Miks hakkavad tervishoiutöötajad “imearstideks”?
William T. Jarvis, Ph.D.
Ingliskeelne originaal:
http://www.quackwatch.org/01QuackeryRelatedTopics/quackpro.html
On eriti kahetsusväärne kui isik, kes on saanud kõrgema hariduse meditsiiniteadustes, hakkab viljelema uskumusmeditsiini. Sõbrad ja kolleegid imestavad tihti selle üle, kuidas selline asi võimalik on. Mõned põhjused tunduvad olevat järgmised:
·
Igavus.
Igapäevane praktika võib olla üksluine. Pseudoteaduslikud ideed võivad olla
põnevad. Lahkunud Carl Sagan uskus, et omadused, mis teevad pseudoteaduse
ligitõmbavaks, on samad, mis teevad teadusliku avastusretke põnevaks. Ta ütles:
”Ma teen vahet nendel, kes põlistavad ja edendavad piiripealseid uskumusi, ja
neil, kes selliseid uskumusi omaks võtavad. Viimaseid köidab süsteemide uudsus
ning pakutav tunne perspektiivsusest ja suursugususest.” [1]
·
Madal professionaalne enesehinnang.
Mittearstidest professionaalid, kes usuvad, et nende professiooni ei hinnata
piisavalt, püüavad seda kompenseerida liialdatud väidetega. Hambaarstidest
mässajad on öelnud, et kõik haigused on näha patsiendi suust. Servapealne
podiatrist (jalaarst) võib väita, et oskab inimese tervislikku seisundit
hinnata ainult jalgade uurimisega. Iridioloog suunab oma tähelepanu silmale,
kiropraktikud seljale, auriikuloterapeudid kõrvale, “Registreeritud Õed”
väidetavale “inimese energiaväljale” jne. Isegi arstid pole immuunsed esitamaks
pretensioone oma isikliku staatuse tõstmisel. Väites, et ravivad inimese
terveks vähist või südamerikkest ilma vastava operatsioonita, võivad üldarstid
tõsta end kõrgemale suure kogemusega ja kõrgelt koolitatud onkoloogidest ja
kardioloogidest. Väites parandavat haigust, mida arstid ei suuda, tõstavad
usupõhised parandajad (ravitsejad) oma sotsiaalset staatust arstidest kõrgemale
(arstid on tavaliselt sotsiaalses hierarhias kõrgel, samas palvetajate staatus
on tänapäeval pidevas languses). Psühholoogid, arstid, näitlejad või teised,
kes hakkavad nn tervisegurudeks, saavad tihti ka massimeedia lemmikuteks.
·
Paranormaalsed kalduvused.
Paljud sellised tervisesüsteemid on tegelikult hügieeni-religioonid koos oma
sügavate ja emotsionaalselt köitvate uskumustega reaalsuse olemusest, lunastusest
ja õigetest elukommetest. Taimetoitlus, kiropraktika, naturopaatia,
homöopaatia, energiaravi, parandav puudutus, kristallravi ja paljud muud
sarnased on pärit vitalismist, mis on defineeritud kui “õpetus sellest, et
elavad organismid toimivad tänu elujõule, eraldi füüsikalis-keemilistest
jõududest” ja “teooria sellest, et bioloogiline aktiivsus on juhitud
üleloomuliku väe poolt.” [2, 3] Vitalistid pole lihtsalt ebateaduslikud, vaid
teadusevastased, kuna nad jälestavad reduktsionismi, materialismi ja teaduse
mehhanitsistlikke põhjuslikke protsesse. Nad eelistavad subjektiivseid kogemusi
objektiivsetele katsetele ning asetavad intuitsiooni mõistusest ja loogikast
kõrgemale. Vitalism on seotud surematu hinge kontseptsiooniga, mis omakorda on
seotud religioossete ideoloogiatega [4].
·
Paranoiline meeleseisund.
Mõned inimesed on altid nägema igal pool vandenõusid. Nad on koheselt valmis
uskuma, et joogivee fluorimine on vandenõu inimeste mürgitamiseks, et AIDS
leiutati ja levitati aafriklaste ja homoseksuaalide hävitamiseks, et
organiseerunud ravimitööstus varjab juba leiutatud vähiravi. Samal ajal kui
neid, kes kurdavad isiklikult nende vastu suunatud vandenõudest, peetakse
vaimsete häiretega inimesteks, siis need, kes näevad vandenõud kogu rahva,
kultuuri, elustiili vastu suunatuna, näivad ratsionaalsemad. Tajudes oma
poliitilist kirge ebaisekana ja patriootilisena, suurendab see nende
õiglusetunnet ja moraalset nördimust [5]. Paljud sellised inimesed kuuluvad
fašistlikesse, holokausti-eitajate, maksu-mässajate, äärmuslike militantlike ja
muude valitsusvastaste rühmade ridadesse, kes likvideeriksid Maksuameti ja muud
ametid, mis kaitsevad tarbijaid tervisealaste pettuste eest. Liberty Lobby ajaleht
The Spotlight tegeleb selliste asjadega ja reklaamib nurgataguseid
vähiravimeetodeid ning ründab joogivee fluorimist.
·
Reaalsusšokk.
Igaüks on haavatav surma-ängi ees. Haiglapersonal, kes regulaarselt tegeleb
terminaalselt haigete patsientidega, peab läbi tegema psühholoogilise
kohanemise. Mõned lihtsalt ei saa sellega hakkama. Uurimised vähihaigete
libakliinikutes näitavad, et neis töötavad arstid, õed ja teised, kelle
illusioonid on tavameditsiini suhtes purunenud nähes tõestatud ravimeetodite
tegelikke piire ja kahjulikke kõrvalmõjusid.
·
Uskumuste pealetung.
Teadus on piiratud tegelema sellega, mida on võimalik vaadelda, mõõta ja
katseliselt korrata. Uskumused, mis väljuvad teaduse piirest, kukuvad
filosoofia ja religiooni valdustesse. Mõned inimesed lasevad neil uskumustel
oma praktikasse sisse tungida. Iga inimene on vaba harrastama religioosseid ja
filosoofilisi väärtusi nagu kaastunne, heldus, halastus ja ausus (mis on
tegelikult aluseks teadusliku meetodiga objektiivse tõe otsingutele), aga
tervishoiutöötajal ei ole sobiv lubada metafüüsilistel (üleloomulikel) arusaamadel
asendada või moonutada teaduslikke diagnostilisi, ettekirjutatud või
raviprotseduure. Isikud, kes soovivad töötada religioossete uskumuste
valdkonnas, peaksid jätkama teistsuguse karjääriga.
·
Kasumimotiiv.
Imearstiks hakkamine võib olla väga tulus. Väites endal olevat “parema
hiirelõksu”, võib tekitada oma ukse taha rohtumatu teeraja. Ahnus võib
motiveerida ettevõtlikke praktiseerijaid eetilised printsiibid kõrvale jätma.
·
Prohvetlus.
Nagu Vana Testamendi prohvetid kutsuvad inimesi üles usku pöördumisele ja
patukahetsusele, nii peavad arstid patsienti “pöörama” ära suitsetamisest,
liigsöömisest, stressist, alkoholist ja teistest himudest [6]. Nagu ettekuulutajad, nii ka arstid
ennustavad, mis hakkab juhtuma, kui patsient ei muuda oma elustiili. Prohveti
roll pakub inimeste üle võimu. Mõned arstid väldivad teadlikult sellist
olukorda. Nad innustavad patsiente olema pigem enesekindlad kui sõltuvad, kuid
nii tehes võib neil ebaõnnestuda patsiendi emotsionaalsete vajaduste
rahuldamine. Imearstid seevastu naudivad, edendavad ja kasutavad seda võimu
ära. Imearstide seas on egomaania tavaline nähtus. Nad naudivad ülistamist ja
jüngriksolemist, mida nende teeseldud üleolek esile kutsub.
·
Psühhopaatsed kalduvused.
Uuringud psühhopaatsetest isikutest annavad vihjeid imearstluse
psühhodünaamikale. Dr Robert Hare, kes uuris antud teemat üle kahekümne aasta,
ütleb: “Te võite psühhopaate leida igal elualal... sahkerdajast advokaat, arst
alatises ohus kaotada oma litsents, ärimees oma partnereid alati alt vedamas
[7]. Hare kirjeldab psühhopaate kui isikuid, kel puudub võime tunda kaastunnet
või südametunnistuspiinu ja neid iseloomustab libekeelsus, teeseldud sarm,
suurejoonelisus, patoloogiline valetamine, petturlik/ manipuleeriv käitumine,
süütunde puudumine, kalduvus tüdimusele, empaatia puudumine ja teised tunnused.
Vastavalt Harele kannatavad need inimesed tunnetusliku defekti all, mis ei lase
neil tunda poolehoidu või kahetsust.
·
Ärapööramise fenomen.
Ajupesu, mida Põhja-Korealased kasutasid Ameerika sõjavangidel, sisaldas
stressi tekitamist kuni sellise piirini, mis põhjustas kaitsva seesmise
pidurduse ja väärtalitluse. Mõnedel juhtudel võib veenmine panna ohvrit
armastama seda, mida ta vihkas ja vastupidi; teistel juhtudel lakkab aju
kriitiliselt hindamast vastuvõetavaid ärritusi. Paljud isikud, kes hakkavad
imearstideks, on parasjagu keskea kriisis, keset valulikku lahutusprotsessi,
eluohtliku haigusega või muus stressirohkes elusituatsioonis. Ärapööramise
teooriat toetab uuring põhjustest, miks arstid hakkavad tegelema “holistlike”
praktikatega. Suurim põhjus (51,7%) oli “vaimsed või religioossed kogemused”
[8].
Paljud inimesed – sealhulgas liigagi paljud tervishoiutöötajad, politseiametnikud, kohtunikud – väljendavad pooldavat hoiakut uskumusmeditsiini suhtes. Vaatamata sellele, et enamus hülgab idee, et imearstlust oleks mõtet proovida haigete inimeste peal [9], on siiski vaja tugevdada ja mobiliseerida neid, kes mõistavad uskumusmeditsiini ohtlikku potentsiaali.