Internetist võib leida väga palju saite, mis on pühendatud mõnele transpordivahendile. On lugematu hulk inimesi, kes koguvad kõike trammidesse, rongidesse, bussidesse või mõnesse muusse transpordivahendisse puutuvat ning kes ei jäta reisil olles kasutamata võimalust sõita külastatavas linnas näiteks trolliga. Transpordivahenditest on kirjutatud lugematu hulk raamatuid; Londonis olles nägin Trafalgar Square'i lähedal raamatupoodi, kus on müügil ainult sellealaseid trükiseid, ja nomenklatuur on seal tõepoolest äärmiselt lai. Seal müüakse näiteks raamatuid, mis on pühendatud ühele konkreetsele metrooliinile. Oma ala entusiastile on taoline kauplus tõeline maiuspala, kus uurimist jätkub tundideks.

Ehk tekib küsimus, mida on nõnda paeluvat selles trammis või trollis, mis igapäevase sõitja jaoks on nii tavaline ja ehk veidi tüütugi. Ma ei saa vastata kõigi nimel, küll aga võin rääkida enda huvi tagamaadest.

Minu lemmikud lapsepõlvest saati on trammid. Seetõttu on nad ka sellel saidil esikohal. Hilisemas elus muutus huvi elektritranspordi vastu juba teadlikumaks – hindan tema ökonoomsust, loodussõbralikkust, kasutajamugavust. Lisaks huvitun trammide, trollide ja rongide insenertehnilistest lahendustest elektrisüsteemide seisukohalt. Elekter on mind samuti juba varasest lapsepõlvest huvitanud. Kõige selle juures ei saa aga mööda minna ühest aspektist – nimelt transpordisüsteemist endast selle asukoha kontekstis. Ei tõmba ju keegi trammiliini põllule ega ehita metrood keset metsa, ehkki ka selles mõttes on väga huvitavaid objekte – Peterburis näiteks kulgeb osa äärelinna trammiliine sõna otses mõttes heinamaa servas ja võsa vahel. Igal juhul on konkreetne liin seotud kohaga, kus ta asub. Regionaalseid transpordisüsteeme rajatakse enamasti linnadesse ja nende lähiümbrusse. See loob tahes-tahtmata kujutluspildi suurlinnade rütmist – tõttavatest inimestest, kes igal hommikul ootavad võib-olla mitutki rongi-trammi-trolli, et sõita kooli, tööle või kuhu iganes. Sellesama Peterburi hall ja inetu Rõbatskoje metroolõppjaam, mis on ühendatud linnalähirongide jaamaga, on samasugune tuleku ja mineku sümbol, nagu kesklinna rikkaliku dekooriga maa-alused metroojaamad, mis tipptunnil on täitunud lakkamatu inimvooga. Sõites elektrirongiga näiteks Paldiski suunas, läbime mitmeid peatusi, möödume kahest Tallinna satelliitlinnast, tervest hulgast alevitest ja küladest, üksikutest majadest, sügisel vettinud heinamaadest ja metsatukkadest. Raudteeäärsetes asulates elavad inimesed, neist osa lühemat aega, mõni aga võib-olla terve elu. Seegi loob tunnetuse millestki sümboolsest. Sümboolne on seegi, et alates pärastsõjaaegsest ajast, kui meil tegelikult arenes välja kaasaegne tõmbekeskuse-põhine elustiil, on terved põlvkonnad inimesi sõitnud lapsena linnalähedases alevis elavale vanaemale külla, Klooga-Randa päevitama, Riisipere metsadesse seenele, või vastupidi – maalt linna – Sauele, Keilasse, Kehrasse või Tallinna. Ja nõnda jääb see kestma veel ilmselt kauaks.

Nõnda siis. Neilt lehekülgedelt leiate informatsiooni ja pilte transpordivahenditest ja -süsteemidest meil ja mujal. Praegu on kõige täielikum see osa, mis on pühendatud meie elektrirongile ning mis on praktiliselt iseseisev netisait. Ka olen siia üles riputanud mõned busside pildid.

Lingileheküljelt leiate viiteid mitmetele huvitavatele transpordialasetele saitidele.

Muidugi ei ole see sait kaugeltki mitte valmis; hulk pilte on veel skaneerimata ja kõik ei ole veel valmis ka :-) , kui parafraseerida meie armastatud laulukest Tihemetsa Tiinast. Seetõttu on igatepidi mõistlik registreerida ennast saidi lugejaks, sest siis saate e-posti kaudu teada kõigist suurematest muudatustest ja uutest materjalidest.

Jaan Tõllasepp

Esileht • Lingid • Bannerid • Uudised • Saidist • Külalisteraamat • jaantollasepp@hot.ee