltiede kohta teatakse kahte erinevat lugu. Esimene ja vist ka tõene (vähemalt mõistlik) pakub välja, et sheltiesid ei kasutatud mitte karjatamise eesmärgil, vaid hoopis selleks, et hoida pool metsikuid lambaid eemal viljapõldudest ja aedadest.
Teine ja natuke segane on see, et koerad jäeti lammastega koos saartele, kus nad toitusid sellest, mis kätte juhtus. Tekib küsimus: miks? Võib olla jäeti koerad valvama, karjatada ei olnud ju lambaid tarvis. Koeri kasutati alles siis, kui oli vaja lambad saartelt kokku koguda. Ikkagi jääb küsimus, millest koerad toitusid? Selliselt käitudes võiks praktikas väga lihtsalt õpetada koerad lambaid ründama ja murdma, see ju juhtub, kui jätta koer ilma söögita pikemaks ajaks lammastega kokku.
Kui mitte...
Äkki jäeti sheltied saartele lambaid lindude eest kaitsma? Ka tänapäeva sheltiedes võime märgata nende erilist huvi lindude vastu.
Turism (ehk küll mitte selle sõna all) saavutas tähtsa osa saarte majanduses 19. sajandil, kohalikud müüsid oma väikseid koeri ka turistidele. Turistidele meeldisid väikesed karvased koerakesed, mille tulemusel nii mõnigi kohalik hakkas aretama väikseid karvaseid koerakesi. Ristandites kasutati ka spanielit ja pomerantsi ( tuleb mainida, et selle aja pomerantsid meenutasid väikest samojeedi, mitte aga pomerantsi meie mõttes, nad olid suuremad). Nii mõnedki selle aja koerad meenutasid välimuselt enam papillone. Mõnede lühikeste jalgade põhjal võiks oletada, et kasutati ka gorgisid.
19. sajandi lõpuks 20. sajandi alguseks taipasid saare elanikud, et nende koerad on kadumas. Tehti ristandeid colliega, üritati taastada sheltie esialgne välimus ( Taas tuleb meeles pidada, et selle aegne collie ei olnud selleise välimusega nagu meie teda tänapäeval teame.). Teine grupp kasvatajaid oli arvamusel, et tõugu pole vaja segada, vaid tuleks kasutada olemasolevaid isendeid. Kolmas grupp jätkas väikeste ja karvaste koerte aretust. Kõiki 3 tüüpi sheltiesid nägi ka erinevatel näitustel. Mõnda tüüpi võis näha isegi enne I Maailmasõda. Collie kasvatajad, kes aretasid colliesid tänapäevases mõttes ei leppinud sellega, et neid pisikesi koerakesi hüüti, tunti Shetlandi Collie nime all. Paar kuud hiljem muutis Ingismaa Kennel Klubi ametlikuks tõunimeks Shetlandi Lambakoer. Ei saa eitada, et sheltie aretust on väga palju mõjutanud ristamised colliega.
Ristamised colliedega kestsid kuni 1930-ndate aastateni, tekitades vastakaid arvamusi.
1918. aasta aretusraamatus on mainitud 46 shetlandi lambakoera. Kirjas on ka sugupuud ja värvused, mis annavad ülevaate tõu olukorrast sel ajajärgul. Pooled olid tricolor värvusega, 11 olid soobel värvusega, 8 olid must -valged, 3 black-tan, samuti üks sinine ( mitte blue merle vaid värvus meenutas rohkem sinist saksa dogi valgete ja tan märgistega).
I Maailmasõda mõjus tõule hävitavalt tõug ei olnud selleks ajaks veel kinnistunud. Mitmed liinid hävinesid.