Esimene peatükk: patt

1.1 Patu käsitlus eelkristlikus juudi traditsioonis ja Uues Testamendis

Vanas Testamendis tarvitatakse pattu sõnakuulmatuse tähenduses, mida väljendab heebreakeelne ‘peša’ (vastuhakk, mäss), teised sõnad, mida selles tähenduses tarvitatakse on ‘het’ (üleastumine, pahategu) ja ‘avon’ (eksimus).⁵

Juudi kirjandusel pole 1.saj enne ja pärast Kristust selget vaadet inimesest. Kuigi patt üleüldise allakäiguna võis olla päritav, eeldati, et inimese moraalne vabadus on puutumata ja ta saab valida, kas elada õigesti või mitte. Inimese süda, mitte liha, on kurjade kavatsuste asukoht. Samal ajal tuntakse ainult erandlikke patuta eluviise. Iga patt on individuaalne tegu, mida võib kaaluda ja loendada. Suuresti peetakse patustes kiusatustes kurje vaime vastutavateks, ent erandlikke üleastumisi Jumala vastu saab patukahetsusega kustutada.

Pattu ei asetata kunagi suhtesse Jumala armastamisega. Ristija Johanneski vaatab seda kui kangekaelset vastupunnimist Jumala tahtele. Jumal on kreeditor, kohtunik, kuningas, seevastu inimene on võlgnik, süüalune ja subjekt.

Väidetavalt polnud Jeesuselgi üleüldist patu doktriini. Ta ei mõelnud abstraktsete probleemide üle, vaid konkreetsete pattude peale. Ta ei räägi isegi pattulangemisest. Ent patt on kohutav tegu, mis sooritatakse alati Jumala, mitte ainult ligimese vastu. Jeesus ei võta patustajaid kui ühte inimeste klassi teiste seas, isegi ‘õiged’ kõlab irooniliselt. Mis siiski ei tähenda, et pole vahet, mis ei võimaldaks raskusastmeid näha. Üleskutse meeleparandusele tähendab, et kõik on patustanud, keegi pole puhas. Patu allikas on kuri süda. Ümbritsevate kurjus ja kuradi kiusamine ei määra inimest pattu, sellele on võimalik vastu seista. Patu liik, mille vastu Jeesus iseäranis inimest hoiatab on lahkuse puudumine ehk siira sõbralikkuse puudumine, mis ilmneb Viimsel kohtupäeval. Vihapidamine ja kiim, ebapuhas vaade ja soovimine on võrdsed ebapuhaste tegevustega, lisaks enesepettus ja moraalne otsustamatus. Patt areneb: süda muutub paheliseks ja inimene, muutudes aina halvemaks, hakkab sarnanema halva puuga, mida tuntakse tema viljadest. Jumal karistab pattu, ent palju olulisem on, et inimene võib meelt parandada ja kõiki patte võib andestada, välja arvatud need, mis viivad lõpliku paadumiseni ja seovad inimese igaveseks süüga. Süü on raskeim koorem ja inimene vajab pidevalt andekspalumist. Alles Püha Pauluse puhul hakkab kujunema üldine doktriin, mille kohaselt patt on vastandumine Jumala seadusele – Tema tahe on väljendatud käskudes ja Seaduse varal muutub inimene sellest teadlikuks. See seadus pole ainult Moosese seadus, vaid on südametunnistusena kui kaasteadmine kirjutatud inimese südamesse. ⁶

Paulus kasutab siin sõnu ‘parakoe’ (sõnakuulmatus) aga ka ‘epithymia’ (himutsemine). Pauluse järgi on patt süü ja saatus, inimese vastutav tegevus ja saatuslik olemine ühtlasi. ⁷