4.2 Munkluse mõjud doktriini kujunemisele

Esimene mainimist leidnud nimekiri pärineb Egiptuse kõrbe munkadelt. Siin piiritleti ja raamistati esimest korda enam-vähem need peamised pahed, mis läksid käibele ka keskaegsesse eetikasse. Ehkki  ‘peccata capitalia’sid oli kaheksa ja rohkemgi (milliseid mõnikord vaadeldi kui kaheksat hinge ‘liikumist’ või ‘seisundit’),  piiritleti nende arvu müstilistel ajenditel, mis on nii iseloomulikud keskaegsele mõtlemisele, seitsmele, arvule, millele Lähis-Idas omistatakse pühadust. See pidi olema täiuslik vooruste ja pahede ring.

Origenes (184 - 254) oli üks esimene varastest kirikuisadest, kes rohkelt näiteks raamatus ‘Palve tegemisest’ pöördus enda aruteludes arvu seitsme kui jumaliku poole²⁵.  Ühtlasi  räägib ta seitsmest Palestiina rahvast, keda juudid pidi võitma, kui seitsmest hingelisest patutüübist, mida Iisreal pidi ületama.

Johannes Cassianus (360-435) räägib sellest ‘Konverentsides’ kui vaatest, mida pidas ka Serapion, Egiptuse eremiit. 

Serapion’i järgi leidub kaheksat liiki ‘principia vitia’t:

‘On kaheksa peamist viga, mis ründavad inimkonda, need on esiteks gastrimargia,  mis tähendab õgardlust,  teiseks fornikatsioon, kolmandaks filargia  ehk rahaarmastamine, neljandaks vihapidamine, viiendaks nukrus, kuuendaks tujukus, s.o loidus või norumeelsus, seitsmendaks tsenodoksia s.o hooplemine või näivusjanu ja kaheksandaks alpus.’ (V, 2) ²⁶

Kuus neist - õgardlus, fornikatsioon, rahaahnus, viha, nukrus ja tujutus - evivad omavahel seost nagu lülid ketis, nii et ühe ülemäärasus viib edasi teiseni. Õgardluse ülemäärasusest areneb fornikatsioon, viimasest rahahimu, edasi viha ja nukrusest tujutus. Ja pakub ka nende vastu võitlemise meetodit: olles ületanud ühe saame võita või vältida ka teisi. Serapioni järgi on neli  ühendatud paari: 1. õgardlus kiimalusega, 2. saamahimu vihapidamisega, 3. nukrus tujutusega, 4. näivusjanu alpusega.(V, 10). 

Ometi on kolme liiki õgardlust: 1) õgardlus mis sunnib munka sööma enne õiget ja määratud aega, 2) õgardlus, mis hoolib ainult kõhukese täitmisest ja täis laadimisest igat liiki  toiduga, 3) soov hõrgutiste ja delikatesside järele. Distsipliin aitab nende vastu. Esimesele järele andmine viib kloostri suhtes vastumeelsusele. Kolmandale järgi andmine ei luba saavutada Jeesuse täiuslikku enesesalgamist.

Samuti on kolme liiki fornikatsiooni: 1) see, mis tuleb suguühest; 2) see, mis tuleb naist puudutamata, s.o kui meenutada Patriarh Juuda poja Onani lugu, ja toetub selles Pauluse sõnadele (1 Ko 7:8,9): ‘Ent ma ütlen vallalistele ja lesknaistele: neile on hea, kui nad jäävad nõnda nagu minagi. Aga kui nad ei suuda endid talitseda, siis nad abiellugu, sest parem on abielluda kui himudes põleda.’, 3) see, mida mõeldakse südames ja mõistuses (Mt 5:28):’Aga mina ütlen teile, et igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames’. Ainuke relv nende vastu on lihasuretamine.

Saamahimu jaotab ta aga nii: 1) mis takistab loobujaid ära andma enda omandit, 2) mis paneb taasomandama innukalt asju, mis on vaestele ära antud; 3) mis paneb inimest himustama ja soetama asju,  mida ta eelnevalt ei omanud.

Vihapidamisega on aga nii: 1) see, mida kreeka keeles nimetatakse qumos’eks, ehk see, mis pulbitseb sees, 2) orgh– ehk see, mis teo ja sõnana välja murrab, 3) mhnis, mis ei kee üle ega möödu tunniga, vaid kestab päevi ja aastaid.

Kurbust on kahte liiki: 1) järgneb pärast vihapidamise kadumist, või mis tuleneb mõnest kaotusest, mingis saavutamata jäänud või takistatud asjast, 2) tuleb meeleheitest või rahutusest.

Tujutust on samuti kahte liiki: 1) see, mis viib unisuseni 2) see, mis viib kongi mahajätmise ja kloostrist põgenemiseni.

Näivusjanu, ehkki sellel on erinevaid vorme ja kujusid, jaotatakse erinevateks klassideks: 1) kui ollakse üles puhutud lihalikest ja nähtavatest asjadest, 2) kui me oleme sütitatud soovist  saada tühist kiitust vaimsete ja nägematute asjade eest.(V, 11).

Siiski leiab Serapion, et ühes suhtes võib näivusjanu või uhkus olla kasulik. Siis kui muudmoodi ei suudeta lihalikest pattudest hoiduda. Luues endale preestriseisuse väärikuse idee ja võideldes kätte kõigi inimeste juures sellise reputatsiooni, võidakse neist mõelda kui pühakutest ja veatutest. Nii nad suudavad üle saada kiimalusest kui nende seisusele vääritust tegevusest. Ja väldivad väiksema pahega suuremat! Parem on jääda püsima kui langeda pattude mülkasse, millest nad ei suudaks paraneda või oleks see väga raske.  .

Serapion väidab samas, et Kaanani seitse rahvast sümboliseerisid seitset surmapatu tüüpi, lähtuvalt kirjakohale viiendas Moosese raamatus (7:1): ‘Kui Jehoova, su Jumal, viib sind sellele maale, mida sa lähed pärima ja ta ajab su eest ära paljud rahvad: hetiidid, girgaaslased, emorlased, kaananlased, perislased, hiivlased ja jebuuslased, seitse rahvast suuremad ja vägevamad sind..’

Vestluse ühe osalise Germanuse küsimuse peale,  et kuidas on seitse rahvast ja aga kaheksa pattu (V, 17), vastab ta, et peale Kaanani on veel Egiptus, mis ‘püsib algelises hinge seisundis patu mõju all’ – kogu kurjuse alus, mille vallutamine annab sissepääsu tõelisse kloostrielusse. Seitse ülejäänud tuleb läbida askeetluses, need on justkui arenguastmed. (V, 18) ²⁷

Surmapattude askeetlik iseloom püsis Idas pikalt. Läänes, suuresti Gregorius Suure mõjutusel, kaotasid surmapatud enda kloosterliku spetsiifika. Nende tähendus laienes ja kohandati üldistele oludele.

Alcuin rõhutas, et, ilmikud on samavõrd kohustatud voorustest pidama kui mungad ja patud ohustavad kõiki.