Roomajad on esimesed tõelised maismaa - selgroogsed. Neid iseloomustab sigimine kuivalmunade abil, hingamine ainult kopsuga õhu sissehingamise teel, hästiarenenud hingamisteed ja sarvsoomuste või -kilbistega kaetud nahk. Roomajatel on erinevalt kahepaiksetest südame vatsakeste ebatäielik või täielik vahesein. Nende liikuvus suureneb, sellega aga kaasneb jäsemete vöötmete tugevnemine, pea liikuvus suureneb ning selgroog eristub kaela-, rinna-, nimme-, ristluu ja sabapiirkonnaks. Roomajate kolju liigestub, erinevalt teistest selgroogsetest (v.a. linnud), ühe liigesepõuda varal. Õlavöötmes on neil omapärane katteluu - pealisrinnaluu. Vabade jäsemete toeses on iseloomulikud randme- ja kannasisesed liigesed. Roomajate primitiivsete tunnuste hulka tuleb arvata kahe aordikaare olemasolu, kerepiirkonna arterites sisalduv segaveri, ebapüsiv temperatuur ning aeglane ainuvahetus. Roomajate nüüdisliike on umbes 6000, seega peaaegu kolm korda rohkem, kui kahepaikseid. Roomajad jagatakse nelja seltsi: kilpkonnalised, krokodillilised, kärsspealised ja soomuselised. Kilpkonnalisi on umbes 200 liiki. See väga iidne roomajate rühm on tänapäevani säilinud eänu kilprüüle. Krokodillilisi on umbes 20 liiki. Nad on peamiselt levinud troopiliste alade mandri- ja rannikuveekogudes. Kärsspealiste ainus nüüdisaegne liik tuataara on säilinud ainult Uus - Meremaal. Soomuseliste-selts, 5700 liiki hõlmav, on ainus roomajate rühm, kelle arengus on praegu õitseaeg. Sinna kuuluvad sisalikud, maod ja kameeleonid.
Roomajate kehaehitus ja füsioloogia.
Roomajate arenemine ei ole isegi veeselavatel vormidel seotud veekeskkonnaga. Üks tähtsamaid muutusi maismaa-eluks kehastumise reas on munade soonkestade tekkimine. Soonkest takistab tunduvalt munade kuivamist, kuid ei hoia seda täielikult ära. Munad saavad normaalselt areneda siis, kui pinnase niiskus on üle 25%. Koorkesta ilmumine tähendas nii kaitset ärakuivamiste vastu kui ka kohastumist, et muna saaks areneda uutes tingimustes. Soomuseliste muna on primitiivne - suur osa loote arenguks vajalikust veest võetakse ümbritsevast keskkonnast. Järgmiseks sammuks oli munajuha seinte poolt eritatava valkkesta tekkimine. Sellesse on koondatd kogu veevaru, mis loote arenguks vaja läheb. Selline kest on kilpkonnade ja krokodillide munadel. Kuna nüüd polnud enam vaja vett väljaspoolt ammutada, sai kookest edasi muunduda. Kilpkonnadel ja krokodillidel asendus see lubikestaga, mis üldse vett ei lase läbi. Lubikestaga munad on kuivamise eest kaitstud ja saavad maismaal areneda igasugustes tingimustes. Et loode arenedes kõva kesta poolt vigastatud ei saaks, on roomajate munadel erilised embrüonaasled kohastumised. Arengu varajastel staadiumidel tekib ringkurd, mis suurenedes kasvab ümber loote. Kokkupuute vältimiseks koguneb eriline amniovedelik. Amnioõõnes loode kannatab hapnikupuuduse käes. Ka on loote elutegevuse produktide eritamine. Tekib teine looteelund - tois e. kusekott. See täidab hingamiselundi ülesandeid ja sinna eritab loode laguprodukte. Roomajate munades moodustavad toitainete põhivaru rasvad, mis lagunevad veeks ja süsihappegaasiks. Valgud aga lagunevad kusihappeks, mis erinevalt kahepaiksetele ei kahjusta loodet. Roomajate sugunäärmed - munasarjad ja raiad - ei erine oluliselt kahepaiksete vastavatest elunditest. Munasarjad on muutunud. Seose munade mõõtmete suurenimsega seemnejuha lakkab funktsioneerimast kusejuhana. Roomajate hingamiselundid paiknevad sügaval keha sees ja on hingamisteede abil ühendatud väliskeskkonnaga. Kõrist algab pikk hingetoru, mis tagapool jaguneb kaheks kopsutoruks, mis viivad kopsudesse. Õhu tee kopsudesse muutub käänulisemaks, sest kopsutorud suubuvad kopsude külgmistele seintele. Roomajate kopsudeseinad on käsnja ehitusega. Aegade jooksu toimunud hingamiselundite ümberkujunemine on viinud selleni, et kopsud on roomajate ainus hingamiselund. Roiete säilimine võimaldab roomajatel uue hingamismehhanismi tekkimist. Rinnakorvi maht muutub eriliste hingamislihaste abil. Roomajatel on kopsude ventilatsioon intensiivne. Hingamiselundite täiustumisega paralleelselt täiustub ka roomajate vereringe-elundkond. Enamikul roomajatel on süda kolmakambriline, kuid siiski on vatsake jaotatud mittetäieliku vaheseina abil kaheks. Arteriaalne tüvi jaotub kolmeks:kopsuarteriks, mis hiljem hargneb vasakuks ja paremaks aordikaareks. Hingamisfunktsioonidest vabanenud nahk teeb läbi muudatusi, mis peavad organismi kaitsma kuivamise eest. Roomajatel pole nahanäärmeid, sest nahka pole vaja niisutada (aurumine keha pinnalt on vähenenud, sest keha katavad sarvsoomused). Roomajate seedekulgla võimaldab püütud saaki hästi ära kasutada. Maks on suur, esineb sapipõis. Roomajad on, vaatamata surtele muudatustele siiski kõigusoojased, st. nende kehatemperatuur sõltub väliskeskkonnast. Roomajate nägemiselundis nihutatakse akommodeerimisel läätse kui ka muudetakse selle kõverust. Kuulmiselundis on toimunud muutused, mis võimaldavad roomajatel paremini kuulda. Haistmiselundi iseärasuste tõttu saavad roomajad hingata ka siis, kui toit on suus.Roomaja peaaju on jätkanud arengut, omandades maismaa-selgroogsetele iseloomulikud tunnused. Jäsemete pikenemine, nende toetuspinna vähenemine ja üksikute osade asendi muutmine kere üksteise suhtes soodustab üleminekut roomamiselt kõndimisele ja jooksmisele. Roomajatel võib pea teise kaelalüli suhtes liikuda vertikaalselt kui ka pöörduda horisontaalselt. Roomajate kolju on alati luuline.
Eluviis.
Olles omandanud võime sigida maismaal, polnud roomajail enam vajadust minna tagasi veekogudesse ja nad muutusid täielikult maismaaloomadeks. Asuti elama troopikatesse ja kõrbetesse, pooluste suunas roomajate liikide arv kahaneb. Enamus roomajatest on päevaloomad (mõned videviku). Roomajad on soojalembesed ja seetõttu enamus liike on talviti talveunes. Talvitumiseks koguneb neil varutoitaineid ja ainevahetus aeglustub. Paikades, kus on palju munadest toituvadi loomi, valvavad vanemad muna. Osadel roomajaist on passivseks kaitsevahendiks kaitsevärvus, teistel kilprüü. Hulk roomajaid toob kuuldavale hoiatushelised. Mürginäärmed on umbes 450 maol (s.o. mürgise mürgiga).
Põlvnemine.
Väljasurnud roomajad pakuvad erakordset huvi, sest nemad on lindude, imetajate ja roomajate esiisad. kõige ürgsemaid neist (kotülosaurused) tuntakse juba permi ajastust, tiirases surid nad juba välja. Anapsiidide rühm on roomajatekõige ürgsem haru, kelle ainsateks praegu elavateks esindajateks on likpkonnalised. Mõned kilpkonnade rühmad on mitmeid kordi maismaa.elu vee-elu vastu vahetanud, seetõttu nad kord peaaegu kaotasid luukilbid, siis omandasid need jälle uuesti.