5.3 Kiim (luxuria)

Thomas määratleb kiima kui sugulist naudingujanu. Kiim pahena on vastand mõõdukusele kui voorusele. Näiteks vein on kiimaline vaid sedavõrd, kuivõrd ajendab kiimalisuse tekkimist. Samas pole normaalne suguakt, kuivõrd ta ei ole vastuolus käsuseadusega ega moraaliga, veel pahe. Silmas peetakse ülemäärast ja moraaliga vastuolus sugulise naudingu taotlemist. Nõnda kui keha vormis ja korrashoid on hüve, on ka soojätkamine norm, kuna aitab inimesel püsida loomisjärgses vormis. Seksuaalsus ei välista voorust, küll aga möönab Aquino Thomas, toetudes Augustinusele, et see langetab vooruse täiusest madalamale vooruse astmele. Pole tähtsust kui intensiivselt indiviid tunnetab sugulist ühendust ja kuivõrd ta saab sellest naudingut, tähtis on, et seesmiselt ei jääda naudingu rüppe. Naudingu vangistus ehk pühendumine naudingule ongi patt.

Kiima vastandiks võib olla, kuigi seda leidub väga harva, teine pahe – tundetus. Tundetus on patt selle poolest, et eriline vastumeelsus seksuaalühenduse vastu ei lase täita abielukohustusi. Thomas leiab, et kiim kuulub peapattude hulka seetõttu, et tal on väga soovitav tagajärg – suur nauding. See tõstab himurust ja soovitavust. Temast järgnevad teised kõrvalekalded. Kiima tütred on 1. meelepimedus, 2. järelemõtlematus, 3. tormakus, 4. enesearmastus, 5. Jumala vihkamine, 6. siinpoolse maailma armastamine, 7. hirm või meeleheide tulevase maailma pärast. Mõistmine lubab meil haarata mingit sihti kui hüve. Kiim takistab mõistmist tehes meele pimedaks. Teine puudutab nõustamist, mis on vajalik sihi saavutamiseks. Ka seda takistab kiim. Kiimalises armastuses pole järelemõtlemist, millest järgneb tormakus. Tahte kohalt on kiima tulemuseks kaheastmeline ebakorrapärane toimimine. Inimese enesearmastus hoiab teda mõnu taotlemise juures, teiselt poolt vihatakse Jumalat, kuna Tema keelab sellist mõnu. Kiim tähendab ka maailma nautimist, samas kaasneb meeleheide tulvase maailma pärast, sest tagasi hoituna lihalikest naudingutest ei hooli ta vaimsete naudingute saavutamisest, sest need on kiimleja jaoks põlgusväärsed. Thomas nõustub, et on kuus peamist kiima tüüpi: 1. lihtne fornikatsioon, 2. abielurikkumine, 3. neitsi võrgutamine, 4. intsest, 5. vägistamine, 6. ebaloomulik pahe.

Kuna kiim on suunatud mingile objektile, aga mitte olustikule, siis tuleb kõrvalekalde liike arvestada objektist johtuvalt. Üks asi võib õige otstarbega olla vastuolus kahel viisil: 1. pole kooskõlas suguühenduse sihiga ehk takistades laste saamist koorub siit ‘pahe looduse vastu’, mis käib iga suguühte kohta, millest ei järgne loomist, ning samuti siis, kui korralik kasvatamine ja sündinud lapse arenemine saab takistatud, kuna vili pärineb abiellumata mehe ja naise suhtest ehk ‘lihtsast fornikatsioonist’; 2. läbiviidav suguakt pole kooskõlas õige otstarbega teiste inimeste suhtes ja seda kahel viisil – a) kui naisele ei näidata üles kohast au s.o intsest, mis tähendab veresuguluses naise ebatarvitust; b) selle isiku suhtes, kelle eestkoste alla naine kuulub, kui see on abikaasa, on tegemist b.1 abielurikkumisega, kui isa eestkoste all b.2 ‘võrgutamisega’(vägivallata) ja vägivalla puhul b.3 vägistamisega. ³⁶

13.sajandil arutati selle üle, kas ‘lihtne fornikatsioon’ ehk abielu rikkumine on ikka surmapatt. Toetudes Pauluse kirjale galaatlastele väidab Aquino, et abielu rikkumine on surmapatt, sest kes seda teevad ei pääse taevariiki. Sest iga tegu inimelu vastu kuulub surmapattude sekka. Ebaseaduslik suguühe, millest sünnib laps, on kuritegu lapse vastu. Laps ei vaja ainult ema toitjana, vaid ka isa kaitset. Kindla naisega suhet nimetatakse matrimooniaks ja see, väidab Thomas, on inimestele loomulikuks seaduseks. Ometi pole fornikatsioon kõige raskem pattudest. Lähtuvalt Gregorius Suurest on kõige suuremad meele ehk sisemised patud, kui et kehapatud. Ent kas suudlused ja puudutused kuuluvad surmapatu alla? Oleneb motiivist – kui kiimast, siis on patt. Samuti pole patt poistel esinev öine pollutsioon, kuna unes inimese tahe pole toimiv ega vaba. Ometi võivad pollutsiooniga kaasnevad nägemused olla seotud eelneva patustamisega.

Nagu eelpoolt selgus on ka võrgutamine kiima liik, kus abielu väliselt langeb mehe ohvriks neitsi. Nii rikutakse neitsi, kes seetõttu ei saa edaspidi sõlmida seaduslikku abielu ja on sunnitud minema kergemeelsele teele. Ka pühaduserüvetus võib minna kiima alla, kui see sooritatakse kiima nimel. ‘Ebaloomulik pahe’ kuulub samuti kiima juurde, isegi siis kui suguühe ei saa teoks. Ebaloomulik pahe võib aset leida 1. kui minnakse vastuollu õige otstarbega, 2. kui sugu tehakse inimliigi saamisele ebaloomulikul viisil. Nii võib juhtuda mitmel viisil: a) kopulatsioonita esilekutsutud pollutsioon sugulise mõnu saamiseks (see on seotud ka puhtusetuse patuga) ehk efeminaatsia (s.o onanism); b) kopulatsioon selleks ebasobiliku liigiga ehk sodoomia; c) ebasobiv seks, mees mehega, naine naisega ehk homoseksuaalne suhe³⁷(mida inglis keeles nimetatakse millegipärast ‘vice of sodomy’) ; d) loomuliku kopulatsiooni viisi eiramine, kas ebasobivate vahenditega või teiste koletute ja sodoomlike viisidega.³⁸

Seega: ebamäärast iha või rahuldumist lihalikust naudingust, mida kogetakse inimese suguorganites, nimetatakse kiimaks. Kiima väärust saab taandada sugulise rahulduse otsimisele väljastpoolt abielu, või teiseks viisil, mis on vastuolus mehe-naise loomuliku ja seaduspärase viisiga. Mistahes kuritegelik rahuldumine on surmapatt kui see on tahteline ja läbinisti kavandatud. Siia juurde käib kirjakoht Pauluse kirjast galaatlastele (5:19): ‘Aga liha teod on ilmsed, need on hoorus, rüvedus, kiimalus..., millest ma teile ette ütlen, nagu ma ka enne olen öelnud, et need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala riiki.’ Süütegusid muude vooruste vastu kui puhtus peetakse väiksemat pahe-astet sisaldavaks ja neid peetakse andeksantavateks. Mil iganes on tegemist otsese alistumisega mistahes selle faasile, on osaks langev süü alati raske.