Viies peatükk: seitse surmapattu

Teoloogilises summas

5. 1. Alpus (superbia)

Aquino Thomase järgi seisneb alpus (superbia) selles, et inimene seab sihti kõrgemale, kui ta on, toetudes Isidoruse sõnadele, et ‘inimese kohta öeldakse alp, kuna ta soovib näida üle olevamana kui ta tegelikult on’,³¹ ometi ei saa üle astuda sellest, mis ollakse. Õige otstarve nõuab, et inimene peab suunduma sinna, mis on temale vastav. Kuna õige otstarve ja kurjus vastanduvad teineteisele ja alpus vastandub otstarbele, on alpus seega patt. Tekib muidugi küsimus, et kas alpus kõrkusena on omaette patt, kuna nii Augustinus kui ka Prosperus on viidanud alpusele kui üldisele lähtele, milleta ei saa läbi ükski teine patt. Kuna aga genus ei ole erinev species’ist, ja teda nimetatakse alati kõrvuti teiste pahedega, on alpus samuti patt. Alpuse pattu võib vaadelda kahel viisil: 1. enda päris liigi suhtes, mida see evib pärisobjekti aspektist, nii on alpus eraldi patt, kuna tal on eraldivõetav objekt, kuna on ebaloomulik soovida olla jumalikult paremuslik; 2. teiste pattude suhtes – a) otseselt, läbi teiste pattude jälgitakse alpuse, enda üleoleku eesmärke, millele võidakse suunata mida iganes, mis on ebakorrapäraselt soovitud, b) kaudselt ja kaasnevalt - ehk eemaldades takistusi, kuna alpus paneb inimese põlgama jumalikku seadust, mis takistaks teda patustamast. Ometi möönab Thomas, et mitte alati ei tulene teised pahed alpusest. Jumalikke käske ei rikuta alati põlgusest vaid ka teadmatusest ja nõrkusest.

          Thomas jätkab Gregoriuse alpuseliigitust, millega üleolev enda alpust paljastab: 1. kui arvavad et nende hüvelisuse võlgnevad vaid endale, 2. kui arvavad et see on ülevalt poolt antud, siiski arvavad, et see on saavutatud enda vooruste varal, 3. kui arvavad end hooplevalt evivat, mida neil pole, 4. kui põlgavad teisi ja arvavad ainult ennast ühe või teise hüve valdajaks. Thomas väidab, et paremus ehk üleolemine tuleb omatavast hüvest, mida võib kolmel viisil vaadelda: 1. iseenesest, mida suurem hüve seda suurem paremus, mida sellest tuletatakse, kui aga inimene omistab endale suurema paremuse kui tal on, ületab ta enda kompetentsust, siit tuleb eelkõneldud kolmas alpuse liik ‘evivad hooplevalt midagi, mida pole’; 2. põhjuse suhtes, enda asi on parem kui mujalt saadud, millest tulebki alpus, kuna võidakse olla enda hüve põhjuseks kahel moel – a) tulemusena ja b) väljateenimisena, siit tuleb kaks esimest alpuse tüüpi ‘kui inimene arvab, et ta evib endast seda, mis tal on Jumalast’ või kui arvavad et see on ülevalt poolt antud, siiski arvavad et see on saavutatud enda vooruste varal; 3. evimisviisi suhtes, kuna inimene arvab end saavat suurema paremuse evides mõnda hüve täiuslikumalt kui teised inimesed, seega inimese apetiit nagu eelnevategi juhtumite puhul on suunatud iseenda paremusele ning nii saame  neljanda alpuse liigi ‘kui põlgavad teisi ja arvavad ainult ennast ühe või teise hüve valdajaks’. Kuna alpus on vastandatud tasasusele või alandlikkusele on alpus surmapatt. Tasasus tähendab inimese jumalale allumist, alpuses sellist allumist pole, kuna inimene tõstab end kõrgemale neist raamidest, mida kirjutab ette jumalik seadus. Jumalast ärapöördumine on surmapatt. Alpus uhkusena võib olla ka andestatav patt kui mingid liikumised inimeses leiavad aset ilma mõistuse nõusolekuta. Lähtudes kirjakohast psalmides (L 118:51) nimetab Thomas alpust rängaks patuks. Patu puhul tuleb jälgida kahte asja: 1. pöördumine aeguva hüve poole, see on patu materiaalne osa, 2. vastumeelsus muutumatust hüvest, see annab patule selle vormilise aspekti ja täiendi.

Esimesest aspektist pole alpus kõige suurem patt, sest kõrgendus, mida alpus ihaldab pole vastuolus vooruse hüvelisusega. Vastumeelsuse osas on alpusel äärmine raskus, kuna inimene tahab vabaneda Jumala alluvusest.

            Thomas leiab, et alpus on siiski kõige esimene patt. Esimene asi igast genus’est on see, mis on oluline. Jumalast ära pöördumine on patu vormiline komplement ja kuulub olemuslikult alpuse juurde, ja tagajärjena (eelduslikult) teiste pattude juurde. Seega alpus täidab esimese asja tingimused.

            Ja alpus pole peapatt, mitte seetõttu, et ei saa öelda, et temast tulevad teised patud, mis tast tulevad, vaid seetõttu, et alpus on Gregoriuse järgi kõigi pattude kuninganna, millest tulevad ülejäänud seitse esmast pahet (principal vices), nii et temast järgnevad kõiki liiki patud.

Seega alpus on ülemäärane iseenda paremuse armastamine. Ühtlasi pole päris õige aga siin-seal teatmeteostes ilmunud väide, et Aquino Thomas, tõstab seda esile kui näivusjanu (vainglory). ³² Ta mõistab seda kui mõistuse raamistust, milles inimene, läbi enda väärtuse armastamise seab sihiks enda vabastamise kõikvõimsa Jumala alluvusest ja ei pea kõrgemaid väärtusi mittemiskiks. Kristliku religiooni jaoks esineb see ühe põlguse viisina Jumala suhtes. Thomas peab seda seetõttu üheks halvimaks pattude seast. Selle varal inimene keeldub jääma enda olemuslikule kohale, ta pöörab Jumalale ja seega tema poolt kinnitatud lepingule selja mitte nõrkuse ega teadmatuse tõttu, vaid ainuüksi sellepärast, et eneseupitamises pole ta nõus alluma.  Tema hoiak on selles osas saatanlik ja inimesed sageli ei suuda selle olemasolu teises näha.

Seega otse Teoloogilise summa poole pöördumine ei kinnita, et Thomasele oli alpus eelkõige näivusjanu.  Ometi ei saa eirata näivusjanu olulist kohta tema eetikas. Näivusjanu on Thomase jaoks lahtiseletatult kuulsusjanu, kuulsus on mõistetud kui auhiilgus kiituse ja austusena inimeste mõtetes ja suus. Ent juba Augustinuse jaoks oli kiidusõnade armastamine patune. Kuulsusjanu toob kaasa tühise auhiilguse, mitte et auhiilgus iseenesest oleks vale. Patt sünnib seal, kus püsib soov kiitusele, aga pole kiiduväärt tegu. Tühisuse tagaajamine ongi patt ning vastandub heale südametunnistusele. Kuulsust võib nimetada tühiseks kolmel viisil: 1. asja suhtes, millest taotletakse auhiilgust, s.o vääritust asjast kaduvast ja nõrgast; 2. teise inimese suhtes, millest ta otsib kuulsust, näiteks teise mehe arvelt, kelle otsustusvõime on ebakindel; 3. inimese enda suhtes, kes taotleb kuulsust, kuna esimesel kohal on inimese kuulsus mitte Jumala au või ligemese heaolu. Thomas vastandab näivusjanu suuremeelsusele. Suuremeelne mees kasutab au ja hiilgust mõõdukalt, kuna ebaloomulik kuulsusjanu vastandub sellele otseselt. Näivusjanu tütardeks on: 1. allumatus, 2. hooplemine, 3. silmakirjalikkus, 4. riidlemine, 5. kangekaelsus, 6. koosmeele puudumine, 7. uudsuse armastamine (‘praesumptio novitatum’). Näivusjanu sihiks on enda paremuse väljendamises, ja selle sihi suunas võib inimene liikuda kahel viisil: 1. otseselt  - a) sõnades, see on hooplemine, või b) tegudega ning siis, kui need on tõelised ja kutsuvad esile hämmeldust, see on b.1 uudsuse (moe, moodsuse) armastamine, mille peale inimesed kõige enam imestavad, ent kui see on võlts, on see b.2 silmakirjalikkus; 2. näidates et ta polda teistest madalam ja seda neljal viisil – a) intellekti osas, s.o ‘kangekaelsus’, kus mees klammerdub liiga tugevasti enda arvamuse külge, soovimata uskuda paremat; b) tahte osas, ja siit tuleb ‘koosmeele puudumine’, kuna mees ajab oma jonni ega taha nõustuda; c) kõne osas, ja siit tuleb ‘riidlemine’, kuna üks nägeleb teisega ega taha sõnas alla jääda; d) tegude osas, s.o ‘allumatus’ kuna inimene keeldub ülemuse käsku ellu viimast, eeldusel, et see käsk on õige ja otstarbeline.³³