Sissejuhatus

l.b.S

 Seitsme surmapatu doktriini mõju Euroopa kultuurile on laialdane ja sügavale ulatuv. Kaasajalgi võib selle temaatika motiive rohkelt leida ühtmoodi nii kujutavas kunstis, kirjanduses kui filmikunstis. Hollywood’is toodetud ‘Seven’ kandideeris Ameerika filmiakadeemia auhindadele, kandvaks süþeeliiniks seitse surmapattu. Seitse surmapattu pole lummanud mitte ainult rooma-katoliku kiriku rüppe jäänud maade kultuure, vaid näitab enda püsivat olu ka reformeeritud kirikuga riikides. Näiteks, vaatamata anglikaani kiriku ammusele ja valulikule ärapöördumisele Roomast, leidub ingliskeelsete kirjanike nagu Geoffrey Chaucer (1343-1400), William Shakespear(1564-1616), William Dunbar (1465-1530), Robert Burns (1759-96) ja teiste  loomingus seitsmeastmelisi surmapattude allusioone.

Kui päris algusse minna, siis euroopaliku kultuuri keskne teos, kus põimuvad õpetus surmapattudest ja poeetiline kõrgstiil, on Dante Alighieri (1265 - 1321)  ‘Divina Commedia’. ‘Jumalikus komöödias’ määrab idee surmapattudest nii teose tekstuuri kui raamistuse. Raamat on jaotatud kolmeks osaks: Paradiis, Purgatoorium, Põrgu. Purgatooriumis, ehk puhastustules, moodustab iga surmapatt ühe tasandi, millest alam seisab lähemal põrgule ja esimene paradiisile. Dante peab kõiki patte väljakutseks ja patustamiseks armastuse vastu. Rikutud armastusest tulevad alpus, kadedus, vihapidamine, ebapiisavast armastusest omakorda tujutus, maistest asjadest liialdatud sissevõetusest omandihimu, õgardlus,  kiim¹. Huvitavalt kombel peetakse seda teost renessansi lähteteoseks, kuigi sisuliselt poetiseeritakse 13.sajandi skolastilise arutelu motiive.

Kui internetti lehitseda, siis leidub seal päringu ‘seven deadly sins’ peale rohkeid vasteid, mis järelevaatamisel  ei evi peale nimetuse sisulist seost kiriklik-ajaloolise doktriiniga surmapattudest. Nii võib otsinguvastustena sealt leida veebikujundajate, läbirääkimiste pidajate, ärikohtumiste aga ka Beavise seitsme surmapatu loetelu². Selle nimetusega reklaamivad end ka mitmesugused meelelahustuskaupade pakkujad.

Ometi usun, et seitse surmapatu õpetus ei evi 21.sajandil  puhtkulturoloogist tähtsust kui kood minevikulise kristliku kirjanduse ja kunsti lahtimõtestamisel, vaid on säilitanud üle aja sügava eetilise ja moraalse sisu. Seitse surmapattu kristalliseerus rooma-katoliku ametlikku doktriini Aquino Thomase (u1225-1274) õpetuse läbi, tema religioosset filosoofiat – tomism - tunnustatakse alates 14.sajandi algusest kui rooma-katoliku kiriku ametlikku filosoofiat ning 19.sajandist kui ainuõiget. Seega õpetus seitsmest surmapatust elab siiani kõigi tõsiste katoliiklaste jaoks. Ehk teisi sõnu, Aquino Thomase ‘Summa Theologica’ väited, kus muu hulgas käsitletakse seitset surmapattu,  kehtivad ühele osale inimkonnast tänapäevalgi ja ilmselt edaspidigi moraalialaste juhtlõngadena. Mis on piisavaks põhjendiks ja aluseks seitsme surmapatu temaatika ülesvõtmiseks ja alljärgnevalt ‘Summa Theologica’le’ selles tugineda. Sest ‘Summa Theologica’ asub keskel! Mis mõttes? Aateliste jõujoonte mehaanikat, mis said sellise vormi juba keskajal, sobiks siin lihtsustatult võrrelda kontsentriliste, üksteise sees asuvate ringidena: keskel asuvad peamised usutõed ja teoloogia, ring väljaspool filosoofia ja kõige äärmine ring on kunsti, muusika ja kirjanduse ring. Ehk teisi sõnu kirjandus, muusika ja kunst esitavad proosas, helis ja värvide-kujudena seda, mida teoloogia on esitanud normidena ja filosoofia diskussioonina lähtuvalt neist normidest. Seega alljärgnev kirjatöö on katse minna juurteni, mistõttu seitsme surmapatu temaatika kirjanduses jääb antud käsitluse fookusest väljapoole.

Kuigi profaanses, kaasaegses käibes kuulub sõna ‘patt’ vanamoeliste sõnade sekka, ja eelistatakse ikka ‘pahet’, pole patu-mõiste kristlikus moraalis tühine ega möödamindav. Langus ja pärispatt – need on lähtekohaks kristlikule õpetusele inimesest ja inimese vahekorrast Jumalaga. Teoloogias eristatakse patu käsitlemise tarbeks eraldi distsipliini – harmatoloogia.

Kreeka filosoofid kaldusid pahelisust võtma pigem paratamatut inimloomuse puudust, kui et moraalset eksimust. Kristlik mõtteviis, kuigi mõjustatud kreekalikust mõtlemisest, järgis pigem pühakirja ja nägi patus pigem tahtevabadusega toimijate mässamisprintsiipi jumaliku tahte vastu. Kristlikud õpetajad huvitusid patu temaatikas pigem rakenduslikust aspektist, kui et spekulatiivsest. Kirikliku ajaloo varasel etapil üritati võimalikult üksikasjalikult loetleda ja klassifitseerida erinevaid  enda ülalpidamise vigu, mis olid hukutavad kirikuseadustele ja ohustasid selle liikmete hinge pääsemist. Neid üleastumisi, ehkki nende arvu esialgu ei määratletud, hakati kutsuma ‘surmapattudeks’. Neil on oluline koht rooma-katoliku kiriku korralduses ja õpetuses, mis moodustavad kõrvuti kardinaalvoorustega moraalse standardi ja kontrolli.

Kuigi eriõpetus patust erinevate kirikute vahel kattub, ei tunnista luterlik kirik tomismi järeldusi ega ka seitsme surmapatu eriõpetust. Seetõttu pole seitsme surmapatu temaatika esitus eesti keeles sugugi veatu ning autori andmetel pole seda temaatikat alljärgneval kujul, võttes aluseks ‘Summa Theologica’, käsitletud. Sissejuhatuse ja näitena sobib siia kõige paremini EE-s esitatud artikkel seitsme surmapatu kohta.

Eesti Entsüklopeedias määratletakse pattu (kr hamertia ‘eksimine’), kui inimese vabal tahtel toimuvat Jumala seadustest üleastumist. Patt on inimese olemuslik eraldatus ja kaugus Jumalast.

Katoliiklik kirik eristab surmapattu ja andeksantavaid patte. Surmapatt on Jumala seadustest olulises asjas ja täie teadmisega üle astumine. Ja esitatakse seejuures loetelu:

1. uhkus;

2. ahnus;

3. iharus;

4. kadedus;

5. viha;

6. aplus;

7. tusk.

Siinjuures on oluline järgneva pärast silmas pidada, milliseid eesti vasteid on pakutud. Surmapattude kõrval tuuakse ära ka neli taevani kisendavat pattu.

 Neli taevanikisendavat pattu:

• sihilik tapmine;

• sodoomia;

• vaeste, leskede ja orbude rõhumine;

• teenitud tasu mittemaksmine.

Kuus pattu Püha Vaimu vastu:

1. patustamine Jumala halastust liigselt usaldades;

2. Jumala armule mittelootmine;

3. teadlikult kristlikule tõele vastuseismine;

4. ligimese kadestamine Jumala armu pärast;

5. südame kalkus manitsuste vastu;

6. tahtlik mittekahetsemine.

Kuigi oluline harmatoloogiline karkass on teatmeteoses esitatud, pole mindud edasi teema sisulise selgitamisega. Ehk täpsustusega, mida sisaldavad need mõisted, sest nagu järgnev teema järk-järguline laiendamine näitab pole päris adekvaatsed ei eestikeelsed vasted kui ka populaarselt esinevad tõlgendused.

Kirjanduse komplekteerimisel antud töö tarvis, selgus kuivõrd luterlik on olnud TÜ usuteaduse senine orientatsioon. Ladinakeelseid algteoseid Aquino Thomaselt ja Gregorius Suurelt, mis aidanuks mõisteid täpsustada kombel, mis jääb saavutamatuks tõlgete varal, pole TÜ raamatukogus üldse, ning isegi nende üksikud (s.o ainult üks saksakeelne) kättesaadavad põhiteoste tõlked on hilisemast ajast ja on vaid kohapealseks kasutamiseks. Seepärast kõik nn alliktekstid ‘Summa Theologica’ ³ täielik ja Gregorius Suure ‘Moralia in Job’ ⁴ osaline tõlge, (loomulikult, välja arvatud Piibel) olen hankinud internetist, kuhu pühendunud inimesed on üles riputanud tõlkeid inglise keelde. Siia juurde märgin meeldetuletusena, et nii nagu Piiblit nii ka varaseid kristlikke ja skolastilisi tekste viidatakse peatükkide ja lõikude kaupa, mistõttu täpset ühe või teise mõtte asukohta ‘veebiliku’ täpsusega pole tavaks osutada.

Esimene peatükk on sissejuhatav, kus esitatakse patu üldine definitsioon, kirjeldusi ja seletusi erinevates vaatenurkadest: ajalooline, teoloogiline, katoliiklik, luterlik subjektiivne.

Teises peatükis pakub autor omapoolsed tõlkelahendused surmapattude sisuvastetele, kuna senine nimetamine ei katnud autori arvates kõiki tähendusvälju.

Kolmandas peatükis defineeritakse surmapatu mõistet.

Neljandas peatükis vaadeldakse seitsme surmapatu doktriini kujunemist kirikulooliselt.

Viiendas peatükis, antud töö tuum ja väljakutse, esitatakse lühike kirjeldus igast surmapatust võttes aluseks Aquino Thomase ‘Summa Theologica’.

Ette tänulikuna märkuste ja paranduste eest, soovin head lugemist.