|
28.03.2000
Laangsjö
- Stockholm
Pane
pähe kroon ja selga selline kleit, mis krooniga kokku läheb!
Lähme siit ära! Siin on nii kaua oldud. Lähme ära!
Mina
ei pane krooni pähe. Ma ei pane selga selliseid rõivaid,
mis krooniga kokku läheksid. Mu kroon on katki ja mul ei
ole ilusaid riideid. Aga kui sa parandad ära mu krooni ja
annad mulle ilusad riided, ma panen.
Lähme,
sõidame ära väikese rongiga kitsarööpmelisel
raudteel, mille rööbaste vahe on nii kitsas, et rööbastel
võib kergesti jalad harkis seista! Sellel raudteel tuleb
rong, üpris väikene, millel on kõigest kaks vagunit,
kus ei mahu õieti püsti seismagi. Vagunisaatja ehk
siis konduktor on need vagunid varahommikul söega soojaks
kütnud. Nüüd, kui me juba sõidame selle
rongiga, tikub talle uni peale. Ta riided on määrdunud.
Ühes neist vaguneist - nii nagu teiseski - lõhnab
kivisöe järele.
Kas
sa ei taha sellise rongiga sõita?
Vaatan
konduktori sorgus vuntse ja peidan sinu kleidi sisse oma näo,
sest mulle tuleb naer peale. Nii nagu sina said printsessiks,
sain mina selle rongi, milles on nii tore konduktor.
Aga
ega sa vist taha minuga sõita. Sa ei taha sõita,
sa otsid midagi kindlat. Ja kui sa ei otsi seda, siis sa vajad
seda ikkagi. Aga mina tahan ju sõita ära, ja sõitmine
ei ole midagi kindlat. Põgeneme eri asjade järel.
Konduktor
arveldab rahas, mis kitsarööpmelise raudtee puhul tähendab
santiime. Need on mündid. Konduktori sõrmed on tema
mündipaunakese käsitsemiseks liiga suured, nii et ainult
nimetissõrm mahub tengelpunga avast sisse. Suure hoolega
veerib ta mündid kokku, ise poolvaljult endamisi korrates,
ja jääb mind siis vastaspingil istudes kurval ilmel
silmitsema. Kas ma naersin tema üle?
Olen
nii õnnelik sellel väikesel raudteel ühes väikeses
vagunis, kus on nii suur konduktor. Suur mees, tõesti suur
mees oleks ta ühes suureski vagunis.
Mis
imelik õnn see mul küll on? Sina mõtleksid,
et mida sa teed mu kõrval selles kummalises seltskonnas
ja selles kummalises väikeses rongis, mis sõidab nelikümmend
kilomeetrit maha pooleteise tunniga? No mida sa teed seal siis?
Konduktor
istub järgmiste reisijate juurde piletit müüma
ning varsti kostab vaguni teisest otsast korrapärast rahulolevat
norskamist. See on konduktor. Ta on pileteid müües magama
jäänud. Aga vagun on ju soe ja kivisüsi lõhnab.
Ta küttis seda vagunit juba väga vara hommikul.
*
Sõidan
oma unistust täide. See on olnud üks ammune unistus.
Olin siis väike poiss, kui ma seda unistama hakkasin. Mitu
aastat seda väikest raudteed siin veel on, ja ühtainukest
kahevagunilist reisirongi sellel? Mitu aastat võtab veel
aega, enne kui selle kitsarööpmelise raudtee, väikese
rongi, veduri ja selle juhi ning konduktori ja tema elutöö
pühib minema kõikelabastav ja kõikeanastav
protestantlik eetik?
Sõidan
niikuinii enne selle rongiga kuhugi ära ja jõuan jälle
Iseenda katkiste asjade juurde. Teen oma krooni jälle katki.
Mõtlen välja vabandusi, mis kõik paistavad
läbi. Seda võib tunda, mismoodi ma nõnda vabandades
võitlen oma Iseenda nägemise vastu. Oleksin jätnudki
selle Iseenda kuskile hämarasse kongi pimeda ukse taha maha.
Las siis oleks istunud seal. Aga enam ei saa.
Siis
ma põgenen ära kõige eest, mis igast äärest
mulle nüüd otsa turritab ja mu Iseennast riivab. Viilib.
Saan
põgeneda ainult selle kitsarööpmelise raudtee
rongiga, sest see on olnud mu unistus juba sellest ajast, kui
olin veel väike poiss.
*
Vagunisaatja
on jäänud teise vagunisse magama ja piletid jäävad
müümata. Ta on väsinud - tee on nii kitsas ja pikk,
ja palju aastaid on ta müünud pileteid. Iga kord on
ta kirjutanud ise pliiatsiga piletile. Tal on ilus käekiri.
Arvan, et ta ei mõtle sellest, millal saabub siia kolkasse
üdini tehnitseerunud protestant, kellele kitsarööpmeline
raudtee kasu ei too, ja kes muudab maailma aina paremaks ja isegi
lihtsamaks. Võib-olla ta juba ongi siin kuskil käinud?
Ilmselt on see protestant mees, sest eetika on meeste asi. (Vihkan
mehi.) Kui ta ei ole mees, siis ajab ta meeste asja. (Kas ma naisi
siis ei vihka?)
Miks
ma sinu kaasa kutsusin? Kas selleks, et jälle selle neetud
Iseendaga kohtuda? Vabandust! Sa tegid mulle krooni, ma lõhkusin
selle ära. Juba mitmendat korda! Vabandust!
Miks
sa kaasa tulid? Miks me ei oleks võinud elada millises
iganes neist jaamadest, mis on juba möödas? Raudteetamm
seab ennast järjekindlalt kuusehekkide vahel edasi ja mõne
käänaku tagant hakkab ilmet võtma jälle
mõni uus jaam. Nii kodune.
Lähme,
sõidame edasi väikese rongiga sellel kitsarööpmelisel
raudteel, mille rööbaste vahe on nii kitsas, et rööbastel
võib kergesti jalad harkis seista! Sellel raudteel sõidab
see rong, üpris väikene, millel on kõigest kaks
vagunit, kus ma ei mahu õieti püsti seismagi. Vaatan
konduktori sorgus vuntse ja peidan sinu kleidi sisse oma näo,
sest mulle tuleb naer peale. See on nii tore konduktor!
Kas
sa ei taha sellise rongiga sõita?
Sina
mõtleksid mu kõrval selles kummalises seltskonnas
uuest pluusist ja uutest pükstest, mis printsile, ja uuest
seelikust endale. Ja kui sa ei mõtle sellest, vajaksid
sa seda, et sellest mõelda.
Konduktor
on jäänud vahepeal magama teise vagunisse, kus lõhnab
kivisöe järele ja on soe nagu selleski siin, kui väljas
on külm ja lumi.
Kas
sa tõesti ei taha sellise rongiga sõita?
Jaan
Pärnamäe
The
Catalogue: The Norwegian magazine Frotte 3-2001 page 40 (in Danish),
exists in Riga, Latvia, in the Latvian Center for Contemporary
Art (Alberta iela) and in the Nordic Library (Basteja bulvaris);
in Helsinki, Finland, in the libraries of Kiasma and NIFCA in
Helsinki and in the Academy of Fine Arts, Helsinki; etc.
Same story in Danish/Om Selvet
|
