Kolmas peatükk:

surmapattude definitsioon ja loomus

‘Surmapatu’ mõiste tekkis vastanduses ‘andeksantavate’ ehk mööduvate pattudega. Raskusaste loob eristuse. Mööduv patt lubab armulikkusel edasi püsida, kuigi haavab ja solvab seda. Surmapatt tekib olulises suhtes Jumalaga vastandumises. Katoliku kiriku katekismus nendib, et raskusastet määratletakse kümne käsu põhjal, mis vastab Jeesuse vastusele noorele jõukale mehele: ‘Käsud sa tead: sa ei tohi tappa; sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi varastada; sa ei tohi valet tunnistada; sa ei tohi kedagi petta; sa pead oma isa ja ema austama!’. Pattudel on raskusastmed. Mõrv on raskem kui vargus. Surmapatt nõuab täielikku teadevolekut ja nõusolekut. See eeldab teadmist teo patusest iseloomust, selle vastuolust Jumaliku seadusega. Teeseldud teadmatus ja kahetsemine ei vähenda, vaid pigem suurendavad, patu tahtelist loomust. Mittetahteline teadmatus võib vähendada või isegi kõrvaldada tõsise üleastumise tagajärjed. Keegi ei ole määratud olema teadmatu moraaliseaduste printsiipidest, mis on kirjutatud iga inimese südametunnistusse. Tunnete ja passioonide äkiline ilmnevus võib samuti tahtelist ja vaba üleastumise loomust, nagu võib väline sundus või patoloogilised häired. Patt, mis sooritatakse kurja kavatsusega, kurja teadlikult valides, on kõige raskem. Surmapatt on äärmine inimvabaduse võimalus. Selle tulemuseks on armu, jumala heategevuse ja pühakstegeva armu jäädav kaotamine. Kui seda ei saavutata kahetsuse ja Jumala andestamisega, see põhjustab Jumala riigist väljajäämise ja igavese surma põrgus, sest meie vabadusel on võim teha valikuid igaveseks, Jumalale selga pööramata. Samas lõplik kohtupidamine peaks jääma Jumalale.

Andeks antav patt sooritatakse siis, kui on tegemist vähem tõsise asjaga, ei järgita moraalse seadusega ettekirjutatud moraaliseadust või kui ei alluta moraalireeglitele, tõsi, olulises asjas, ent täieliku teadmise ja nõusolekuta. Mööduv patt nõrgendab armu, väljendades ebakorrapärast kiindumust loodud asjadesse ja takistab nii hinge edenemist vooruse suunas ja moraalset täiustumist. Seda karistatakse ajutise karistusega. Tahteline ja kahetsemata mööduv patt viib meid järk-järgult surmapatuni. Siiski ei lõhu see veel lepingut Jumalaga. Jumala armuga on see parandatav. ¹⁶

‘Seepärast ma ütlen teile: iga patt ja jumalapilge antakse inimesele andeks; aga Püha Vaimu pilget ei anta inimestele andeks.’(Mt. 12:31).

Patt loob patu jätkumise; see sisaldab pahet ühe ja sama tegevuse kordamises. See lõpeb paheliste kalduvustega, mis varjutavad südametunnistuse ja lagundavad üksikasjaliku hea ja kurja vahel otsustamise. Patt kaldub seega end taaslooma ja tugevdama ennast, ent see ei suuda hävitada moraalitunnet selle juurest.

KKK sedastab, et pahesid võib klassifitseerida vastavalt voorustele, millele nad vastanduvad, või seostada neid peamiste pattudega, mida kristlik kogemus on esile toonud järgides Püha Johannes Cassianus’t ja ka Püha Gregorius Suurt. Surmapatte nimetatakse peamisteks ka seetõttu et nad sisaldavad teisi patte ja pahesid. Need on alpus, omandihimu, kadedus, vihapidamine, kiim, õgardlus ja loidus või tujutus. Kateetiline traditsioon meenutab samuti taevanikisendavates pattudest: Abeli veri, sodomiitide patt, Egiptuses rõhutud inimeste hala, võõramaalase, lese ja orvu hala ja ebaõiglus palgatöötaja suhtes (vt ka käesoleva töö sissejuhatusest). Patt on personaalne tegevus. Me evime vastutust ka pattude eest, mida sooritavad teised, kui me aitame neile kaasa ja osaleme neis:

1. osaledes otseselt ja tahtlikult neis;

2. andes sellisteks tegudeks nõu, käskides, kiites või neid heaks lugedes;

3. mitte-avaldades või mitte-takistades neid, kui meil on selleks kohustus;

4. kaitstes kurja-tegijaid.

Seega patt paneb inimesi selles kaasa osalema ja viib himuruse, vägivalla ja ebaõigluse valitsemiseni nende seas. Patt viib sotsiaalsete institutsioonide ja olukordade tekkimiseni, mis on vastuolus jumaliku headusega. ‘Patu struktuur’ on personaalsete pattude väljendus ja tulemus. Nad viivad ohvreid omakorda kurjuseni, ehk moodustavad ‘sotsiaalse patu’¹⁷, millest eesti keelest räägitakse kui ‘sotsiaalsest pahest’ ja hoopis teises seoses ja tarvituses.

Niisiis surmapatud on sellised, mis

a) tahtlikult ja täie teadmisega rikuvad jumalikku seadust,

b) purustavad sõpruse Jumalaga ja

c) põhjustavad hinge surma.

Selle poolest erinevad need mööduvatest pattudest, mis kaldudes kahjustama kõrgemat elu, vaid kõigest takistavad justkui puujuurikad metsarajal selleni jõudmist. Stoikud pidasid kõiki patte võrdselt jäledateks ilma et oleks tehtud vahet nende loomuses ja tagajärgedes. Varane kirik, kooskõlas pühakirjaga, võttis seisukoha, nii iseloomu kui tulemusi silmas pidades, et mõned patud on tõsisemad kui teised. Augustinus kinnitab, et see, kes sooritab surmapatu kasvab justkui üle (1) olulise asja suhtes, (2) selge teadmisega halvast, (3) teadliku sooviga (deliberata complacentia).¹⁸

Eristamine mööduva ja surmapatu vahel baseerub Johannese esimesel kirjal (1Jh5:16-17): ‘Kui keegi näeb oma venda pattu tegevat, pattu, mis ei ole surmaks, siis ta tehku palvet, ja Jumal annab temale elu, neile nimelt, kes ei tee pattu surmaks [surmapattu]). On patt, mis on surmaks [surmapatt]; selle kohta ma ei ütle, et tuleks paluda. /Kõik ülekohus on patt; ja on pattu, mis ei ole surmaks [surmapatt].’

Kuigi apostel Johannes selgelt teeb vahet pattudel, on siiski küsitav, kas see kirjakoht saab õigustada järeldusi, mida kirik on hiljem sellest tuletanud. Ent see kirjakoht pole üksi - apostelliku nõukogu kirjas pagankristlastele (Apostlite teod, 15:28-29), on neli asja keelatud: ‘Sest Püha vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teie peale ei tohi panna enam ühtki koormat kui aga need tarvilised määrused: hoiduda ebajumalate ohvriliha ja vere ja lämbunu ja porduelu eest. Kui te nendest hoidute teete hästi.’

Seega uskujad peavad:

1.hoiduma iidolite ohvrilihast;

2. hoiduma fornikatsioonist,

3. hoiduma lämbunutest ehk hukatutest,

4. hoiduma verest (mõrvast).

Need patud on nii sügavad, et viivad patustaja ekskommunikeerimisele.

Teistes UT pakutakse väga erinevaid, kattumatuid eksimusi inimkäitumisest, need on vastavalt kirjakohad:

1. Matteuse evangeeliumist 15:19,

2. Markuse evangeeliumist 7:21,

3. Pauluse kiri roomlastele 1:29-31,

4. Pauluse kiri galaatlastele 5:19,

5. Pauluse esimene kiri korintlastele 5,

6. Johannese ilmutuse raamat 21:8.

1. Matteuse evangeelium 15:19: ‘Sest südamest väljub kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hoorust, vargusi, valetunnistusi, jumalapilget.’

2. Markuse evangeelium 7:21: ‘Sest seestpoolt, inimeste südamest, lähtuvad kurjad mõtted, hoorus, vargused, tapmised, abielurikkumised, ahnus, kurjused, kavalus, kiimalus, kade silm, Jumala pilkamine, kõrkus, rumalus. Kõike need pahad asjad lähevad seestpoolt ja rüvetavad inimest.’

3. Pauluse kiri roomlastele 1:29-31: ‘nad on täis kõike ülekohut, kurjust, ahnust, tigedust, täis kadedust, mõrva, riidu, kurikavalust: nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, ülbed, suurelised, hooplejad, leidlikud kurjale, sõnakuulmatud vanemaile, mõistmatud lepingu rikkujad, armuheitmatud, halastamatud, kes ehk nad küll tunnevad Jumala õiguse määrust ka teavad et need, kes teevad niisuguseid asju, on surma väärt, ei tee mitte ainult sedasama, vaid tunnevad head meelt neist, kes nõnda teevad.’

4. Pauluse kiri galaatlastele 5:19: ‘Aga liha teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kiimalus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kade meel, vihastumised, jonn, kildkonnad, lahkõpetused, tapmised, joomised, pidutsemised ja muud sellesarnast, millest ma teile ette ütlen, nagu ma ka juba enne olen öelnud, et need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala riiki.’

5. Pauluse esimene kiri korintlastele 5 (kuna liiga pikk siis ainult lõik 11): ‘Aga praegu ma kirjutasin teile, et teil ärgu olgu midagi tegemist niisugusega, keda nimetatakse vennaks ja kes on kas hooraja või ahne või ebajumala kummardaja või pilkaja või joodik või anastaja: niisugusega ärge ühes söögegi.’

6. Johannese ilmutuse raamat 21:8: ‘Aga argade ja uskmatute ja jälkide ja tapjate ja hoorajate ja nõidade ja ebajumalateenijate ja kõigi valelike osa on tule ja väävliga põlevas järves. See on teine surm.’

UT patud on poolpaganliku ühiskonna patud. UT patu õpetus on pigem eetiline kui kiriklik.