5.7 Tujutus (acedia)

Tujutu ei taha teha midagi. Tujutus on patt, kuna tuntakse kurbust vaimsete asjade suhtes, nii iseenda kui tulemuse pärast. Võib küsida, et kas miski on peapatt kui ta viib inimese tegevusetusse, kuna peapatt nõuab, et temast teised pahed järgneksid. Iga patt mis on vastuolus Jumala armuga, tujutus seda ju on, on seetõttu surmapatt. Muidugi võib vaimu loidus teinekord järgneda ka kehalisest loidusest, mis ei ole tahteline. Sellistel kordadel on tujutus andeksantav patt. ⁴⁵

Niisiis, üldiselt märgistab see seitsmes surmapatt soovimatust tööd teha ja pingutada ennast. Aquino Thomas nimetab seda kurbuseks mõne vaimse hüve suhtes, mida peab saavutama (tristitia de bono spirituali) ⁴⁶. Seda ladina ekvivalenti ‘acedia’ (kr akedia) on avatud ka kui ükskõiksust, mittehoolimise tunnet. Mõte õigest eluviisist ei tekita rõõmu vaid vastikust, kuna see on liiga pingutav ja tööküllane. See kartus raskuste ees, mida inimene võib kohata eluteel. Hirm vastutuse ja töö ees. Mõte eelseisvates eluraskustest painavad hinge tujutuks. Thomase jaoks pole see niivõrd eraldiseisev patt, vaid vaimuline keskkond, mis igat pahet ümbritseb. Tujutus on otseselt vastanduv kolmandast kristlikust kardinaalvoorusest armastusest johtuva Jumala armulikkusega. Tegemist on sedavõrd surmapatuga kuivõrd tahe otseselt volitab sellist meeleolu. Nii vastandub ta seega esimesele ja suurimale käsule (Mk. 12:30) : ‘Ja sina armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest.’