5.2 Omandihimu (avaritia)

            Kas saab avaritia’t võtta patuna, alustab Thomas. ‘Avaritia’ märgistab ka kulla ahnust (aeris aviditas), sest see põhineb rahaahnusel, millega saab osta kõiki teisi kaupu. Probleem Thomase jaoks näib olevat selles, et ‘avartia’ ladina keeles on avaram, kui selle kreeka algupära ‘philargia’ (vt samas 4.2), mis tähendab sõna-sõnalt rahaarmastust. Ühtlasi, kas väliste asjade soovimine ja ihkamine pole inimese jaoks loomupärane, kuna nendeta ei saa lihtsalt elus läbi. Thomas nõustub, et inimene teatavate asjadeta läbi ei saa, samas mõõdutundetu ja üleliigne asjade tagaajamine pole norm. Norm jääb hädatarviliku piiridesse ja selle määratlemisel saame lähtuda mõõdutundest ja õiglusest. Asjad on vahendid, mitte eesmärgid iseendas – meditsiin terviseks jne. Seega on ‘avaritia’  ‘ebamõõdukas omandi armastamine’ ³⁴ ehk omandihimu. Sedavõrd on ka ilmne, et omandihimu on patt. Võib tunduda, et omandihimu on liiga üldine, et olla kitsalt võetuna patt. Thomas määratleb patte objekti järgi, millele paheline, ebaloomulik apetiit on suunatud ja jõukus rahapalavikuna on esmajärjekorras sedalaadi siht, millele omandihimu on suunatud. Thomas vastandab omandihimu heldusele, kuna raha liigne armastamine ei lase näha selle vahendilisust, kuna heldusel sellised takistused puuduvad. Ebamõõdukus jõukuses avaldub kahel viisil: 1. rikkuse hoidmises ja omandamises, nii hangib inimene rohkem raha kui talle on vajalik, varastades või hoides teise vara, ning see vastandub õiglusele; 2. ebamõõdukas seesmine kiindumine rikkusesse, kui inimene soovib ja armastab rikkust liiga palju või naudib seda liialt, isegi kui ta ei soovi varastada. Siiski mitte alati pole omandihimus surmapattu, kuna teinekord ihatakse väga minimaalseid hüvesid nagu lihtne ulualune. Omandihimu on surmapatt vastanduses õiglusega, kuna teise varanduse ülevõtmine pole palju parem vargusest ja röövist. Teisest küljest nagu eelpoolt selgub, võib omandihimu olla vastanduses heldusega, kus ta märgistab ebaloomulikku rikkuse armastamist. Kui omandi armastamist hakatakse eelistama heategevusele ja ei kardeta vastanduda Jumala ja ligemese armastamisega, on omandihimu surmapatt. Kui sellist piiri ei ületata, jääb patt andeksantavaks. Thomas ei pea omandihimu kõige suuremaks surmapatuks, kiim ületab seda: abielu rikkumine on suurem patt kui vargus, vargus kuulub aga omandihimu ‘tütarde’ sekka. Iga patt, kurjusena, sisaldab allakäiku ja mõnest hüvest ilmajäämist ja sedavõrd kui patune toiming on tahteline, seisneb see mõne hüve soovimises. Pattude suhet võib vaadelda kahel viisil: 1. hüve suhtes, mida patt lagundab, seega mida suurem hüve, seda sügavam patt ehk Jumal kui kõrgeim väärtus toob kaasa kõige raskema patu, pärast seda tuleb patt inimese isiku vastu ja pärast seda välise asja vastu, asi, mis on inimese kasutuses, viimane kuulubki omandihimu alla; 2. hüve suhtes, millele inimese apetiit on ebaloomulikult alistunud, ja mida väiksem hüve, seda suurem on patu kuju, sest on häbiväärsem olla alistunud väiksemale hüvele, kui et suuremale. Välised asjad on kõige madalamad inimlikest hüvedest, kuna see on madalam keha hüvest ja ka vaimu hüvedest, jäädes alla ka jumalikule hüvele. Omandihimu patu puhul suureneb patt kui inimapetiit alistub välisele asjale, kiindub asjadesse, see evib hingele suuremat kahju. Siiski tuleks patu raskust vaadelda mitte apetiidi järgi vaid hüve rikutuse astmest. Seetõttu pole omandihimu kõige raskem surmapatt. Kõndides Gregoriuse jälgedes peab ka Thomas omandihimu vaimseks patuks. Patud asuvad kiindumuses ja kõik hinge kiindumused või passioonid evivad omakorda mõnu ja kurbust. Mõned mõnud on lihalikud, teised vaimsed. Lihalikud mõnud on need, mida saadakse lihalike asitingutega, näiteks söömine ja seks, kuna vaimseid mõnusid saadakse hinge haaramise varal. Omandihimutseja saab mõnu osaliseks mõttest, et ta on jõukur, seega on omandihimu vaimne patt. Omandihimu on ühtlasi ka peapatt, kuna on aluseks teistele pattudele. Omandihimu ‘tütarde’ (jätkates siingi Gregoriuse liini) hulka kuuluvad Thomase järgi 1. reetlikkus, 2. pettus, 3. valevandumine; 4. rahutus, 5. vägivald, 6. ‘tundetus halastuse suhtes’. Need patud tekivad omandi nimel võitlemisel ja saavutamisel. Omandihimu läheb liiale kahel moel: 1. läheb liiale hoidmises, selles suhtes viib ‘tundetuseni halastuse suhtes’, kuna inimese süda ei pehmene nähes neid, kes vajavad abi; 2. läheb liiale saamises – a) mõtlemises (affectu), mis viib rahutuseni, kuna ollakse kogu aeg raha pärast mures, b) tulemuses (effectu), vara saamiseks kasutab omandihimuline jõudu ehk vägivalda, teinekord pettust valelikkusena aga ka valevandumisena, kui aga petab asju välja on tegemist ‘pettusega’, kui aga petab inimesi asja pärast siis ‘reetlikkusega’, nagu tegi Juudas, kes reetis Kristuse omandihimust.³⁵