Kvaader

Kvaader - see on neljast tüübist koosneb grupp,  milles  on esindatud vaid mõistmise ja toetuse omadused. Nagu näha, on selline vastastikesuhete liik  optimaalne. Kvaader koosneb neljast suhetetüübist: duaalsuhe, samasussuhe (sarnaste tüüpide omavaheline toime), peegelsuhe  ning aktivatsioonisuhe.

1. Duaalsuhe.

Duaalsuhted on täieliku psüühilise täienduse suhted ning kõige optimaalsemad indiviidi elutegevuse tagamiseks. Need suhted on loomult kõige mugavamad, seal pole tarvis teineteisega spetsiaalselt kohaneda.

Suheldes duaaliga inimene võib jääda iseendaks. Toimub loomulik, looduse enesepoolne kohustuste jaotus, seega inimesel selles paaris on võimalus tegeleda jõukohase ning enda jaoks huvitava tegevusega.

Konfliktid duaalses paaris  tekkivad harva, aga kui tekkivad, siis kiiresti ja valutult lahenduvad. Partnerid sobivad teineteisele kui pooleksrebitud foto mõlemad pooled, mis kokku moodustavad tervikut. Kuid just nimelt seetõttu, et kiiresti tekkib vastastikune mõistmine ja puuduvad seesmised pingeallikaid, on raske eristada duaali teiste inimeste seast. Duaal tundub olema liiga lihtsana ja mõistetavana ning seega tähelepanu mitteväärivana. See on esmane inimese mulje, kui ta kohtab duaali. Kuid see on pigem omane ekstravertidele. Teine seisukoht on selline, kui räägid endale: "ta on liiga hea minu jaoks, vaevalt et ma   suudaksin talle meeldida". Selline seisukoht on rohkem omane introverdile. Need mõlemad seisukohad on omased inimestele, kellel on puudunud duaalne suhtlemisekogemus lapsepõlves.

Kuidas siis tunnetada enda nahal duaalsuse toimet? Duaaliga suhtlemisel inimene erilist komforti alguses ei tunneta. Kõik laabub tavapäraselt ning erilisi emotsioone ei teki. Duaal on tajutav kui vari, kui miski loomulik ja seepärast vähetähenduslik. Kuivõrd oli see inimene sulle vajalik tajud vaid siis, kui oled temast lahku läinud.

Duaali kaotust inimene tajub ja elab seda läbi väga teravalt, pikemat aega ei leia endale kohta. Olles duaaliga harjunud, omandades dualisatsiooni kogemust, hakkad lõpuks teadvustama, et tema lähedus sind rahustab, pakub turvatunnet. Soodsate alltüüpide puhul see efekt veelgi suureneb.

Kuid duaalsuhete tähtsust ei maksa ka ülehinnata. See on norm argipäevase elu puhul. Omandades duaali, inimene tahab rohkemat, nimelt, sotsiaalset tähtsust oma isiksusele, võitlust, normist kõrvalekaldumist. Duaalsuse raamides selline eesmärk pole saavutatav. Kuid ilma duaalse toetuseta sotsiaalset tunnustust on inimesele saavutada ääretult raske. Kuid tervikuna ilma dualisatsioonita inimene ei saa läbi vaid kahel juhtumil: esimene, - kui kaardile on asetatud inimese elu ise, ehk ellujäämine sotsiaalse keskkonna ebasoodsates tingimustes, ja teine, - kui inimene liigub sotsiaalset redelit mööda ülespoole teravas konkurentsis, ehk karjääri puhul.

Duaalsuhe valem: esimese funktsiooni kohaselt - toetus, teise - toetus, järjestus - otsene.

Vastastikuse toime kirjeldused duaalsete paaride puhul:

2. Aktivatsioonisuhe.

Aktivatsioonisuhted on kõige kergemad, suhe kujuneb peaaegu kohe. Ei mingeid raskusi suhtlemisel, mis algul meeldivalt üllatab. Partnerid nagu "soojendavad" teineteist, ergutavad teineteise aktiivsust. Selline suhtlemine eriti soodsate alltüüpide puhul on külgetõmbav. Kontakt kujuneb siin kiiremini  kui duaaliga. Kuid aja möödudes saabub "ülekuumenemine", tekib väsimus partnerist kes pidevalt teid aktiveerib. Sellisel juhul temast tuleb eemalduda. Mõne aja pärast jälle tahaks kogeda aktivatsioonitoimet. Suhted võivad omandada pulseeriva iseloomu.

Kuid selline meeldivus ja suhete kergus, mis on hinnatav puhkusel, asendub probleemidega, kui partnerid alustavad koos igapäevaseid toiminguid. Ebameeldivalt riivab see, kui hakatakse andma teineteisele soovitusi nõrkade funktsioonige kohaselt selle asemel, et võtta need probleemid enda kanda. Kuid nende sõnaliste manitsuste kasulikkust ei saa eitada. Halb on vaid see, et kui te ka ei pinguta oma nõrkade omaduste arendamisega, nagu te ise enda juures tahaksite, teile niikuinii ei õnnestu. Teine probleem seisneb selles, et teineteisele informatsiooni  edastavad aktivaatorid üldse mitte sellisel kujul, milles tahaks seda kuulda. Ühele ta tundub olema liiga laialivalguvana, ebaselgena,  teisele aga vastupidi, liiga toorena, maandatuna, pealiskaudsena. See on seletatav, et aktivatsioonipaaris on üks inimene alati ratsionaalne, teine aga irratsionaalne (sellest räägime edaspidi). Kuid informatsiooni enda sisu rahuldab mõlemat poolt.

Aktivatsioonisuhted sobivad halvasti igapäevase elu juurde, kuna ei taga optimaalset elutegevust. Need on määratud suhtlemiseks pidupäevadel, või  vabal ajal üldse, millal on aeg puhata, mitte aga töötada. Kui ühe kvaadri kaks duaalset paari kohtuvad teineteisega, siis tänu aktivatsioonisuhetele, kogevad nad meeldiva erutuse ja kõrgendatud meeleolu tunnet, kujuneb "pidulik" atmosfäär. Liiga lähedane ning pikaajaline kontakt kurnab aktivaatoreid. Tegeleda ühise tegevusega  on  raske veel partnerite ebakindluse  ja ettearvamatuse tõttu. Igaüks toimib nii nagu ta tahab, partneriga täiesti arvestamata. Teineteisele ei saa tegelikult kunagi täiel määral loota. Mõiste "aktivatsioon" täiel määral sobib kahele introverdile, kes koos tõepoolest muutuvad aktiivsemateks, avatumateks. Kahe ekstraverdi puhul see toimib nagu vastupidise märgiga: rahustab, jahutab, introverteerib  paari.

Aktivatsioonisuhe valem: esimese funktsiooni kohaselt - toetus, teise - toetus, kuid järjestus - vastupidine.

Siin on aktivatsioonisuhe paarid:

3. Samasussuhe.

Samasussuhe partnerite vahel kujunevad täieliku mõistmise, kuid teineteist abistada suutmatuse suhted. Samasussuhe isiksusetüübid sarnaselt  tajuvad maailma, analoogilisel viisil mõtestavad saabuvat informatsiooni, teevad ühed ja samad järeldused ning puutuvad kokku sarnaste probleemidega. Nähes seda, igal partneril tekib teineteise suhtes kaastunne. On soov partnerit  toetada, õigustada ühel või teisel viisil, kuna tunnetatakse, et antud situatsioonis toimitaks sarnasel viisil.

Teisest küljest, suhtlemine samasussuhe partnerite vahel muutub kiiresti tüütuks, kuna ei saa partnerilt uut informatsiooni, nähakse sellise suhe mõttetust. Informeerimata partner tundub igavana ja ebahuvitavana. Aegamööda kujunevad kas neutraalsed, või jahedad suhted. Ja siin pole midagi imestada, peale informatsiooni vahetust, seda pole huvitav enam arutada teades ette, et sellistele järeldustele on võimalik tulla ka ise. Erandit moodustab juhtum, kus on suur erinevus kogemustes ja teadmistes. Siis võib tekkida teineteise vastu suur huvi ja külgetõmme, kuna toimub kiire ja efektiivne õppimine - informatsiooni ümberpumpamine. Sellised suhted on ideaalsed paarile "õpetaja - õpilane". Koostöö sellisel juhul on samuti efektiivne, kuna toimub jõudude summeerimine ühes suunas.

Tuleks mainida ka alltüüpide mõjust selle liigi suhetele. Alltüüpide kokkulangemisel suhtlemine on meeldivam ja kergem. Alltüüpide mittekokkulangemisel, partnerid vaatlevad teineteist mõninga usaldamatusega. Tundub, et partner  on liialt agar ja väänab üle. Samasussuhted omavad suurt kasvatusliku tähendust, kuna lubavad end kõrvalt vaadata, objektiivselt hinnata oma voorusi ja puudusi. Kuid ennast kõrvalt vaadata pole alati meeldiv. Isegi magnetofoni lindile salvestatud omaenese hääl ning seejärel  läbikuulatuna võib pakkuda ebameeldivat üllatust, kõlada tunduvalt halvemini kui võis endale ette kujutada. Need suhted aitavad kujundada adekvaatset (õiget) enesehinnangut.

Samasussuhe valem: esimese funktsiooni kohaselt - mõistmine, teise - mõistmine, järjestus - otsene.

4. Peegelsuhe.

Peegelsuhted said oma nimetuse seetõttu, et ühe partneri sõnad peegelduvad nagu peeglis teise partneri toimingutes. See millest meeldib arutada üks "peegeldajatest" - teine aga teadvustamata realiseerib oma käitumisega. Kuid selline realiseerimine kunagi ei ole täielik, 100-protsendiline. Peegel osutub kõverdatuna, kuna igaüks korrigeerib ning parandab oma toiminguid lähtudes hoopis teistest käitumisnormidest, kui ta partner.  See põhjustab partnerites  hämmeldust ning aegajalt tekkivad  pretensioonid teineteise suhtes. Igaüks püüab parandada partneri käitumist, kuid sellistel ümberkasvatamiskatsetel puuduvad edušansid.

Teisest küljest, kui arvesse võtta suhtlemise puhtsõnalist külge, peegelsuhted võivad olla nimetatud konstruktiivse kriitika suhetena. Asi on selles, et peegelpaaris mõlemad partnerid on alati kas teoreetikud või praktikud. Seepärast neil alati leiduvad ühised teemad vestlusteks ja aruteludeks. Sealjuures igaüks näeb vaid 50% ühest ja samast probleemist, seepärast on alati huvitav, mida mõtleb sellest peegelsuhe teine pool. Koostöö tulemusena toimub vastastikune korrektsioon, täpsustamine. Kriitika peaaegu alati on konstruktiivne, kuna on tõepoolest  arvestatav.

Need suhted hästi sobivad sõpruseks, mis põhineb mõlemapoolsetel huvidel ja harrastustel. Peegelsuhe partnerid on sageli head semud, neile on huvitav olla koos, kuigi suhtlemises jääb puudu täielikust siirusest ning soojusest. Tõeliselt soe atmosfäär tekib vaid siis, kui ilmneb ühe partneri duaal, kes on kindlasti teise partneriga aktivatsioonisuhetes. Üsna suurt tähtsust  nendes suhetes omavad alltüübid. Kui ühel partneritest on tugevdatud ratsionaalsus, siis peegelpaari stabiilsuse tagamiseke on vajalik partner tugevdatud irratsionaalsusega. Vastasel juhul nad sobivad kokku halvemini ning koostöö on raskendatud liiga suure erinevuse tõttu tempos.

Perekonnaelu jaoks need suhted pole soovitavad: pisieesmärgid partneritel  küll ühtivad kuid globaalsed, kaugeleulatuvad aga mitte. Erinevad on ka eesmärkide saavutamise viisid. Selle põhjuseks on see sama esimeste funktsioonide järjestuse , ehk ratsionaalsuse - irratsionaalsuse mittekokkulangemine.

Peegelsuhe valem: esimese funktsiooni kohaselt - mõistmine, teise - mõistmine, kuid järjestus - vastupidine.

Siin on peegelsuhe paarid: