Neljas peatükk:

surmapatu mõiste kujunemine kirikuloos

 4.1 Varased kirikuisad

 Kiriku suurenedes ja tugevnedes, ning ühiskonnas aina laiema toetuse leidmine tõi kaasa vajaduse täpsustada doktriini, täpsustada kristliku õpetuse sisu ehk  ka eristada pattu patust. Varased kirikuisad nagu Clementius ja Hermas (u 2.sajand) püstitasid küsimuse, kas on mõnda sellist liiki pattu, sooritatuna pärast ristimist, mida ei saa kunagi andeks.

Hermas on varasemaid kirjutajaid, kes pakub mingit klassifikatsiooni. Ta annab nimekirja kaheteistkümnest patust ja neile vastavatest voorustest. Sarnaselt järgneva ajastu arvu seitsme müstikale, uskus Hermas samal moel arvu kaksteist, mida ta pidas teataval moel jumalikuks. Nii esineb tema mõistu kõnelustes kaksteist käsku, kaksteist neitsit, kaksteist naist, kaksteist hõimu ja kaksteist mäge. Kaksteist neitsit sümboliseerivad kahteteistkümmend voorust ja kaksteist naist kahteteistkümmend rasket pahet. Hermase loetelu on järgmine:

Kes kannab neid neitsite nimesid, nagu kandis Jumala poeg on võimeline sisenema Jumala riiki. (Pastor Hermas. Kolmas raamat – sarnasused, IX sarnasus, 15.ptk). ¹⁹

Kaksteist mäge kuulub samuti kesksete Hermase sümbolite sekka, mistõttu väärib siin pikemat kirjeldust.

Igal mäel elab üks rahvas.

Esimeselt mäelt, mis on must, on need,  kes uskusid – blasfeemitsejad ja reetlikud Jumala teenijad. Neile pole pattude andeksandmine avatud, surm lebab nende ees ja seetõttu on nad ka mustad(!), kuna nende tõug on seadusetu.

Teiselt mäelt, kes uskusid, on silmakirjatsejad ja rikutuse õpetajad. Nagu eelnevatel pole neilgi mingisuguseid õigluse vilju, nad on usutühjad. Nemad võivad erinevalt esimestest meelt parandada, kuna pole Jumalat teotanud ja reetnud jumalateenistust. Nad muutusid omandamise soovist silmakirjalikeks ja nad rääkisid vastavalt vajadusele nendega, kes olid patustajad. Neile saab osaks teatav karistus, ent nad saavad kahetsedes patte andeks, kuna nad pole ei teotajad ega reeturid. (19.ptk)

Kolmandalt mäelt, millel on kibuvitsad ja ohakad, pärinevad need, kes on jõukad ja rahategemisse sukeldujad. Jõukad on kibuvitsad ja ärikad ohakad. Sellised tegelased on  sedavõrd haaratud äritegevusest, et pole märganudki kui kaugel on nad Jumala teenimisest. Neil on raske Jumala riiki sisse saamisel, kuna on raske paljajalu kõndida ohakate peal. (20.ptk)

Neljandalt mäel, millel kasvab roheline, taimede ülaosad rohelised, juured kuivanud ja mõned neist on päikesest kõrvetatud, pärinevad kahtlejad. Need, kellel Jumala nimi kõlab huulil, ent südames Teda pole. Seetõttu on nende juured kärbunud ja neil pole jõudu. Ja ainult nende sõnad elavad, kuna  nende tegemised on surnud. Need inimesed pole ei surnud ega elavad. Nad saavad elama kui nad kahetsevad. Kui ei, siis antakse nad üle naistele, kes viivad nende elu.(21.ptk)

Viiendalt mäelt, millel on roheline rohi ja kaljune, tulevad need uskujad, kes on pika taipamisega ja kangekaelsed, kes soovivad kõike teada, ometigi ei tea midagi. Nad kiidavad end teadvat elutarkust ja soovivad saada õpetajateks, vaatamata mõistuse puudusele. Meele kõrkusest muutuvad paljud tühisteks, sest kõle enesekindlus ja kangekaelsus on suur deemon. Paljud neist heideti kõrvale, teised kahetsesid ja hakkasid uskuma, alistudes nendele, kellel oli mõistmine, saanud teadlikuks enda rumalusest. Ka ülejäänule jääb võimalus, sest nad pole mitte kurjad, vaid rumalad. (22.ptk)

Kuuendalt mäelt, millel on suuri ja väikeseid lõhesid ning mädanenud rohi lõhedes, on need, kes elades väikestes lõhedes esitavad süüdistusi teiste vastu ja enda keelepeksu pärast on usus alla käinud. Nende auhaavamised on väiksed ja nad kahetsevad kiiresti. Ent suurtes lõhedes elajad jäävad enda auhaavamistes kindlateks ja on kättemaksuhimulised üksteise vastases vihapidamises. Sellistel inimestel on raskusi elamisega, kuna Jumal ei anna neile paika enda hoones. (23.ptk)

Seitsmendalt mäelt, kus rohi on lopsakas ja roheline ning terve mägi viljakas, nii et mistahes kari saab sellest söönuks ja kõigile jätkub, pärinevad lihtsad, vägivallatud ja õnnistatud, kes ei esita süüdistusi üksteise vastu. Nad on rüütatud Püha Vaimu neitsite poolt, alati abivalmis, kaastundega, alati ette heideteta ja kõhklusteta. Jumal nähes nende vagurust ja lihtsust on neile kõiges armulik olnud. ‘Ja mina, meeleparanduse ingel, ütlen teile, kes te olete sellised: jätkake olemast sellised nagu need ja teie seeme ei varjutu kunagi..’²⁰(24.ptk)

Kaheksandalt mäelt, kus on palju fontääne, ja kus Jumala olendid joovad allikaist, tulevad apostlid, õpetajad, kes kõnelevad tervele maailmale, ja kes õpetavad puhtalt ning pidulikult Jumala sõna ja ei lange kunagi kurjadesse soovidesse, vaid kõnnivad alati õigluse ja tõe teed, vastavalt Püha Vaimu annile. Sellised inimesed sisenevad Tema riiki koos inglitega.(25.ptk)

Üheksandalt mäelt, mis on maha jäetud, kus elavad roomajad ja metsloomad, mis ründavad inimesi, on plekiga Jumala teenijad, kes täitsid enda kohust halvasti, ja kes võtsid leskedelt ja orbudelt nende elatise ja omandasid asju õpetajaametist. Kui nad jäävad samade soovide küüsi, on nad surnud, ent kui kahetsesid ja lõpetavad enda õpetajaameti pühal viisil, nad võivad elada.(26.ptk)

          Kümnendalt mäelt, kus on karjale varju pakkuvad puud, on külalislahked piiskopid, kes võtavad alati hea meelega, teesklemata vastu Jumala teenreid. Nad kaitsevad õnnestunult leski, hädavajajaid ja säilitavad alati pühalikku tooni. Kõiki neid säilitab Jumal igavesti. (27.ptk)

Ja üheteistkümnendalt mäelt, kus puud on erinevaid vilju täis, on need, kes kannatasid Jumala poja nimel, ja ka need, kes teadlikult kannatasid kogu oma südamega ja andsid enda elu selle eest. Kõik  Jumala nimel kannatanute patud kustutatakse. Siia kuuluvad need, kes kõhklusteta usust kinni pidasid kaalumata võimalustki Teda eitada.(28.ptk)

          Kaheteistkümnes mägi on valge ja sealt on väikelapsed, kelle südametest ei tulene mingisugust kurja ega teagi, mis on rikutus ja õelus, vaid jäid alati lasteks. Sellised pärivad Jumala riigi. Kõik, kes jäävad kindlateks ja puhasteks kui lapsed, tegemata kurja, austatakse enam kui keda iganes eelnevalt mainitut (29. ptk). ²¹

Tema klassifikatsioon viitab eetilisele, eristatuna kiriklikust, patu tähtsustamisele ja mõned tema poolt loetletud puuduste nimed on olnud seemneks hilisemale klassifitseerimisele. Näiteks ‘apetheia’, ‘apathe’ ja ‘lupe’ ²², vastavalt tujutus, pettus ja ahnus.

Tertullianus (u155 - u220) oli moralistlikum kui Hermas. Temalt pärinebki kõige varasem eristus andeks antavate ja surmapattude vahel.

Püha Augustinus Hippo’st (354 - 430), suurim kurjuse probleemi käsitleja, koostab täieliku ülevaate pattude loomusest ja mitmekesisusest. Siiski huvitab teda pigem kurjuse tähendus ja läte, kui et fikseeritud klassifikatsiooni pakkumine, mille alusel saaks teha õiguslikke ja kohtuotsustuslikke järeldusi. Moraalne süü oleneb tema väitel täielikult tahtest ja saab kuju üksiku üleastuja loomusest. Ehk iga juhtum on erakordne ja erandlik. Ei saa määratleda kindlat reeglit kõigi kurjuse vormide kohta. Seetõttu võib peaaegu igast tema suuremast kirjutisest leida sõltuvalt raamtemaatikast vastava patukäsitluse, mis pole küll teisega vastuolus, ent esitab suhteid igakord isemoodi.

Nii või näiteks öelda, et Augustinuse järgi on patte kolme liiki:

1.      patud ebakindlusest,

2.      patud teadmatusest,

3.      patud, mis sõltuvad seesmisest pahelisusest.

Vastavas kirjakohas räägib ta kolmest peamisest tüübist:

1.      ‘voluptas carnis’ (lihahimu),

2.      ‘superbia ‘(üleolek, alpus),

3.      ‘curiositas ‘(haiglane uudishimu).

Teises kohas taandab ta kõik patud a) ‘cupiditas’ele (himurus) ja b) ‘timor’ile (hirm). Kuna kolmandas jaotab ta kolme põhiklassi:  I mõtte-, II sõna-, III teopatud, neile kõigile on omane ‘concupiscentia’ ehk himu(-rus)²³. ‘Usu, lootuse ja armastuse käsiraamatu’  22.peatükis  kirjutab Augustinus kahest patu põhjusest. Me patustame, 1. mitte mõistes seda, mida peame tegema või 2. mitte tehes seda, mida me oleme juba mõistnud, et peame tegema. Esimene tuleb teadmatusest ja teine nõrkusest. Mõlema vastu tuleb võidelda ja ilma jumaliku abita läbi ei saa.²⁴

Lõpliku seitsme surmapatu loetelu iva on Augustinusel olemas, ent toonane probleemi asetus oli kurjuse seletamine – barbarite märatsemine ja roomaliku riikluse allakäik, lisaks süüdistasid esimesed kristlust  viimases.