4.5 Lõpliku loetelu kujunemine

Gregorius Suur sellise vastavusega deemonite ja surmapattude vahel ei nõustu. Ta paneb paika nende ühtsuse ja seosed. Neid vaadeldakse kui järgnevaid astmeid kurjuse progressioonis (ehk vooruse regressioonis!). Alpus tuleb esimesena, kuna ta on järgnevate tõeline allikas. Isekus või egoism on kõigi pattude juur. Alpus viib tühisuse tagaajamiseni, ehk näivusjanuni (ingl vainglory), näivusjanu kadeduseni, kadedus vihapidamisele, vihapidamine melanhooliani, ja melanhoolia (tujutus) saamahimuni. Õgardlus ja kiim järgnevad loomulike tagajärgedena. Seega alpus on esimene patt just seetõttu, et temast järgnevad kõik ülejäänu patud.

Aquino Thomas, normanni rahvuse suurkuju ja kroon, keskaja suurimaid teolooge, on surmapatte ja nende vastastikust mõju kõige põhjalikumalt uurinud. Teoloogilises summas vastandab ta surmapatte  kardinaalvoorustele (usk, lootus, armastus, elutarkus, vaprus, mõõdukus, õiglus). Ent Thomase lähenemine kristlikule eetikale on läbinisti positiivne, peatähelepanu suunatakse voorustele ja üldarutelu kohati perifeerse seigana räägitakse surmapattudest ja peapattudest. Õigupoolest on surmapatte rohkem kui seitse. Seitse on ‘peapatte’, ehk Thomase Teoloogilise summa põhjal tuleks rääkida ‘seitsmest peapatust.’

Pärast Aquino Thomast on tavaks, et suurem osa skolastikutest õpetlasi käsitlevad nn seitset surmapattu kristliku moraali kontekstis, kuigi, nagu siinkirjutatud tööstki on näha, sageli erinevas järjekorras, andes ühele või teisele patule erinevaid tõlgendusi. ‘Suberbia’t tõlgendatakse erinevalt. Mõne jaoks on see isekus, teise jaoks eelkõige just näivusjanu. Samuti asetatakse seitsmenda surmapatuna ‘tristitia’ ‘acedia’ asemele, lähtuvalt sisulistest interpretatsioonidest, mille osas leidub märkimisväärseid arvamuste lahknevusi. ‘Tristitia’ tõlkimisega poleks ka mingit probleemi, see oleks kas masendus või kurbus. ³⁰

Ometigi on Aquino Thomase käsitlus jäänud lähtepunktiks mistahes hilisematele seitse surmapatu käsitlustele. Teoloogiline summa kuulub skolastilise kirjanduse paradigma tippu. Tegemist pole manifesteeriva kirjutisega. Thomas püüdis sünteesida, kokku sulatada (ja näib et edukalt) Aristotelese filosoofiat, kes figureerib tema teoses Filosoofina, kirikuisadeseisukohtadega. Teema jaotatakse küsimusteks, tavaliselt ‘kas’ vormis, iga küsimust omakorda vaagitakse vastuväidete ja kummutamiste vormis, mille vahel on lühike üldine vastus teemale ja Thomase enda vastus. Argumentides pöördub ja toetub Thomas esmajoones Pühakirjale, siis kirikuisadele. Detailne arutelu ja loogika, tõsi ümber töötatud vormis, pärineb Aristoteleselt. Skemaatiliselt näeb Thomase diskussiooni struktuur järgmine välja.