Oktaav

Alati eksisteerib kvaader, mis on Teie kvaadri suhtes täielik vastand (seda on näha tüüpide valemitest - tugevad  funktsioonid on samad kuid vastandvärvi). Tüüpide tugevad küljed antud kvaadris on nagu sarnased, kuid nende püüdlused - täiesti teistsugused. Kahe vastandkvaadrite ühendust nimetatakse oktaaviks.

1. Vastandsuhe.

Vastandsuhted on kõikuva vahemaa suhted: vajaliku psühholoogilise distantsi seadmine on väga raske. Seda õnnestub teha vaid siis, kui partnerid suhtlevad kahekesi omavahel. Kolmanda inimese ilmumine rikub kõik: algab arutelude (verbaalsete funktsioonide) konkurents, mis võib üle kasvada tulisteks vaidlusteks. Keegi ei soovi alandada oma autoriteedi kuulajate silmis, kuna jutt käib reeglina partnerite tugevatest funktsioonidest.

Alguses imponeerib partneri maneer käituda seltskonnas, tema südamlikkus, soojus. See võimaldab üle minna lähimale distantsile. Suhtlemisega grupis psühholoogiline kliima hakkab järsult muutuma.  Introvert tasapisi võõrandub, suhted kaotavad soojust, muutuvad formaalseteks, ilmneb valvsus. Mõlemad hakkavad oma hinges kahetsema eelnevast üleminekust usaldussuhetele. Ekstraverdile tundub, et teda valesti mõistetakse, suhtutakse temasse eelarvamusega. See ei saa mitte kutsuda esile imestust, kuna kahekesi olles vastastikune mõistmine, nagu tundus, oli väga hea. Introvert kustutab ekstraverdi aktiivsuse: tema hääles ilmnevad süüdistatavad intonatsioonid, talt hakkavad tulema teravad ütlused ja kriitika ekstraverdi aadressile. Ekstravert üritab vastata samaga.

Need omapärased suhted kaugelt meenutavad poolduaalsuhe vaheldumist kontrollisuhega. Enam haavatavas positsioonis on siin pigem ekstravert. Ühelt poolt, ta tunnetab end "kui vaenlase tagalas": hakkab tajuma kõike enda kahjuks, kartma valet sammu, paljastust. Aga teiselt poolt, ta ei saa vaadata, et tema partner on üldiselt korralik ja hea inimene. Vältida vastastike süüdistusi võib aidata vaid partnerite kõrge kultuuriline tase.

Vastandsuhe valem: esimese funktsiooni kohaselt - juhtimine, teise - juhtimine, järjestus - otsene.

Vastandsuhe paarid:

2. Ebasamasussuhe.

Ebasamasussuhted on kooseksisteerimise jaoks täielikult teineteise mittemõistmise suhted. Selline kooseksisteerimine võib olla rahumeelne, eriti kui partnerid on loogikud, või üle minna suheteklaarimistele, kui partnerid on eetikud. Suurt tähtsust omab ka alltüüpide kokkulangevus. Mittesarnaste alltüüpide puhul suhetes ebasamasuse partneriga tekib seesmine pinge, tema toimingute taunimine. See muidugi võib mööduda, kui partnerid on seotud ühise tegevusega ja seega sõltuvad teineteist. Esmase järeleandmise teeb tavaliselt irratsionaalne tüüp, ratsionaalne võtab selle vastu.

Ebasamasusuhe partner reeglina riivad teise nõrku kohti. Ähvardused tema poolt pole tajutavad. Kuid võrdsust temaga samuti pole tunda, nagu seda on asjalikkussuhe partneriga. Partner tundub teie jaoks olema teist vähem võimekas, kuid küsimustes, kus on teil raskusi saavutab ta millegi poolest tunduvalt suuremat edu. Seetõttu kannatab mõlema enesearmastus: selline seis on tajutav kui ebaõiglus.

Kõige ebameeldivaim neis suhetes on inimese lõppunimõistmise võimatus. Alati tekib temapoolse informatsiooni "tõlkimise" probleem oma keelde. Ebasamasussuhe partneri poolt kirjutatut  pole peaaegu võimalik  "lugeda". Tema informatsiooni dešifreerimine võtab palju jõudu ning tundub olema kasutu. Ebasamasussuhe partneri teosed ei meeldi. Vestlus temaga, kuigi mitte raske, rahuldust ei paku. Tundub, et ta  spetsiaalselt kõike segi ajab, teeb keerulisemaks või lihtsamaks, viib kõrvale. Peamine argument: sama võib väljendada teisiti, lihtsamas keeles.

Ebasamasussuhe partnerid võivad leida ühised teemad kõnelusteks, vihastuma ühe ja sama asja peale. Kuid raskest olukorrast väljumiseks näevad täiesti erinevaid teid.  Aegamööda hakkab jälitama kasutult kulutatud ajatunne. Seepärast, neid miski eriti ei seo, lahkuvad kergelt, ilma kahetsusteta. Üsna hallid suhted mille kohta sobib ütlus: "Teil on oma pulmad aga meil on omad".

Ebasamasussuhe valem: esimese funktsiooni järgi - juhtimine, teise - juhtimine, kuid järjestus - vastupidine.

Ebasamasussuhe paarid:

3. Superegosuhe.

Superegosuhted on teineteise lugupidamise suhted. Superego - tähendab "ülimina". Partner on tajutav kui kauge ja mõneti salapärane ideaal. Tema maneerid ja mõttelaad äratavad huvi. Kujunevad väliselt üsna jahedad suhted koos seesmise sümpaatiaga teineteise suhtes. Nii  ilmnevad need suhted kaugemal distantsil.

Kui puudub mõlemaile huvipakkuv vestlusteema, suhtlemine kannab üsna formaalset iseloomu. Tahaks rohkem väljendada oma seisukohta, kui kuulata partnerit. Seda saab seletada sellega, et vestluse teema alati satub  ühe partneri juhtiva, tugeva funktsiooni valdkonda  ning teise partneri normatiivse, treenitava funktsiooni valdkonda, mida  on ebahuvitav kuulata. Partneritel tekib arusaamise ning endapoolse huvitatuse mulje, kuid on ka mõistetav, et see on vaid pealiskaudne.

Kui toimus lähenemine, suhete iseloom omandab uut, vähemeeldivat külge. Sõnades mõistmine jääb tavaliselt heaks, eriti kokkulangevate alltüüpide puhul. Tegelikkuses aga osutub nii, nagu partner toimiks tahtlikult vastu. Oma kavatsustest nad kas ei hoiata ette või vähe kuulavad teineteist.  Seepärast teevad kõik vastupidi sellele, mida ootab partner. See võib tekitada hulganisti vaidlusi. Seesmine positiivne hoiak partneri suhtes ja lootus, et ideaal on siiski saavutatav sealjuures ei kao.

Selle suhe puhul  annab samuti end tugevalt tunda partnerite ekstra-introversioon. Kahest ekstraverdist, keda seob omavahel superegosuhe, üks neist on tavaliselt teisega ebarahul, et ta osutab talle vähe tähelepanu, on liialt  seotud kõrvaliste asjadega. Kahest introverdist tavaliselt ühele tundub, et teine on liiga pealetükkiv, ei jäta teda rahule. Mõlemal juhul lähidistantsil tekivad arusaamatused ja tülid.

Superegosuhe valem: esimese funktsiooni järgi - vastandtoime, teise - vastandtoime, järjestus - otsene.

Superegosuhe paarid:

4. Konfliktsuhe.

Konfliktsuhted on peidetult kujuneva konflikti suhted. Psühholoogilise kokkusobivuseaste sellistes suhetes on kõige väiksem. Kuid see pole koheselt märgatav. Konfliktöör  on sagedamini enda poole külgetõmbav, kui eemaletõukav. Ta on imetlemapanev nende omaduste arengutaseme pooles, mis on teil nõrgad.

Kontakt ja lähenemine alguses tunduvad mõlemale võimalikud. Kuid alatasa selles suunas  miski ei laabu. Mõeldes, miks  need katsed leida ühist keelt ei õnnestu, jõutakse järeldusele, et mittemõistmatuse põhjus polegi nii suur ja on kergesti kõrvaldav. Vaja vaid rakendada veel veidi pingutusi ja ta mõistab mind. Tahtmatult jälitab soov kuidagimoodi inimest omapoole võita.

Kuid need katsed pole miski muu, kui kuristiku ääres käimine. Alati on olemas oht sinna kukkuda - osutuda sissevajunud viljatute ning kurnavate vaidlustesse. Sealjuures nendes tülides konfliktöörid sageli  peksavad sõnaliselt teineteise kõige valusamate kohtade pihta. Konfliktöör alatasa soovib midagi tõestada, täpsustada, öelda lõppuni - kuid partner nagu meelega ei soovi teda mõista.  See kutsub esile seesmist ärritust või närvilisust.

Kõige hullem on see, et partneritel, kes on seotud konfliktsuhetega, puudub vastastikune abistamine toimingutes. Nad üldse ei kaitse teineteist väljaspoolse rünnaku eest.  Siin on mõeldud mitte sõnaline kaitse, vaid oskus teha partneri eest seda töölõigu, mis on talle ilmselt mittejõukohane, mis kuulub tema nõrkadele funktsioonidele valdkonda. Kaitstuse tunne on eriti teravalt tajutav   vaenliku väliskeskkonna tingimustes. Lahkudes konfliktööriga, peale pikaajalisi katseid leida ühist keelt, tunnetad kergendust.

Konfliktsuhe valem: esimese funktsiooni kohaselt - vastandtoime, teise - vastandtoime, järjestus - vastupidine.

Konfliktsuhe paarid: