tervis

Miks libateraapiasse

usutakse?

Paljud kahtlased ravimeetodid püsivad turul peamiselt seetõttu, et rahulolevad patsiendid annavad neile pooldava hinnangu: “Ma proovisin seda ja sain terveks, seega peab meetod olema tõhus.”

Meedia peab sedalaadi tunnistusi tavaliselt piisavaks tõendusmaterjaliks, kuid ilma korralike katseteta on raske või lausa võimatu kindlaks teha, kas ravi tõesti toimib. Vaevuhoomatavad jõud võivad panna ka väga intelligentseid inimesi – nii patsiente kui ka ravijaid – uskuma, et mingi raviviis on aidanud, kuigi tegelikult ei ole. See tõdemus kehtib nii uute teadusliku meditsiini meetodite, rahvameditsiini imeravimite, alternatiivmeditsiini võtete kui ka usuga tervendamise kohta.

On vähemalt seitse põhjust, miks inimesed järeldavad ekslikult, et ebaefektiivne ravimeetod mõjub.

 

1.          Haigus on paranenud loomulikul teel.
Paljud haigused paranevad ise. Kui seisund ei ole krooniline ega fataalne, siis organism toibub ja tervis taastub.

 

2.          Paljud haigused on tsüklilised.
Sellistel hädadel nagu artriit, sclerosis multiplex, allergia ja seedetraktihäired on tavaliselt paremad ja halvemad ajad. Ini­mesed otsivad abi pigem siis, kui asi halveneb. Sellisel moel on libaravil võimalusi kokku langeda paranemisajaga, kuigi inimesel oleks hakanud kergem ka ilma sekkumata.

 

3.          Platseeboefekt.
Kui koos patsiendi sugereerimise või tema tähelepanu kõrvalejuhtimisega manustada bioloogiliselt kasutut ravimit, võib ta kogeda kergendust, mida on võimalik mõõta. Suur roll on siin haige usul, suurtel ootustel ja mõtteviisil. Mõnedel juhtumitel võib platseeboefekt esile kutsuda tegelikke füüsilisi muutusi. Teinekord on küsimus subjektiivses tundes – patsient tunneb end paremini, kuigi objektiivset muutust pole.

 

4.          Inimesed kiidavad vale asja.
Kui paranemine ilmneb pärast seda, kui rakendati libaravi ja teaduspõhist ravi korraga, saab libaravi tihti ebaproportsionaalselt suure kiituse osaliseks.

 

5.          Algne diagnoos ja prognoos võisid olla valed.
Arstid ei ole eksimatud. Ekslik diagnoos, millele järgneb reis alternatiivse ravitseja pühamusse, võib viia imelise paranemiseni tõvest, mis oleks ise ka mööda läinud. Teinekord on diagnoos küll õige, kuid paranemise aeg ebatäpne – seda on sageli väga raske prognoosida.

 

6.          Ajutine meeleolu paranemine aetakse sassi tervenemisega.
Libaravitsejad on sageli tugevad ja karismaatilised isiksused. Kui sisendus on tugev, paraneb ka patsiendi tuju.

 

7.          Psühholoogilised vajadused võivad moonutada inimeste tajusid ja tegusid.
Isegi kui paranemist tegelikult ei toimu, võivad libameditsiinile palju aega, raha ja energiat kulutanud patsiendid ennast veenda, et nad on abi saanud. Kui inimese kogemused on vastuolus tema hoiakute, tunnete või teadmistega, siis vastavalt tunnetusliku ebakõla (cognitive dissonance) teooriale järgneb vaimne kannatus. Inimesed kalduvad ebakõla leevendama sobimatu teabe moonutamisega. Kui paranemist ei tule, tunneb patsient sisemist ängi. Selle asemel et tunnistada endale või teistele, et kõik püüded on osutunud asjatuks, näevad paljud “ravis” ikkagi mingit päästvat väärtust. Libaparandajad ja nende kliendid on altid vihjeid vääriti tõlgendama ja mäletama asju nii, nagu nad soovivad. Nad võivad valikuliselt mäletada ja üle hinnata näivalt edukaid juhtumeid, ignoreerides ja õigustades ebaõnnestumisi või vähendades nende tähtsust.

 

Text Box: Ettevaatust Et eristada tõelisi ja valesid põhjuslikke seoseid, on vaja teaduslikke uuringuid ja rohketele andmetele toetuvat loogilist analüüsi. Need, kes loodavad liigselt oma intuitsioonile ja mitteametlikele seletustele, võivad teha saatuslikke vigu. Kui alustad ravi, peaksid olema väga ettevaatlik tõendite suhtes, mis põhinevad inimeste jutul, libaravitsejate endi kirjastatud buklettidel ja raamatuil ning väljavõtetel meediast. Teaduslikud meetodid ongi suures osas välja töötatud selleks, et vähendada inimlike eelistuste mõju, mis muidu viivad uurijale meelepärastele järeldusteni. Kui inimene tunneb, et temasse suhtutakse hästi, tunneb ta tavaliselt kohustust vasta­ta samaga. Kuna enamik libaravitsejaid usub siiralt, et nad aitavad teisi, on üsna loomulik, et patsiendid soovivad vastuta­suks neile meelepärased olla. Ilma et patsient seda tingimata märkaks, on selline vastuteenekohustus piisav, et üles puhuda ettekujutust saadud ravi kasulikkusest.

 

www.quackwatch.org materjalide põhjal

Martin Vällik

 

TervisPluss veebruar 2005

Tagasi skeptiku kodulehele