1.2 Patu mõiste kujunemine ja käsitlus kirikuloos

Vanas kirikus polnud patul nii radikaalset tähendust kui UT-s. Athanasiuse järgi olid paljud pühakud patust puhtad, Aleksandria Cyrillose järgi sündisid inimesed patuta. Ent Tertullianus arendab juba pärispatuõpetust ‘vitium originis‘ mõistega. Augustinus väitis, et enne langust ja ‘peccatum originale’t ehk algpattu, oli inimesel võime mitte patustada (‘posse non peccare’), pärast langust on ta aga võimetu mitte patustama (‘non posse non peccare’). Patt kõlab siin headuse puudumisena (‘privatio boni’), mis on ‘kõrkus’ (‘superbia’), ‘enesearmastus’ (‘amor sui’) ja ‘himu’ (‘concupiscentia’), viimane tähendas seksuaalset libiidot. Patusus on ‘peccatum originale’ varal pärandus Aadamalt. Augustinuse eripatuõpetus ehk harmatoloogia on aluseks hilisemale teoloogilisele arusaamale patust.

Aquino Thomas eristas patte aga järgnevalt:

1. ‘peccatum veniale’ – andeksantav patt;

2. ‘peccatum mortale’ – surmapatt;

3. ‘peccatum in Deum, in seipsum et in proximum’ – patt Jumala, iseenda ja ligemese vastu;

4. ‘peccatum originale’ – alg – või pärispatt;

5. ‘peccatum actuale’ – teopatt.

Vormiliselt peetakse ‘peccatum originale’t algse õiguse puudumiseks (‘privatio originalis iustitiae’), ‘materiaalselt on see aga himu’.⁸

Pärispatt on kõikide teiste pattude juur, mis ajab võrseid teopattudes. Teopatt ja algpatt on ühe reaalsuse kaks erinevat külge.