5.6 Vihapidamine (ira)

Kas on õige olla vihane? Thomas tsiteerib vastuseks Chrisostomust, et see, kes on põhjuseta vihane, on suures ohus, kes aga põhjusega, see mitte. Enamgi, vihata oleks õpetamine kasutu, otsused ebapüsivad, kuriteod kontrollimatud. Seega pole vihane olemine alati kurjast. Hinge passioonina võib vihas halba leida kahel viisil: 1. passiooni pärisliigi otstarbe järgi, nii evib kadedus liigilt kurja, kuna tunneb masendust teise heast käekäigust ja selline rahulolematus on vastuolus otstarbega, see aga ei kehti viha kui revanšisoovi kohta, kuna see võib olla hea kui ka halb; 2. kurja saab passioonist leida passiooni hulga suhtes, kas selle liigsuse või puuduse osas, ning viha on patt kui pole mõõdule vastav. Kui viha on kooskõlas otstarbega, siis selline viha väärib kiitust. Kui keegi soovib kätte maksta kooskõlas otstarbega ehk mõistusega läbikaalutult, on vihasoov hea ja nimetatakse ‘pühendatud vihaks’ ⁴³. Samas kui keegi tahab iga hinna eest tagasi teha, ja nii ollakse vastuolus otstarbega, karistada seda, kes ei vääri seda, või seaduse ettekirjutustele vastupidiselt või mitte sobivaks sihiks s.o õigluse saavutamiseks ja vea parandamiseks, sel puhul on vihapidamine patune ja seda nimetatakse patuseks vihapidamiseks. Samuti tuleb viha hinnata vihaseks olemise viisiga, et vihaliikumine poleks ebamõõdukalt äge, ei sisemiselt ega väliselt, kui see tingimus pole täidetud, pole viha patuta, kuigi ihatakse õiglast kättemaksu. Võiks arvata, et mistahes viha on surmapatt (Tõesti, meelehärm tapab meeletu ja õhin surmab narri! Iiob 5:2), siiski psalmides on kirjas, et ‘ole vihane aga ära patusta’, viha on andeksantav kui ei lähe üle tegevuseks. Lapse kerge tutistamine tühise asja eest pole surmapatt, samuti seesmiselt ja ka väliselt ägeduse näitamine, kui see ei vii inimest kõrvale Jumalast ja ligimesest. Viha pole kõige halvem patt, kuna viha võib olla suunatud õiglaselt. Igal juhul on tegemist kergema üleastumisega kui kadedus, leiab Thomas. Ta lähtub Filosoofist kui liigitab viha: 1. koleeriliseks vihaks, 2. mornitsevaks vihaks, 3. pahuraks vihaks, 4. karmiks vihaks.

Viha ebakorrapärasust võib vaadelda kahes suhtes: 1. viha allika suhtes, see käib koleerikute kohta, kes muutuvad liiga kiiresti vihaseks ja igal kergel põhjusel ja 2. viha kestuse suhtes, mis võib  kesta kaua ja see võib juhtuda kahel viisil – a) ebaõiglus jääb kauaks inimese mällu, mis viib kestva meelepahani ja inimesele endale on see raske ja morn, b) kättemaks, mida inimene otsib jonnaka järjekindlusega, mis kehtib pahurate ja karmide inimestega, kes ei jää enne rahule kui saavad auvõla tagasi.

            Gregorius asetas viha peapattude hulka. Ehk temast järgneb teisi siis kui viha pole õiglane vaid vihapidamine ebaõigetel põhjustel, seega tagajärjed on samavõrd ebaõiged, rõhutab Thomas.

            Sellisel ebaõigel vihal ehk vihapidamisel kui patul on kuus ‘tütart’: 1. kaklemine, 2. ‘vihast lämbumine’, 3. solvamine, 4. käratsemine, 5. pahameel, 6. blasfeemia. Vihapidamine võib olla vaadeldud kolmel viisil: 1. olles mõttes,  siit tuleb kaks viha pahet – a) ühelt poolt inimene, kelle peale peetakse viha ja keda peetakse ebaväärikalt (indignum) tema suhtes käitunuks, seda emotsiooni nimetatakse ‘pahameeleks’, b) inimene ise, kes kavandab erinevaid kättemaksu viise, ning need mõtted täidavad ta mõtted, seda nimetatakse ‘vihast lämbumiseks’ (ingl tõlge swelling of mind); 2. viha võib väljenduda sõnades, ning siit võib kahemooduseline ebaloomulikkus järgneda – a) kui väljendatakse enda vihapidamist kõnes, sellist ebakorrapärast ja läbisegi süüdistavat monoloogi nimetatakse ‘käratsemiseks’, b) kui inimene ütleb teotavaid sõnu, kui need on Jumala vastu, on tegemist blasfeemiaga, kui ligimese vastu, siis on tegemist ‘solvamisega’; 3. saades teoks, vihapidamine läheb üle kakluseks, mille all mõeldakse ligimese vigastamist vihapidamise tõttu.

            Kuigi vihapidamine on surmapatt, leidub vihal ka vastand, seal, kus tuleb toimida aga ei toimita, istub sarnaselt pahe. Sest ebamõistlik kannatlikkus on sängiks paljudele pahedele, see õhutab lohakust, ja paneb mitte ainult juba rikutud inimesed käituma valesti, vaid ka õilsad. Kui vihal on põhjus pole viha vihapidamine, vaid otsus (-tavus). Kui mõistus volitab pole viha aluseks passioon vaid mõistus, seega pole viha alati patt.⁴⁴