Teine peatükk:

surmapattude nimetuste eestikeelsete tõlkevastete probleem

Kuigi kiriklikku kristlikku religiooni rooma-katoliiklikul kujul tunnistati Eestis 13.-17.sajandini, pole õiget ja korralikku traditsiooni, kuidas tõlkida ladinakeelseid usumõisteid. Probleem pole mitte üksikutes mõistetes, vaid terves süsteemis. Luterlik kirik, ambitsioonis pöörduda algkristlike väärtuste juurde tagasi, heitis eemale sajandite jooksul aste-astmelt, lõik-lõigult loodud usukontseptide kudumi ja taandus varaste kirikuisade ning augustiinlikele positsioonidele. Samas Aquino Thomase teoloogiline süsteem tomism, katoliku kiriku ametlik filosoofia, on keerukas ja üksikasjalikult välja arendatud mõistete võrgustik, millele pole suuremas osas eesti vasteid väljaarendatud  ja veel vähem üldiselt kokku lepitud. See kehtib sissejuhatuses ära toodud eestikeelsete vastetega surmapattude ‘uhkus, ahnus, iharus, kadedus, viha, aplus, tusk’ (5. ja 6. on vahetuses!). Kahtlemata märgistavad nad algset loetelu, ent pole sugugi kindel, et need tõlkevasted on ka kõige sobivamad.

‘Superbia’ on tõlgitud ‘uhkusena’. Kindlasti pole see vaste suvaline Ent kui vestlustes katoliku preestriga Vello Saloga püstitasin adekvaatse eesti vastesse ümberpanemise probleemi, pakkus ta ka ‘upsakust, ülbust’ ja ‘üleolekut’. Omalt poolt eelistasin esialgu kõrkust. Võrreldes aga Vulgata’t  ja 1968.aasta piiblitõlget, märkasin, et näiteks Õpetussõnades (lad. Proverbia), mis on Vulgatas ‘superbia’ on eestikeelses tõlkes ‘alpus’. ‘Superbia’ on tuletatud teisest samatüvelisest ladina sõnast ‘suberbus’. Ladina-eesti sõnaraamat tähendab seda sõna  kui ‘kõrgeleulatuv’, ‘väljapaistev’ aga ka ‘väga uhke’, ja ‘suureline’. ‘Alpusel’ on Piiblis sarnased tähendusseosed, ent erinevalt teistest eesti üldkasutatavatel sõnadel saab ‘alpust’ kasutada eelkõige religioossetes seostes. Seetõttu on vahest kõigiti piiblitraditsiooni arvestavam vaste alpus, mis märgistab inimese endale ise võetud üleolekutunnet ja sellest lähtuvat käitumisviisi ligimeste ja kogu ümbritseva suhtes. Enda suvast lähtuv üleolek ajaloost, vanemate väärtustest ja sakraalsusest.

‘Suberbia’le järgneb ‘avaritia’. Salo kinnitas, et see märgistab nii ihnust kui ahnust. Ehk enesekeskne enesepoole hoidmine. Seega ‘ahnusena’ markeerimine pole igati sisu kattev. Salo pakkus siin välja ‘saamahimu’, omalt poolt eelistasin esialgu ‘aplus’. Ent kuna viimast saab tarvitada ka õgardluse tähenduses (Salo näide: ‘sõi aplalt’),  siis  langes aplus kõrvale. Siiski näib saamahimu viitavat soovile saada asju, mida veel ei omata. Ihnus on aga kitsidus jagada teistega seda, mida juba evitakse. Ehk ‘avaritia’ väljendab soovi saada ja hoida omandit ainult endale. Ladina-eesti sõnaraamatu (edaspidi LES) põhjal on ‘avartia’ alus ‘avarus’, avarus tuletub verbist ‘aveo’. ‘Avarus’ tähendab ‘kasupüüdlikku’, ‘aveo’ tegevusena ‘ihkama’, ‘väga soovima’. Seetõttu oleks vahest kõige adekvaatsem vaste, arvestades mõiste suunatust omandisse kiindumisse,  ‘omandihimu’.

Luxuria’ tõlkimisega pole asi parem. LES järgi tähendab ‘luxuria’ ‘lopsakust, lihavust, küllust, mõnulevust, pillamist, ülemeelikust, liialdamist, taltsutamatust’. ‘Luxuria’ alus on ‘luxus’, mis tähendab ‘üliviljakust, liiderdamist, taltsutamatust.’ Samast tüvest tuleb sõna luksuslik, mis pole eesti kasutuses sugugi negatiivne sõna, vaid näitab justkui positiivset jõukuse küllust. Kiriklikus moraliseerivas seoses viitab ‘luxuria’ ülemäärastele, ebaseaduslikele ja ebanormaalsetele seksuaalsetele soovidele. Sõnal on otsene seos vohavuse ja ülilihavusega. Ehk ka sugulise lodevusega. Iharus vastena pole vale aga pole ka selgelt negatiivne, mida on kindlasti kiim, kiimasus, kiimlemine (eriti ilmneb sobivus näiteks ‘onaneerimise’ eesti vaste ‘käsikiimluse’ puhul).

            Ainuke mõiste, mille ümber panemisega pole (ei teagi miks just sellega mitte) probleemi on ‘invidia’, mida saabki ainult kadeduseks tõlkida, kuigi ka sõna teised tõlgendamisviisid näivad vägagi kõnekad. LES seletab ‘invidia’t kui ‘kadedust, pahasoovlikust, õelust, keelepeksu, laimu’. ‘In invidie esse’ tähendab mitte sallitav olema, ‘in invidiam venire’ – ‘mittesallitavaks muutuma’, ‘invidia ardere’ – ‘löömava vihaalune olema’. ‘Invidia’ aluseks on tegusõna ‘in+video’  ehk sõna-sõnalt ‘sisse vaatama’!  Verbina viitab ‘invideo’ ‘viltu, kõõrdi, mitte heasoovlikult vaatama’ ja ‘pahasoovlikkusest kellelegi ära ütlema’. ‘Invidia’t kasutati päris alguses ka arvustava vaatamise kohta (halb silm).

          ‘Gula’t tõlgib ENE apluseks. Siiski on ‘aplus’ mõnevõrra laiema tähendusega sõna, mida võib kasutada ka lihtsalt intensiivse söömise kohta, mitte aga ainult püsivalt ebanormaalse ja korrapäratu söögi ja joogi tarbimise suhtes. Sest kiiret söömist võib üles näidata ka nälgija  toidupala saamisel, söömine aga iseenesest pole veel pahe. ‘Gula’ tüveks on ladina ‘gluttire’, ‘neelama, ahnelt jooma’ ehk endale ülemääraselt toitu ja jooki lubama. ‘Gula’ ise tähendab ‘kurku, kõri, neelu, söögitoru’. ‘Gulae parens’ on ‘kõhuteener’. Algupäraselt peeti ‘gula’ all silmas  ülemäärast toiteainete tarbimist ja samuti apetiidi kapriise (gurmaanitsemine!). Joomarlus ja prassimine kuulub samuti siia. Kõige lähem sisule on eesti keelest õgardlus – õgida toitu, jooke ja lõpuks - elugi.

          Esmapilgul võib näida, et ‘ira’ tõlkimine ‘vihaks’ peaks asja sisu igati kajastama. Ometi saab ‘viha’ kasutada ka lihtsalt ägeda reageerimise (vihastuma = raev, raevuma) kohta, mis tuleb ilmseks täiesti spontaanselt. Patu definitsioon nõuab aga teadlikkust ja ettekavandamist. Äkkviha seda kõigest mööduva vihahoona pole. Peetakse silmas teadlikku vihas püsimist, selle arendamist ja ülalhoidmist endas. ‘Ira’ vastand on andestamine, seetõttu kõige paremini näib kontsepti sisu edasi andvat vihapidamine.

          ‘Acedia’ga paistavad vastuolud olevat kõige suuremad. Antud sõna võib ümber panna ka kui ‘laiskust’, ‘loidust’ või ‘tuimust’. Tegemist peab olema teatava tujutusega, käega löömise meeleoluga, elutüdimusega, kurbuse surutisega, milles ei soovita midagi teha. Püsiva meeleseisundina väljendub ka tujutsemisena! Kuigi tusk on hea vaste, leian et tujutus annab sisu paremini edasi.

Seega lõplik eestikeelne seitsme surmpatu nimekiri võiks olla järgmine:

1.      alpus;

2.      omandihimu;

3.      kiim;

4.      kadedus;

5.      õgardlus;

6.      vihapidamine;

7.      tujutus.