DLR on kaasaegse linnatranspordi eeskujulik näide. Jaamad on reisijale äärmiselt mugavad; need on varustatud lifitde ja eskalaatoritega, nii et ka ratastoolis reisija saab kergesti rongile. Süsteem on integreeritud teiste transpordivahenditega – 34-st jaamast 7-s saab ümber istuda metroo-, 7 jaamas tavalisele rongile ning kahes jaamas lennujaama bussile. Loomulikult kehtib rongides ühtne pilet (on võimalik osta ka ainult DLR-il kehtiv pilet). Kõik jaamad on varustatud elektrooniliste infotabloodega. ja teabetelefonidega. Mis aga kõige tähtsam – mis vähegi võimalik, on automatiseeritud. Ainsad DLR-i töötajad, keda mul õnnestus kohata, olid konduktorid. Rongidel ei ole nimelt ka juhte! See oligi minu jaoks kõige ootamatum. Istusin rongi Tower Gateway lõppjaamas (asub, nagu nimigi ütleb, Toweri juures). Rongi esiotsas, kus tavaliselt on juhikabiin, olid katetega puldid. Ootasin, et kohe tuleb rongijuht, võtab katte pealt ja hakkab sõitma. Aga ennäe – peatselt sulgusid uksed ja rong hakkas sõitma. Tuli hoopis konduktor ja hakkas pileteid kontrollima (DLR-i jaamadesse on vaba sissepääs, turniketid ehk metrooväravad seal puuduvad). Nii et jah, kõik tegelikult siiski automatiseeritud pole. Aga mõni authorized person peab ju rongis ikka olema ka sellal, kui see sõidab. Minu reisi ajal juhtuski selline lugu, et ühes jaamas ei läinud rongi uksed lahti. Ilmselt sõitis see liiga kaugele jaama sisse ja automaatika ei lubanud enam uksi avada. Seepeale läks konduktoriproua puldi juurde, avas katte, keeras mingeid lüliteid ja rong sõitis paarkümmend sentimeetrit tagasi. Nüüd sai juba uksed avada.

Rong koosneb kahest hästi pikast omavahel kokku ühendatud hästi pikast vagunist, mille mõlemas otsas on kontrollseadmed. Veidi peaks rongist ka kõrvalolevalt pildilt aimu saama.