1.5 Patt luterlikust vaatenurgast

Tartu Ülikooli koguduse endine õpetaja Ralf Luther on defineerinud pattu sarnaselt eelnevale, ent on lisanud subjektiivset mõõdet. Eelpool esitatud tõlgendustele lisab ta enda arusaamise heebreakeelsest tähendusest: patt kui puudus või sihist kõrvalekaldumine. Või teise tähendusena: kõverdus, kummardus, võlg.

Patt algab inimese eemaldumisest lepingust Jumalaga. Inimene võtab endale vabaduse vastavalt meeldivusele ise reegleid teha, arvates et enda varal jõuab kaugemale. Inimene tahab ise olla Jumal – teha vahet heal ja kurjal ainult endast lähtuvalt.

‘Patt on juhita ekslemine, on peatumatu kõikumine hea ja kurja vahel, võimetus teha vahet, mis on tähtis ja mis tähtsusetu, mis on suur ja mis väike, mida valida ja mis ära heita, mida teha ja mis tegemata jätta.’ ¹²

Püüdes saavutada vabadust satub inimene hoopis suuremasse orjusse. Patt on ühtlasi inimesele olemuselt võõras valitsus, on orjastamine sellele, mida vihatakse. Jumalast kauge inimene ei leia teed venna juurde. Kaotanud võime näha enda tõelist kohta, näeb selline inimene kaasinimestes ‘oma suuruse jalgealust järge, oma tujude mängupalli, oma heaolu orja, oma tegevuse objekti.’ ¹³

‘Ja kui kaasinimene ei taha seda olla, siis arvatakse see talle andestamatuks kuriteoks, mille vastu tuleb võidelda kõigi võimuvahenditega, ja kus vägi puudub, seal karistada põlgusega’,¹⁴ nendib R. Luther. Patuks on ka arusaam, et just tema evib priviligeeritud staatust ja järgnev reaktsioon suruda alla kõiki neid, kes seda ei aktsepteeri. Patu tulemuseks on kõigi sõda kõigi vastu. Patus pole ustavust, headust, aukartust, ning teenistusvalmidust kuritarvitatakse.

Väljapääs on üks: pöördumine tagasi lepingusse Jumalaga, elada jumalike mängureeglite järgi.¹⁵