Andres Sütevaka – ühiskonna ravitseja
Andres Sütevaka ühemaalinäitus Tartus „Y” galeriis 16. – 27. märts.

Andres Sütevaka maal „Arnold, kas sa oled juba tänanud venelasi selle eest, et teid Euroopa Liitu vastu võeti” leidis lõpuks eksponeerimist Tartus „Y” galeriis. Sedapuhku võitis Tartu oma suuremat venda Tallinna julguse ja tolerantsuse poolest. Ilmselt on pealinnast kaugemal lihtsam olla poliitiliselt ebakorrektne ja vabameelne. Tõsi küll, ka Tartus läks maal sirmi taha, millel punases kirjas hoiatav silt.

Kunstnik jätkab oma värske taiesega mitme aasta eest alustatud Eesti ja Euroopa Liidu teemalist tööde jada, mille varieeruvad värvid ja sümbolid lammutavad kildhaaval euromüüti. Tema lipuseeria on järjest teisenenud sinisest sinimustvalgeks ja siis punaseks. Banaani asemele on tulnud surnupealuu ja sedapuhku juba haakrist. Kõik on teada-tuntud sümbolid, mis tegelevad Euroopa Liidu ja Eesti identiteedi küsimustega, pakkudes huvitavaid tähendusnüansse ja hoiatades liigse sinisilmsuse ning kergeusklikkuse eest. Me ei või iial teada, kas tegelikkus on nii, nagu paistab. Võib-olla matrix siiski toimib.

Esmapilgul mõjub kunstniku töö üsnagi agressiivselt. Forsseeritud punasel eurotähtede ringis must haakrist ja taustaks Eesti ja välismaailma poliitikute pildid läbisegi erootikastseenidega, sekka mõni euroanekdoot, millest on tuletatud töö nimigi. Süvavaatlemisel pakub Sütevaka kollaaž aga mitmeid tõlgendusvälju. Ühtedele võib see näida taunimisväärse pornona, mida ei tohiks mitte kuidagi eksponeerida. Teistele on see sügavalt ühiskonnakriitiline töö, millel kajastub Eesti inimese argipäev õhtul televiisorist uudiseid vaadates. Mõnele on see nali ning mõnede pilk jääb võib-olla peatuma haakristil, kuigi antud kontekstis ei maksaks autorit ega ta maali fašismis süüdistada. Adolf Hitler oleks sellist tööd nähes tõenäoliselt hakanud tegelema kunstniku personaalküsimusega. Ka ei ole sugugi väär võrdusmärk, mille Sütevaka asetab poliitika ja pornograafia vahele. Usun, et paljud inimesed on tabanud end sarnastelt mõtetelt, kui kuulevad järjekordset päevauudist teemal „kes kellega käib”. Siinkohal võib ehk tõstatada küsimuse maali eetilisest positsioonist, kuid see viiks juba tagasi lõputu vaidluse juurde kunsti eetilisusest üleüldse.

Sütevaka taiest võib iseloomustada selliste märksõnadega nagu skepsis, dokumentaalsus, (enese)iroonia, psühhoteraapia. Pahameel poliitilise maalilma tegemiste või tegematajätmiste üle suubub tema tööd vaadates ravivaks naeruks. Valge sirm loob privaatse ruumi, kus on hea endamisi itsitada ning mõnele lemmikpoliitikule sõrme vibutada. Seda võib võrrelda karnevali efektiga, kus vabastav naer aitab maandada tekkinud pingeid. Kunstnik püüab ravida nii Eesti inimeste kui ka iseenda pettumust demokraatias ning poliitilise võimu õigluses.

Kerle Arula

kultuurikriit

http://www.ekspress.ee/arhiiv/1998/50/areen/Kaas.html

Sütevaka Andres on vihane mees, kes ei pea ennast üldsegi Sobolevi punti kuuluvaks. Aga vaatamata sellele ta ikkagi esineb pundi näitustel ja üritustel, viimati maanteenäitusel “Kiirus 2” ning maanteefilmis “Rock’n’rolli lapsed”. Ta on enim tähelepanu tõmmanud oma eurokriitiliste maalidega, milles on miksitud pornopilte, reklaame ja poliitilisi loosungeid. Võrreldes teistega on temal aga kunstiõpingutest seljataga pallaslik maalikool ja seetõttu näemegi tema varasemas loomingus väga tundlikke maale traditsiooniliste Tartu vaadete ning aktidega, nagu neid 1930ndatel maaliti. Sütevaka viimane suurim saavutus oli esinemine Nürnbergis koos Urmo Rausiga. Euroopa turneelt tuli Sütevaka tagasi, näideldes korralikku poissi, kes on joomise maha jätnud. Samas esines ta tänamatult Sõnumilehes.
ENNUSTUS TULEVIKUKS: Andres Sütevaka saab mingi kunstiõppeasutuse professoriks, kes annab õpilastele raskeid kompositsiooni harjutusi ja hindab nõudlikult ja paneb end kõiki kartma, aga siis leebub hetkel, mil keegi seda ei oota.

Fideo ja Vilm Pärnus
http://www.ekspress.ee/Arhiiv/1999/14/Areen/Uudised.html

Pärnu Fideo- ja Vilmifestival, mis toimus 2.­3. aprillil Muuseumi Aidas, tõotab kujuneda oluliseks alternatiivürituseks Pärnus, millel valitsev pingevaba mentaliteet on võrreldav analoogiliste festivalidega väljaspool Eestit. Tundub, et Mark Soosaar polegi varsti ainus edumeelne visuaalse kultuuri edendaja Pärnus.

Festivali vedanud alternatiivse kunstikooli Academia Non Grata õppejõud viisid läbi, nagu arvata võis, ka performance 'eid. Nii lasi Margus Tiitsmaa ( Sorge ) end ürituse toimumise ajal Muuseumi Aidas ratastooliga ringi sõidutada, viidates enda kui elava klassiku staatusele Pärnu kunstielus. Maalija Andres Sütevaka aga taotles ilmselt fenomeni, mida võib viia ühisnimetaja alla Estonian Animal Power ­ niimoodi iseloomustasid soome kunstnikud nongratalaste esinemist Helsingi Kuvataideakatemias märtsi algul. Saades innustust Viini aktsionistide Hermann Nitschi ja Rudolf Swartzkogleri veristest vaatemängudest 1960ndatel, kasutas ka Sütevaka oma esimese performance 'i puhul suures koguses verd ja looma sisikondi. Kunstnik oksendas. (Ta väga rõhutab, et esimest korda Eesti kunstiajaloos on performance 'i ajal oksendatud).
Vastavalt ootusele pakkus Fideo- ja Vilmifestival hea ülevaate eesti videokunsti ja filmi uusimatest saavutustest. Eksponeeritud oli ka installatsioone ­ Jasper Zoova ja Erno Võsa "Eesti mehe ja naise identifitseerimise masin", kus vastava tule süttimine andis katseisikule teada tema soo. Pärnus õpetav Taivani kunstnik Eliza Lin esitas aga fotoinstallatsiooni ning videona dokumentatsiooni sellest, kuidas erinevad newyorklased reageerivad lõpututele küsimustele nende identiteedi kohta.

Eesti Ekspress 11. Detsember 1998
Juhi sina meid!
Tarmo Vahter
Mari Sobolev on kogunud enda ümber kümmekond uut eesti kunstnikku, keda kutsutakse
“Sobolevi märatsevaks jõuguks”.

Nad ad on Tallinna kunstigaleriide hirm. Kutsumata külalistena ilmuvad nad uue näituse avamisele, haaravad aplalt veinipudeli ja tühjendavad selle tilgatuks. Vahel topivad nad taskud toitu täis ja viivad pudelid endaga kaasa. Näitusel rippuvad pildid ei pruugi neid alati huvitadagi.
Kell seitse hommikul bussiga teise linna üritusele sõites korgivad nad kõigepealt õlled lahti. Nad käratsevad ropu suuga ja tunnevad end kaasreisijate meelehärmiks hästi.
Nende kujutlusobjekt on tihti suguelund, mis tähistab suhtumist Eesti ühiskonda. “Pekske pihku, kodanlus!” ja “Pihku! Pihku!” on nende uue filmi “Rock'n'rolli lapsed” hüüdlaused, mis pärinevad Andres Sütevaka maalilt suviselt näituselt “Kiirus 2”.
Paljud neist on pärit maalt ja kunstis iseõppijad. Nende ühise väljailmumise taga on üksainus inimene, kunstikriitik Mari Sobolev.

“Suitsetamine enne kella 16 keelatud,” teatab silt kunstiakadeemia söökla seinal. Kassapidaja pilgu eest kaitsva posti taga istub veidi kummaline paar – suur tugeva kondiga naine ja temast lühem kräsupäine mees. Mõlema sõrmede vahel hõõgub sigaret, kust tõuseb lae poole peene joana valget suitsu. Laual on kaks pudelit Saku 7,5 õlut.
Moeinimesed märkaks kohe, et neil inimestel pole kunagi palju raha olnud. Naise ja mehe rõivad on pärit second-hand poodidest, kus ükski riidetükk ei maksa üle 50 krooni. Ükskord said nad kolm kotitäit riideid tasuta, muidu oleks poodnik need ära visanud.
Mari Sobolevist (30) õhkub eneseteadvat lohakat elegantsi. Tema küüned ja huuled on hoolikalt punaseks ning kulmud roosaks värvitud. Taave Tuutma (24) on täielik vastand, oma karvase habeme ja turris lakaga näib ta äsja ärganud.

Traditsioonilise mehe-naise kooseluga on “Sobul” ja “Tuutul” vähe ühist. Mustamäelt trolliga linna sõites sätib Sobolev mehikese toolile istuma ja seisab ise püsti. Kui trolli aknad on härmas, veab ta näpuga klaasile sõna “kunstnik” ja noole “Tuutu” suunas.
Saaremaalt pärit noor mees on Sobolevi leid, kellele ta kunstnikuna teed rajab. Kuna “Tuutu” ei teeni suurt midagi, peab peret ülal Sõnumilehes kultuuritoimetajana töötav Sobolev. Tema perekonda kuuluvad veel poeg ja tütar abielust sürrealistliku kunstniku Vitali Soboleviga.
Kas Mari tahab vapustada inimesi mitte ainult oma kunstitegevuse, vaid ka pereeluga?”
“Pojas on võib-olla annet performance'ite peale, näiteks viskas ta Kiek-in-de-Köki juurest mäest alla tulles algul ühe, siis teise kummiku jalast. Poiss ütles, et ei taha neid enam kanda, sest kummikud on katki. Ja läks bussi peale, endal oli ühes jalas sokk, teises mitte. Tütar on mul aga eht beibe, mängib Barbidega.”
Kui lapsi poleks, ei käiks Sobolev üldse palgatööl. “Tegeleksin ainult huvitavate asjadega.” Ta ulatab paki fotosid. Paljudel piltidel on 20ndates eluaastates poisid ja tüdrukud ning viin, õlu, vahel ka vein.

Inimesed fotodel on noored eesti kunstnikud. Nad ei loo oma teoseid müügiks. Nende kunsti taheta ka eriti osta. Nad elavad jumal teab millest, sest kindel töökoht on vaid mõnel üksikul.
Alkoholi pruugivad nad sama rohkelt kui eesti popkunsti isad, rühmituse Soup 69 liikmed oma nooruses. Lisandunud on ainult uimastid. Nad ei lävi vanemate kunstnikega ning arutvad kunsti üle teistest erinevalt.
Sobolev peab jõugu kohta eraldi märkmikku, kus on 30-40 nime. Neist kümmekond tegeleb kunstiga tõsisemalt.
Kunstiringkonnad on jõugu olemasolu teada võetud, aga see on ka kõik. “Omal ajal olid noorte käsitööringid,” kõlab kunstikriitik Ants Juske karm hinnang.

Kunstiteaduse üliõpilane Sobolev leidis 1993. aastal töökoha Mustpeade maja galeriis. Koht jäi esindusgaleriide varju, kuid küsis kunstnikelt näituse korraldamise eest vähe raha. Nii sai sest noorte kunstihuviliste treffpunkt.
Kehamaalingute õhtule saabus keegi noormees kaitsejõududest koos relvaga. Sobolev lukustas ennast maani täis kaaninud püstoliomaniku eraldi tuppa ja peitis tuki ära.
Hommiku saabudes asusid Sobolev ja kaks noort kunstnikku vannis maalinguid maha pesema. Poisid jäid vannis kogu aeg magama, vesi muutus süsimustaks ja lainetas põrandal.
Uputus oli vaid pool häda, kuni saabus ähmis valvur. “Üle tänava helistati just, et Mustpeade maja teise korruse aknast situb keegi välja.” Lukustatud toas ärganud noormees ei olnud osanud kehavaevast teisiti vabaneda.
Pummelungidest rohkem häiris Mustpeade maja juhte arusaamatu kunst, mida noored viljelesid. Tarrvi Laamannn pani välja näituse valgele pinnale valge värviga tehtud graafikast. Vanemad inimesed imestasid, miks midagi näha ei ole.
Lõpuks öeldi Sobolevile töö üles.

Selleks ajaks oli Sobolevil tekkinud nii pikk c.v., et ta pääses Ameerikasse õppereisile. Kolm kuud andsid julgust ja kogemust. Sobolev leidis oma kutsumuse. Eestis on vaja alternatiivset kunsti, mis väikekodanlased välja vihastaks!
Kodumaal tagasi, viis ühistransport teda sinna, kuhu pealinna kunstitegelased tavaliselt ei satu. Tartusse, Pärnusse ja Paidesse. Sobolev otsis uusi ideid, tööde kvaliteet teda esialgu eriti ei huvitanud.
Paljudel polnud aadresse, rääkimata telefonidest.
Kuulujuttude najal kondas Sobolev mööda ühiselamuid ja ajas pohmas noorkunstnikke üles. “Kus pildid on?” – “Kusagil seal,” rehmas noorsand ja vajus uuesti asemele.
1996. aastal oli jõuk koos. Esimeseks suureks esinemiseks suutis Sobolev ajada välja Rotermanni soolalao. Näituse nimi oli “Kõike korraga, palju ja kohe. Eesti Neopop”.
Diletantlikud, kuid ühiskonnakriitilised tööd äratasid tähelepanu. Vaid tuntud kunstiprofessor torises seltskonnas, et tundmatud kollanokad laiutavad nii tähtsal näitusepinnal.

Raud oli kergelt kuum. Sobolev teadis, et nüüd tuleb seda edasi taguda. 1997. aastal korraldas ta Tallinn-Tartu maantee ääres esimese maanteekunsti näituse. Suured plakatid olid rõhutatult oskamatult tehtud.
Tartumaa külajoodikud ei suutnud sellist asja taluda ja rüüstasid pooled tööd enne näituse avamist ära.
Järgmisena sekkus Coca-Cola Eesti esindus, mis nõudis kahe töö kiiret mahavõtmist. Ühel pildil oli Coca-Cola pudeli kohal kiri “Obinitsa”. Teisel pildil oli lause “Always Coca-Cola” kujundatud hügieenisidemete reklaamina. Lõpuks langesid ka need pildid vandaalide viha ohvriks.
Maarahvas ja limonaadivabrik olid ainsad, keda Sobolevi jüngrite taiesed ehmatasid. Maailma näinud haritlased kehitasid “türakunsti” peale õlgu. “Kui teha šokikunsti, siis tuleks pedaal põhja panna. Seda julgust neil aga ei ole,” arvab Ants Juske.

Sobolev ei lasknud ennast häirida ja tegi tänavu uue maanteenäituse. Lisaks ajas ta välja niipalju raha, et võis üürida tavaliselt matuselisi vedava veneaegse bussi.
Noorkunstnikud kirjutasid bussi peale guaššvärvidega, mis pähe tuli: “Kodanlus on loll”, “Viha”, “Surm”, “Fuck” ja “Tiss”. Kõige lõppu aga: “Kaos”. Kui keskealine bussijuht graffitit nägi, oli ta lubadest ilmajäämises kindel. Koos bussifirma ägava omanikuga läks Sobolev Pärnu politseisse. Politseinikud imestasid bussi kolm tundi, tegid sest pilti ja andsid viimaks ajutise sõiduloa. Pärnu maakonna piiridest lahkudes tuli sõiduk hüüdlausetest puhtaks pesta.
36 tunniseks Eesti-turneeks oli varutud 3000 krooni eest provianti. Alkoholi oli nii palju, et hommikul pesi Andrus Joonas viinaga jalgu.
Bussireisi käigus valmis maanteefilm “Rock'n'rolli lapsed”. Kunstikriitik Johannes Saar nimetab seda klassiekskursiooni videoks, millesuguseid võib teha igaüks. Teine tuntud kriitik on pahane, et Sobolev on teinud Sõnumilehest oma jõugu häälekandja.

Sobolev on loonud oma kapitali rääkides. Ta on seletanud, kinnitanud ja noori kunsti tegema veennud. Töö huvides saadab ta korda asju, mida tavainimene jaburaks peab.
Koorib end riidest lahti nudistlikul peol, mille lõpus kõik koos magama jäävad. Läkitab Ameerikast tuttavatele panderolliga ecstasytablette ja Amsterdamist kirjaga kanepit. Estonia kontserdisaalis toimunud kunstnike liidu kongressil suigub koos “Tuutuga” unne, ärgates tühjas saalis koristaja jutu peale.
“Kriitikul on raske kunstnikuga ühele lainele jõuda, kui kohtuda temaga ainult näituse avamisel,” seletab Sobolev.
Jõugus osalenud Tarvvi Laamannn, Jasper Zoova ja Kiwa on hiljuti pääsenud tuntud Tallinna galeriidesse. Ajalugu näitab, et ükski kunstnike rühmitus ei pea vastu üle viie-kuue aasta. Mida teeb jõugu ema, ideoloog ja mootor pärast oma hoolealuste paratamatut iseseisvumist?
“Ma ei ole Eesti riigiga väga rahul. Ma tahaks teha midagi, mis annaks vähemustele võimu juurde.”

http://vana.www.postimees.ee:8080/leht/98/01/07/tartu.htm
OBU galeriis Sütevaka Andrese näitus
BIRGIT PÜVE

Eile avati Tartus OBU galeriis Sütevaka Andrese maalinäitus «Euroopa Liit, banaanid ja UFOd».
Kunstniku viiendal isiknäitusel on välja pandud kümme 1997. aastal valminud assamblaazhtehnikas maali, kus on ühendatud erinevad materjalid. Enamik väljapanekust on Euroopa Liidu teemaline. Samas kajastuvad maalidel erootika, poliitika, realism ja assotsiatsioonid.
«Euroopa Liit on abstraktne mõiste, banaan on illusioon magusast nännist, mis peibutab. Ja UFOdest ei tea me midagi nagu ka Euroopa Liidust,» selgitas kunstnik näituse pealkirja, lisades, et näituse idee sündis Rootsi õppereisile sõites, kus ta tutvus prominentsete kunstnikega ning vestles nendega ELi teemal.
«Samas ei võta ma kindlat poliitilist seisukohta,» toonitas Sütevaka. Ta lisas, et EList küll räägitakse, aga mitte nii palju, et vastu võtta otsust. Pigem on maalid inspireeritud eestlase euronaiivsusest ja teadmatusest.
Sütevaka Andres on saanud klassikalise prantsusepärase impressionistliku maalihariduse Tartus Konrad Mäe maalistuudios. Peale viie isiknäituse on Sütevaka töid eksponeeritud ka grupinäitustel. Eelmine väljapanek «Ecstasy» oli tal 1997. aastal Tallinnas Deco galeriis.

Kiirus 2 ehk kunsti võimalustest ajupesu ühiskonnas

Katrin Kivimaa

Maanteenäitustest on eesti kunstimaastikul saamas traditsioon. Mõned aastad tagasi Andrus Joonase eraalgatusena ilmavalgust näinud kunstivorm on üle elanud (vanemate) kriitikute pahameele, kodanike vandaalitsemise ja (maali)tehnilised “puudujäägid” ning 1998. aasta Viljandi kunstifestivali Kiriküüt raames maalitud bill-boardid vilksatavad Eestimaa maanteede ääres. Kõrvuti reklaamidega, mis üritavad meile müüa, müüa ja müüa; mis panevad meid müügi-ostu vajalikkusesse uskuma; mille taustal me paigutume müügi- ja ostuvõime hierarhilisse skaalasse. Kas noorte kunstnike välgatused suudavad sellesse võrku katkestuse (sisse) punuda, on küsimus, mida sotsiaalsest aspektist esitada on ilmselt vara, kunstimaailma seisukohalt aga vägagi õige aeg.

- Kunstnik ja maanteed

Mari Sobolevi “avastatud”, areeniletoodud ja propageeritud seltskond on jõudnud punkti, kus neist ei saa enam mööda vaadata. Kusjuures neist kui tervikust, kui nähtusest, mis kunstipildis ja loodetavasti ka ühiskonnas iseseisva suundumusena silma torkab. Torkab, riivab ja ärritab. Sest kunstisaalis jääb kunst ikkagi oma nö kaitstud alale, kusjuures selle tulemusena on ta tihti kaotanud võime sekkuda ja ärritada. Avalik ruum kõige laiemas mõttes on see sfäär, kus näiliselt kunstisiseste mängudena paistvad etteasted teistsuguse tähenduse omandavad. Tähenduse, mis ammutab ja kasvab välja meid ümbritsevast ühiskonnast, sellesse samal ajal kriitilis-irooniliselt suhtudes. Ometigi pole maanteekunstnikud (surm)tõsised, sugugi mitte: mida nii väga tõsiseltvõetavat peaks “Kiirusest” möödakihutaja leidma purkidesse menstrueerivates naistes – “It works, there's nothing wrong with it. It's your last resort. Will you marry it?” (Kärt Putk); Eesti lipu taustal poseerivas ameerika meediategelases, kelle imestus “What's the problem, who the hell is Esti” on täiesti loomulik (Taave Tuutma); või Tallinna linna sildis keset põldu (Peeter Allik). Ainult, et naerda ka justkui ei julge. Sest naer pole (antud juhul) lahendus: hullumeelsus on siin ja praegu ning selle demonstreerimine saab naeru osaliseks ainult hullude poolt, kes seda mängu on nõus jätkama. Muide, kunstnikud ise ei kuulu hullude kategooriasse, sest nemad küll naeravad, kuid mitte ainult ja kui, siis ka endi üle. Jasper Zoova on universumi kuningas (nagu tema töö väidab). On see tõesti seesama “universum”, kus rahusildiga saabuvaid tulnukaid tervitatakse lausega “Aga inimesed on meil head” (Valdek Alber)? On see lihtsalt lapsemeelsuse ekpluateerimine või küüniline (enese)reflektsioon? Või lihtsalt zhest, nagu näiteks Marko Mäetamme “Uriin”?

Parimal juhul on kunstnikud vihased. Marko Laimre maalib alusele ainult ühe sõna FUCK ja ühe numbri 1 000 000$; Sütevaka Andres on paljusõnalisem oma soovituses osta uus peenisepikendus – mersu Hansaliisingust. Tema viha kobrutab lausa üle ääre: graffitina korrektsele reklaammaalingule lisatud “Pekske pihku kodanlus” mõjub juba järgmise tasandi vastukajana – kunstipublikust poolehoidjate kaasaelamisena Sütevaka üritusele. Priit Pajos tunneb kaasa politseinikele – a' la ka tema on inimene —, mis iseenesest on juba julgustnõudev ja õõnestav tegu, sest mundrikandjat ei tohi haletseda, isegi siis, kui ta on alasti. Evelyn Müürsepp paigutab kõrvuti hoiatusmärkidele lehma ja kalli punase auto. Samasse otseütlejate kampa võiks paigutada ka Andrus Joonase “You don't know what is love”, kui selle adressaadina näha vaatajat. Tundub siiski, et Joonase piltidega on lugu keerulisem ja ma võtan endale julguse analüüsida pikemalt tema tööd “Artist Kills the Beast” näituselt “Kõike korraga ja palju”, mis toimus eelmisel sügisel Rotermanni soolalaos. Esiteks, just seda tööd on vaadeldud põlvkonnavahetuse märgina ja teiseks, võimaldab see lahata avangardijärgset, tsentrist ja mainstream'ist väljaspool asuvat kunstnikutüüpi.