Tere tulemast

Cavalier King Charles Spanieli

lehele

  See leht sai teoks allakirjutanu (kennel Galderden) ja Kaarin Kaaviste (kennel Re Talent) koostöös 2002. aastal, ajal, mil cavalierid ja cavalieriomanikud Eestis olid üsna killustatud Tartu Spanieliklubi, Eesti Spanielite Tõuühingu ja Buldogite ja Kääbuskoerte Eesti Tõuühingu vahel; reaalseid kontakte, informatsiooni liikumist ja koostööd erinevate üritajate vahel aga polnud. Leidsime koos Kaariniga, et kõige olulisem on hetkel jagada inimestele informatsiooni, harida ja õpetada nii cavalieriomanikke kui olemasolevaid ja tulevasi kasvatajaid, tõlkides eesti keelde ja muutes kõigile kättesaadavaks nii tõustandardi koos kommentaaridega, cavalieride tõu ajaloo alates esimeste cavalieride aretamisest Inglismaal kuni hilisemate edusammudeni meie lähinaabritel; samuti elementaarsed teadmised cavalieride aretusest ja aretusreeglitest üldse. 2002. aastani oli Eestis põhiliselt Heli Järveti suunamisel tegeldud peamiselt mitmevärviliste cavalieride (tricolourid ja blenheimid), aretusega, kuid samas oli Rita Valdna Pruel toonud sisse ka ühevärviliste verd ning tema kennelis Ribessita sündinud ka kolm pesakonda ühevärvilisi. Nüüdseks oli tekkinud ridamisi inimesi, kes arvasid, et on väga põnev saada ühes pesakonnas kõiki nelja värvi kutsikaid (tricolourid ja blenheimid ning ühevärvilised: ruby`d ja black& tan`id). Mis tagajärjed on aga sellel põnevuseotsimisel, millised võivad olla erinevate värvikombinatsioonide mõtlematute ristamiste tulemused, samas millistel juhtudel taolisi segapaaritusi siiski kasutatakse, kõigest sellest on lähemalt juttu peatükis "värvuste pärandumine". Aitäh siinkohal Ritale asjalike praktiliste näpunäidete eest!

  Tõu maaletoomisest alates aastal 1991 on eesti cavalieriaretuses väga palju kasutatud kahte aretusisast: Soomest toodud tricolour isast Jellon Julgubben`it ja Saksamaa päritolu blenheim isast Immenhof`s Zauberkünstler`it. Nende verd leidub praktiliselt kõigi eesti päritolu cavalieride sugupuudes; palju on aset leidnud nende järglaste omavahelist ristamist. Samas, kuigi nii lähinaabritel Soomes ja Rootsis kui ka mujal Euroopas, on aretuses kasutatavatele cavalieridele juba ammu kohustuslikud olnud südame-, silma- ja põlveuuring, pole Eestis isegi kuni käesoleva ajani vastavaid uuringuid vajalikuks peetud. Keegi pole süsteemselt kontrollinud ei aretuskoeri ega nende järglasi, vähe sellest, isegi südamehäda suhteliselt varasel ilmnemisel on vastavat isast veelgi paarituseks kasutatud. Silma- ja põlveprobleemidest ei maksa rääkidagi; isegi HC leiuga isast on meil reklaamitud väga hea aretusisasena, kel järglasi juba 4-5 pesakonna jagu. Selleks, et kutsikaostjad ja cavalieriomanikud teaksid, millele hädavajalik tähelepanu pöörata, tegime rubriigi tervis, kus alustades tähtsaimast, püüdsime anda ülevaadet südameprobleemide olemusest, diagnoosimisvõimalustest ja ravist.

  Kuni 2002. aastani võis meie näituseringides näha suhteliselt vähe cavaliere. Nende vähestegi osas märkisid välismaised kasvatajad-tõu asjatundjad nördimusega ära halba hooldust, ohtraid pulste kõrvade taga, puugiauke näos. Ometi on kaasajal ka meil olemas kõik võimalused cavalieri eeskujulikuks hoolduseks, alates õigest toitumisest ja toidulisanditest kuni karvahoolduseni välja. Selles osas püüame cavalieriomanikku abistada rubriigiga "hooldus".

  Püüame vastseid kutsikaomanikke aidata ka juba kutsika ostmise hetkest alates, rääkides, mida tuleks silmas pidada kutsika valikul, ostu-müügi ja aretuslepingute sõlmimisel, et mitte tunda end pärast pettununa ja ebaõiglase lepinguga seotuna.

  2002. aasta sügisel panime koos Kaarin Kaavistega aluse ka Cavalier King Charles Spanielite sektsioonile Buldogite ja Kääbuskoerte Eesti Tõuühingu juures, mille esimeheks sai Kaarin. Sektsioonile sellepärast, et cavalierikasvatajad olid veel väga vähe organiseerunud, enamik oli heal juhul maha saanud küll ühe pesakonnaga, aretuse olemust ja reegleid aga tegelikult mõistmata. Leidsime, et selles olukorras pole formaalse iseseiva ühenduse loomisel mõtet. Kahjuks aga ühingud tekivad ja lähevad taas laiali. Nii juhtus ka BKETÜ-ga, mis praktiliselt lakkas olemast ja funktsioneerimast, nurjates sellega ka aasta aega tõusujoones tegutsenud cavalieride sektsiooni mitmed head kavatsused. Eesti cavalierid aga jäävad ja loodetavasti nende omanikud üha õpivad ja arenevad. Loodame, et peagi võistlevad meie koerad juba ka edukalt rahvusvahelisel areenil, omandades tshempionitiitleid, mis tõepoolest ka midagi maksavad (eest, läti ja leedu tshempioni kõrval ka soome, rootsi jne. tshempionid). Loodame ka, et meie üha tihenevas konkurentsis ei hakka kasvatajad eesti tshempionitiitli saamiseks külastama läti, leedu, vene ja valgevene näitusi, riikides, kus cavalier seni kahjuks veel üpris tundmatu tõug.

  Loodame, et tasapisi täieneb ka meie lehekülg. Ootame kõigilt lugejatelt ja cavalierisõpradelt kriitilisi märkusi ning häid ettepanekuid, mida veelgi paremini teha. Meie kontaktandmed leiate rubriigis "kontakt". "Pesakondade" all toome huvilisteni meie endi kennelis sündinud kutsikad, kelle planeerimisel, ilmaletoomisel ja kasvatamisel püüame järgida kõike eelpoolkirjutatut.

Dina Lepik Kennel "Galderden"