5.5 Õgardlus  (gula)

Tüveks on ladina ‘gluttire’, ‘neelama, ahnelt jooma’, ehk endale ülemääraselt toitu ja jooki lubama. Selline tegevus on moraaliga sedavõrd vastuolus, kuivõrd ei sobi kokku mõistusega kehtestatud normidega pidada mõõtu joomise ja söömisega.  Korratus joomises ja söömises esineb viiel viisil ‘prae-propere, laute, nimis, ardenter, studiose’, ehk 1. liiga tihti, 2. liiga kulukalt, 3. liiga palju, 4. liiga aplalt, 5. liiga nautlevalt. Niiviisi joomine ja söömine ei kahjusta mitte ainult tervist, vaid kahjustab ka inimese meelt, takistades kohustustega hakkama saamist. See aga on patt. Samuti ainult maitsmisnaudingu pärast joogi ja söögi proovimine on patt. Sest ainult söömise ja joomisega tegelemine varjutab ära inimelu sihi, mis peab implitsiitselt saatma ühte tõelist kristlast kõikjal. Õgardlus jääb mööduvaks patuks niikaua, kuni see jääb liialdatud rahuloluks asjaga, mis pole ei hea ega halb ega ei haara jooja või sööja meeli enda vangistusse. Ehk see, kelle jumalaks muutuvad kõhuvajadused, sooritab surmapatu. Samuti on surmapatus süüdi see, kes söömise ja joomisega enda tervise rikub, nii et on võimetu täitma kohustusi.

‘Tütarpahede’ liigitamisel võtab Thomas jällegi aluseks Gregoriuse. Õgardlusel on viis⁴¹ ‘tütart’: 1. ebasünnis rõõm, 2. roppus, 3. ebapuhtus; 4. jutupidamatus; 5. meele nüridus. Nagu öeldud, seisneb õgardlus ebamõõdukas joomise ja söömise mõnus. Neid ‘tütreid’ võib arveldada nii hingelisteks  kui kehalisteks. Hingelised on neist neli: 1. ebamõõduka söögi ja joogi tarbimise tulemusel mõistuse peenuse nüristamist nimetatakse ‘taju nüristamine arusaamises’, mis on tingitud sellest, et ‘söögi aurud häirivad aju’, kuna vastupidiselt karskus viib tarkuse läbistavuse parenemisele; 2. ‘ebasünnis rõõm’, ehk õgimise ja joomise tõttu korrast ära apetiidist tulenev mõistuse uinumine ja enesega rahulolu; 3. ebaloomulikkus kõnes, mida nimetatakse ‘jutupidamatuseks’; 4. ebaloomulikkus teguviisis ehk ‘roppus’, mis on teatud kergemeelsuse liik mõistuse puudulikkusest, see pole võimetus talitseda kõnet (kohatud, ebasündsad naljad), vaid ka raskus ohjata välist käitumist (rõvetsemine). Kehaline on. ‘ebapuhtus’, mis viitab liigsele sekretsioonile (higistamine, sülgepidamatus, peeretamine, röhitsemine) aga ka seemnevedeliku rohkusele. Selline rohke lihavus viib otse kiimani. ⁴²