HOIATUS
Alljärgnev lugu ei ole soovitatav alla 16-aastastele ja/või nõrganärvilistele lugejatele. Sisaldab seksuaalset ahistamist ja emotsionaalset ängi kirjeldavat teksti.
TÕLKIJA SISSEJUHATUS
Sai Baba üheks eripäraks on olnud riietumine oranži rüüsse. Siinsete usutavanditega harjunule on see üsna ootamatu. Pealegi pole oranž looduses tihti esinev värvus, kui apelsinid ja saialilled välja jätta. Eesti keeles puudub isegi oranži värvi tähistav mõiste! Oranžiga seonduks justkui mingi tabu. Feng Shui asjatundjate väitel on erinevalt tavaarusaamast suguliselt kõige toimivam värv mitte punane, vaid hoopis oranž. Just see tulevärv valitsevat suguelundite piirkonnas ning turgutavat enim meie suguelu. Oranži pelgus võivat viidata meelelisele pelglikkusele. Vahest seletab Sai Baba riietumist oranži järgnev Conny Larssoni poolt läbielatu.
ÄRKAMINE SAI BABA LUMMUSEST
Olin Puttaparthis Sai Baba juures ühes Sai Baba järgijate grupiga. See
juhtus daršanil ehk pühamehe vaatamise üritusel. Olime saanud kohad pühamu
hoovil esiridadesse. Sai Baba Järgija Thomas Wiehe istus kõrval minu taga. Ta
kallutas end minu poole ja küsis:
“Conny, oskad sa mulle öelda, miks on Šival tarvis Parvatiga suguühet
sooritada? Miks peab jumal oma naist sugutama?”
Pöörasin täiesti keeletuna ringi, vaatasin talle otsa ja nägin, et tema
vastusesoov oli siiras. Kostsin:
“Mis küsimus see on! Ma ei tea ju seda!”
Thomas ei jäänud rahule, vaid jätkas kangekaelselt:
“Ei, Conny! Miks peab Šiva Parvatiga ühte heitma?”
Mulle tundus küsimus otseselt väljakutsuv olevat. Samas ei saanud ma aru,
miks ta seda küsis.
Ta ei andnud alla, hoolimata sellest, et ütlesin juba ilmse ärritusega
hääles, et jumal peab saama keppida, kui ta seda tahab. Soovisin lihtsalt
sosinal peetud vestlus ära lõpetada.
Thomas aga ajas oma joru edasi, tulles välja väitega:
“Igatahes minu jumal ei seksi.”
Kaotasin täielikult enesevalitsuse ja sisistasin talle:
“Mida kuradit, Thomas! Vaata Sai Babat, tema kepib ju, kellega tahab!''
Küll see oli ikka imestunud ilme, mis ta näole tekkis. Tal jäi suu täiesti
pärani. Silmad jõllitasid mind, nagu oleks ta näinud tonti või saanud raske
vapustuse.
Mina jällegi olin ehmunud nii tema reaktsioonist kui ka enese tahtmatust
väljaütlemisest, mille tulemusena tõi minu keel esimest korda kuuldavale midagi
avalikult väljaöeldamatut, täiesti võimatut.
Meie jumal Sai Baba keppis poisse!
Minestuse äärel pöörasin end ettepoole. Mind päästis flöödimuusika, mis
kuulutas Sai Baba jumalikku ilmumist.
Segadus minus oli täielik. Kui Sai Baba minu juurde jõudis, vajutas ta mu
pea alla, andes mõista, et pean ta jalgu suudlema. Kasutasin juhust, et
jutuajamisest pääseda, sel ajal kui Baba flirtis minu taga istunud Kuldpoisiga.
Kuldpoiss oli Sai Baba juures eriline soosik. Sai Baba näitas selle
noormehe vastu väga selget huvi, mis tähendas, et kogu tema grupp kutsutakse
vestlusele.
Minu sisemisest kaosest purskus välja pidurdamatu naeruhoog. Jõllitades Sai
Baba suuri varbaid vappusin naerust. Tundsin, kuidas minu kõrvale istuma
juhtunud korravalvur mind külje pealt kõvasti näpistas. Mida rohkem ta mind
näpistas, seda rohkem ma naersin. Püüdsin ülakeha uuesti üles upitada, aga Sai
Baba vajutas selle jälle oma jalgade juurde tagasi.
Sai Baba kõndis edasi järgmise ohvri juurde. Ta hakkas semmima Pakistani
moslemiga, jõulise parimas eas noorukiga. Teda kutsuti vastuvõtule koos ema,
isa ja õega. Nad paistsid väga jõukad olevat.
Minu ohjeldamatu naerupuhang oli jätkunud isegi siis, kui Sai Baba oli ära
läinud.
Kogu minu keha vappus naerust ja pühendunud ümberringi tahtsid teada, mis
minuga jumalike varvaste musitamise ajal juhtus. Nüüd oli Thomasel päris selge,
et minuga pole kõik korras.
Läksime Thomasega Jeesuse aeda, ühte kohta aašramis.
Alustasin jutuajamist pärimisega, mida Thomas oma küsimuste läbi
õigupoolest kuulda oli lootnud.
Ta vastas:
“Tõde, Conny. Ma tahan teada tõde.”
“Tõde mille kohta?” kostsin vastu.
“Selle kohta, millele sa hetk tagasi daršanil vihjasid.”
“Ma vastasin ainult sinu küsimusele. Muide, püüdsin vastamist vältida, kuna
arvasin, et daršan pole selliste asjade arutamise koht. Unusta mu vastus ära.
Olid lihtsalt üle mõistuse pealetükkiv, nii et kaotasin enesevalitsuse. See
lihtsalt lipsas üle huulte. Ma ei tahtnud seda üldse välja öelda, aga sa ajasid
peale.”
“Milline on tõde, Conny?” jätkas Thomas.
Vaikus võttis maad. Ma ei tea, kui kaua me nii istusime. Kui talle otse
silma vaatasin, siis oli näha, et tagasipöördumist ei ole. Tema tahtis tõde
teada, mina aga ei suutnud otsustada, kas ta on selleks valmis või mitte.
Meie, kes me kasvasime üles nii rootsi kui rahvusvahelise Sathya Sai Baba
liikumise hoole all, olime omaks võtnud meile sisendatud pildi: Sai Baba on
avataara ehk inimeseks kehastunud jumalus, keda maailm on tuhandeid aastaid
oodanud. Sai Baba oli pühendunutele mitte ainult avataara, vaid lausa taevaisa,
kes saatis Jeesuse Kristuse maa peale, ta oli hindude Krišna ise! Sai Baba ise
oli väga teadlik oma jumaldamisest ning ilmus meie ette kui ülim tõend Kuldsest
Ajastust, mis, nagu ta meile teatas, algas tema sündimisega maa peale inimese
kujul. Jumalate jumal! Just nii ta ütles...
Ainelisest maailmast kõrgemal seismist tõestas ta kõigi silme ees
eimillestki erinevate asjade tekitamisega. Ka meie nägime palju kordi seda
asjade tekitamist, enamasti erilistel vastuvõttudel, kui meid kutsuti
vestlusele ehk “intervjuule” Sai Babaga. Need hetked olid meie jaoks ülima
tähtsusega. Teised, kes jäid vestluse kutsest ilma, arvasid, et kuulume
eriliselt väljavalitute ja harukordsete õnneseente sekka.
Jutustati 15-30 aastat oodanud inimestest, keda ei olnudki vestlusele
kutsutud. Näiteks toodi Isaac Tigrett, üleilmse Hard Rock kohvikuketi looja.
Alles oma edurikka äriettevõtte müümise järel pääses ta kutsutute hulka.
Müügitulust annetanud ta 108 miljonit USA dollarit Sai Baba fondi, et ehitada
Indiasse Puttaparthi külla superhaigla.
Mind kutsuti juba 1978. aastal vestlusele. Nõnda pääsesin varakult Sai
Babat ümbritsevasse noormeestest ja meestest koosnevasse siseringi. Meid
õnnistati tema erilise jumaliku soosinguga, mis õigupoolest seisnes tema iharas
huvis meie suguelundite vastu.
Eeldati, et võtame puhta kullana kõike Sai Baba poolt öeldavat. Ta kõneles,
et kõik meie suguliikmetega seonduv on jumaliku loomuga, samas peaksime saadud
õnnistust hoidma saladuses nende eest, kes valitute ringist välja jäävad.
Sai Baba ütles kõigi vestlusel olijate ees otse välja, et suurem osa
kutsututest oli vaid täiteaine. Vaid need olid äramärgitud, kes olid saanud
võimaluse üksinda tagaruumi siseneda. Meie, kes me noortena janunesime jumaliku
tunnustuse järele, haarasime võimalusest kogu täiega kinni ja muutusime seeläbi
kuulekateks tööriistadeks nii tema kui ka kogu liikumise käes.
Pärast iga vastuvõttu palusid erinevad vastuvõtule kutsumisest
kõrvalejäänud grupid jutustada, mida öeldi, mis toimus, mida Sai Baba esile
võlus jne. Jumalikust puudutusest ilma jäänud järgijad kuulasid paelutuna
jutustusi Sai Baba teadaandmistest ning sellest, kuidas ta seda või toda tegi.
Mõistagi vaikisime maha sugulise ahistamise, mida iga Sai Baba vestluskorra
ajal tagatoas tunda saime.
Tagumises vestlustoas olid Sai Baba ilusate nikerdustega tugitool, jahe
must kivipõrand ning jääsiniseks värvitud kiviseinad, mida ülaservas kaunistas
kollase ja roosa mustriga ääris. Tuba oli alati jahe, isegi kui väljas oli
lämmatav palavus.
Tuppa viis kenade kaunistustega peitsitud puust uks, mille taga oli
vajadusel ettetõmmatav paks volditud eesriie. Neil kordadel, kui meid kutsuti
vestlusele tema Bangalore asupaigas, võisime näha veel edasi järgmisse tuppa
viivat ust, kus Sai Baba oma isiklikke asju hoidis. See uks oli alalõpmata
irvakil, nii et võis näha või kuulda koolipoisse sees liikumas, kui nad Sai
Baba tulekut ootasid.
Tagatoas viibides tahtis Sai Baba alati, et oma india püksid alla
tõmbaksin, nii et ta saaks mu suguliiget määrida õliga, mida ta väitis end oma
peopesasse tekitavat. Seejärel masseeris ta mind sugulisse erutusse ja isegi
seemnepurskeni. Mõnikord tahtis ta, et teda oma suuga suguliselt rahuldaksin.
Ta proovis mind selleni viia paljudel kordadel, jättes mulje, et see on tema
poolt üks jumalikku laadi õnnistus, mis minu eluenergia ahk kundalinijõu voogu
õgvendab. Tema väitel oli mu eluenergia liikumine paigast ära ning vajas
korrastamist.
Olin küll hakanud Sai Babas jumalat nägema, ometi ei suutnud ma teda oma
suu abil rahuldama hakata, jälestus minu sees oli sedavõrd suur. Mul tekkis
tunne, et keegi tahab mind lämmatada, ehkki ei saanud aru, miks. Palusin luba
sellest toimingust pääseda, kuna tundsin end nii halvasti. Mingil põhjusel oli Sai
Baba siiski sedavõrd suuremeelne, et pääsesingi teda suuseksiga rahuldamast.
Hiljem kuulsin noormeestelt, kes neile pakutud niinimetatud eriti
jumalikust õnnistusest lõpuni kõrvale ei põigelnud, kui kohutavalt nad kõike
seda olid läbi elanud. Mina sain vaid pelga ehmatuse osaliseks.
SAI BABA LEMMIKPOISS
Pühamust Sai Baba vastuvõtult väljuv noormees püüdis miskipärast teiste
pilgu eest kõrvale hiilida, grupi juurest minema pääseda. Olin saanud kuulda
fantastilisi uudiseid selle noormehe kohta. Sai Baba oli ta kullast
kingitustega üle külvanud: kell, käevõru, kaelakee, sõrmus ja vist veel midagi.
Kuldpoiss! Gruppi oli juba kaks korda vastuvõtule kutsutud ja noormeest
õnnistatud tervelt kuue eravestluse kutsega!
Loomulikult olime kõik selle üle väga rõõmsad. Tundsime uhkust
kaasmaalasele osaks saanud tähelepanu üle. Suuremat kadedust siin ei tuntud,
aašramis oli nii ülev õhkkond. Aga midagi siiski ei klappinud. Asi oli
Kuldpoisis.
Kohtusin temaga juhtumisi üsna varsti. Nägin suurt muret ja segaduses
olemist. Ta tundis mu ära, jõime sööklas tassi teed. Kutsusin ta oma tuppa, kui
sain kuulda, et tal pole kellegagi rääkida.
Ta tuli veidi kõhklevalt. Võtsin ta rõõmsameelsena vastu ja tavapärase
maast ja ilmast jutustamise käigus vihjasin, et aastatepikkuse eravestluse
kogemuse tõttu oli mul väga hästi teada, mis temaga juhtunud võis olla.
Andsin talle teada, et minagi olin läbi elanud suguelundite paitamised,
lutsimised, seemnepursked. Ta tahtis teada, mida sellest arvan. Ise oli ta
selle sugulise tähelepanu pärast täielikus segaduses. Lõpuks jutustas ta kõik
ära, mida ta nende seksvestluste ajal oli läbi elanud.
Minu jaoks oli pilt täiesti selge. Ta oli üks “pühitsetutest”. Loomulikult
paluti ka temal mitte kellelegi rääkida, ainult tema ja Baba jne jne...
Pidasin esmalt vajalikuks Kuldpoiss tema kitsikusest välja aidata. Sai
Babal oli kombeks kõiksuguste mesijuttude abil emasid meelitada ja ära
ahvatleda, et sedakaudu nende poegadeni jõuda. See Baba käitumisviis oli mulle
alles veidi aega tagasi läbinähtavaks saanud. Sai Baba oli valinud just
niisuguse taktika, et Kuldpoissi jätkuvalt oma füüsilise ja vaimse meelevalla
all hoida.
Olin oma ameti tõttu sõltlaste ravijana kogenud, kuidas sugukõlvatul
käitumisel võib olla väga eriskummalisi väljendusi. Kuritöö toimepanijad
valisid ohvrini jõudmiseks iseäranis leidlikke mooduseid. Sai Baba eelistas
Kuldpoisini jõudmiseks tee ema kaudu. Selline peibutusvõte tuli mulle tuttav
ette tööst raviasutuses.
Koju Rootsi jõudnuna jutustas noormees, et Sai Baba oli mänginud, nagu võtaks
ta õhust tuhat dollarit. Baba andis raha Kuldpoisile ja palus teda tulla oma
mägedes paiknevasse elupaika Kodaikanalis, kuhu ta igal aastal kõige suurema
kevadsuvise palavuse eest pakku läks. Noormees oleks saanud seal elada Sai Baba
enda eluruumides. Poisile tundus, justkui oleks talle osutatud teenuste eest
raha makstud.
Sai Baba kutsus Kuldpoissi tagasi 1999. aasta juunis ja ütles, et ta oma
ema kaasa võtaks. Ema oli varemalt väljendanud oma tugevat vastuseisu poja
Indiasse sõidu suhtes, aga lõpuks ikkagi järele andnud, nagu emad ikka.
Vuhvel läks läbi! Ema Indiasse kutsumine avaldas Kuldpoisile sügavat
muljet.
Olin vahepeal küsitlenud mitmeid “pühitsetud” noormehi. Sri Lanka reisil
jutustati mulle näiteks, et aašramis oli üldteada, kui palju Sai Baba oma kooli
õpilastele maksta tavatses, kui ta neid suguliselt ära kasutas. Taks oli
200-500 ruupiat korra eest, mis India tingimustes ja internaadis elavate
õpilaste jaoks oli ikka päris suur rahasumma. Lääne noormeestele pakuti märksa
kõrgemat tasu. Pole siis ime, et poisid end prostituutidena tundsid.
Thomaski tegi tasahilju juttu Kuldpoisiga ja sai kuulda uskumatut asja, et
Sai Baba tundus olevat ülemäärase sugutungiga tavaline inimene, kes elas end
välja noorukite ja meeste peal. See tähendas, et ta oli homoseksuaalne,
tõenäoliselt isegi haiguslikult väljaarenenud pedofiilia kalduvustega.
Ja see oli Thomase jumal, kel ei tohtinud mingil juhul suguhimu olla! Nüüd
osutus too jumal äkki pederastiks ja isegi lasteahistajaks! See mõte pidi pea
peale keerama kõik, mida Thomas tundis või mõtles oma Sai Babast. Mis pagana
värk see oli? Kes too hindu tegelikult oli? Küsimustele peab leiduma vastus!
Thomase puhul ei lasknud tagasilöök end kaua oodata. Ta jäi ägedasse külmetustõppe, mis läks iga päevaga üha hullemaks. Tema põdemine kestis kuid.
VASTULÖÖK 2002
Olin pärast taastusravikeskuse pingelist päeva end pikali visanud. Helises telefon. See oli Öjvind, Taani TV saatetegija, kes oli mind Poolas usutlenud ning filminud. Ta teatas, et tõsielufilm oli suures osas valmis. Vahepeal oli ta kokku kutsunud Sai Baba liikumises osalejaid, näitamaks Sai Baba petturlikkust kajastavaid filmikatkeid. Kuna kutsututele filmitu sisu täpsemalt ette ei teavitatud, olid vaatajad nähtust vapustatud.
Oli kujunenud väga närvesööv õhkkond. Meie poole,
kes me olime nõustunud filmis avalikult ülesastuma, pöördusid ühelt poolt meid
valelikeks ja nõdrameelseteks tembeldajad ning teiselt poolt meie toetajad.
Filmitootja kuulas nähtust segadusse sattunud Sai Baba liikumise tegelaste vastuväiteid.
Ta palus neil tulla tõenditega, mis vastuväiteid kinnitaksid.
Paari päeva jooksul panidki Sai Baba järgijad
kokku vastava materjali. Tänu liikumise Euroopa juhi Thorbjörn Meyeri
näpunäidetele leidsid nad üles arsti, kes oli varemalt meie taastusravikeskuses
töötanud. Too arst oli omasooihar ning elas kokku mehega, kes samuti Sai Baba
liikumises osales.
Olin tolle arstiga käinud ühisel palverännureisil
Puttaparthis. See oli kaheksakümnendatel aastatel, nii et tundsin teda hästi.
Tema omasooiharusest me numbrit ei teinud. Taastusravikeskusse palkasime ta
lihtsalt vajadusest arsti järele. Pidasime tema eeliseks arstitöö kogemust
Linköpingi linnas. Umbes aasta möödudes olime ta sunnitud vallandama, kuna ta
ilmutas oskamatust arsti ülesannetes ning tema suhetes ravialustega tekkis
kõlbelisel pinnal rida vastuolusid. Vallandamisest solvununa saatis ta hiljem
ametiasutustele raevukaid kaebekirju väidetega taastusravikeskuses esinevatest
tõsistest puudustest. Hiljem lükati need süüdistused asja uurima saadetud
inspektorite poolt ümber. Siis andis mees alla ja elas oma elu edasi. Sellest
loost oli möödas paar aastat.
Sai Baba liikumine võttis temaga ühendust, et
kokku panna kiri, mis nii mind kui ka taastusravikeskust halvas valguses
näitaks. Läbikukkunud arst võttis pakkumise rõõmuga vastu ning kirjutaski kirja
Thorbjörn Meyerile, kes saatis selle edasi telestuudiosse.
Saate tootja vabandas kirja sisu pärast, enne kui
seda ette lugema hakkas – igaks juhuks tuli tal ju kõik üle kontrollida. Kui
olin kirja ära kuulanud, andsin mõista, et ta võiks ka arsti tausta vastavate
ametiasutuste kaudu uurida. Ise ei hakanud ma vastuvaidlemisega vaeva nägema,
kuna süüdistused olid mõttetult jaburad.
Kuna töötasin uimastisõltlaste hooldekodus, olin
tagaselja ässitustega harjunud. See kiri oli siiski häbematuse tipp. Andsin
Öjvindile teabe kogumiseks vastavad nimed ja telefoninumbrid. Rääkisime veel
natuke, enne kui toru hargile panin, et siis pikemalt mõtiskleda
organisatsiooni üle, mida olin truult üle 21 aasta teeninud.
Liikumine väitis end tutvustavat ja ellu viivat
viit inimväärtust: tõde, õiget käitumist, rahu, armastust ja vägivallatust.
Samal ajal mustati organisatsiooniga seotud noorukeid ja täiskasvanuid, kes
julgesid tõe eest seista. Isegi Sai Baba võttis ametlikult sõna. Senini polnud
ta vaevunud tema isiku kohta tehtud kriitikale vastama – ta pidas end jumalaks
ning jumalad ei pea teatavasti millegi eest vastust andma. Ta asus pealetungile
meie vastu, kes me olime julgenud tõe nimel suu lahti teha. Pidime sattuma
põrgusse, kui me end ei paranda, samuti kõik need, kes olid meid juudateos
abistanud – niisugune oli Sai Baba sõnum.
Vastulöögi korraldus oli ilmselt tulnud Sai Babalt
endalt. Tundsin Thorbjörni hästi ja teadsin, et omapäi poleks ta iial söandanud
nõndaviisi toimida. Olin rusutud meeleolus – tundsin nii paljusid häid inimesi,
kes, silmaklapid peas, täiesti süütu pühendumisega jumalust Sai Babat ja tema
organisatsiooni edasi teenisid. Meil ei õnnestunudki enamust Sai Baba järgijaid
veenda, et Sai Baba tõepoolest iga päev iharalt poistele ja noormeestele kätt
püksi toppis. Pühendunud aina korrutasid, et kõik meie poolt päevavalgele toodu
oli kas sulaselge vale või Sai Baba enda poolt seatud jumalik järelekatsumine.
Uinusin mõttega, et õnneks olin alles hoidnud kõik
Sai Baba patutegusid kinnitavad dokumendid ja kirjavahetuse. Suhtlemine eri
inimestega üle kogu maailma oli ulatunud kuni India asepeaministrini, FBI-ni,
hindude vaimseks isaks peetava Šankaratšarjani Madrases.
Edasi jäi üle telesaade ära oodata. Saates võis
selgelt näha, kuidas Sai Baba oma käteosavusega rahvast pettis. Ometi olid just
väidetavad imeteod tema usaldusväärsuse ja Sai Baba liikumise alustalaks.
Seepärast tehtud film Sai Baba jumalikkuse aurale nii laastavalt mõjuski. Sai
Baba osutus tavaliseks silmamoondajaks. Olime selles veendunud ning püüdsime
asja ka teistelele seletada.
Lootsin Sai Babaga seotu minevikku jätta. Olin
äsja asunud raamatut kirjutama, kujutamaks, kogu mu elu kestnud võitlust
pimedusest valgusse pääsemise eest. Järsku mõistsin, et Sai Baba liikumise
ponnistused oma ellujäämise eest pole sugugi läbi. Jäin ootama uusi rünnakuid
nii enda kui ka kannatada saanud noormeeste vastu.
Meie kohta kirjutati, nagu olnuks meid pedofiilia
süüdistusega vangi mõistetud, või riputati külge hullumeelsuse silt – kõik ikka
selleks, et juhtida tähelepanu Sai Baba süütegudelt meie peale, kes me niigi
Sai Baba tõttu kannatanud olime.
Sai Baba liikumine teatas kõigile oma kohalikele
juhtidele, missugused mustad lambad me teiste seas olime. Valdavalt jäädi seda
ka uskuma. Mitmed meist käisid korrapäraselt psühhiaatri juures ravil,
taastumaks ahistamisega seotud katsumustest. Seepärast tundus ülekohtune, kui
suurt julgust ja eneseohverdust nõudnud paljastuste järel meie varasemad sõbrad
ja kaaslased meid taga kiusama hakkasid.
Mu mõtted läksid tihti Sai Babale, kes oli
rõhutanud põhjuse ja tagajärje seost ehk karma seadust – kuidas külvad, nii ka
lõikad. Kas see seaduspära teda ennast siis ei mõjutanudki, kui ta
meeleheitlikult oma ebakohti varjata püüdis ning jätkuvalt jumaliku ja inimliku
eeskujuna esines? Olin talle juba kaks avalikku kirja saatnud. Need avaldati
paljudel netikülgedel üle kogu maailma. Olin valmis ka kolmanda kirja
kirjutama. Ta ei vaevunud vastama, tegi hoopis teisi oma suuvoodriks, lootes
pääseda alandamisest, mis teda nii rahvusvaheliselt ja ka kodumaal ees ootas.
Kui järgmisel päeval üles ärkasin, oli sügis
saabunud. Öösel oli möllanud esimene sügistorm. Olin näinud unenägusid suurtest
tapatalgutest ja Osama bin Ladenist, kes külvas hirmu ja kaost kogu maailmas.
Sai Baba võis end mõnda aega üsna kindlalt tunda. Ta jäi maailmas palju
suuremat kõlapinda põhjustavate sündmuste varju.
“Aega küll,” mõtlesin, “aega küll...”
Mul olid kavas kursused mitmel pool maailmas,
samal ajal olin tegev taastusravikeskuses. Püüdsin oma armastatud hobusete ja
talli eest hoolt kanda niipalju, kui parasjagu jõudsin. Mulle meeldis sõnnikut
koristada, ratsutada, hobuseid vankri vedamiseks välja õpetada. Nautisin igat
tallis veedetud tundi. Läbi ühistöö sain ka ravialustega hea kontakti.
Ravikeskuse töötajaskond oli järjest suurenenud. Seoses oma tegevusega välismaal olin vähendanud läbikäimist ravialustega. Siiani olin ööpäeva ringselt olnud valmis nendega tegelema. Nüüd aga seisid uued ülesanded ukse ees. Väljakutsed mind ei heidutanud
Conny Larssoni avaldamata mälestuste järgi tõlkinud Helger Aaresild